Isamaale: lastetu naise unenägu

Oli päikseline augustipäev. Kohe-kohe pidi saabuma september. Lastetu naine istus Pärnu mnt ääres pingil ja vaatas möödujaid. Ta mõtles: “Kohe-kohe on 1. september. Lapsed lähevad kooli, aga minul ei ole lapsi, keda kooli saata.” Mööda tuiskas rulluiskudel Ülle Madise, ühe käe otsas kuldne retriiver ja teise otsas lapsed. “Isegi temal on lapsed ja koer!”, imestas lastetu naine ja läbikukkumise kibe äratundmine tegi tema meele mõruks ja mustaks.

Galerist ja muusik

A.H. viis mind galeriisse, mis oli veel kuum koht, aga mitte enam uudsus; nagu ikka olin seisnud vastu survele avastada uut, mis kõigile meeldis. Ruumid olid väikesed, eksponeeritud teosed polnud midagi enneolematut. Ruumid olid täis nooremapoolset kunstihuvilist rahvast. Järsku juhatas A.H. mind galerii suurima aknani, mis avanes meres laiuvale kunstiväljale. Olin ruumis olles tajunud, et seal on aken, et seal on midagi vaadata, aga ei olnud julgenud astuda enesekindlalt selle juurde, et vaadata.

Aknavaade reetis, et oleme väga kõrgel. Siit vaadates oli Tallinna linnahall meie all ja kõik rajatised ja teosed selle ümber nagu peopesal. Vaade rabas mind – tasases tumedas vees olid betoonist ja kivist geomeetrilised elemendid, ka linnahall paistis sellisena. Iga kujund või ese eraldi oli kaunis. Vette rajatud kunsti- või arhitektuuriaed oli teostest rikas, aga moodustas mustrite, kompositsiooni, stiili ja esteetilise pinge poolest siiski terviku.

Esmalt nautisin üldvaadet. Kui kõrgel peame olema, et seda kõike linnulennult näha? Kuidas on võimalik, et ma ei ole sellise ime vastu varem huvi tundnud? See on olnud Tallinnas ja ma ei olnud seda veel näinud! Ruumis hakkas rääkima galerist – umbes 50aastane lühikestes pükstes ja maikas päevitunud mehelik naine, kelle lühikesed blondid juuksed olid higist või niiskusest sorakil. Tema tõsise ilmega räägitud jutt oli sisendusjõuline selles mõttes, et ta oli justkui kogu oma olemisega selles, millest rääkis – oma galerii kunst, kunst üldse. Nagu oleks kunst tema jaoks ainuke tähelepanu vääriv fenomen, nagu erutaks ja paeluks kunst teda igal hetkel täielikult. Ta hääl oli madal, rääkides ei vaadanud ta kellelegi otsa. Ta ütles, et peab sinna alla minema, st vees laiuvale kunstiväljale, et kohtuda kliendiga. Tal olid juba jalas kummisäärikud. Võimalik, et see oli A.H., kes seejärel akna juures mu tähelepanu erinevatele töödele juhtis – nüüd sai vabamalt teostest rääkida, galerist oli all vees.

Vees olid betoonpontoonid, millest astusid üle mustadesse ülikondadesse riietatud puhkpille käes hoidvad orkestrandid. Nad kõik olid mehed. Mehed justkui puhusid pille ja muudkuid astusid üksteise järel ringiratast pontoonile, nagu oleks see nende teed takistav kivi, ja siis tagasi vette. Nad olid rõõmsad. Ma ei küsinud midagi, nt seda, kas performance on vaid täna ja praegu või kui kaua nad oma ülikondi ja kingi lirtsutada kavatsevad. Kas kellelegi läks üldse korda, et keegi etendust näeks? Peale minu ja A.H., kes me aknast seda jälgisime, ei olnud pealtvaatajaid.

