tavaline eesti idioot

Jürgen Roostelt on ilmunud uus luulekogu “tavaline eesti idioot ja teisi pikemaid poeese 1999-2007”. All janutuseks mõned katked.

Kes on tavaline eesti idioot? Raamatu nimiluuletuse algusest: “tere/ ma olen härra tahtejõuetu pask/ tavaline eesti idioot/ hämaramaalt/minu õnneks on kõik hästi/ ja papp lippab/…”. Too sama, kes on lörtsinud sini-must-valge – uusrikaste karpvillade vimplisümboli ja mille kõige muu tõttu, lk-l 69: “…ühel külalisel on madal/ hääl ta lausub/ vaat vanaema/ sa läed küll 24. veebruaril omiku/ vara toompääle ja laulad lippu ja/ heiskad hümni a siis vaata/ neid pasapäid keda see lipp/ nüüd sümboliseerib neid/ kes kasvavad inimestele akendest/ pähe sülitades (tubli poju/ nii peabki) ja kel on mullivann/ ja selle ümber maja ja aed ja okastraat ja/…”.

Tavalisest eesti idioodist kirjutab looja, kes tahab (?) olla punkrock (lk 97), on aga “vaimline perse” (olla luuletaja, kirjanik lk-l 19, 49), samasugune stereotüüpne rahvuslane, kodanik (lk 60: “…me oleme tänavail ja õnnitleme üksteist/ mu naabrid ei ole mulle kunagi nii armsad tundund/ kui täna…”). Head tekstid on luuletaja töö-, tööpäevade, tööelu, elutöö jms kirjeldused (vt luuletus “luuletaja elu”). Ka empaatiline punkluuletaja võib läheneda pensionieale, keskeale, tarbimiseale, kodust-tööle-koju-kolmnurga-eale jne jne ning looduslapsest võib saada kontorirott (“hull lehm”, “mina väikse poisina”, vt lk 71, 73)! Armastus on ideaal alguses (elu alguses, vabariigi alguses, loo alguses, selle luulekogu alguses), aga lõpus on tegelikkus, depressioon, suguorganid ja vulvaline linnaarhitektuur.

NB! Komm soo(b)loogi tavalugejale ehk ka feministe ei unustata – sotsiaalkriitilised read Isamaalisest laulust: “…jah/ sest eestlane on ju/ esmalt ikkagi mees/ eestlase põrgus elab palju neegreid/ juute rõvedaid naisemaiaid hindusid/pederaste feministe ja paar eriti ilget lätlast/…” (lk 44).

PS tavalise eesti idioodi avalasung on sisse tipitud attitude of gratitude blogis.

Kaarel Kressa kirjutab tavalisest eesti idioodist EPL-s ühes kahe teise “Pehme mandumise triloogia” raamatukesega (chaneldiori romaan “Kontrolli alt väljas” ja andreas w esseedekogu “Gatlingi kuulipilduja”; kõik kirjastuselt “Jumalikud ilmutused”, 2008, Pärnu). Vt ka Postimehe (vana) uudist tavalise eesti idioodi külaskäigu kohta Kuressaare Grand Rose’i spaasse.

Õigus turvalisele koolile

Rahvusvahelise Naistepäeva eel kutsus valitsusväline inimõiguste organisatsioon Amnesty International (AI) valitsusi ja haridusametnikke üles võtma kasutusele konkreetseid meetmeid lõpetamaks tüdrukute vastane vägivald koolides.

6. märtsil k.a. avaldatud AI raportist “Turvalised koolid: iga tüdruku õigus” nähtub, et vägivald haridusasutustes on väga levinud. Üle maailma langevad tüdrukud koolis ja kooli teel seksuaalse vägivalla, ahistamise ja alandamise ohvriks. Näiteks selgus Ameerika Ühendriikides läbiviidud uurimusest, et avalik-õiguslike koolide 12-16 aastastest naisõppuritest oli 83% kogenud teatud kujul seksuaalset ahistamist.

