Category Archives: Ühe silmaga lugemiseks

Il me semble parfois que mon sang coule à flots,
Ainsi qu’une fontaine aux rythmiques sanglots.
Je l’entends bien qui coule avec un long murmure,
Mais je me tâte en vain pour trouver la blessure.

/../

J’ai cherché dans l’amour un sommeil oublieux ;
Mais l’amour n’est pour moi qu’un matelas d’aiguilles
Fait pour donner à boire à ces cruelles filles !

taro-shinoda-modelofoblivion-moriartmuseum

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Ühe silmaga lugemiseks

“Savisaar” langes mulle reedel sülle, ma ei planeerinud minna, mind ei huvita väga NO tegemised; see oli kerge meelelahutus, nauditav “Eesti šõu”, nagu ma kujutan ette seda on samas saalis toimuvad üritused nagu Eesti laul vms. Laval on antiiktragöödia, millel ei olnud Eesti ega Savisaarega palju pistmist. Viited Eestile olid Vana Baskini teatri stiilis ning ei erinenud milleski seal 90ndatel ja 00ndatel mängitud poliitparoodiast. Tekst oli nõrk, autorid olid justkui balansserinud poeesia ja laadateatri (suur saal rahvast, kes ehk teatris muidu ei käi, täis jne) vahel. Savisaar Caesarina oli hea leid, aga see oli rohkem Caesar kui Savisaar, hea oli ka lavakujundus ning koor, kes oma valgete kõrre-parukatega neoklassitsistlikus stiilis võimu-uste vahelt sisse piiludes paistsid välja kui pokud, kes on sattunud Toompeale, midagi, mida Eesti poliitikat jälgides võibki tunda – metsaelanikud klanitud koridorides. Etenduse päästsid päris näitlejad, st M. Vaarik, kes võiks nüüd vabalt mängida ka kuningas Leari vms, isegi Raivo E. Tamm, kes küll oli pandud tegema baskinistiilis koomuskit, mis kahjuks nt Priimäe parodeerimisel läks üle hea maitse piiri. Mul ei ole tavaliselt keskendumisega probleeme, aga Savisaare ajal tajusin mitmeid kordi, et vajusin mõtte-unne, st tekst oli nii lihtsakoeline ja kordav, pildid ammendasid end kiirelt, teatud stseenid olid kooliteatri mõõtu, et lülitasin end välja.

Lisa kommentaar

Filed under Ühe silmaga lugemiseks

Vahetasime kirju, mitmel erineval päeval, arutasime oma mõttekäike, leidsime, et me oleme suured teoreetikud, kellel ei lubata praktiseerida. Ma üritasin kuulata ka teda, kasutada tema mõtteid. Eelõhtul hakkasin ettekannet sõna-sõnalt ette kirjutama, sest ma olin näinud, kui segamini osad võivad laval minna. Minu jutt pidi olema selge ja lineaar-loogiline nagu kuldkett. Jätsin suveööl linna minemata, veini joomata, sildadel istumata, tänavahääli kuulasin vaid aknalt, ärkasin jälle haigelt vara. Ja siis tuli see rumal Lähis-Ida mutt, kes ei lasknud mul isegi oma 8 minutit täis rääkida. Ma arvan, et kõik nägid, mida ma tundsin. Ma ei üritanudki seda varjata. Ma tõusin keset debatti püsti ja jalutasin saalist välja. Kaamera eest minema. Võib-olla ma tegin veel midagi, pöörasin kõigile selja või sülitasin maha. Kallite kelladega talv läbi päevitunud mehi see muidugi erutas, oli mida õhtul õlle kõrvale mainida.

Ma ei ütelnud midagi. Kõik see mõtlemine oli asjatu, kuulati mu häält, mu intonatsiooni ja aktsenditut keeleldamist, vaadati mu nägu, kaela, suud ja käsi. Ma oleks võinud ükskõik mida rääkida. Ja nüüd ongi nii.

 

Lisa kommentaar

Filed under Ühe silmaga lugemiseks

Bloknoot

Face à l’extrême. T. Todorov

Miski minus hakkab ikkagi kohe mässame selle heroiseeritud poolakate desheroiseerimise vastu ja vastavalt teiste (väikeste) näidete ülistamise vastu. Ka mina olen oma positsioneeringust (!) läbi ja läbi mõjutatud.

Kuigi, see üks naiste näide pani mind avalikus ruumis lugedes nutma, teised retoorikad (st mitte niivõrd juhtumised) paisutavad rinda ja tõmbavad selle kummi nagu nad omal ajal sõjaväelastelegi pidid mõjuma.

***

Üks asi oli uhkus, ja see oli meile kõigile omane – mitte olla tööriist või tehnik, vaid otsustaja, juhtija, ellukutsuja, looja ja mõtleja, ükskõik, kas töötad keele, mõistete, normide, kõnede, poliitikate, ürikute, faktide vms-ga. Aga lisaks oli nõue, et ei tohi olla persevest, ja seda aspekti meite inimnatuuris rookisime kõik usinalt välja ja üritasime sellest puhastada ka endi ümbrust.

Nüüd on aga situatsioon teine. Paljude silmis kaasneb taltsumata rõlge loomusega võim (nii poliitiline, majanduslik, intellektuaalne kui ka seksuaalne). I don’t get this. 