*

Jätan mõned detailid rääkimata. Nagu ikka läheb unenägu üle teiseks unenäoks, mis leiab aset teises ruumis – maamajas. Mul on afäär Jaan Tättega, paralleelselt intiimsusele, mida temaga teki all kogen – liigkiire seemnepurse veel enne kui jõuan ta türa oma suhu võtta – naljatlen ka oma sõbra M.-iga, et kes oleks arvanud, et inimene, kes ei või kannatada Tätte laule, alustab temaga armuafääri. Samas ei ole Tätte unenäos tema ise, vaid tema vanuses meeste sümbol – võibolla ka välimuse sarnasuselt viide mõnele mu päriseksile. Maamaja ja selle atmosfäär (pigem segamini ja pime), nagu ka seks ja kogetud seksuaalse ja emotsionaalse rahuldamatuse tunne, on pigem rusuvad – intiimsus ongi alati ebaturvaline.

i love you. it´s true.

Seda peab ütlema peenikese lapsehäälega. Mina laulan tavaliselt seda nii: “Prints-uu, i love you-u. it´s-s true.” Ei mäleta enam, kust see tuli või tuletati. Arvatavasti Fawlty Towersi (Manueli inglise keel!) või Monty Pythoni naljade loogikast. Inimesele armuavaldusena tühistuks arm, aga kassidele öeldes tugevdab tõekinnitus deklaratsiooni sisu – ma armastan sind, tõesti armastan, see on tõde hoolimata kõigile teada olevast armu reetlikkusest ja isekusest, ka mina tean seda, aga ikkagi avaldan armastust.

Võtsin kätte Ta raamatu ja üritasin teada saada, miks ma seda eesti kirjanikku vihkan. Vihkan Teda. See on tõsi. Ehkki olen nautinud Tema ühte romaani ja pean seda üheks Eesti kirjanduse parimaks. Nagu oleks mõned üksikud Tema kohta teada olevad infokillud, väljaütlemised ja pärast seda romaani kirjutatud read tekitanud minus tugevaid kadeduse, häirituse ja isegi viha tundeid.

Kas see algas sellest, et M. kiitis palju aastaid tagasi Ta luulet kuidagi mõõdutundetult, nii et tundsin, et Tema luule on midagi, mis mind M.-ist lahutab, igavesti mind meie sõprusest hoolimata M.-ile võõraks jätab? Või Tema kõigutamatu edu ja inimeste poolt armastatus ei mahu mu väiksesse kadedasse hinge? Ka see, kuidas ta kirjeldab enesekindlalt oma võitmatust, oma “kõigutamatu keskme” kujunemist juba nooruses, teadlikkust selle kujunemisest, sest mina tean, et see on mulle kättesaamatu? Või on Tema võitmatuse lipu all peidus alaväärsus, mida ma peibutuse- ja kamuflaažitrikkidest hoolimata kaugelt haistan kui endale tuttavat haisu?

Täna fabuleerisin, et süüdi on hoopis Tema – võibolla ta varjab midagi, elab valena, üksnes mina olen selle ära tundnud ja põlgan Teda selle vale pärast, ehk on ta igavene väike kväärik nagu meiegi, aga elab ometi nendena ja nende poolt austatuna jne jne.

Kui vihata saab vaid neid, keda ka armastad, siis miks ma seda armastust või selle tõesust ei tunne? Ma vihkan Teda. See on tõsi!

Vana lemmik äripäev hiilgab

(Äripäeva küsimus): Kui palju te Stark Logisticsis omavahel arutanud olete, et Arvo Halliku seos peaministriga võib tekitada avalikkuses skandaali?  

Me oleme kokku leppinud, et käitume alati oma tegevuses ausalt, oma nime ja näoga. Muidugi oli see meie vaates risk, et Arvo (Hallik) oli otsustanud abielluda võimeka naisterahvaga, kes on võimeline kandma riigijuhi vastutust. Tõenäosus otsitud skandaalideks oli keskmisest suurem. Täpsemalt ei ole kohane oodata siin minu kommentaari.

https://www.err.ee/1609074995/metaprint-on-ukraina-soja-algusest-muunud-vene-turule-materjale-30-miljoni-euro-eest

Tõesti? Halliku seos peaministriga on skandaali põhjus? Vastaja seksismi ja enese inkrimineerimise osas (meie pask võib “võimeka naisterahva” tõttu avalikuks tulla) – ei kommentaari.

