cheerful despair, despairing cheer

Üritan hoida püha kolmainsust – uni, toit ja liikumine. Suudan ka, st asi ei ole väga hull. Vahelduseks ja kokkuhoiu nimel jõin teed Pagaripoistes; hing ihkab veel kooke ja muud magusat, sõin seal lisaks serveeritule ära ka koogi, mille olin lasknud kaasa pakkida. Sain kohvikus ka tööd teha. Nagu terve inimene!

Kõndisin Koidu tänavale, et vaadata Underi sünnikodu väidetavalt tühja krunti Koidu 46. Tuul oli aga külm ja mina mõtetes, nii et unustasin Koidus olles, miks sinna olin tulnud. Läksin Luha kaudu Abakhani. Vaatasin süstemaatiliselt läbi kõik riidesordid. Ühel hetkel mõtlesin end kõrvalt vaadates, et ma ikka ei ole väga masendunud, kui restid mind endiselt nõnda vaimustada võivad – mida võtta, mis neist saaks teha (kas magamistoa ruloo riide üritan ise ära vahetada), kuhu diivaninurgale visata jne jne. Atlassi korvist leidsin meelepärase resti – kilo 26 euri. Minu jupp 4 euri – meeldiv, et vahel saab veel paari euro eest pluusitäie riiet vms. Abakhani müüjad on lahked ja naeruhimulised. Enne mind lõkerdas vanem müüja ühe vanaprouaga pikalt, nii et ajasid minul ka naeru peale.

Vana-Lõunas on ühel paekivimajal kõrge torn, millel suured aknad – nagu väike lennujälgimistorn. Seal kujutasin end kiisudega lugemas. Torn aga tundus tühi ja kasutusest väljas.

Hernes tuli vastu pikkade blondide juustega suureks pumbatud musklitega noormees, seljas vaid t-särk. Ta tahtis, et teda vaadataks ja ma vaatasin siis tunnustavalt ja rõõmuga.

Liiga lühike oli mu ring! Siis lähen vahel veel ka surnuaeda. Tänu sellele nägin ülelendavaid rändlinde. Täna leidsin juhuslikult Ott Arderi haua – see on Jaan Poska platsi lähedal. Sellised leiud teevad rõõmu, nagu veel palju muudki.

see ei ole sümptom

Tean täpselt, millised mõtted viivad depressiooniepisoodini, õigemini, millised mõttealged ehk uskumused. Võibolla ma ei olegi aastaid “valesid mõtteid” mõelnud, kahjulikke arutluskonstruktsioone (mis jääb viimasest 20 aastast pihku?) pähe lubanud, aga ühel päeval on ometi näha nende tugevad puitunud juured, mis nagu mändide juured kevadel lume ja mulla alt välja kaarduvad. Asun tuntud vastumürkidega neid välja kiskuma, ise uskumata, et need on hävitatavad.

Täna hommikul võtsin kasutusele kangema kraami – onu Pentti päevikud Varraku 2007. aasta köites, mida olen küllap oma 15 korda lugenud, et end oma kõrgelt pasahunnikult maha aidata, lugenud seda kui lohutust, justkui oleks see sõbraliku onu või kirikuisa elamisenippe sisaldav katekismus.

Juured on aga end juba mu rinnus ja kõhus laiali ajanud, juba on raskem hingata ja mõni organ töötab juurte käsul teisiti või peab üldse puhkust. Kui on tunda millegi või kellegi jõudu, siis on see juurte oma, nende tahtel jaksaksin lakata hingamast.

Kas pole roiete vahel väänduvate juurte kujund ilusam ja võimsam kui mu vanaema mäekristalli sõrmusega valge käsi, mis Pentti raamatust rebitud lehtede abil juuri läbi katsub saagida, enese sõrmi seejuures paberiga veristades!

*

Masendus pakub ka teatud avardumise vaheldust – näiteks kaob võimas vastandus elu-surm, kaob surmahirm, mediteeri ristide kohal surmast palju tahad, ta on oma võlujõu kaotanud, samahästi võiksin mõtiskleda porgandiperast. Omamoodi vabastus.

argieesmärk

jalutada kodust välja teades, et sul on õigus olla julgeda inimestele silma vaadata mitte mõelda mu väärtus sel nädalal on 25 vaevalist töötundi kraabitud kokku hingetõmbepauside vahelt

ei põle ei põle ja kui põleb siis mitte lõpuni ega läbi ega maani

binaarsuste lõksus

Selles dünaamikas olen mina, võibolla esimest korda elus, “eluterve”, ehkki see tähendab madalust, vulgaarset praktilisust ja teise tõmbamist igapäevakõntsa. See uus roll, mida mina ei ole valinud, on mulle mu enda antud tähenduste, mitte praxise pärast vastumeelne.

Üksi oma ilusas korteris iga päev saepurust põrandat pühkides ei analüüsi ma põrandapühkimise akti tähendusi. Ei mõtle, et ma valin pürsti Artaud´ asemel või et kui ruumis oleks cis-mees, muutuksin teenindajaks. Teisal, kui on võimalik end Teise valguses põrmustada, asun end metoodiliselt lahti lõikama, et ükski võimalik tähendus mu pilgu eest varju ei jääks.

võibolla pole see minu ärevus, vaid kellegi teise?
Vaatasin kella. Kümne pärast seitse. Kosekohin kestis tund aega. Rahustasin end – see on alati üle läinud. Muidu läheksin hulluks, ütleb ta. Mina läheksingi, tema mitte iial. Aga ma tunnen tema ärevust ja Tema ärevust. Lihtsam oleks… aga me ei jäta sind.

