Trending now in Kiduviha: Tiivuline kürb

Veni vidi vici

Il me semble parfois que mon sang coule à flots,
Ainsi qu’une fontaine aux rythmiques sanglots.
Je l’entends bien qui coule avec un long murmure,
Mais je me tâte en vain pour trouver la blessure.

/../

J’ai cherché dans l’amour un sommeil oublieux ;
Mais l’amour n’est pour moi qu’un matelas d’aiguilles
Fait pour donner à boire à ces cruelles filles !

“Savisaar” langes mulle reedel sülle, ma ei planeerinud minna, mind ei huvita väga NO tegemised; see oli kerge meelelahutus, nauditav “Eesti šõu”, nagu ma kujutan ette seda on samas saalis toimuvad üritused nagu Eesti laul vms. Laval on antiiktragöödia, millel ei olnud Eesti ega Savisaarega palju pistmist. Viited Eestile olid Vana Baskini teatri stiilis ning ei erinenud milleski seal 90ndatel ja 00ndatel mängitud poliitparoodiast. Tekst oli nõrk, autorid olid justkui balansserinud poeesia ja laadateatri (suur saal rahvast, kes ehk teatris muidu ei käi, täis jne) vahel. Savisaar Caesarina oli hea leid, aga see oli rohkem Caesar kui Savisaar, hea oli ka lavakujundus ning koor, kes oma valgete kõrre-parukatega neoklassitsistlikus stiilis võimu-uste vahelt sisse piiludes paistsid välja kui pokud, kes on sattunud Toompeale, midagi, mida Eesti poliitikat jälgides võibki tunda – metsaelanikud klanitud koridorides. Etenduse päästsid päris näitlejad, st M. Vaarik, kes võiks nüüd vabalt mängida ka kuningas Leari vms, isegi Raivo E. Tamm, kes küll oli pandud tegema baskinistiilis koomuskit, mis kahjuks nt Priimäe parodeerimisel läks üle hea maitse piiri. Mul ei ole tavaliselt keskendumisega probleeme, aga Savisaare ajal tajusin mitmeid kordi, et vajusin mõtte-unne, st tekst oli nii lihtsakoeline ja kordav, pildid ammendasid end kiirelt, teatud stseenid olid kooliteatri mõõtu, et lülitasin end välja.

Vahetasime kirju, mitmel erineval päeval, arutasime oma mõttekäike, leidsime, et me oleme suured teoreetikud, kellel ei lubata praktiseerida. Ma üritasin kuulata ka teda, kasutada tema mõtteid. Eelõhtul hakkasin ettekannet sõna-sõnalt ette kirjutama, sest ma olin näinud, kui segamini osad võivad laval minna. Minu jutt pidi olema selge ja lineaar-loogiline nagu kuldkett. Jätsin suveööl linna minemata, veini joomata, sildadel istumata, tänavahääli kuulasin vaid aknalt, ärkasin jälle haigelt vara. Ja siis tuli see rumal Lähis-Ida mutt, kes ei lasknud mul isegi oma 8 minutit täis rääkida. Ma arvan, et kõik nägid, mida ma tundsin. Ma ei üritanudki seda varjata. Ma tõusin keset debatti püsti ja jalutasin saalist välja. Kaamera eest minema. Võib-olla ma tegin veel midagi, pöörasin kõigile selja või sülitasin maha. Kallite kelladega talv läbi päevitunud mehi see muidugi erutas, oli mida õhtul õlle kõrvale mainida.

Ma ei ütelnud midagi. Kõik see mõtlemine oli asjatu, kuulati mu häält, mu intonatsiooni ja aktsenditut keeleldamist, vaadati mu nägu, kaela, suud ja käsi. Ma oleks võinud ükskõik mida rääkida. Ja nüüd ongi nii.

 

Bloknoot

Face à l’extrême. T. Todorov

Miski minus hakkab ikkagi kohe mässame selle heroiseeritud poolakate desheroiseerimise vastu ja vastavalt teiste (väikeste) näidete ülistamise vastu. Ka mina olen oma positsioneeringust (!) läbi ja läbi mõjutatud.

Kuigi, see üks naiste näide pani mind avalikus ruumis lugedes nutma, teised retoorikad (st mitte niivõrd juhtumised) paisutavad rinda ja tõmbavad selle kummi nagu nad omal ajal sõjaväelastelegi pidid mõjuma.

