Võibolla mu viimane õhtusöök teiega

Ei tahaks lahkuda!

Ära ütle nii!

 

https://thenib.com/

 

Ta ütles, et ta ema ei kallistanud teda kunagi, v. a üks kord siis, kui ta kümnesena kodust ära jooksis ja politsei ta tagasi koju tõi. Et ta on pigem idioot kui persevest, ning et mina olevat ka idioot. Nii toredaid komplimente pole ammu kuulnud. Sellistele meeldib, et emme ta eest ära jookseb, aga mina ei jõua enam.

*

Pariis on alati Pariis. Berliin pole kunagi Berliin. Aga tol nädalavahetusel oli. Ma ei tea, kas mulle meeldib Fassbinderi telesari Alexanderplatz, aga ma nägin esimest korda kohti, mis olid nagu punased kaadrid sellest sarjast.

Berliinis sukeldud öhe ja jääd sinna, kordagi mõtlemata, et on öö.

 

 

BAW asjad, mida vaatasime (sh Festival of Future Nows) olid ebahuvitavad, seega eelistasime tema vanu meelispaiku, kus tasuta kaanida sai ning kus nunnad must-valges filmis laineisse kadusid.

*

Sel nv-l esimest korda Sisyphos. Suur techno-saal oli v võimas. Olime alal 6 tundi ja ma mõistsin, kuidas on võimalik sinna reedel sisse minna ja alles pühap hommikul väljuda.

 

Ene Mihkelsoni meenutuseks

Kui ma mõtlen Ene Mihkelsoni peale, tuleb meelde nimetamise jõud (ja mitte ainult nime vaev), nagu tema ühe romaani pealkiri oli. Matsi põhi (kas saab veel sügavamale Eesti identiteedi süvahavvasse?), Ahasveeruse uni, Katkuhaud. Keel, milles on paine sees, sest otsib selgitust ja kombib sõnade kaudu raskesti püüdmisele alluvaid asju, nagu mälu, järjepidevus ja enesemääratlus.

Ahasveeruse uni on nii tugevalt kehaline mälukirjandus (peategelase vererõhu kõikumine peegeldamas perekonnaloo sõlmede kallal kakkumisel ette tulevaid pidevaid, ootuspäraseid ja ikkagi nii häirivaid tagasilööke). Selle raamatu esimene lugemine oli niisamuti kogu keha läbistav kogemus.

On varasuvi Tartus, ülikool on lõpusirgel, me hakkame “õdedega” üliõpilasorganisatsioonist minema külla Valgamaale ühele vanale ellujäänud metsavennale, kelle loomulik elujaatus ja rõõm – ja niisama enesestmõistetav teise käega surma läheduse tunnetamine – ühtaegu võimendab ja vastandub eelmisel ööl värskelt loetud Ahasveeruse unele. Kui hiljaaegu ja puntras see kõik oli, see aeg oma Eesti väikeste ja suures plaanis nähtamatute lugudega, mis mitme põlve elukäikusid siiski nii põhjalikult mõjutasid. Miks ma olen, kes ma olen; mis häirib? Mi(k)s on katkestatud, nihkes? (Eraldi huvitav küsimus on, kas mõnel teisel ajal huvitanuks ehk Mihkelsoni perekonna ja rahva omaelulugude kõrval ka näiteks nende küsimuste puurimine soolise (enese)määratluse vaatevinklist.) Reis raamatu-metsavendade tragöödia juurest endise päris-metsavenna koju on segu elevusest ja iiveldusest; kurbusest, mida tekitab äratundmine emotsionaalsete enesekaitsemehhanismide käivitumise paratamatusest niisuguse kaliibriga valikute ja nende elumuutvate või fataalsetegi järelmite endale päris lähedale laskmise suhtes. Siis ei olnud ma veel päriselt kohanud inimesi, kes lapsendatud või vanemateta kasvanud; siis ei olnud mul veel endal lapsi. Muster, raamküsimus, kui ajalooline kontekst ja Eesti-loo dekoor maha koorida, on aga Ahasveeruse-loos ju baaseksistentsiaalne: kuidas me teame, kes me oleme, kui me ei tea, kes on me lähim eelkäijate ring? Kuidas me saame elada, kui me ei tea, kes me oleme? Kas teadvustamata “omaelulugu” võrdub uneskäimisega?

Teine pilt. On talv, selline tatine, nagu ta Tallinnas ikka on. Lõputu hall Eesti suurima rändrahnu, Rahvusraamatukogu akna taga. 6. korruse humanitaarsaali plinkivas kunstvalguses kaevan lõpuks need teised Mihkelsoni romaanid välja. Paber ja trükk on, nagu nad sellel ajal olid. Aga painet ei ole. On hea selge mõte, rabav keel, tekst, mis võtab kinni.

