Monthly Archives: märts 2008

tavaline eesti idioot

Jürgen Roostelt on ilmunud uus luulekogu “tavaline eesti idioot ja teisi pikemaid poeese 1999-2007”. All janutuseks mõned katked.

Kes on tavaline eesti idioot? Raamatu nimiluuletuse algusest: “tere/ ma olen härra tahtejõuetu pask/ tavaline eesti idioot/ hämaramaalt/minu õnneks on kõik hästi/ ja papp lippab/…”. Too sama, kes on lörtsinud sini-must-valge – uusrikaste karpvillade vimplisümboli ja mille kõige muu tõttu, lk-l 69: “…ühel külalisel on madal/ hääl ta lausub/ vaat vanaema/ sa läed küll 24. veebruaril omiku/ vara toompääle ja laulad lippu ja/ heiskad hümni a siis vaata/ neid pasapäid keda see lipp/ nüüd sümboliseerib neid/ kes kasvavad inimestele akendest/ pähe sülitades (tubli poju/ nii peabki) ja kel on mullivann/ ja selle ümber maja ja aed ja okastraat ja/…”.

Tavalisest eesti idioodist kirjutab looja, kes tahab (?) olla punkrock (lk 97), on aga “vaimline perse” (olla luuletaja, kirjanik lk-l 19, 49), samasugune stereotüüpne rahvuslane, kodanik (lk 60: “…me oleme tänavail ja õnnitleme üksteist/ mu naabrid ei ole mulle kunagi nii armsad tundund/ kui täna…”). Head tekstid on luuletaja töö-, tööpäevade, tööelu, elutöö jms kirjeldused (vt luuletus “luuletaja elu”). Ka empaatiline punkluuletaja võib läheneda pensionieale, keskeale, tarbimiseale, kodust-tööle-koju-kolmnurga-eale jne jne ning looduslapsest võib saada kontorirott (“hull lehm”, “mina väikse poisina”, vt lk 71, 73)! Armastus on ideaal alguses (elu alguses, vabariigi alguses, loo alguses, selle luulekogu alguses), aga lõpus on tegelikkus, depressioon, suguorganid ja vulvaline linnaarhitektuur.

NB! Komm soo(b)loogi tavalugejale ehk ka feministe ei unustata – sotsiaalkriitilised read Isamaalisest laulust: “…jah/ sest eestlane on ju/ esmalt ikkagi mees/ eestlase põrgus elab palju neegreid/ juute rõvedaid naisemaiaid hindusid/pederaste feministe ja paar eriti ilget lätlast/…” (lk 44).

PS tavalise eesti idioodi avalasung on sisse tipitud attitude of gratitude blogis.

Kaarel Kressa kirjutab tavalisest eesti idioodist EPL-s ühes kahe teise “Pehme mandumise triloogia” raamatukesega (chaneldiori romaan “Kontrolli alt väljas” ja andreas w esseedekogu “Gatlingi kuulipilduja”; kõik kirjastuselt “Jumalikud ilmutused”, 2008, Pärnu). Vt ka Postimehe (vana) uudist tavalise eesti idioodi külaskäigu kohta Kuressaare Grand Rose‘i spaasse.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Lugemine

Õigus turvalisele koolile

Rahvusvahelise Naistepäeva eel kutsus valitsusväline inimõiguste organisatsioon Amnesty International (AI) valitsusi ja haridusametnikke üles võtma kasutusele konkreetseid meetmeid lõpetamaks tüdrukute vastane vägivald koolides.

6. märtsil k.a. avaldatud AI raportist “Turvalised koolid: iga tüdruku õigus” nähtub, et vägivald haridusasutustes on väga levinud. Üle maailma langevad tüdrukud koolis ja kooli teel seksuaalse vägivalla, ahistamise ja alandamise ohvriks. Näiteks selgus Ameerika Ühendriikides läbiviidud uurimusest, et avalik-õiguslike koolide 12-16 aastastest naisõppuritest oli 83% kogenud teatud kujul seksuaalset ahistamist.

Seksuaalse väärkohtlemise toimepanijateks haridusinstitutsioonides on nii õpetajad – alates seksuaalset laadi teenete osutamise eest paremate hinnete lubamisest kuni vägistamisteni õpetajate toas – kui ka kaasõpilased. Teatud sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvad tüdrukud kannatavad selle all enam kui teised: eelkõige rahvusvähemused, seksuaalvähemused ja puudega tüdrukud.

Amnesty raporti ülevaade juhib tähelepanu vägivalla tagajärgedele ohvrite kehalisele ja vaimsele tervisele ning koolis edasijõudmisele. Teatud juhtudel on vägivalla mõju kaugele ulatuva loomuga. Näiteks marginaliseerib tüdrukute koolist väljalangemine naiste olukorda ühiskonnas veelgi, mõistab naised sotsiaalse grupina suurema tõenäosusega vaesusse jms.