***

Üks asi oli uhkus, ja see oli meile kõigile omane – mitte olla tööriist või tehnik, vaid otsustaja, juhtija, ellukutsuja, looja ja mõtleja, ükskõik, kas töötad keele, mõistete, normide, kõnede, poliitikate, ürikute, faktide vms-ga. Aga lisaks oli nõue, et ei tohi olla persevest, ja seda aspekti meite inimnatuuris rookisime kõik usinalt välja ja üritasime sellest puhastada ka endi ümbrust.

Nüüd on aga situatsioon teine. Paljude silmis kaasneb taltsumata rõlge loomusega võim (nii poliitiline, majanduslik, intellektuaalne kui ka seksuaalne). I don’t get this. 

 

 

Midagi musta masenduse silmades on eriti selge. Teiste pinnud. Lolluse andestamatus.Täiuseni arenenud kriitikameel, mis püüab täiust, seda, mis vastab “standardile”. Aga oma palgid surutakse vaatevälja pimenurka.

Naljavideo: http://www.youtube.com/watch?v=9VUcRWl95N8

Leidsin riiulist Tolstoi “Pihtimuse”, mille olin ostnud ülikooli ajal, aga jätnud arvatavasti lugemata. Kõigepealt ahmid ja siis naerad! Minu mälu järgi naersime ülikoolis ka Tolstoi üle – tema täiusepüüdu ja obsessiivset enesearendust. Kes viimasena naerab…

***

Ma ei mäleta enam, keda juristid lugesid. Kas nad peale koodeksite üldse midagi lugesid, sest kõik klassika oli neil eesrindlastel keskkoolis juba läbitud. Kellelgi ei tulnud Tartus pähe anda juristidele Dostojevskile pühendatud kursust. Ja mida ma seal üldse räägiksin? Loeme nüüd koos, sest eraldi ei suuda, arutame läbi, sest muidu läheb meelest, jääb kasuta, fikseerimata, hindamata, krediteerimata…

***
Miks ring ei ahene veel, juba? Muudkui lähed horisondi poole. Iga laine on eraldi jõnksatus, mitte osa merest. Keda täna keskkoolis loetakse ja mida see neile inimestele annab?

***

Mul on Süürias mitu ülikoolikaaslast, aga ma ei suuda tunda huvi selle vastu, kuidas nad elavad. Ma eelistan tuhnida oma tolmustes raamatutes. See on fakt.

Säästlik vs abundantne’

defloreerin õunu – et ei läheks raisku

igast õuna(koore)st üks amps

nii on nad enne lõplikku määndumist toitnud kedagigi – mind

‘’

Prof J. K.-l ei olnud õigus – et kirjutades ei saa öelda üht ja siis vastupidist. Just nii peab käituma – ülim (kulmukergitus) on võida öelda üht ja kohe ka teist – vastupidist. Öelda  mõlemat. Juba seetõttu ei olnud ta geniaalne nagu  prof M. K. Peab kuulama oma õpetajaid, et saaks hiljem nende õpetuse kõrvale heita. Vaim vananeb, kui sellised “tarkuseterad” sissekannetesse tükivad.

‘’’Teksti peab saama kohe siseneda (nagu pornofilmides naisesse, st ilma mehaanilise er(g)utamiseta). Täpsemalt küll: kohe peab olema tahtmine Sellesse siseneda.* (Nt ei saa Tekst “uksel” öelda, millega ta “tegeleb” või mida selles leida on. See oleks tarbetu ja vale.  See ei oleks (enam) kutsuv. Näidata kutsel ära, mida sünnipäevapeol joogiks-söögiks pakutakse või millist muusikat plaanitakse lasta, mis kellani jõmisetakse vms. Keda selline “pidu” veel peibutaks? (Nt: Kas saatkondade kellast-kellani vastuvõtud peibutavad kedagi?).

(Kas tekst on siis pidu? Kas teksti lugemine on astumine (armu-/sugu-)ühtesse (teksti? autoriga?)?)

Naudingu(teoreeti)lisi tekste mitte lõpuni lugenud olles.*

See ei ole feministlik tekst.

See ei ole Tekst, vaid teksti-tekst, vahepala, selgitus, lubadus, vabandus…

Ma olen enda suhtes väga tolerantne, aga ei või teisi kannatada. Ise kirjutada, selle asemel et teisi lugeda. Peaagu kõik need teised, geniaalsed professorid jõuavad niiehknii samadele järeldustele.