Seksuaalse väärkohtlemise toimepanijateks haridusinstitutsioonides on nii õpetajad – alates seksuaalset laadi teenete osutamise eest paremate hinnete lubamisest kuni vägistamisteni õpetajate toas – kui ka kaasõpilased. Teatud sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvad tüdrukud kannatavad selle all enam kui teised: eelkõige rahvusvähemused, seksuaalvähemused ja puudega tüdrukud.

Amnesty raporti ülevaade juhib tähelepanu vägivalla tagajärgedele ohvrite kehalisele ja vaimsele tervisele ning koolis edasijõudmisele. Teatud juhtudel on vägivalla mõju kaugele ulatuva loomuga. Näiteks marginaliseerib tüdrukute koolist väljalangemine naiste olukorda ühiskonnas veelgi, mõistab naised sotsiaalse grupina suurema tõenäosusega vaesusse jms.

Poiste agressiivne ja ebasobiv seksuaalne käitumine jääb koolis tihti tähelepanuta, sest seda peetaks tavapäraseks mehelikuks käitumiseks, mida ei pea hukka mõistma. See aga omakorda soodustab seisukohta, et naiste ja tüdrukute vastane vägivald, nagu ka meestepoolne agressioon, on ühiskonnas aktsepteeritavaks normiks.

Eriliselt kõrge risk sattuda vägivalla ohvriks varitseb koolitüdrukuid kriisikolletes. Viimastel aastatel on nt Afganistanis sagenenud koolide mahapõletamised. Kusjuures sagedamini puudutab see tütarlastekoole.

Eesti olukorra kohta leiab sotsiaalministeeriumi kodulehelt järgmise infolõigu: “2001. aastal Lastekaitse Liidu poolt põhikoolides läbi viidud koolivägivalla uuring näitas, et togimist või tõukamist kui füüsilise vägivalla kergemaid vorme olid kogenud 46,97% vastanutest. Narrimist või pilkamist olid kogenud 39,57%, asjade äravõtmist või peitmist 34,1% õpilastest. Umbes 16% põhikooli õpilased on kogenud löömist ja peksmist Tallinna Laste Tugikeskuse uuringu andmeil võtab 40% lastest kiusamisest osa. Kristi Kõivu uuring “Koolikiusamine” näitab, et tavakooli õpilaste seas on regulaarselt 7% kiusajad ning 8% ohvrid. Olenemata uuringuandmete erinevusest võib öelda, et koolivägivald- ja kiusamine on süvenev probleem. 1999. aastal läbiviidud seksuaalse väärkohtlemise uurimusest selgus, et seksuaalset vägivalda, seal hulgas kerge ja raske verbaalne vägivald, vaimne, füüsiline ja raske füüsiline seksuaalne vägivald, olid kogenud 70% vastanutest. Nii Eestis kui ka maailmas on vähe tehtud teaduslikult võrreldavaid uurimusi laste seksuaalse väärkohtlemise kohta, kuid võib siiski oletada, et 3 – 8,5% lastest on kogenud seksuaalset vägivalda.”

*********************************************************************************************************************

Mõned viited uuringutele ja artiklitele:

Vägivald ja naiste tervis. Sotsioloogilise uuringu materjalid, 2003, Eesti Avatud Ühiskonna Instituut;

Koolivägivald ja emotsioonid, Õpetajate Leht, 5.10.2007;

Erikoolides ja laste hoolekandeasutustes elavate noorte hoiakud ja kogemused seoses seksuaalse, vaimse ja füüsilise vägivallaga, 2005, Kadri Soo (toim.) Uurimuse kokkuvõttest: “[T]ulemused näitasid, et iga viies küsimustikule vastanud lastekodunoor, 36% turvakodu ning 38% erikooli kasvandikest oli kogenud vähemalt ühte seksuaalse väärkohtlemise situatsiooni. Iga kümnes vastaja oli teatanud kellegi seksuaalsest kuritarvitamisest. Füüsilise vägivalla kogemisest oli teatanud 21% lastekodu, 31% erikooli ning 42% turvakodunoortest. Vaimsest vägivallast andis teada 28% lastekodude, 41% erikoolide ja 47% turvakodude kasvandikest. Siinjuures tuleb silmas pidada seda, et
tegemist on noorte hinnangutega oma elus kogetud situatsioonide kohta.”