Poiste agressiivne ja ebasobiv seksuaalne käitumine jääb koolis tihti tähelepanuta, sest seda peetaks tavapäraseks mehelikuks käitumiseks, mida ei pea hukka mõistma. See aga omakorda soodustab seisukohta, et naiste ja tüdrukute vastane vägivald, nagu ka meestepoolne agressioon, on ühiskonnas aktsepteeritavaks normiks.

Eriliselt kõrge risk sattuda vägivalla ohvriks varitseb koolitüdrukuid kriisikolletes. Viimastel aastatel on nt Afganistanis sagenenud koolide mahapõletamised. Kusjuures sagedamini puudutab see tütarlastekoole.

Eesti olukorra kohta leiab sotsiaalministeeriumi kodulehelt järgmise infolõigu: “2001. aastal Lastekaitse Liidu poolt põhikoolides läbi viidud koolivägivalla uuring näitas, et togimist või tõukamist kui füüsilise vägivalla kergemaid vorme olid kogenud 46,97% vastanutest. Narrimist või pilkamist olid kogenud 39,57%, asjade äravõtmist või peitmist 34,1% õpilastest. Umbes 16% põhikooli õpilased on kogenud löömist ja peksmist Tallinna Laste Tugikeskuse uuringu andmeil võtab 40% lastest kiusamisest osa. Kristi Kõivu uuring “Koolikiusamine” näitab, et tavakooli õpilaste seas on regulaarselt 7% kiusajad ning 8% ohvrid. Olenemata uuringuandmete erinevusest võib öelda, et koolivägivald- ja kiusamine on süvenev probleem. 1999. aastal läbiviidud seksuaalse väärkohtlemise uurimusest selgus, et seksuaalset vägivalda, seal hulgas kerge ja raske verbaalne vägivald, vaimne, füüsiline ja raske füüsiline seksuaalne vägivald, olid kogenud 70% vastanutest. Nii Eestis kui ka maailmas on vähe tehtud teaduslikult võrreldavaid uurimusi laste seksuaalse väärkohtlemise kohta, kuid võib siiski oletada, et 3 – 8,5% lastest on kogenud seksuaalset vägivalda.”

*********************************************************************************************************************

Mõned viited uuringutele ja artiklitele:

Vägivald ja naiste tervis. Sotsioloogilise uuringu materjalid, 2003, Eesti Avatud Ühiskonna Instituut;

Koolivägivald ja emotsioonid, Õpetajate Leht, 5.10.2007;

Erikoolides ja laste hoolekandeasutustes elavate noorte hoiakud ja kogemused seoses seksuaalse, vaimse ja füüsilise vägivallaga, 2005, Kadri Soo (toim.) Uurimuse kokkuvõttest: “[T]ulemused näitasid, et iga viies küsimustikule vastanud lastekodunoor, 36% turvakodu ning 38% erikooli kasvandikest oli kogenud vähemalt ühte seksuaalse väärkohtlemise situatsiooni. Iga kümnes vastaja oli teatanud kellegi seksuaalsest kuritarvitamisest. Füüsilise vägivalla kogemisest oli teatanud 21% lastekodu, 31% erikooli ning 42% turvakodunoortest. Vaimsest vägivallast andis teada 28% lastekodude, 41% erikoolide ja 47% turvakodude kasvandikest. Siinjuures tuleb silmas pidada seda, et
tegemist on noorte hinnangutega oma elus kogetud situatsioonide kohta.”

Selle uurimuse tulemustest selgus ka, et 26 (19%) küsitluses osalenud lastekodu, 23 (38%) erikooli ning 22 (36%) turvakodu noort olid kogenud enda hinnangul vähemalt ühte küsimustikus märgitud seksuaalse väärkohtlemise kuuest liigist (käperdamisest sunnitud suguühteni). Noormeestest oli teatanud seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemisest 26 vastajat (20%) ning neidudest 45 (34%). Internaadis ja lastekodus väärkohtlemise ohvriks langenud vastajad ei olnud teatanud seksuaalvägivalla kogemisest. Samast uuringust leiab ka väärkohtleja profiili;

Seksuaalse väärkohtlemise kogemused ja hoiakud Eesti noorte hulgas, 2004, Dagmar Soo ja Kadri Soo. Alljärgnevalt mõned lõigud uurimuse kokkuvõttest: “Seksuaalse väärkohtlemise ohvriteks olid oluliselt sagedamini neiud (44%) kui noormehed (15%). Seevastu olid noormehed (9%) enda hinnangul kolm korda sagedamini toime pannud seksuaalset väärkohtlemist kui tütarlapsed. […]