(Peaaegu) Kedagi ei huvita teiste hüpped, vaid enda lahtirebimine maast.

___________________________________________________________

‘:D

* See on nüüd küll midagi muud! Juba jõudsin ummikusse. Naist/meest tahad juba enne, kui oled temasse sisenenud. Ja teksti võib ka nii tahta. Teine asi on tegelik sisenemine ja see, mis sellele järgneb. Kas tahe jääb? Kas ta ikka avaneb? Kas sa mahud sisse? Kuigi, need on ikkagi kõik kõrvalküsimused.

* Kas pole need, kes on oma tekstile/teosele “vale” avalause pannud, need samad, kes mõne aasta pärast uuele trükile pika sissejuhatuse kirjutavad.

Ouvre-moi ta porte, pour l’amour de Dieu ehk õnn seisneb rahakotis

Esmaspäev. Endlast üles. Pole sügiseriideid, vihmavarju, tahtmist linnas kõndida. Jalad iksis, mensuvalu tahab teist päeva tappa. Rahvusraamatukokku ei saa ikkagi minna, sest seal tahetakse kaarti, dokumenti või viite krooni. Mul ei ole ühtegi neist.

Postimeest ei saa osta. Kohvi ei saa lubada.

Vaatan inimesi – neid, kes argipäeval kella 12-paiku vihmases linnas kõnnivad. Endlas siseneb maksuametisse mees, kes näeb välja nagu palgamõrvar – mustast audist väljub natuke liiga suures hallis ülikonnas kõige tähelepandamatu näoga keskealine šatään, ta kingad on “valed” ja käes on must kandekott (vale!) – sellest paistab läbi mingi riist – automaatrelv, pole kahtlustki! Keda ta seal maksuametis tapma läheb? Ma ei saa teda takistada. (Mul ei ole relva!)

Kaarli puiesteel on imelik kolmik – kaks tursket noort meest ja üks väike kõhnuke prillidega vanem mees. Need kaks tahavad talt midagi – alguses tundub, et ta peab teed juhatama, kuid ei. Nad on küllap saadetud inkassost. Nad on üleolevad, neid ei “koti” see, mida kõhetu neile seletab. Ta teeb isegi nalja! Täpselt Woody Alleni tüüpi – olen just vaadanud teist korda läbi oma uue Tascheni Woody albumi. Ja mõtelnud võimalusele, et tuleb Woody surmateade – muutun seepeale väga kurvaks. Ma identifitseerun selle kõhetuga – aga ta üritab veel nalja visata! Ma ei suudaks seda, kui inkasso mind läbi linna “talutab”. Tursked sportlikus casual riides noored eesti mehed, kes vaatavad vanematest kõhetutest inimestest läbi, aga elavnevad iga pikkade blondide juuste, mustade kitsaste pükste ning kõrgekontsalise näitsiku peale  – kui tülgastavad, hirmutavad, …ihaldatavad nad mulle on! Mõtlen jälle relvadele – sedakorda külmrelvadele. Mida ma neile meestele teeksin, et Kõhetut päästa? Linnavalitsuse vitriini Moskva “fotokunst” paelub “kappe” – muidugi, mis muud neid “kõnetaks”; Miks ei ole ikkagi Moskvas Eesti maffiat? On Eesti “suure kulliga” mehed vene meestega võrreldes ikkagi liiga kotikud? Ma ei tee midagi, mida mul ongi teha! Mul ei ole tõendeid, relva, julgust…

