hävingu eel ei mingit dekadentsi

Oma kauneimates faabulates võib ju kujutella öösse kestvaid olenguid, katkematut šampusevirret, piduliste vahel liikuvaid palja ülakehaga noorukeid, paljude armukeste voorimist läbi su magamistoa, püüdlikke, ehk isegi siiraid naudinguohkeid (Ole palun keha minu ja maailma vahel!) – minnalaskmise meeleolude eel viimast lõbusust, mida ei varjuta isegi süüme, sest kõik saab ju kohe läbi. Tõsi, kõik on taas suitsetama hakanud, aga ka veel rohkem töötama, nagu mudapaisu asemel oleks saabumas viimne kohtupäev ja kõik töö tuleb enne ära teha, linn valmis ehitada, raamat valmis kirjutada, teadmine teesideks valmida jne jne. Õhk on paks närvilisest higihaisust, mis tuletab mulle meelde ühe nullindate naisjuhi kabinetti pärast pikka päevatööd – stressist kirbeks muutunud ihuhaisu oli ruum täis ja me väikesed inimesed tajusime, et suurel juhil on olnud palju muretsemist, palju rassimist, nõnda lõhnabki edu ja vastutus, seda ei peaks häbenema, ega häbenetudki.

Nüüd oleme õnnelikud, sest raske teotöö palk on uhke – võid jääda elama oma köetud koju, oled söönud, varbad on saabastes ja valu vastu on taskukohaseid vaigisteid. Jungiaanid teevad aga riigirahaga kampaaniat, et oskaksime hommikusest kohvist rõõmu tunda: “Veel on teile naudinguid jäänud!”

Cosette

teiste seas on üks töö või tekst, mis on orvust peksukott, toidu ja hoolitsuseta. mu salajane lemmik, keegi, kellest tahaksin teha midagi ekstra erilist. temast peaks saama šedööver, Galatea, kes õigustab mu tööd või siis vähemalt mu teiste tööde keskpärasust. Cosette aga kuhtub laua all, sest ehkki mõtlen talle unistades ja süüd tundes, ei pööra ma talle tähelepanu ning ta jääb üha väiksemaks ja väiksemaks. vaatan tast mööda, sest ma ei usu, et suudaksin igapäevaselt temaga tegeleda, et mul on võime räpakast plikast iludus voolida.

*

Motiveerisin end sellega, et saan veskikivi kaelast, saan häbist lahti; lubasin, et kui see kirjutatud saab, võin endale kasvõi korteri osta, spasse minna, vedeleda ja mitte millelegi mõelda. Nagu oleks orvu pea mu jalge vahel kinni ja ehkki see on peaaegu talumatult ebamugav, ei jaksa ma teda endast välja pressida.

teraapiaks

ma ei tea, miks jaanuar on alati nii raske – nagu visataks raske tekk üle pea. päeval peab tööl taluma keskealisi rumalaid mehi, kes on endast heal arvamusel (nad ei ole üksnes imaginaarsed eksperdid ühes valdkonnas, vaid suured asjatundjad mitmel erineval alal, menopausieelne kuri naine katkestab nende jutu poolelt sõnalt ja surub neile keset koosolekut oma kontsakinga rindu), õhtul teistsuguseid lamedusi (täiskasvanud inimesed ei peaks koos elama, keegi ei peaks õppima tundma “lähedaste” arulagedust ega nende kehade eripära). Ravin end suurte kommikoguste ja Woody Alleni filmidega.

reproduktiivtöö nüridusest

Hoolitsemise, kasimise, inimputitamise töö juures ei ole kõige nüridam selle korduvus või vältimatus, või see, et selline töö ei ehita ega loo midagi uut (S. de Beauvoiri argument), vaid see, et puudub võimalus transtsendentseks kogemuseks, kui ei olda just noor pühak või masohhist, kes loodab ülenduda alandumises ja teenimises.

