Dream Age (1979), in which “A 70-year-old lesbian feminist, seeing little change in the society after years of work, sends out her 40-year-old self on a journey taking her around the perimeters of the San Francisco Bay.” Hammer encounters herself through her alter egos: a guardian angel, a seductress, and a wise woman. It trades her zest for a bit of Zen.
Barbara Hammer: Superdyke Surveys Her Iconic Role in Queer Experimental Film
“Kõik, mida ta oma elu esimese neljakümne aasta jooksul oli näinud, läbi elanud ja lugenud, muutis ta nüüd kirjanduseks.”
Kui küsida, kelle kohta Teadlane seda ütleb, võiks tänapäeval mõelda esimesena Tohvri peale, vaid eluaastakümned tuleks ära vahetada. Ta ei ütle kordagi, et ta peab Kirjanikku naiivseks või suurte kopeerijaks. Või et Kirjanik on suur vaid väikses Eestis, seda ei saaks ta pidulikus juubelivihikus teha. (Kellele need vihikud üdse suunatud on? Kooliõpilastele? Turistidele? Arhiividele?)
Selle peale vaatasin, mida ta luuletajatest kirjutab. Kui on positiivne ja tihe õpikutekst, tähendab talle autor ei meeldi. Sellises ülevaates joonistuvad isiklikud eelistused välja veelgi teravamalt kui ak.artiklis või monograafias, sest taotlus on neid varjata.
Filed under Armastus
Dorothy Lichtenstein: “Leo Castelli was his dealer for his entire life from 1961 until his death. They trusted each other completely. They never had a contract.” (intervjuust)
Vanaema ja vanaisa ostsid kõik “vähegi huvitavad sarjad”, valitud Eesti autorid (nt kuulusid sinna vaid üksikud Mats Traadi nõukogude ajal välja antud teosed, väga üksikud raamatud Beekmanidelt, Tammsaare peamised teosed, mitte midagi Tuglaselt, Undilt või Vahingult jne jne). Vanaema ütles, et koduraamatukogus peavad olema vaid need raamatud, mida loetakse mitu korda. Kui ta pärast raamatu lugemist teab, et seda ta enam kätte ei võta, ei tohi seda ka riiulile jätta. Vanaisal pidid olema kõik “olümpiaraamatud”. Uue aja alguses viis vanaema meiega konsulteerimata mitu sarja antikvariaati, et elutoa kahele riiulile ruumi teha. Riiulid täitusid kiiresti uute raamatutega.
Ema kogu algus oli tema eriala ja töö nägu. Ingliskeelsed väljaanded Moskva ja teiste vene linnade kirjastustelt, mõni USA paberkaas, sõnastikud ja valitud luulekogud. 90ndatel hakkas ta ostma mingi kava järgi, st teatud sarju, teatud valdkondi, “väärt raamatuid, mis peaksid perekonnas olema”. Ja sinna kõrvale ostis veel ka palju muud, mis oli mõeldud pärast lugemist ära andmiseks või isegi ära viskamiseks. Mõlemas toas oli ühes seinas maast laeni nurgast nurgani riiul, mis ägises raskuse alla. Aastaid tagasi sai ema aru, et seda kollektsiooni ei ole tal kellelegi jätta, kellelgi ei ole ruumi seda mahutada. Keegi teine perekonnast ei jõua seda läbi töötada. See on kollektsioon koguja rõõmuks, millele paneb punkti koguja surm.
Mina alustasin ülikooli ajal Tartu antikvariaatides, sest selleks jätkus mul raha ja antikvariaatides oli palju seda, mida minu lapsepõlvekodus ei olnud. Juba õpingute lõpuks vedasin üürikorterist üürikorterisse kolides endaga kümneid ja kümneid raamatukaste. Kui ma 2012. aastal Kalamaja kolmetoalisse kolisin, võttis mul rohkem kui aasta enne kui leidsin piisavalt riiuleid ja energiat, et kõik kastid lahti pakkida. Sellest ajast peale olen kolinud veel kolm korda. Raamatud on laiali hoidlas, kütmata saunas ja väike valik riiulis. On küsimärk, kas lõpuks saabub aeg, mil ma oma raamatutega paigale jään, et kollektsionääri kodanlikku mõnu tunda.
Mina olin Vaskale ammu andestanud. Mul polnud mingeid pretensioone.
