Lee Bul

Me sõitsime metrooga jaama, mis oli mu vanal poeteel, mida ma ei sallinud eriti. Nüüd aga olime teel avamisele – “oma põlvkonna Korea tähtsaima kunstniku” retrospektiivile. Ning ma ei olnud kunagi Gropius Baus sees käinud.

Me jõudsime vara, aga inimesi oli juba palju. Treppidest üles, hõbedane tsepeliin arheoloogiliste leidude kohal, peegel/jää-maakaart, mis katab kogu saali põranda, ta vanad performance’i kostüümid lae all, üks neist valge ja hall paistmas kaugele läbi mitme ukseava, varased maketid, väikeskulptuurid (“studies of Russian formalism”), siidimaalid!. Siis suured installatsioonid.

Ja meie oma väikeste plaanidega, skitsidega, elevil, et kaugel oma igapäevasest Berliinist.

…tegelikult tundus mulle täiesti loomulik, et mõttevahetus inimesega, kes ei tunne teie keha, kes ei suuda seda õnnetuks teha, ega ka vastupidi, seda rõõmustada, on võlts ja ülepea võimatu ettevõtmine, sest me oleme kehad, me oleme eelkõige, põhimõtteliselt ja peaaegu ainult kehad, ja nimelt meie keha seisukord seletab tegelikult enamikku meie intellektuaalseid ja moraalseid arusaamu.

lk 164