Kui ma jälgin oma sisekõne, mis taandub üha enam mentaalmärkmete tegemiseks hooldatavale sobivate toiduainete, ostunimekirja, teha vajavate ülesannete jms argisita kohta, siis alles mõistan päriselt, kuidas reproduktiivtöö* on täitnud naiste elud – nende aja, mõtted ja olemise – täienisti, nii et energiat ei jätku millekski muuks. Küsima ei peaks, kus on naissoost mozartid või hegelid, vaid imestama peaks, kuidas on saanud võimalikuks wollstonecraftid, austenid ja beauvoirid. Imestama peaks, kuidas ei ole rohkem naisi jälgi nüriduse vastu mässu tõstnud, selle eest põgenenud.

Nooremana Beauvoiri kohta lugedes itsitasin selle üle, et Beauvoir ei olnud nõus oma kallimatega kokku elama, teatud perioodi elas hotellis, et ei peaks tegema ühtegi kodutööd jne. Nüüd näen sellises elukorralduses ainuvõimalikku läbinägelikku ratsionaalsust. Mõelda, et olen hetketi lubanud end titepalaviku valda mõtlemata, millise väljakannatamatu ebamugavuse üks imik mu ellu tooks! Kui osa haridusest oleks mõnekuine reproduktiivtöö praktika, laseks suurem osa inimesi end steriliseerida.

*Silvia Federici mõiste.

Päris lugu on siin taustal – gigantseid mängutürasid, mis sulle nii palju rõõmu on valmistanud, valmistavad väsinud nägudega ja eeldatavasti madala palgaga keskealised ja vanad naised. Miks ei ole glamuuri ega lõbu ilma vahetustega töö, liinitootmise, mürgiste aurude, ametiühingusse astunute kottimiseta..

https://www.glamour.com/video/watch/meet-the-woman-who-designs-your-sex-toys

Joonealune:

Jah, Berliinis elades me käisime siin https://other-nature.de/, aga tõele au andes ei jaksanud me sealt oma varustust osta.

vabadus

Alates oma esimesest töökohast arhiivis oli ta kaitsnud kiivalt oma aega. Ka kaks minutit enne kella 9 hommikul pidi kasutatama kohvile, sigaretile või mõne lehekülje lugemisele raamatust, mida ta oma õlakotis kandis.

Lõuna ajal sai lipata mõnda väiksesse antikvariaati või istuda tühjas kohvikus, mille sisustus oli 90ndate algusest – odav valgeks võõbatud puit, kuldne tüür jms, mis pidi aimama järele laeva sisemust. Talle oli mõistmatu “efektiivsete” inimeste elunorm, mis sättis elu ümber töö, tegi elust, söömisest ja magamisest töövõimelisuse allika. Töö oli talle vaid raha teenimiseks, raha ja töö pidid teenima tema elu, mitte vastupidi.

igas mõttes on vaiksem. nagu poleks ära jäänud vaid autode ja lennumüra. ja inimesed hakkavad vaikusega harjuma.

ka rahmeldamine võiks lakata. ma ei ole kunagi nii tühi olnud, kui seda “vaimutööd” tehes.

 

nagu vasakpoolsete kultuuriüritused, mille pileti eest tehakse taskukohane annetus, hakkame tööl käima just nii palju tunde, kui meil tahtmist ja jaksu on.

*

anda end jäägitult tööle, on andestamatu.

13 aastat tagasi lõhuti vana kaevu mädanenud rakked. Kaevuvinn seisab tänaseni, kaevu kattis aga aastaid ajutine kate. Eile lõpetasin kaevukaane ehk põranda ehitamise. Uued lauad maksid kokku 14 eurot. Ei tea kui kaua need vastu peavad, enne kui läbi mädanevad. Üks kruvi jäi puudu, kuna trell oli kinni kiilunud, pidin viimase kruvi keerama ristpea ja käsitsi. Järkaja logises, saetera kaitse jäi kinni, nii et kõik lauad saagisin käsitsi ja ikkagi oli see väike töö. Kõik tööd, mida on aastaid edasi lükatud, tahaks selle viimase kuu jooksul ära teha. Solvusin täna, kui M. küsis, kas tõesti jätkub mul veel motivatsiooni siin talus mässata. See tuletas meelde ühte ametikohta. Mu teenistus sai läbi, viimane päev tööl ja pidu. Külalised, joogid, kõned, mina jooksin oma kabineti vahet, et töid lõpetada. Ja tegin tasuta veel kaks nädalat otsa, et töö ära teha. Küllap ma juba teadsin, et tehtu ei jää ning mitte kellelegi ei lähe see korda.

