tramm sõidab ikka veel bussijaamast Draama teatri juurde. See on kõige vabama liikumisega koht keset kesklinna. Selles kohas saab trammilt maha voolata ükskõik millises suunas. Ja samas on seal tunda ootesaali energiat, võid korraks peatuda ja mõelda, kuhu peab minema.
Laste Maailm, vabaka lillemüüjad, kullapoed, meigipoed, märtsi lõpp Tallinnas.
See ala tuleks eraldada aiaga, märgistada palverännaku trajektoorina. Siit algab See koht.
See on olnud mu lemmikkoht lapsest saati. Ma ei osanud, muidugi, palju aastaid seda seletada, kui keegi oleks näiteks küsinud, millised on su lemmiktänavad selles linnas. Mul ei oleks pähegi tulnud seda kohta näidata või kirjeldada. Ka lapsena oleksin ehk valinud mõne koha, kus Harjumäelt näeb kaugele või üks mägi saab teiseks, kus üks linn saab otsa ja algab vana küla. Vaated Kalamajale või mu vana kodu Pelgulinna suunas vms. Miks on kohtade olevik nii proosaline ja ilma mälestuste värelusest! Võin mitu päeva järjest oma Saaremaa voodist kujutella, kuidas ma lähen jälle Tallinnasse, on märtsi lõpp, päikseline ja tolmune. Kõigil on veel seljas pruunid ja mustad talvepalitud, kõik inimesed on nii vaevatud talvest, aga ma astun trammilt maha kuldsele teele, kõigi võimaluste linna. Mul on vähe riideid, aga ma ei tunne külma, nagu teismelisena kunagi külma ei tunne.
Ärasõitu edasi lükates lükkan edasi pettumust, see äkiline nõrkus, mis mind maha on murdnud, on hirm oleviku olematuse ees.
näitus 