Monthly Archives: aprill 2012

Hommikune nali

Nos vérités ne valent pas plus que celles de nos ancêtres. Ayant substitué à leurs mythes et à leurs symboles des concepts, nous nous croyons “avancés”; mais ces mythes et ces symboles n’expriment guère moins que nos concepts.

Cioran, Œuvres, Gallimard, lk 706

Ma loen Marju Lepajõe suurepärast artiklikogumikku “Roomlaste taltsutamine”. Ettekanded, artiklid, raamatuarvustused – kõik, mida olen seni lugenud, on terav, vaimukas, kaunis ning kirjutatud vastutustundega (lubage siia väike sulustatud naeratus:). Vaimustav lugemine! Ja nõuab viidatu ning algallikate lugemist. Hakkasingi eile Nurrit külastades lugema Paul Veyne’i. Nurril on (kreeklastest) ka kõike!

***Planeerisin paar päeva tagasi kirjutada paar rida soovist saada vana-testamentlikult nahutatud, sinna kõrvale sobinuks mõni Sextose sentents (Lepajõe, lk 115)  à la Iga kehaliige, mis veenab sind mitte mõõtu pidama, rebi enda küljest. On parem elada mõõdukuses ilma kehaliikmeta kui hävida koos sellega (13.). Mõni teine kord.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Lugemine

Luik

Eilse jalutuskäigu meenutuseks Tintoretto ja Boucher’ Ledad.

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

Filed under Kunst

Lesk kardab kaotada

Mulle kingiti Faatum. Olin sellest parimaid palu mamma juures juba lugenud. Selteri ja Uluotsa Stalini kiitmiste ümberjutustus Soonpää päevikus on…! – seda peab lihtsalt ise lugema (ja üle lugema). [Tean, et tahtsin sellest siis, esimesel lugemisel, kirjutada siin, aga vist ei kirjutanud.] Ütlesin raamatu üleandmisel nagu koolitüdruk, kes tahab targem välja paista, et olen seda juba lugenud. Hr R ütles, et lugege siis veel. :D Loengi!

***

Millest ikkagi tuleb hirm paista välja naeruväärsena? Ja kas selle hirmu ja naeruväärsuse reaalsusega ei peaks harjuma?

***

Täna tuli selle aasta neljas Looming. Koristasin õhtul korterit, mh otsustavalt suure toa suurt lauda, mis oli mattunud paberite, raamatute ja prahi alla. Vaatasin, et muuhulgas oli seal mitu numbrit Vikerkaart ja Loomingut. Sirvisin neid, et meenutada, kas olen neid juba lugenud, sirvinud. Loomingu 3. number on Andres Ehini mälestuseks. Jõllitasin kaant uskmatult – Ehin on surnud! See oli minust mööda läinud. Kirjeldamatu õudus selle pimeduse pärast. Helistasin kohe sõbrale. Sõber ütles, et juba detsembris. Kas ma tõesti ei pannud tähele? Või ma unustasin?

1 kommentaar

Filed under Mälu

Jõiste 21.04.12

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

Filed under Öko

Sinibe 21.04.12

Lisa kommentaar

Filed under Aed

Midagi musta masenduse silmades on eriti selge. Teiste pinnud. Lolluse andestamatus.Täiuseni arenenud kriitikameel, mis püüab täiust, seda, mis vastab “standardile”. Aga oma palgid surutakse vaatevälja pimenurka.

Naljavideo: http://www.youtube.com/watch?v=9VUcRWl95N8

Leidsin riiulist Tolstoi “Pihtimuse”, mille olin ostnud ülikooli ajal, aga jätnud arvatavasti lugemata. Kõigepealt ahmid ja siis naerad! Minu mälu järgi naersime ülikoolis ka Tolstoi üle – tema täiusepüüdu ja obsessiivset enesearendust. Kes viimasena naerab…

***

Ma ei mäleta enam, keda juristid lugesid. Kas nad peale koodeksite üldse midagi lugesid, sest kõik klassika oli neil eesrindlastel keskkoolis juba läbitud. Kellelgi ei tulnud Tartus pähe anda juristidele Dostojevskile pühendatud kursust. Ja mida ma seal üldse räägiksin? Loeme nüüd koos, sest eraldi ei suuda, arutame läbi, sest muidu läheb meelest, jääb kasuta, fikseerimata, hindamata, krediteerimata…

***
Miks ring ei ahene veel, juba? Muudkui lähed horisondi poole. Iga laine on eraldi jõnksatus, mitte osa merest. Keda täna keskkoolis loetakse ja mida see neile inimestele annab?

***

Mul on Süürias mitu ülikoolikaaslast, aga ma ei suuda tunda huvi selle vastu, kuidas nad elavad. Ma eelistan tuhnida oma tolmustes raamatutes. See on fakt.

Lisa kommentaar

Filed under Ühe silmaga lugemiseks

Andrei Arsenjevitš, genii. Ta ei olnud nagu meie. Geeniuse puudutus, magnetism. Aga me ei suuda ta filme lõpuni vaadata. Viiel inimesel helises telefon, kümned lõid oma ekraani pimeduses helendama ja kümmekond lahkus poole pealt. Kas see oligi lõpp? Kas me pääseme siit? Kergendus. Miks ma seda endale teen? Ma olin ju seda näinud ja mäletasin. Veelkord end piinata ja kuidas veel – praegu.

Saali tuli noor kena naine. Midagi temas äratas mu tähelepanu. Kena, mitte ilus. Armas, armsa olekuga. Ja siis nägin teda garderoobi sabas – ma ju tean teda! Üks väheseid Tema tuttavatest, kes mulle kohe sümpaatne tundus. Erilist sümpaatiat tundsin ta vastu, tema lihtsuse ja soojuse tõttu. Tahtsin oma üleskruvitud allasurutud pingemeeleolus minna ta juurde – ma tean ju Teid, Sind! Öelda talle midagi kõige olulisemat praeguse enda kohta. Pihtida talle, ja lasta pisaratel tulla. See oli mu tõeline soov. Aga ei teinud seda. Õnneks! Oleksin end häbistanud, tekitanud segaduse. Ma ei ole inimene, vaid robot.

Lisa kommentaar

Filed under Kino