Selle uurimuse tulemustest selgus ka, et 26 (19%) küsitluses osalenud lastekodu, 23 (38%) erikooli ning 22 (36%) turvakodu noort olid kogenud enda hinnangul vähemalt ühte küsimustikus märgitud seksuaalse väärkohtlemise kuuest liigist (käperdamisest sunnitud suguühteni). Noormeestest oli teatanud seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemisest 26 vastajat (20%) ning neidudest 45 (34%). Internaadis ja lastekodus väärkohtlemise ohvriks langenud vastajad ei olnud teatanud seksuaalvägivalla kogemisest. Samast uuringust leiab ka väärkohtleja profiili;

Seksuaalse väärkohtlemise kogemused ja hoiakud Eesti noorte hulgas, 2004, Dagmar Soo ja Kadri Soo. Alljärgnevalt mõned lõigud uurimuse kokkuvõttest: “Seksuaalse väärkohtlemise ohvriteks olid oluliselt sagedamini neiud (44%) kui noormehed (15%). Seevastu olid noormehed (9%) enda hinnangul kolm korda sagedamini toime pannud seksuaalset väärkohtlemist kui tütarlapsed. […]

Tulemustest selgus, et kutsekooliõppurid olid oluliselt sagedamini langenud seksuaalse vägivalla ohvriks või kasutanud kedagi seksuaalselt ära kui üldhariduskoolis õppivad noored. […]

[E]namasti on langetud seksuaalse väärkohtlemise ohvriks noorukieas, sagedamini vanuses 14 kuni 17 aastat. Oluliselt vähem oli teatatud lapseea seksuaalsest kuritarvitamisest. Noorukiea seksuaalse väärkohtlemise puhul oli väärkohtlejaks vastajale tuttav või siis võõras isik, lapseeas osutus väärkohtlejaks enamasti pereliige või sugulane. […]

Seksuaalse väärkohtlemise ohvrid ning toimepanijad sarnanevad hälbiva käitumise tendentside poolest. Nimelt on teatanud ohvrid ning väärkohtlejad sagedamini ühiskonnareegleid rikkuvast käitumisest (mõnuainete pruukimine, kriminaalne tegevus) kui ülejäänud respondendid. Samuti on neil esinenud rohkem probleeme koolikeskkonnas (põhjuseta puudumine, koolijuhtkonna ette kutsumine noomituse tegemiseks, õpetajatega vaidlemine, tülitsemine).”

 

Uus rubriik: loe uuesti vana uudist

Kes ei teaks, et suvasurfiga leiab internetist kõige väärtuslikumaid pärleid, kuid prahi hulk, mida selleks läbi peab hekseldama, on tohutu. Et leitud kullaterad tuleviku jaoks isiklikku kartoteeki paigutada, hakkab ilmuma soo(b)loogis viiteid juba loetud, nähtud, läbitud nähtustele, artiklitele, mõtetele – kõik liigitatud oksüümoronliku pealkirja “Vana uudis” alla.

Alustuseks 2004. aastal Ekspressis ilmunud vestlus inimsõbraliku ja tavakõne oskava filosoofi ja filosoofia populariseerija Esa Saarineniga.

Suur koristuspäev 3. mail

10 000 tonni sodi ja 40 000 vabatahtlikku – 3. mail toimub ülemaaline koristustalgute Baltikett. Mai esimesel laupäeval on terve Eesti metsas ja rannas, rabas ja roostikus, sellest aktsioonist jäävad kõrvale vaid voodihaiged ja 112-dispetšerid. Märgi kuupäev üles ja mine Teeme Ära! kodukale, et panna nimi kirja osalemaks illegaalsete prügihunnikute likvideerimisel.

