kokkutulekutel on vaid üks mõte

mediteerida surmast.

Nägin unes, et oli mai, päike oli pimestav ja soe. Kissitasin silmi ja mõtlesin, et jõudsin selle ära oodata, et taas on mai ning ma isegi ei mäleta enam pimedust, nii nagu ei mäletanud maipäikest pimeduses. Olime Mariaga Tartus, aga me ei olnud noored, ülikooli asemel kammisime läbi mingit riidepoodi ja rääkisime oma rasketest lahkuminekutest, vandusime meeste suunal ja järsku nägin ühte tema Vahemere eksidest (kaunis Olivier Martineze moodi) pesuriiulil sobramas. Pidin tegutsema, tõmbama Maria eemale, et ta teda ei märkaks või  hüüdma hoopis mõne vandesõna või solvangu mehe poole, aga siis olime juba allahinnatud kosmeetika korvi juures ja poes olid ka mu pereliikmed. Teema vahetus. Poest sai otse Kaarsillale, mida oli suuremaks ehitatud, selle alla oli lisatud valgest puidust terrasse ja promenaade, need olid tulvil päikest nautivaid inimesi. Ka oli Raatuse tänava alguse arvelt laienenud Emajõe äärne park, sild läks pikalt parki sisse ja ka jõgi tuli kaasa. Uuendus oli nii ulatuslik, et hetkeks eksisin sillaalustel platvormidel. Mõtlesin kui suurt rõõmu oleksime neist lebotamisaladest ülikooli ajal tundnud. Kerge uni, ükski enda eks ei kollita otse.

*

Miks Martinez? Mu viimatine eks on Vahemere äärest, samas ei seostu mul temaga mingeid negatiivseid tundeid, seega pidi Eks kujutama kedagi teist või mitut teist, sh ehk tõesti ka mõnda Maria eksi, võibolla sellepärast ilmus ta unes mehena. Martinez mängis filmis Unfaithful, mille üle me Mariaga arutasime, kui see 2002. aastal välja tuli. Mäletan, et ahvisin järele Martineze trafaretset prantsusekeelset vandumist. Toona paelusid meid filmi seksistseenid; vägivald ja truuduse murdmine ei olnud teema, mis meid oleks köitnud, aga võibolla  mäletan valesti. Unes on aga ehk viide just vägivallale?

inspiratsiooni EELKile

iga talv

lugeda üle vähemalt 10 artiklit kaamose kohta

https://www.etlehti.fi/artikkeli/terveys/mieli/mita-pimeys-tekee-meille-ja-5-muuta-kysymysta-kaamoksesta

nagu vasakpoolsete kultuuriüritused, mille pileti eest tehakse taskukohane annetus, hakkame tööl käima just nii palju tunde, kui meil tahtmist ja jaksu on.

*

anda end jäägitult tööle, on andestamatu.

kui endal fantaasiast puudus

pärast tänast Tallinna loomaõiguste rongkäiku

kodus üles soojenemas, vaatan Gentle Barni klippe

“I’m not at all domesticated”

https://www.theguardian.com/theobserver/2019/mar/17/observer-archive-my-clothes-and-i-by-simone-de-beauvoir-20-march-1960#maincontent

kese