Monthly Archives: märts 2019

olematus olevikus

tramm sõidab ikka veel bussijaamast Draama teatri juurde. See on kõige vabama liikumisega koht keset kesklinna. Selles kohas saab trammilt maha voolata ükskõik millises suunas. Ja samas on seal tunda ootesaali energiat, võid korraks peatuda ja mõelda, kuhu peab minema.
Laste Maailm, vabaka lillemüüjad, kullapoed, meigipoed, märtsi lõpp Tallinnas.
See ala tuleks eraldada aiaga, märgistada palverännaku trajektoorina. Siit algab See koht.
See on olnud mu lemmikkoht lapsest saati. Ma ei osanud, muidugi, palju aastaid seda seletada, kui keegi oleks näiteks küsinud, millised on su lemmiktänavad selles linnas. Mul ei oleks pähegi tulnud seda kohta näidata või kirjeldada. Ka lapsena oleksin ehk valinud mõne koha, kus Harjumäelt näeb kaugele või üks mägi saab teiseks, kus üks linn saab otsa ja algab vana küla. Vaated Kalamajale või mu vana kodu Pelgulinna suunas vms. Miks on kohtade olevik nii proosaline ja ilma mälestuste värelusest! Võin mitu päeva järjest oma Saaremaa voodist kujutella, kuidas ma lähen jälle Tallinnasse, on märtsi lõpp, päikseline ja tolmune. Kõigil on veel seljas pruunid ja mustad talvepalitud, kõik inimesed on nii vaevatud talvest, aga ma astun trammilt maha kuldsele teele, kõigi võimaluste linna. Mul on vähe riideid, aga ma ei tunne külma, nagu teismelisena kunagi külma ei tunne.
Ärasõitu edasi lükates lükkan edasi pettumust, see äkiline nõrkus, mis mind maha on murdnud, on hirm oleviku olematuse ees.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Kirjandus

aiategu

Aed lõunapoolse naabriga vajus talvel pikali. Nüüd sai see tükkideks võetud ja lõkkesse veetud. Plaan on teha asemele varbaed, saare keeles pistandaed. Olen kuude kaupa Maret Tamjärve Suurt tararaamatut (Hea Lugu, 2018) uurinud, nüüd läheb tööks. Postid ehk saare keeles sambad tulevad arvatavasti saarepuust. Latid nii saarest kui lepast. Mul pole kuusemetsa, et vitsad kuusest teha, nii et need tulevad segamini kõigest, mis ette jääb, peamiselt noored saared, lepad ja mõni varjus kiduv kuuseke.

Sinibel tööd tehes tuleb meelde, miks seda kohta kunstiliselt ilusamaks peab kirjutama. Eile korjasime kokku okastraati, mis juba vabariigi ajal ära keelati, mida aga nõukogude ajal rohkesti karjamaade piiriks veeti. Umbes 15 minutit võib seda tööd teha, mitme tunni pärast tahaks visata tööriistad kuhu iganes ja linna poole pageda. Kaebasin seda sõbrale, kes eile Tšehhi parlamendis soo tunnustamise eelnõu teise lugemise arutelusid kuulas. Ta ütles, et ta koristaks ennemini okastraati, konservatiivide seksistlikud lollused täitsid jälle kõnepulti.

Mitme hektariga koha pidamine annab kokku täiskohaga töö, kuid raha see ei anna, ainult võtab. Ma ei ole kindel, kuidas rõõmuga on. Kui teed tööd, siis on lootus, et see annab mingi lunastuse. Armastusest on asi väga kaugel, kui just oma kannatustesse kiindunud pole. Ideaalis istuks ma kirjutuslaua taga, mis on lõunasse avaneva akna all ning vaataks, kuidas teised tööd teevad. Paar korda päevas käiksin juhtnööre andmas. Täpselt nii paljuks oleks mul jaksu ja tahtmist.

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Töö

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

tapamaja raport

autor: Christiane M. Haupt

http://www.vegetarismus.ch/heft/98-2/schlacht-en.htm

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Sarjast “Minu pühakud”

Võibolla peaks üritama obsessiooni kirjeldada. Võibolla lahustuks ta kõikvõimsus, kui ilmsiks tuleks ta sisutus.

Sisutu, st tal puuduvad sõnad, ideed, tungist lähtuvad laused, mis manaksid mõttetusi süü, kahetsuse või illusiooni teemal. Selle asemel on pildid nagu ikoonid, millel selgepiiriliste joontega naise nägu – malbe ja vaatajast mittehuvitunud, puhas allumine ehk üleni objekt ehk ülim subjekt.

Erinevalt sõnadest, toidavad pildid aga lootust. Selles peitub obsessiooni jõud.

*

Väljaspool obsessiooni, st vaimselt kujustatud ikooni, jääb armastusest vaid armastuserituaal, armastuseusk, jääb komme ja kordus.

Lisa kommentaar

Filed under Püha