Täna testime praktikanti

Kuidas kasvatada oma lapsi

Väljakirjutus nr 3

“[…] Niikuinii ei leia ma rahu, ma tahan kedagi, kes leegitseb ja armastab mind surmani ja teab, et armastus on sama kindel kui surm, ja seisab minu kõrval igavesest ajast igavesti. Ma tahan kedagi, kes hävitaks minu ja kelle mina saaks hävitada. Armastusel ja kiindumusel on palju erinevaid vorme, mõned inimesed võivad terve elu koos veeta, ilma et nad teineteise nimegi teaksid. Nimetamine on keeruline aeganõudev tegevus, see hõlmab põhiolemust ja tähendab väge. Ent kes on see, kes sind metsikutel öödel koju saab kutsuda? Ainult see, kes teab sinu nime. Romantiline armastus on paberkaante vahele surutud ja seda on tuhandeid ja miljoneid eksemplare müüdud. Kivitahvlitele kirjutatud originaal peab kusagil alles olema. Teispoole meresid ma lähen ja päikesepiste elan üle ja kõik, mis mul on, annan ära, aga mitte mehe eest, sest nemad tahavad ise hävitada ja mitte hävitatud saada. Sellepärast nad romantiliseks armastuseks ei sobigi. Kindlasti on erandeid ja ma loodan, et nad on õnnelikud.” Lk-lt 200 Jeanette Wintersoni poolautobiograafilisest debüütromaanist “Apelsinid pole ainsad viljad” (eesti k ilmunud kirjastuse “Tänapäev” Punase Raamatu seerias 2008) pärast seda, kui noor Jeanette on kaotanud suure tüki oma armastusest Jumala vastu ja jõuab üha enam äratundmisele, et ta on lesbi.

Hiljuti näitas ETV raamatu vapustavat teleekraniseeringut (BBC, 1990, stseenaarium Wintersonilt; Charlotte Colemani ja Geraldine McEwani – meile tuntud Miss Marple’ina – super näitlejatöödega peaosas). Ootame taasesitust!

Autori eessõna raamatu teisele trükile Inglismaal (1991) ei tasu aga enne loo kallale asumist lugeda. Üldse on selle raamatuga, nagu pea kõigega elus: kui algus on jama, siis vahepeal läheb paremaks, aga lõpp on ikka pässus (nii on see olnud suvelaagrite, teatrietenduste, rattamatkade, blogide, armulugude ja uute tööpostidega). Ja teistpidi ka – kui algus on hea, siis keskel vajub ära, aga lõpp on ikkagi hää (Apelsinid kuulub vist siia kategooriasse).

Pilte RIA Novostist

Washington Post’is naistevihkajast naise artikkel

Noppeid artiklist, milles (rumal) naine sõimab teisi naisi rumalateks ja emotsionaalseteks; feministide reageeringute ja lausšoki kohta loe: Feministing.com

Eestis on naistel hea elada

Ülemaailmselt tähistatav naisliikumise ja naiste solidaarsuse tähtpäev on ka Eestis au sees. Feministlikud püüdlused ei jäta külmaks ühtegi eesti meest. Meenutamaks erinevaid etappe naiste emantsipatsiooni ajaloos (Mary Wollstonecrafti ja Marie-Olympe de Gouges’i kirjutistest abordiõiguse eest võitlemiseni Portugalis ja Iirimaal kaasajal) peetakse meeles kuulsate naisõiguslaste tänaseid suguõdesid, kes väljavõideldud hüvesid ja privileege naudivad.