Tulemustest selgus, et kutsekooliõppurid olid oluliselt sagedamini langenud seksuaalse vägivalla ohvriks või kasutanud kedagi seksuaalselt ära kui üldhariduskoolis õppivad noored. […]

[E]namasti on langetud seksuaalse väärkohtlemise ohvriks noorukieas, sagedamini vanuses 14 kuni 17 aastat. Oluliselt vähem oli teatatud lapseea seksuaalsest kuritarvitamisest. Noorukiea seksuaalse väärkohtlemise puhul oli väärkohtlejaks vastajale tuttav või siis võõras isik, lapseeas osutus väärkohtlejaks enamasti pereliige või sugulane. […]

Seksuaalse väärkohtlemise ohvrid ning toimepanijad sarnanevad hälbiva käitumise tendentside poolest. Nimelt on teatanud ohvrid ning väärkohtlejad sagedamini ühiskonnareegleid rikkuvast käitumisest (mõnuainete pruukimine, kriminaalne tegevus) kui ülejäänud respondendid. Samuti on neil esinenud rohkem probleeme koolikeskkonnas (põhjuseta puudumine, koolijuhtkonna ette kutsumine noomituse tegemiseks, õpetajatega vaidlemine, tülitsemine).”

 

Lisa kommentaar

Filed under Õigused

Uus rubriik: loe uuesti vana uudist

Kes ei teaks, et suvasurfiga leiab internetist kõige väärtuslikumaid pärleid, kuid prahi hulk, mida selleks läbi peab hekseldama, on tohutu. Et leitud kullaterad tuleviku jaoks isiklikku kartoteeki paigutada, hakkab ilmuma soo(b)loogis viiteid juba loetud, nähtud, läbitud nähtustele, artiklitele, mõtetele – kõik liigitatud oksüümoronliku pealkirja “Vana uudis” alla.

Alustuseks 2004. aastal Ekspressis ilmunud vestlus inimsõbraliku ja tavakõne oskava filosoofi ja filosoofia populariseerija Esa Saarineniga.

Lisa kommentaar

Filed under Vana uudis

Tolle küüditamise pärast om ikke kogu elu keeratu nigu särk pahupoole pääle – kannad küll, aga ta om pahupidi…

See lause pärineb Aino Rootsi eluloost, mis ilmus 2004. aastal korporatsiooni Filiae Patriae üllitatud raamatus eestlaste küüditamisest. Kogumik, mille esimeses osas on seitse küüditamiste ja inimsusevastaste kuritegude uurimise alast artiklit ja teises osas kuue üliõpilasorganisatsiooni kuulunud küüditatu mälestused, ilmus mullu ka inglise keeles.

1912. aastal sündinud Aino jutustab oma vanematekodust, rangest ja töökast emast, kes tahtis, et tema lapsed saaksid õppida, astumisest Tartu ülikooli majandusosakonda ja abiellumisest 1936. aastal Karlikesega, mistõttu tal ülikool pooleli jäi, ning mille kohta ta ise on ütelnud nõnda: “Mina ise ei kahetsenud, et ma ülikoolist ära tulin. Tead sa, kui ei ole kodu, kui too kodune pesa ei ole nii soe ja hell, siis tahad ära. Ema oli küllalt range ja talutöödega räsitud, vaevatud, piinatud inimene. Isa tegi veksleid, suure võla oliva pääl. Siis toda hella sõna es kuule. Karli oli jälle väga õrn ja siis mo kiskusi sinna tiiva alla. Kui hell ja õrn võib inimene olla – mulle oli too väga suur uudis! Ma tahtsin toda õrnust, tahtsin kohe kodu ja titat” (lk 219).

1941. aasta 13. juuni õhtul oli Aino vannitanud oma lapsed: 4-aastase Jaanikese, 3-aastase Helgakese ja 1,5-aastase Enekese, et viia nad järgmisel päeval maale ema juurde. “Ja siis ma panin nema magama ja toda ma mäletan, et midagi mul halba aimdust es ole, aga muidu ma laulsin ikka Une-Mati ja niimoodi, aga siis ma laulsin ainult isamaalisi laule. Tahtse laulda. Too oli nii mul endal ka naljakas. Küll ma võti neid Mu isamaa armas ja ütte ja teist” (lk 221). Öösel tulid eesti keelt kõnelenud mehed Aino perekonda küüditama. “Mina ei mäleta, kudas ma noid kolme siis riidesse sain. Kas mõni noist kinnivõtjatest siis aitas? Kribinal-krabinal riidesse ja välla ja nii, et mul oli öösärgi pääl ainult mantel ja palla sääre, kinga jalan ja pallas pää. Niimoodi ma lätsi. Mul oli ju kolm last riidesse panna. Mis ma endale sain? Too küüditaja muudkui karjus, et viisteist minutit om aiga, viisteist minutit om aiga” (lk 222).