Palace. Mõttes ulun ja nutan: “Allez, Aleksandra, viens, salva me!” – mul jääb rahakott kellegi kätte ja mind ei ole enam järsku. Ma ei saa siseneda avalikku raamatukokku, ühistransporti, osta sigarette või ajalehte, 10kroonist võisaia. Ma ei saa tõendada oma isikut – kas piisaks sellest, kui helistaks ülemusele – kõrgele riigiametnikule – aga on ta äkki väljas lõunal või suitsupausil. Ei ole kedagi, kes ütleks – mina olen tõesti mina, korralik kodanik, kes esitas tuludeklaratsiooni ja maksab makse, ostab bussipileti, tellib koju EPLi, jne jne. Mõttes mängin läbi üürikorterist väljatõstmise ja kodutuks jäämise. Sajab kõvasti. Mulle ei meeldi söögiplats (Toidutorn? – see oli Tartus, kas pole Tallinnas selle söögikoha nimi sama?). Seal on vaid üks kodutu mees, kes toidab tuvisid ja räägib nendega. Ahh, mis vahet! Lähen talle seltsi. Esmaspäeval, kell 12:15. Kui keegi tuttav mind näeks! Mees muigab mu üle. Ma olengi naeruväärne ja hale. Kas ei saa minu mõtted modernsest inimõiguste doktriinist teist dimensiooni, kui mõtlen meie rippuvusele plastikkaartidest, kupüüridest. Mind  – subjekti – ei ole olemas, mis õigustest siin rääkida. Mu meelerahu seisneb rahakotis, aga mitte nii väga naises, keda ma armastan, ja kes on teel seda mulle ära tooma!

Et näha põhilist, ei ole vaja pidada ühtegi ametit. Jääda terveks päevaks lebama ning oiata…

(Ikka:) E. M. Cioran

[Orig.: Pour entrevoir l’essentiel, il ne faut exercer aucun métier. Rester toute la journée allongé, et gémir…]

Suvised märkmed

Strange what desire will make foolish people do

28. juuli 2010, K; K-l

Loodus on tõeline! Koer, kes haugub kuskil Komeedis või Aasal. Mu kassid on tõelised. Sinibe maja.

Olen siin üksi olles eksinud. Koristan. Asjatan. Lugeda on ikka veel raske. Mida ma pean tegema? Süümepiinad.

I cannot hurry things! Cato kannatlikkus?

2. mai august 2010

(Veel) Kestab aeg, mil ei suuda veel koos filme vaadata.

29.07, N

Ilma identiteedi-poliitikata – kas võimalik üldse õiguste eest seista? Problem-based approach? See võrdubki identiteedi-poliitikaga?

Meie ja nemad retoorika on ka välistav. “Nemad” on poliitikud. Aga ei ole ju!

Queer escapes any stereotypes – Q is an empty word. Kväärikud – meie sõna, nali! :) Oui, un jeu!

5. august 2010, N, L-l.

Üleeile öösel Valjalasse 1:20. Torm, kõva vihm. Autoga sõites oli surmahirm, tahtsin sõita max 60ga, aga praamilt tulid masinad ja olin neil ees. Kogu keha krampis. Aga siis oli bussipeatuses valgusvihk ja see oli ikkagi bussi oma. Ja seal valguses, ehkki silm kohe ei seletanud, oli inimene.

L-i rand. Armatsesime rannal. Telgime poolsaare alguses. Roostik, osi, linnud, lehmad ja hobused ja meie. Siia tulekust saati oleme näinud vaid ühte autot ja ka see pöördus (meid nähes:) tagasi. Igal ühel peaks olema oma rand. Meil nüüd on.

Ta magab veel. Kõik on nii ilus! Telgi ümbrus on täis arujumikaid (ehk naisterohi!) ja raudrohtu. Vaatan päikses kõrbenud ja kuivanud taimekesi.

Kuidas on järsku nii, et kõik aeg on minu, ehkki ta libiseb käest, nii kiiresti, et ma ei suuda isegi mäletada, mis on sündinud, kas üldse midagi sündinud on.

Reede, 6. august, L-s

Kuidas on nii, et oma üldistavaid, teoreetilisi targutusi naudin võib-olla kõige enam (intellektuaalne nauding), kuid teiste omad on väljakannatamatud! L. on Jumalate rand (kogu rand on kaetud härjasilmade ja merikapsaga), taastun eilsest teeäärsest ööst.

Laup. – Kõik, mis me oleme, oleme me pelgalt enda kehad(e keemia). Altruism ja tegutsemistahe – kõik on kehakeemiast. Pessimism, nihilism, minnalaskmismeeleolud – kõik jällegi kehakeemia. Mind ajab täna oksele inimeste tahe teha, tutvuda, suhelda. Tahan suhelda taimedega, suhestuda loodusega. Kuulata raamatuid ja linde. Linn võidaks maa pealt ära pühkida.

—

This slideshow requires JavaScript.