Erinevalt paljudest riikidest on Eesti üldse olnud lahkem naistele erinevate õiguste laienemise lubamisel. Alates valimisõigusest ja õigusest olla valitud kuni pärimisõiguseni. Eesti esimene Põhiseadus (1920) kohtles naiskodanikke kui võrdseid meestega. Hääleõiguse eest ei pidanud naised Eestis võitlema, ühtegi telefoniliini ei pidanud õhku laskma (erinevalt Briti sufražettidest), ühtegi valimisjaoskonda ümber piirama. Emakeelne ülikool kaotas kiirelt takistused naiste pääsult ülikooli. Uus karistusseadustik kriminaliseerib vägistamise lähisuhtes, aastast 2004 on meil soolise võrdõiguslikkuse seadus ja soolise võrdõiguslikkuse volinik, emapalga ja -puhkuse kõrval võivad imiku kuuel esimesel elukuul koju jääda ka isad jne jne. Eeskujulikke näiteid on palju ja täna tuleks esile tõsta eelkõige neid.

Nõukogude anneksiooni aastatel kohustuslikuks muutunud naistepäeva tähistamine pole eesti meest võõrutanud sellest pühast. Õiget asja ei saanud ära solkida isegi Nõukogude  võim. Kui sel laupäeval tänavad mehed naisi ja tunnevad rõõmu, et naised on nende võrdväärsed partnerid, võiksid naised tänada ka mehi. Mõistmise ja respekti eest.

Head naistepäeva!

Milliseid küsimusi esitada naistele

Naistega tehtavate intervjuude puhul kehtib oma loogika. Võtate kokku pundi tuntud naisi (tegelikult ekvivalendid Eesti suurematele ässadele (vt vanemaid artikleid!) ehk siis Suured Eesti Emad – parem sõna küll kui suurkuju, rääkimata suurmehest!) ja küsite küsimusi, kuid natuke teistmoodi. Näiteks nagu Aarne Rannamäe Vabariigi juubeli üritusel Estonias Liia Hännilt (Eesti Põhiseaduse ema ja taassündinud Vabariigi ämmaemand ehk kahtlemata “SEE”) Kosovo parlamendispiikri nõunikuks olemise kohta: “Miks peaks üks naisterahvas minema ära tundmatusse?” ??? Või samal üritusel Marko Reikop kõneldes peaministri abikaasaga (naistearst): “Kas Eesti naised on valmis sünnitama?” ???

Mida pärida aga pärast sellist küsimust: “Oled Sa õnnelik?” (üldse väga oluline ja sisukat vastust nõudev pärimine)? Loomulikult: “Kas on oluline, et partner teeniks sinust rohkem?” Vastuseid ja teisi küsimusi vaata (naiste-)sõbralikust väljaandest.

Naistepäevaeri: Mida naised (kingiks) tahavad!

Lisaks päikselisele kevadele, naeratustele, aukirjale ja nelkidele ootab naine riigilt ja omavalitsuselt, et: naistepäeval oleks naistele ühistransport tasuta; pereettevõttes tasuta töötavatele naistele laieneksid sotsiaalsed tagatised; tõsiselt võetaks soolise võrdõiguslikkuse voliniku kriitikat ja soovitusi; efektiivsemalt võideldaks koduvägivalla vastu; igas vallas, alevikus ja külas oleks tasuta juurdepääs internetile, et saaks lugeda Soo(b)logi, jne, jne.