õppetund naisjuhtidele

on eelkõige see, et nagu seni on meesjuhtide kõrval olnud neid toetavad taustamängijad, ei saa ka naised juhtida nii, et nende partneritel on võimuambitsioonid, olgu majanduses või poliitikas. Eriti nõme oleks see, kui võimekas peaminister läheb põhja oma (rumala/ahne…vms) mehe pärast.

Muinasmaa

Kõik oli teisiti, et mitte öelda pahupidi. Algus oli tseremooniata. Täiesti mittepidulik koht, kust end pea varjates veele libistada. Isegi väikseimat rituaali polnud. Kaldail ühtegi looduslikku paju, puha tammed ja pärnad. Mõlad tõmbasid ise läbi vee, laev juhtis end ise. Kui muidu viivad naised soovimatud tited jõkke, siis mina tõmbasin veest suure jumeka lapse. Kui muidu on lõpus tüdimus ja pesematus, siis nüüd maabusin aeglase ja piduliku tseremooniaga nagu kauaoodatud Seeba kuninganna ja kaunis kannupoiss kandis mu mäkke.

pärisinimesed

Mõtlen palju inimestest ja pärisinimestest. Viimaseid on justkui vähemaks jäänud või pole nad nii esil.

Eile oli mul paha tuju, kui Virtsust Tallinnasse sõitsin, kõik tundus Eestis elavate inimeste juures vale ja vastik, maailm raisus, mu enda elu võrdne surmaoruga jne. Premeerisin end peatusega Ristil, kaalusin süüa ühe jäätise (My soul screamed for ice cream), aga sõin hoopis kaks võiroosi.

Risti Coop on suuremaks ehitatud, ehkki on samas vanas nurgapealses majas. Kaks müüjat rääkisid omavahel õiglusest kolleegidevahelistes suhetes, üks neist pesi poe eeskoda. Pood oli väga puhas, kaubad kuidagi eriliselt sätitult ja korralikult välja pandud, natuke nagu mängupoes. Oleksin tahtnud vaid vaadata, mitte midagi puudutada. Ilus puhas pood tund enne sulgemist, kõik juba valmis järgmise päeva (Risti taluturupäeva!) ostjate jaoks.

Poe teeristilt sõitsin maanteele välja mööda teed, mis viib ringile, möödusin aiast, mis oli täis lilli, viljapuid, köögiviljapeenraid ja kartulivagusid. Vana mees seisis õhtupäikeses vagude vahel ja silmitses kartulipealseid. Ta oli oma aias, isegi autosõidult oli näha, et ta oli selle üle uhke ja rahul. Mulle meenus Jaapani tarkusetera, mida tutvustas mulle aastaid tagasi Christian, rõõmu pikkusest, mida pakub meile armastus versus pikk õnn, mis saabub aia rajamisest, ka see, et minust ei ole aiarajajat.

Vanasti, st 80ndatel, oli Tartus veel palju pärisinimesi – pea kõik mu vanavanemate sõbrad ja kolleegid olid pärisinimesed, me käisime läbi ka mõnede pärisvanaaja inimestega. Näiteks mamma sugulase Lalla Grossiga, meie muti sõjaeelsete sõbrannadega (nt proua Kull, keda kutsuti alati, ka seljataga, proua Kulliks – ma ei teagi tema eesnime!), kes olid ratsaväe ohvitseride lesed – punaste venelaste võim oli nende mehed mõrvanud. Kõik nad olid väga päris, nende tuum oli nende isiku või keha (?) keskel, nad ei kaldunud sellest kaugele kõrvale. Nad teadsid, mis on, mida peab ja kuidas olla (mh väärikas).

Pärisinimesed ei sebinud ega tõmmelnud, nad ei oleks võtnud kisendava häälega sõna automaksu vastu samas suure neljavedulisega igal nädalavahetusel mööda Eesti teid ühelt olengult teisele kihutades, neil ei olnudki paljudel autot ja kui oli, siis oli selge, et see luksus tuleb kuidagi kinni maksta.