Paris Sinibe s’éveille

Kohe-kohe lähen magama. Veel natuke öö ainukese helenduse ees. Ja siis äkki, vint töötoa akna taga valgel klaaril. Okste taga on juba natuke valgust. Lähen õue, lepiku “džungel” on just ärganud. Nii külm on. Esimene roheline on kaetud hallaga, läbi susside tunnen rohu külmakangestust. Aga maja ees, kus tõuseb päike, on kogu silmapiir nagu gauloise’i tuluke filtri lähedal. Kohe-kohe! – seda nad laulavadki kõik. Hiilin oma aias kikivarvul, aga naabrikoer hakkab ikka haukuma, sest (?) mõtlen, kuidas ta eile mu kuu poole ulgumist kartis, mõtlen, et ta ei julge täna haukuma hakata, aga julgeb, tahab näidata, et on ikkagi koer.

Väraval suitsetan sigareti lõpuni. Sel kellaajal laulavad linnud ka nende puude otsas, kus neid kunagi ei kuule. Nii vara, nii hilja! Miks tulevad siis mulle eelkõige meelde linnad? – hommikused kojutulekud. Montpellier’s hulkusin nii. Silmatäitki magamata, kodutänava saiapoe avamist oodates. Tartus olen nõnda unes kõndinud. Ja veel teistes…

Lihtsalt

Olin kaks nädalat ühtegi inimhingelist nägemata. Tagasi inimeste sekka tulles, tuleb kõik kohe meelde. Nagu ei oleks midagi juhtunud. Nagu ei oleks mingisugust ilma- või eemalolekut olnud. Linnas ütlevad inimesed, et olen õnneseen, ja ohkavad, et kui oleks ükski päev üksindust ja rahu.

Üleeile hakkas lumi kandma (viimases, st eilses EPLis kirjutatakse sellest samuti). Olin tunde õues, naersin nagu laps poolemeetristel ja kõrgematel hangedel kõndides. Lume-Jeesus. Oleksin tahtnud kiljuda, kui teatud kohtades läbi vajusin, aga hoidsin end tagasi. Mul on peaaegu kahju, et see lumi peab siiski minema. Nagu lapsena oli kahju, ja nutsin, kui näidati olümpiamängude lõputseremooniat – maskott lehvitas televaatajate poole viimast korda, tuli oli juba kustunud. Mu väike süda tahtis lõhkeda.

Uus raamat

Ilm oli väga soe ja me mõlemad olime pintsakuväel, pidi tõesti väga soe olema, et juba hommikul vara lasi ema mind pintsakuväel tulema (või tulin palitus ja peitsin palitu kuhugi ära). Esimene tõeliselt soe päev sel aastal, ka seda mäletan raudkindlalt, ja just see otsustas.

lk 157

Te vihased feministid, soobloogi lugejad, minge vaadake raamatupoodi – Madis Kõivu uut raamatut “Poisid ja Ttüdrukud ja poisid”. Esimest lehekülge (pühendusega teile). Seisin rahvaraamatus lugedes ja sain oma südame ärevalt põksuma.

Ja siis mõtlesin: Kas tõesti ka sina, Pääbuke? Kes mulle siis nii jääb.

Piiluda teiste öökappi ja kapile

Sirbis erutav ja ärritav (miks krt nad t e d a nii palju lugema peavad!) edetabel nullindate kirjanduse subjektiivsest paremikust. Hea raamatupoodi/-kokku kaasa võtta. Hea ka enesepiitsutamiseks (- tegelikult sama, mida eelmises lauses mõtlesin)!

Parafraas

Ei hävi elu, tulvil inimkidu seemneid.

Temaatiline pilt (ilma irooniata!)

Teisipäev

28. aprill 2009, Kuressaare lossi vallikraavil

“Siin on jahe, aga nii ilus, et ma ei raatsi ära minna.

Eestis on veel sellist ilu, mis ei tõmba inimesi ligi. Võid istuda kevadises pargis pea ihuüksi. Ma ei teagi teist sellist kohta, kus on vesi ja loss ja park, ja meri on lähedal, nii et on ka kajakad ja tuul, aga inimesi ei ole. Ma tunnen end päevavargana, peakski tundma. Mis sest, et väga õnnelikuna ning et ma ei tahaks kusagil mujal olla. Ma kujutan väga selgelt ette neid aegu, kui konstaabel võiski keset päeva logelejal kraest kinni võtta. Peale minu on pargi varjulisemas osas neli punase näoga meest, kes istuvad pingi seljatoel, jalad istmel. “Hulgused”.