Peigmehelt, austajalt, kolleegilt, naabrimehelt, naabri mehelt, peiult, armukeselt, mehelt, poisssõbralt, onupojalt, elukaaslaselt või abikaasalt loodame aga saada ühe või paar asja järgmisest nimekirjast: soouuringute ajakirja “Ariadne Lõng” abonement järgmiseks kümnendiks; delfiinikujuline läbipaistev vibraator; Simone de Beauvoiri kogutud teosed; menstruaalanum (Diva Cup, Moon Cup, Lunette, Keeper vmt), et saaks tampooniraha panka viia; uued lokitangid (et ei kõrvetaks nii väga enam); Andra Teede luulekogu; “Emily Strange’i” kalendermärkmik; pääsmed Vanemuise balletigaalale; sini-must-valge küünelakk (eriti, kui on tegu isamaalise feministiga); Klaus Kinski autobiograafia; “Hallo Kitty” kirjatarbed; Elo Viidingu luulekogu; multifunktsionaalne Šveitsi taskunuga; French & Saunders’i kogutud sketšid DVD-l; roosa täitesulepea, mille vutlaril on palja ülakehaga Jeremy Irons või Ralph Fiennes; Oxfordi filosoofialeksikon; vanaaegne supitirin; Zhuut’i plaat “Vagiina ja 49 kulli”; Tzvetan Todorovi raamat Marina Tsvetajevast; isiklik tuhatoos, mille saab kaanega sulgeda ja tasku pista; hõbemedaljon, mis käib lahti ja hakkab avanedes tinistama “ei suutnud oodata Sa mind…”, samuti peab sinna sisse saama panna kallima foto; keerlev tordialus, millel on kujutatud mahlased viinamarjad; poster Pentti Saarikoski, Woody Alleni, Jacques Breli või Rosa Parksiga, või, veelgi parem, neist kõigist koos; oranžid velvetid, aga laiad, palun!; Bergmani film “Karjed ja sosinad”; Virginia Woolf’i päevikud; uus hari kiisudele; 50ndate stiilis kingad, mis jätavad varbaotsad paljaks, aga madalad, palun!

Kui Sul on vähe raha, oled kitsi või tahad kingi ise teha, siis võid kinkida/teha järgmist: veekindlast paberist/kilest laevuke või part vannis ujutamiseks; isetehtud (höövelda ja lihvi korralikult! – pinnuoht) puust (kadakas, haab, kuusk, maarjakask vmt) dildo; kootud retro sussid (lõiked ja juhendid leiad: Maimu Põldoja raamatust “Kudumine”, lk 63-69); küpsisetort kirsikompotiga; kasetohust ehtekarp; isetehtud poster, millel on punastest litritest süda ja hõbedaga kirjutatud: “Sinu armas mees toetab naiste emantsipatsiooni”; vahetad 8ndal kassikempsus liiva ise ära; mõni ilus käsitööese Kuressaare päevakeskuse (Tolli tn 9) vanadaamide poest; supellina kiisudega (turukaup! – sajaga saab kätte küll); pudel Lapponia lakka (eesti k murakas) likööri (50 cl ca 100 kr!); pärast vanniskäiku puhastad enda järel vanni ise, jne, jne.

Naiste nimel,

head kinkimist!

Holy mother! [ho:uli mavör] (püha ema!)

Kas ühte ritta saab panna Uku Masingu ja Marko Matvere? Või Tanel Padari ja Arvo Pärdi; Mart Siimanni ja Anton Hansen Tammsaare; Jüri Uluotsa ja Tiit Vähi; Jaan Tätte ja Jaan Tõnissoni? Saab! Sest nad on vabariigi suured ässad. Anna oma hääl vabariigi suurimale (mees-!)ässale siin.

Priienergiast “Rohelises saates”

Roheliste tuumajaama ehitamise vastase avaliku pöördumise ja allkirjade korjamise kontekstis hoogustub debatt alternatiiv-, rohelise ja priienergia üle. Kas tulevikus võime tarbida energiat tasuta? Kas priienergia alaseid uuringuid ja alternatiivlahenduste leiutamist on takistanud modernse teaduse ja ärimaailma konspiratsioon? Kas surveõhuautot saab varsti ka Eestis osta? jne jne

Klassikaraadio arhiivist leiate huvitava saate, kus kõneletakse priienergiast (ingl k free energy), uuest energiast, pöörisenergiast, jpm.

Kuula: http://klassikaraadio.veeb.err.ee/helid?main_id=691573

või loe Intuiitide konsortsiumist vabaenergia lugu.