Aino lugu on teisel raske ümber jutustada. Milliseid sõnu kasutada, et ei kõlaks küüditamislugude kulunud minoorseid noote, mis võib kuulajad valvsaks, ärevaks, kurvaks tegemise asemel uinutada, nagu on uinunud ja enamiku poolt unustatud leinapäevade kogunemised. Selle raamatu koostamise ajast mäletan Terje Halliku, ühe toimetaja, sõnu, et need lood on üllatavalt helged, sest jutustajad tulid tagasi. (Neist kuuest deporteeritust kõige hiljem Lucia Rohtlaan-Oinas – 1998. aastal!) Nad jäid ellu ja mõistuse juurde, elasid pärast ühe elu lõppemist siiski edasi (teist, teistsugust elu?). Ainogi kõneleb kirjeldamatust kaotusest ja valust kergelt, leppinult. Mis ei tähenda, et lugeda oleks kerge – kõri nöörib kinni: “Kõik see kinnivõtmine ja läbielamine – taa lõi nigu tuimas, nigu hullus! /…/ Sa olid tehtu nigu üheks elavaks tombuks, et sa oled ja liigud, aga et sul seal mõte töötab – seda es ole. /…/ Latse oliva tillukese, ma es saa neile aru anda, et mis juhtus. Jaanikene muudkui nuttis ja laulis: “Kuri sõdur, mine ära ukse eest, Jaanike tahab isa juurde.” No mine tee talle selgeks. Õhtul ütel, et ma tahan oma kodu ja oma voodisse! Ma vastasin, et ei saa, me kõik oleme siin kuni lõpuni… Ma ise olen nii mõtelnu, et kas see oli Jumala poolt mulle mingi nuhtlus või karistus, aga ta on teistpidi mulle armuline ka olnud. Ta kutsus need lapsed ära. Mis ma oles tennü nonde kolmega Siberin?” (lk 224).

Aino pääses tagasi Eestisse 1958. aasta 14. juunil. “Ma olin täpselt kella päält 17 aastat ära!” Maha Siberisse jäi temast tema teine mees, kellega ta oli asumisel 12 aastat koos elanud ja kellega tal on kaks last. Alles Eesti ajal sai ta teateid oma esimese mehe kohta. Karli oli 1942. aastal Sverdlovski vangilaagris maha lastud.

* * *

kyyditamiskogumik.gifRaamat “Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud tänases päevas” hõlmab seitset teadusartiklit ja kuue küüditatu elulugu. Eessõnad on kirjutanud Karolina Johanson ja Jaan Kross. Teose kohta loe veel: Eesti Elu, Kultuur ja Elu, Õpetajate Leht.

Sisukord

Artiklid:

Aigi RAHI-TAMM. Küüditamised Eestis.
Mart LAAR. 1949. aasta märtsiküüditamine ja relvastatud vastupanuliikumine.
Toomas HIIO. Inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja genotsiidi ajaloo uurimisest Eestis.
Peep VARJU. Ülevaade Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni (ORURK) tööst.
Enn SARV. Okupatsioonikuriteod rahvusvahelises ja Eesti õiguses.
Lauri MÄLKSOO. Nõukogude genotsiid? Massiküüditamine Balti riikides ja rahvusvaheline õigus.
Martin ARPO. Aegumatuid kuritegusid toime pannud isikute vastutusele võtmine Eestis

Elulood:

Robert TASSO (EÜS Liivika)
Aino ROOTS (C! Amicitia)
Henriette KÄRSNA-ISRAEL (C! Filiae Patriae)
Väino-Johannes SÕERDE (C! Rotalia)
Lucia ROHTLAAN-OINAS (C! Filiae Patriae)
Jüri HAABPIHT (C! Ugala)

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu

Suur koristuspäev 3. mail

10 000 tonni sodi ja 40 000 vabatahtlikku – 3. mail toimub ülemaaline koristustalgute Baltikett. Mai esimesel laupäeval on terve Eesti metsas ja rannas, rabas ja roostikus, sellest aktsioonist jäävad kõrvale vaid voodihaiged ja 112-dispetšerid. Märgi kuupäev üles ja mine Teeme Ära! kodukale, et panna nimi kirja osalemaks illegaalsete prügihunnikute likvideerimisel.

Lisa kommentaar

Filed under Öko

Täna testime praktikanti

Lisa kommentaar

Filed under Huumor, Teie videosaalitädi soovitab

Kuidas kasvatada oma lapsi

Lisa kommentaar

Filed under Huumor, Teie videosaalitädi soovitab