Bacon ja Beard

https://www.dazeddigital.com/art-photography/article/52476/1/exploring-the-relationship-between-francis-bacon-and-his-muse-peter-beard

kartmatu karjane

Ööpäev

Kogu päeva kasvatasin endas süü- ja empaatiatunnet. Õhtul püüdsin püsida väärikana. Öösel tulid ikka roomajad välja. Kui oleksin saanud, oleksin ise tagasi roomanud, kui ta mõistaks roomamist või julgeks tõsta kirve vingerdaja pea raiumiseks. Oleksin heitnud ta ette ja palunud tal oma jalad minusse pühkida, kui ta oskaks teist nõnda kasutada. Selle asemel lebasin voodis ja mõtlesin, kuidas köidan ta kaela ümber köie, tõmban selle koomale ja katsun temaga jõudu, et ta läheks sinna, kuhu mina tahan. Tema, suur must valgete sarvedega pull, silmad väiksed ja tühjad. Mina, tarmukas ja täielikult oma pullile pühendunud karjus. Hommikuks on pull ära jooksnud, karjusel suur peavalu.

ei ole minu Orfeus

mida rohkem vaagid, seda rumalamaks muutud seda rohkem koguneb kehasse raskus, nii et võõrsõdurite eest ei jaksa ära joosta, mahavisatud madratsilt kallima kõrvalt nagu kits üles karata mis kasu on sest saagimisest mind lahutab surnutest vaid väike teerada raja ääres kevadeti sulavee uuristatud pehme paesein majja sisenen üle vasaku õla, selg ees surm on mu kannul, tahan teda silma alla viimase hetkeni enne kui uks sulgub vean enesega kihla – on ta vastanud või mitte kihlveo sobitaja ütleb, et ta ei vasta sulle, oled loll, et loodad sobitatu rinnus hakkab peksma ja veri valgub kõhtu südame tahaks välja süljata, aga ta on kivi all kinni nii et surm ei saa kätte käsi ei ulatu kirjutama

meenutus

Istusime eile pikalt Pelgulinna elutoas ja meenutasime. Ma juhtisin ta juttu enam kui tavaliselt, et saada teada uut. Ja küsisin ka asjade kohta, millest tahaksin õppida. Kogu oma jutukuse juures ei ole ta teatud asjadest (armusuhted!) rääkinud või on neist üle libisenud. Miks tädi H. lahutas, miks neil Aksliga lapsi polnud (ma olen siiski H. võimaliku lesbilisuse ise välja mõelnud!). Kui kaua nad papaga enne abiellumist kurameerisid, kui pikalt enne kohtumist kirjutasid. Nende esimene abielusuvi aastal 1955 – papa tahtis, et mamma oleks tema juures, kui ta suveks maale turbarabasse kraave läks kaevama, ja mamma ütleski oma töö Tartus hambaarstikabinetis üles, ehkki nad olid toona väga vaesed (kui ta seda ütleb, siis ta naeratab, nagu vaid tema teaks, et see oli nende kõige õnnelikum aeg ja nad ei vajanud midagi, ja iga päev praekartulite söömine ei olnud mingi vaev). Nüüd kommenteeris ta, et kuidas sai ta nii enesekindel olla, miks muti midagi ei öelnud tema tööst loobumise peale. Muti pidi nägema papa ilmumist nende ellu kui suurt õnnistust ja täpselt seda see tagasivaates oli ka (ehkki perekonna ametlik lugu alahindas teda süsteemselt – mamma põhikroonikuna rakendas siin abielunaise igapäevaste solvumiste tõttu liiga karmi karistust).

Ma ei näinud nende õrnust palju aastaid, mul oli raske mõelda neist kui armsamatest, aga lõpupoole oli õrnust ja armu omajagu (kui mammal oli südameoperatsioon, siis kasutas papa toibumispalatis meie ees esimest korda ühte nende vana hellitusnime – kiisuke; mäletan, et olin sellest rabatud). Ja alguses oli seda, paistab, väga palju – lapsed ei saagi seda mõista!

Mõned aastad tagasi ütles tädi E. keset perekondlikku pidu naerdes, et J.-l käis abiellumine väga kähku. Ta tuli vangilaagrist tagasi, sõitis Tartusse ja siis teataski, et tema abiellub. Tähendab, mina olen pärinud papa impulsiivsuse.

Raamat: Saskia Stucki (2023). One Rights: Human and Animal Rights in the Anthropocene

Raamatut saab lugeda siin: https://library.oapen.org/bitstream/id/5379e820-3664-4d97-9707-1f24f208e278/978-3-031-19201-2.pdf

Suuri mõtlejaid 2

Hannah Arendt

Uus seeria: suuri mõtlejaid

Martha Nussbaum

Raoul Kurvitz minus tahab sind

Burdach eksis, vahel kordub päevane elu oma pingutuste ja naudingutega unenäos ning uni ei vabasta meid.

Kruisisime mööda Koplit. Ta nägi välja nagu Raoul Kurvitz – sale, sitke ja oli talvest hoolimata palja ülakehaga. Kaasas oli tal kitarrikast, millel automaatrelva kuju. Ta esitles mulle kasti – näitas selle kuju ning neetidest kaunistusi. Rääkis pidevalt riimides. Mida täpselt, ei mäleta.

Läksime tunnimotelli, kus oli just toimunud politsei-reid. Litsid olid voodites, kliendid põgenenud. Tahtsin teda, aga ta mängis minuga tahab-ei taha-mängu, aga ka see erutas mind. Olime voodis, ent panime end riidesse, ta õpetas mulle, kuidas sääriseid jalga ajada. Lahkusime motellist ja ta hakkas ühe vana meesliteraadiga mööda tänavat minnes koos laulu jorisema. Isegi see ei tüüdanud mind.

Ei mingit nihestust ega kujundioriginaaliat.