Küll aga võttis Buba purjus peaga vana asja korduvalt üles ning tegi Vaskale selle noaloo pärast etteheiteid. Nii ka tol olengul, öeldes, et on aeg see roju ära koristada. Ta olla juba niigi palju jama korraldanud. Seepeale tahtis Vaska püsti tõusta, kuid mina panin kargu nende vahele ja olukord rahunes maha. Mina karguga kumbagi e i löönud!
Siis jõime edasi. Veidi aja pärast hakkas Vaska uuesti püsti tõusma ja Bubat sõimama ning hüüdis: “K e d a peab ära koristama!?” Seepeale Buba lükkas teda. Vaska kukkus sellest kõhuli. Buba jooksis tema juurde ja hakkas teda jalaga peksma ning hüppas ta selja peal. Tolik, kes samuti meiega jõi, palus kamraad Jussil sekkuda ning Vaska eemale viia. Seda Juss teha ka üritas. Buba tõi aga seepeale teisest toast mobiilijuhtme ja hakkas Vaskat kägistama. Tolik läks sel hetkel wc-sse. Tagasi tulles nägi Bubat Vaska kohalt tõusmas, nuga käes ja Vaska kõrval oli pea juures vereloik. Seepeale ütles Tolik, et tehke, mis tahate, tema läheb ära. Ega mul muud suurt öelda pole.
Järelehüüdel on mõtet, kui hüüdja räägib endast, mitte kadunust. (Kust küll see “kadu” deminutiiv tulnud on!) Milleks loetleda post factum üles surnu kraade või aupaelu! Liitude jt sarnaste institutsioonide kirjutatud järelehüüded on seetõttu kõige ebahuvitavamad formaalsused. Ma ei teagi, kas kao järel tahan kuulda lahkunu seniteadmata voorustest. Inimlikustada saab surma järel ainult järelehüüdjat. (Ühe kolleegi kirjutis jääb sellega silma.)
Filed under Õhk
Loen seda nagu eestlane, kelle süda hakkab kiiremini lööma mõeldes 1944.a. Varssavi ülestõusule, 1943.a. Varssavi geto ülestõusule, Katõni massimõrvale… Aga see ei ole luule, ehk oluline ajalooline dokument, ilukirjandusliku võttega memuaartekst.
Filed under Õhk
Filed under Füüsiline
Võimalik, et Fotografiska (F) avanäitustel on topelt tsiviliseerimisiha. Traditsioonilise Teise ülesvõtmise, seletamise ja idealiseerimise kõrval tsiviliseerib Rootsi emainstitutsioon Eesti publikut, Ida-Euroopa rassistlikku ja homofoobset rahvast. “Tahate näha kuulsa kunstiasutuse heakskiidutempliga pilte – siis vaadake neid kauneid pärisolemise kättesaamatus kõrguses kumavaid Aafrika nägusid! Valisime ka teie endi hulgast välja ühe, kelletaolisi olete tõrjunud, et asetada tema kunst õigesse perspektiivi.” jne jne
Teeb seda aga kohmakalt, ise pärisessentsialismi risu otsa komistades.
*
Oma piiratud teadmiste juures – olin kuulnud, et A-S ongi F-i avanäitus – kujutasin ette suurt retrospektiivi, mingisugust uut vaimset ja ruumilist kvaliteeti ja raamistust kunstnikule, kelle kunst on seoses autori surmaga lõplik/lõpetatud. (Kui just ei avastata, et mõne raami sisse on ehitatud paberihunt, mis keset oksjonit või näitust paberi tükkideks rebib vms nali, mis kunstniku surmajärgselt eriti sensatsiooniliselt mõjuks.) Tema töödele võib kuraator visata nüüd oma nägemuse nagu lasso ja tõmmata teosed tihedalt kokku kompaktseks kämbuks, ajada need täpselt nii väiksesse aedikusse kokku kui hing ihaldab.
Olin oma kaaslast meelitanud galeriisse tulema muuhulgas just queer-kunstniku näitusega. Eesti omaenda queer fenomen! – käitunud seega isegi nagu väike F-agent. Mind valdas pettumus, kui viimases väikeses katusealuses saalis presenteeris galerii kunstniku, kelle fotod ei ole mulle eriti midagi pakkunud, nelja-viit intellektuaalselt naiste vabastusliikumise mainstream narratiivi sobituvat tööd. F oleks võinud ka veel mustemat huumorit teha – panna väikseimale pinnale ühe teise eesti naiskunstniku – Liina Siibi – näituse “Naine võtab vähe ruumi”.
näitus 