Tean täpselt, kes mu sõpradest on päris ja mis mahus, millised mu kallimatest on olnud päris, või vähemalt, kas nad on päriskodudest (P. kodu oli väga päris, I. kodu oli päris, A. kodu oli päris, M.-i kodu oli päris! – neis kodudes võeti ka mind hästi vastu ja võeti omaks). Vahel ma mõtlen, et ehk ma hetketi olen isegi pärisinimene, tean aga, et periooditi, ka pikki perioode, olen see teine inimene. Tuleb end tuuma ümber kokku korjata!

kelle üle võimutseda

Printsu, sa tahad olla vaba, olla väike stubbi, kangekaelselt nii palju õues kui võimalik, aga sa oled minu võimu all nagu kõige armsamad peaksidki alati olema. Kelle muu üle võimutseda! Kelle teisega vereni õrnutseda!

poliitiline afekt ja katatoonia

Oletame, et kellelgi on jaksu vastata pikale toimetamata (ERR, je t´accuse! – kuid ei avaldata selle suurriigi kohta ühtegi arvamust ja siis selline profaani konarlik ja komistav tiraad AfD kaitseks!) 90ndate alguse stiilis joiule – lääs ei mõista me välistavat rahvuslust, need pahad lääne vasakpoolsed ei tunnista noorte migrantide nurjatust jms. Alustada algusest, et mis on rassism, mis on võõraviha, mida tähendab Saksamaa kontekstis fašistide Bundestagi saamine, ja uuesti saamine ja seal jauramine, Ukraina sõda ei lõpeta tagasipöördumine 1930ndate fašismi, pigem tegu sõja kõrvalnähuga jne jne? Kes sellist laste õpetamist iga päev teha võtaks! Kui oleks instituut või teabeamet, aastaeelarve ja korralikus suuruses kollektiiv, et õpetada hea ja kurja vahel vahetegu, siis jah. (Mürgilaadne tuimestaja imbub lugedes mu verre, mu keha tõmbub pingesse, ärrituse kõrval muutun kurvaks, kui näen teksti kõrval ka sadu päid äratundmises noogutamas – mu armsad lähedased kõlupead, mu pere ja hõim, kes kõik kaasa nookavad.)

Ja siis see päevi kestnud minivürstiriigiliku Kontori vaimunõtruse ja enesetähtsustamise paljastamine, mida ootasid nägijad juba aastaid. Teisal lendaks pärast sellist rumalat eksimust Sildam nagu kuul ametist, sest aitab kah!, aga mitte siin, eriti nüüd, kui vanad pässid on saanud vähemalt selles kontoris oma revanši.

Väiksus on Eesti õnn ja traagika. Ainuke võimalus intellektuaalselt ausaks ja vaimselt terveks jääda on hoida end seadusandlikust, täitev- ja neljandast võimust nii kaugele kui võimalik. Ja hoitaksegi! Vaadake õpetajaskonda, muuseumitöötajate, teatriinimeste, kunstnike, kirjanike, etnoloogide või looduskaitsjate ridadesse – usk inimese vaimuavaruse võimalusse taastub! Vaimusektorid ja võimusektorid – siin peitub segregatsioon, mida peaks uurima, mille kahjulikust mõjust rääkima!

2. augustil Triigis Triin Ruubel-Lilleberg ja Theodor Sink. Ruubelit olin varem näinud, Theodorit vaid kuulnud. Mõlemad suurepärased, palju suuremad kui Triigi saal ja sestap pidi just Ruubel end kuidagi vähendama, ehkki mängus allahindlust ei teinud. Mõlemad on teadlikud oma headusest, kindlad oma oskustes, Theodor ka hot, nagu väga harva eesti mees atraktiivne on – enesekindlalt, huumoriga ja kerge distantsiga oma külgetõmbe suhtes. Samal päeval olin jutustanud veebis ühe noore tüübiga, kes oli arvatavasti lapsena kellegi poolt maasse taotud.

Muusikud paistavad teiste ametialade esindajatele nagu oleks nende maailm eneseküllane, neil ei ole justkui muud vaja, poleks vaja isegi teisi kunstivorme. Kirjanik ei saa läbi vaid kirjandusega, kunstnik vaid maaliga, aga muusikutele tundub olema piisav, kui on vaid muusika. Kõik kadestavad neid selle pärast.