Mingeid suuri kujundeid või lõpuhüüde pole siinkohal vaja. Mihkelsoni mälutöö Eesti Teise maailmasõja kogemuse ja sellele järgnenud loo kallal on seni ületamatu. Kuiv ja kiretud ajalookirjutus ei saa siin mälu(ilu)kirjutuse vastu. Selle kõrgepinge kogemise võimaluse eest sügav kummardus kirjanikule.

Scholarship on Hatshepsut traditionally portrayed her gender as a pre-discursive fact, one beyond her control. In a 2005 Metropolitan Museum of Art

catalogue accompanying the most comprehensive exhibition ever mounted on

the subject of this king, scholars employ phrases such as “presented herself as

male;” “the male [image] of her later persona;” and “in the guise of a male king.

http://shiftjournal.org/wp-content/uploads/2015/11/4_Gaylord.pdf

Kate Millett (1934-2017)

Kate Millett was a feminist writer and artist who gave the women’s liberation movement its intellectual cornerstone with the 1970 tract Sexual Politics, and whose later works laid bare the subjugation of gay people, the mentally ill, the elderly and victims of political oppression.

http://www.independent.co.uk/news/obituaries/kate-millett-second-wave-feminist-feminism-steinem-friedan-novels-patriarchy-sexual-politics-womens-a7946181.html

Ms. Millett was an artist as well as a writer and had established an art colony at a farm in LaGrange, N.Y., splitting time between that home and an apartment on the Lower East Side of Manhattan.

Üks mälestusväärseim osa Kinski memuaaridest on tema üle võlli kirglik Shakespeare’i harjutamine (vannituba, kus ta kord harjutas, jäi temast maha rusudes). Tänane leid:

naerma

Mõni nädal tagasi …alloleva pildi, mida vaadates iga kord naerma … …..

See foto on aktuaalne ….Berliini …..kelle hulgas kriitiliste teooriate, …….lihtsustamine ….uue mõõtme.
….gender binary ….white and christian colonization ….free us all”.
………………………………………………

Maarahwa kasuline kalender 2017

Juuni

Laste kehaline karistamine jäägu minevikku

Laste kehaline karistamine jäägu minevikku

Juuli

“Ent olles nendega eriarvamusel, kaitsen ma nende autorite õigust arvata teistmoodi kui mina. See ongi demokraatia.” Indrek Saare vastus ekre-le http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/indrek-saare-sonum-sirbi-artiklit-kritiseerinud-ekre-le-teie-kaitumine-oonestab-demokraatiat-ja-sonavabadust?id=78927292

August

Mõtteid LGBT+-noortest haridustöös http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/miks-tuleb-opilased-viia-festheartile/

“Neist noortest – tulevastest, aga tihtipeale ka juba praegustest valijatest – tuleks poliitikutel eeskuju võtta ja teha kõik selleks, et inimeste elu oleks võimalikult lihtne ja õnnelik. Mitte nuputada kuskil hämaras tagatoas, mis võiks olla populaarsem, kas toetada abordi keelustamist või surmanuhtluse taastamist.”

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/laulupidu-ja-tallinn-pride?id=79152150

September

“Igaüks meist on eriline!” presidendi videopöördumine puuetega inimeste aitamise

ja austamise teemal https://www.facebook.com/Sotsiaalministeerium/videos/1666382760041382/

*

Hea, et keegi jaksab endiselt selgitada Ad ja Bd – ehitada rahwa hariduse vundamenti, mida tuleb just sedasi aeglaselt laduda, sest rahvahariduse sein ei tõuse sama kiiresti kui Eesti kivikeste või plekkide karbis rahnud maha sajavad!

Lugemiseks

sest siin on paar kena kildu prof Kirsilt (vt kasvõi intervjuu päris lõpus),  väärikuse ja intelligentsuse võrdkujult. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/vanadusele-otsa-vaadata-on-hirmutav/

Ära võta seda Berliini-hoora nii tõsiselt! Vägistatud ja rutjutud, mis tast tahta.

*

Käisime sashaga kohvil, ta on britt mis britt, ehkki 17 aastat siin elanud. Ta tähelepanekud B-i ja ta elanike kohta on väga täpsed. “Their city has been raped!”

*

Mõtlesin välja, mida Berliinis ei ole (millest olen puudust tundnud) – siin ei ole poeesiat.

Võibolla kui artiklis oleks olnud viide Cioranile, oleks V mõistnud.

aga mis siis ikka. milleks mulle ühe või teise poole heakskiit. sšillida niisama surmani.