streigivaim

Nägin unes, et õhutasin kolleege streigile. Töötasin lasteasutuses, vist oli nõukogudeaegne lasteaed. Lohutu ja inetu maja, aga nii tuttavlik, et kodune. Pedagooge näha ei olnud, see-eest oli terve hulk “ehitusmehi”, kes käisid ringi käes torujupid. Kõigi heaolu sõltus neist asjatajameestest. Ebaõiglus, mille vastu teisi streikima õhutasin, ei olnud üks kindel otsus, praktika või tegu, see kasvas järk-järgult. Mu taluvuspiir oli saavutatud, ehkki ebaõiglus ei puudutanud mind nii otseselt kui teisi. Mina olin üldse lahkumas, mu teenistus selles asutuses pidi kohe-kohe läbi saama. Arusaamatuks jäi, miks ma veel end mingi streigiässitusega vaevasin. Unenäo kolleegid olid passiivsed, päriselule sarnaselt tuimad ja kõhklevad.

*

Unenägu on, muidugi, väga lihtne. Viimases töökohas arutasime aasta enne minu lahkumist ametiühingu asutamist. Tol hetkel ei olnud minul veel asutuses nii halb kui teistel, vanematel olijatel. Siis jäi asi soiku. Aasta aega hiljem, kui olukord oli paljude jaoks väljakannatamatuks muutunud, võttis väike grupp inimesi ametiühingu loomise enda peale, mina nende hulgas. Olin juba mõnda aega tööd otsinud, kui oleks võimalus olnud, oleksin päevapealt sealt ära kõndinud. Esimene ametiühingu loomise koosolek, mis kukkus haledalt läbi, jäi aega, kui teadsin, et lahkumine on nädalate küsimus. Tegin seda põhimõtte ja paari kolleegi tuleviku huvides. Kuigi aasta enne koosolekut olime teinud nalja ka selle üle, et ehk peaksime korraldama streigi, siis streigi korraldamiseni asi kunagi ei läinud. Kõige “radikaalsem” vastuhakk oli töötajate viisakas kiri juhtkonnale, mida arutati asutuses kuid, kuid mille tulemusel muutus vähe.

Miks aga lasteaed? Sest see on ebamugava asutuse kroonsümbol, allutamise ja vangistamise tuumkujund. (Hästi, see ülevõlli traagika ajab mind ennast ka naerma.)

 

nõuandeid töörahvale

Ma ei ütleks teie asemel tööandjale, et olete töörügaja või et usute äriühingu eesmärkidesse. Tööturul on puudu elutervest skepsisest, mis töötaks naiivkapitalistliku entusiasmi vastu. Ma ei jaga laialt levinud seisukohta, et leida tuleb töö, mida armastate, et siis end töö abil teostada/tappa. Parem on teha piiripeal meelepärast tööd, mis teid armastab, et saaks eraelus õilmitseda. Miks peaks ülepeakaela ja arutult kaasa jooksma iga lööktööplaaniga! (Minus tekitab hämmingut üha keerulisem tulemus- ja mõjuindikaatorite süsteem, mida meile mitte ainult peale ei suruta, vaid mille väljamõtlemist iseenda töö tulemuslikkuse mõõtmiseks meilt oodatakse.) Kõige rohkem pelutavad mind kollektiivid, kelle veebilehel on iga  töösuunda kirjeldatud ilma vähimagi kahtluseta, et tehakse midagi ülivajalikku ning et seda tehakse silmapaistvate tulemustega. (Heal juhul jääb võimalus, et tõhususest pakatava veebilehe kattevarjus toimub rahulik töötajat säästev töö, mille tegemata jätmine ei peataks ühtegi eluliselt vajalikku hammasratast.)

