Ei pääse rikkad taevariiki. Ainuke viis end päästa, on hakata kunstimetseeniks. Igaüks, kes raha järel jookseb, on tühine. Maksa vähemalt ühele kunstnikule palk ja su hing õilistub. Ei piisa sellest, et teatris käid ja raamatuid ostad. Ühele kultuurikerjusele tuleb iga päev toidu- ja taskuraha anda, siis leiab hing rahu. Rikkaid põlatakse aga edasi.
Lugesin kahte NYTi järelehüüet Godard´ile. Mõlemas andis tooni etteheide, et mees oli, eriti vanas eas, tõrges ja tujukas, ei tulnud vanadele sõpradele (nt Varda) kaamera ees kätt andma, haukus ajakirjanike rumalate küsimuste peale jms jama. Keda see huvitab! Miks see kuidagi oluline on? Kui oled nii õrn, et sul on vaja, et teine inimene sind oma lahkuse ja hea tujuga toetab, siis tuleb käia teraapias, mitte ajalehes kirjutada.
*
Et tegeleda titega endas (viimase nädalavahetuse paranoilise skisoidi äng-äkšon!), kuulasin eile linnast koju sõites Lacani pompöösset teatraalsust ja siis Žižeki (tite-)kommentaari sellele (“Mida ma Lacanis ei salli”!). Sain kõvasti hirnuda. Ujumine aitas ka, eriti välibasseinis, kus sain üksi olles kõik kohad oma siputamisega täis pritsida.
*
Elasin Godard´i hinguses millalgi 2000/2001, kui Helsingi “cinémathèque” ta retrospektiivi näitas ja igal õhtul kinos käisin. Mõnda aega jäljendasime seejärel mõne kaaslasega oma eludes Godard´i filme, meie suhted pidid olema sarnased nähtule jne. Armsad tobud!
Kui igaühes on hullust, osad on ehk aga hullumad kui teised, siis ei olegi midagi väga teha. V.a ehk oodata ära keegi, kel on piisavalt klassikaline haridus, suur süda ja kannatlikkus.
*
See on nagu jääkülm udu, mille ma ise laiali puhun, või rõskus, mis tõuseb minust endast. Isegi palvetasin, et suudaksin udu sees sooja verd säilitada, kuidagi jäise puhangu üle elada. Piinlik oli Jumalaema poole hüüda, aga hädas proovid kõike. Ei midagi.
Läksin allkorrusele, seal olid ruumid päriselt külmad. Kas ma saaksin keset ööd minna tänavale, lasta auto mootoril käia, et sooja saada? Naeruväärne! Alati tuleb jääda tuppa, üritada jääda mõistuspäraseks. Panin jalga teksad ja sokid, dressika selga ja heitsin väikse poisi voodisse, keda ma polnud veel näinudki. Üritasin lugeda raamatut, mis mulle eelmisel päeval kingiti, aga see oli võimatu. Kustutasin tule, kindel, et ma ei uinu. Aga uinusin. Nägin unes, et olin koonduslaagris või raudteejaamas, kuhu inimesed olid äravedamiseks kokku aetud. Inimesi oli mu ümber palju ja peamine tunne oli, et mul ei ole inimeste seas turvaline. Ärkasin unest ja olin tänulik, et olin väikse A. voodis. Uinusin taas.
*
Kell 7 läksin hommikusse linna, udu polnud hajunud ja sellega ei harju. Solarise ees seisis umbes 20aastane nuttev tüdruk. Heitsin talle pilgu ja ta silmad klammerdusid minusse. Vene või inglise keeles? Inglise. Telllige mulle palun takso. Ma ise maksan. Aadress. Meil venelastel ei ole Eestis turvaline. Rääkisime, mehed, naised, üks eesti mees lõi mind.
Kas ma panin oma käe ta käsivarrele, et talle toetust avaldada? Või oli see mu pilk? Ta vaatas mulle otsa ja küsis, kas ma kallistaks teda. Kallistasin teda nagu oleks ta olnud mu õde või tütar, pikalt ja tagasihoidmata. Ta nuttis ja tundsin, kuidas ka mul hakkavad pisarad voolama. Keegi on sel hommikul minust õrnemas konditsioonis. Ta rahunes natuke. Ütlesin, et kutsun talle bolti ja maksan ise. Ootasin temaga autot. Ta palus, et me istuksime. Tahtsin talt küsida, kas ta löömist politseisse ei taha teatada, aga ta ei saanud minust aru. Auto tuli kiirelt ja ta sai ära koju, käes poolik pudel vermutit, ma ei olnud seda varem ta käes märganud.
09.09.22
Homme Tallinnasse! Juba täna käib mu süda kiiremini.
*
Lapselik elevus on selle kõige juures parim osa.
Filed under Enesehermeneutika, Füüsiline
Terve elu olen üritanud seda ette kujutada. Olen elanud jutustuse sees sellest. Aga ma ei tea sellest ometi mitte midagi. Nüüd tean, et mulle saab osaks mu oma katkestus, ootan isegi seda, romantiseerin teda, ka kardan, ja seepärast tõmbab ta vastupandamatult enda poole. Sellepärast ei põgenetud, ei astutud mõistlikke ettenägelikke samme. Meil ei ole võimet pöörata selg, isegi kui on teada, et armust saab piin. Oleme täienisti ebatäiuslikud olendid.
näitus 