Hulguksin rohkem, aga seljakotis on vahtkustuti ja kümme paksu raamatut, mille linna ainsast raamatupoest 10 krooniga “päästsin”. Kriisi positiivsed nähud – raamatuid antakse ära ühe krooni eest tükk. (Sain E. Mihkelsoni, Th. Dreiseri, I.Murdochi jne jne.)

Noorus kestab veel.”

;)

Vedeledes diivanil – lk 48

Onu on tulnud külla ja karjub keset õue

kurat miks poiss ei või auku kaevata miks

poiss ei või auku kaevata no on ikka looder

Kas laiskadel päevadel loed lais(k)a luulet? Laiskadel päevadel ei loe (peaaegu) midagi. Või lõpetad mõne poolelioleva novelli, ütleme sellise, mille lõpust on veel lugeda mõni lehekülg, ja kus kõik on juba ette aimatav. Laiskadel päevadel mõtled, et võidki nii lõputult elada. (Lõunapool heinaküüni. Lõputu päev – lk 62) Lõputult laiselda. Olla aktiivses laisklemises. Ja selle üle rõõmus, sest pärastlõunaks on ka see sind väsitanud. (Päevatöö – lk 41) Laiskadel päevadel vaatad kunstilist filmi (böääh-aha) Indiast, tunned India ära –

– Jaa, see helekollane valgus…

– See ei ole lihtsalt sudu. See on midagi muud.

– Ma olen kõigis neis rikšades sõitnud!

– Turisti kaasamine palvetamisele ei ole tegelikult naeruväärne või naljakas.

– jne jne, ja mõtled, et kui nii laiseldagi, ei oleks iial Indiat näinud ega näeks kunagi enam. (Väsinud ränduri laul – lk 55) Vahel võiks ikkagi ettevõtlik olla. Et saaks laiselda ka mujal. Kuid mitte praegu või lähitulevikus. (Olen logard – lk 5). Luterlik õpetus hakkab vaikselt maha kuluma. Ja ma isegi ei tee midagi selleks, et see üldse ununeks. (Laisa hinge laul – lk 43)

*
Viited pealkirjadele ja lehekülgedele: Andrus Kasemaa, “Poeedirahu”, Ilmamaa, 2008.

* * *

– üks nägudest, mis annab tegeliku sisu sõnale “silmarõõm”. (Miks sellistele meestele modellid meeldivad? I don’t get these guys!)

“Kornél Esti paljastamine”

“Provints on imede maa. […] Seal, kus ei ole mingeid sündmusi, vaid ainult vein, kaardid ja sügav-sügav kurbus, kasvab hinge elu, ei avardu, vaid süveneb, muutub tihedaks, intensiivseks, iseäralikuks.”

Dezső Kosztolányi

Kas olete pärast “seltskondlikke kohustusi” pidanud ise endale teraapiat tegema? Näiteks teatud kindlate autorite tekste lugedes, et “puhastuda”. Tekste, mis on vastandid teie külaliste ja nende poolt teis esile kutsutud, või välja toodud, vaimuvaesusele.

Maal seisadki silmitsi ennekõike iseendaga, ja see võib olla talumatu. Võid avastada, et oled, vastupidiselt oma varasemale arvamusele, väga nõrk nii kehalt kui vaimult. Ja intervjuu neelab viimse jõu…

Teenetemärk jääb välja teenimata

Viivi Luik on pööbliga ebaõiglane.

Jah, ma pole oma kohta Eesti ühiskonnas leidnud,

nad ei taha mind kusagil,

nüüd solvab aga kirjanikki leheveerul.

Olen solvunud, solvunud!

.

Ostke luuleraamatuid! “Tapke kärbseid…”

.

Varsti pole minus enam viha,

sest ma olen väga lähedal asotsiaali staatusele. (Laske lapsukestel Jeesu

juurde tulla – ETV näitab jõulu’l alandlikke supiköögis).

Tulge vaadake või mu kodu! – sisekujundus on elav

ja võimalikest räigeim vastuhakk kodu kaunistamise võistlustele – ja elukäiku

(võid tellida mu cv ja minu väljaantava uudislehe mu enda kohta aadressilt

mari.kiduke@gmail.com).

Antitegija.

.

Tahtsin midagi ära teha,

aga ei leidnud kohta,

kus oleksin saanud teise sisse lükata.

Teenetemärk jääb välja teenimata.