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Ühe silmaga lugemiseks

Midagi musta masenduse silmades on eriti selge. Teiste pinnud. Lolluse andestamatus.Täiuseni arenenud kriitikameel, mis püüab täiust, seda, mis vastab “standardile”. Aga oma palgid surutakse vaatevälja pimenurka.

Naljavideo: http://www.youtube.com/watch?v=9VUcRWl95N8

Leidsin riiulist Tolstoi “Pihtimuse”, mille olin ostnud ülikooli ajal, aga jätnud arvatavasti lugemata. Kõigepealt ahmid ja siis naerad! Minu mälu järgi naersime ülikoolis ka Tolstoi üle – tema täiusepüüdu ja obsessiivset enesearendust. Kes viimasena naerab…

***

Ma ei mäleta enam, keda juristid lugesid. Kas nad peale koodeksite üldse midagi lugesid, sest kõik klassika oli neil eesrindlastel keskkoolis juba läbitud. Kellelgi ei tulnud Tartus pähe anda juristidele Dostojevskile pühendatud kursust. Ja mida ma seal üldse räägiksin? Loeme nüüd koos, sest eraldi ei suuda, arutame läbi, sest muidu läheb meelest, jääb kasuta, fikseerimata, hindamata, krediteerimata…

***
Miks ring ei ahene veel, juba? Muudkui lähed horisondi poole. Iga laine on eraldi jõnksatus, mitte osa merest. Keda täna keskkoolis loetakse ja mida see neile inimestele annab?

***

Mul on Süürias mitu ülikoolikaaslast, aga ma ei suuda tunda huvi selle vastu, kuidas nad elavad. Ma eelistan tuhnida oma tolmustes raamatutes. See on fakt.

Lisa kommentaar

Filed under Ühe silmaga lugemiseks

just thinking about

writing this poem has

already almost made me

sick

but I’ll try it one more

time.

C.B.

 

Ma ei tea, mis on veel hullem.

Päevad läbi teesklust, vääramatult püsti, comme-il-faut, kohusetundlik, ühegi mõrata, isegi rõõmus, tugev, „Jah, millised inspireerivad naised! Ma viin need mõtted koju.” jne jne Mitte et tähelepanelikud ei näeks kõike läbi.

Päevad on head, kõik muu on aga kaetud vedela pasaga. Harjuda elama oma sita haisuga. Ja harjutada teisi elama minu haisuga.

 

More than I could stand; now you’re a gambling man, kaotadagi end siia kiirteede- ja -sööklavõrkudesse

 

kommenteerimine on välja lülitatud

Filed under Asjad, Ühe silmaga lugemiseks, Elu

Säästlik vs abundantne’

defloreerin õunu – et ei läheks raisku

igast õuna(koore)st üks amps

nii on nad enne lõplikku määndumist toitnud kedagigi – mind

‘’

Prof J. K.-l ei olnud õigus – et kirjutades ei saa öelda üht ja siis vastupidist. Just nii peab käituma – ülim (kulmukergitus) on võida öelda üht ja kohe ka teist – vastupidist. Öelda  mõlemat. Juba seetõttu ei olnud ta geniaalne nagu  prof M. K. Peab kuulama oma õpetajaid, et saaks hiljem nende õpetuse kõrvale heita. Vaim vananeb, kui sellised “tarkuseterad” sissekannetesse tükivad.

‘’’Teksti peab saama kohe siseneda (nagu pornofilmides naisesse, st ilma mehaanilise er(g)utamiseta). Täpsemalt küll: kohe peab olema tahtmine Sellesse siseneda.* (Nt ei saa Tekst “uksel” öelda, millega ta “tegeleb” või mida selles leida on. See oleks tarbetu ja vale.  See ei oleks (enam) kutsuv. Näidata kutsel ära, mida sünnipäevapeol joogiks-söögiks pakutakse või millist muusikat plaanitakse lasta, mis kellani jõmisetakse vms. Keda selline “pidu” veel peibutaks? (Nt: Kas saatkondade kellast-kellani vastuvõtud peibutavad kedagi?).

(Kas tekst on siis pidu? Kas teksti lugemine on astumine (armu-/sugu-)ühtesse (teksti? autoriga?)?)

Naudingu(teoreeti)lisi tekste mitte lõpuni lugenud olles.*

See ei ole feministlik tekst.

See ei ole Tekst, vaid teksti-tekst, vahepala, selgitus, lubadus, vabandus…

Ma olen enda suhtes väga tolerantne, aga ei või teisi kannatada. Ise kirjutada, selle asemel et teisi lugeda. Peaagu kõik need teised, geniaalsed professorid jõuavad niiehknii samadele järeldustele.

(Peaaegu) Kedagi ei huvita teiste hüpped, vaid enda lahtirebimine maast.

___________________________________________________________

‘:D

* See on nüüd küll midagi muud! Juba jõudsin ummikusse. Naist/meest tahad juba enne, kui oled temasse sisenenud. Ja teksti võib ka nii tahta. Teine asi on tegelik sisenemine ja see, mis sellele järgneb. Kas tahe jääb? Kas ta ikka avaneb? Kas sa mahud sisse? Kuigi, need on ikkagi kõik kõrvalküsimused.

* Kas pole need, kes on oma tekstile/teosele “vale” avalause pannud, need samad, kes mõne aasta pärast uuele trükile pika sissejuhatuse kirjutavad.

Lisa kommentaar

Filed under Ühe silmaga lugemiseks, Haigus, Lugemine, Seks&Sugu, Töö, Vana uudis, Võim