Töö, mis tõesti vajab tegemist, ei saa kunagi otsa. Sellisele tööle on iseloomulik, et see kuhjub, seda on alati rohkem kui tegijaid, selle tegijale antakse harva aumärk või on see just peamine tasu, mille ta saab. Sellise töö tegijaid ei ole festivalil, kus räägitakse innovatsioonist, sest nende ametit on raske robotitele õpetada. Ka kolmekümne aasta pärast on vaja kokki, kohtunikke ja kirurge. Kassiiridest saavad ehk kaubaladujad, aga kauplemistöö jätkub.

*

Juba mõnda aega tunnen, et ma ei jõua enam end tõestada, testida ja soovitada lasta. Ma ei tahaks teada, kui palju olen seitsmendast eluaastast alates teinud etteütlusi, eksameid, kirjutanud taotlusi, motivatsioonikirju, aruandeid ja piinanud oma õpetajaid ja kolleege soovituskirjade nõutamisega. Kas 40ndaks eluaastaks ei võiks inimene heita loorberitega polsterdatud asemele, millelt palutakse tal tõusta vaid tõeliselt vajaliku töö tegemiseks.

aiategu

Aed lõunapoolse naabriga vajus talvel pikali. Nüüd sai see tükkideks võetud ja lõkkesse veetud. Plaan on teha asemele varbaed, saare keeles pistandaed. Olen kuude kaupa Maret Tamjärve Suurt tararaamatut (Hea Lugu, 2018) uurinud, nüüd läheb tööks. Postid ehk saare keeles sambad tulevad arvatavasti saarepuust. Latid nii saarest kui lepast. Mul pole kuusemetsa, et vitsad kuusest teha, nii et need tulevad segamini kõigest, mis ette jääb, peamiselt noored saared, lepad ja mõni varjus kiduv kuuseke.

Sinibel tööd tehes tuleb meelde, miks seda kohta kunstiliselt ilusamaks peab kirjutama. Eile korjasime kokku okastraati, mis juba vabariigi ajal ära keelati, mida aga nõukogude ajal rohkesti karjamaade piiriks veeti. Umbes 15 minutit võib seda tööd teha, mitme tunni pärast tahaks visata tööriistad kuhu iganes ja linna poole pageda. Kaebasin seda sõbrale, kes eile Tšehhi parlamendis soo tunnustamise eelnõu teise lugemise arutelusid kuulas. Ta ütles, et ta koristaks ennemini okastraati, konservatiivide seksistlikud lollused täitsid jälle kõnepulti.

Mitme hektariga koha pidamine annab kokku täiskohaga töö, kuid raha see ei anna, ainult võtab. Ma ei ole kindel, kuidas rõõmuga on. Kui teed tööd, siis on lootus, et see annab mingi lunastuse. Armastusest on asi väga kaugel, kui just oma kannatustesse kiindunud pole. Ideaalis istuks ma kirjutuslaua taga, mis on lõunasse avaneva akna all ning vaataks, kuidas teised tööd teevad. Paar korda päevas käiksin juhtnööre andmas. Täpselt nii paljuks oleks mul jaksu ja tahtmist.

 

http://americandigest.blog.lemonde.fr/2014/04/14/le-triomphe-americain-de-thomas-piketty/

 

Nõustan nõutuid nõunikke

I Am Fucking Art

– selle peale ei tule võrgust ühtegi huvitavat kreisit kunstnikku, vaid porno, kus keegi nussib Arti.

Ja milleks üldse on mul vaja midagi väljast, välist, kui on superioorne absoluutne unikaalne täiusliku teostusega pilt mu peas.

Well, I am the fucking art.

Emantsipatsiooni õppetund 1

Ma olen juba mõni aeg tahtnud oma telesaadet, kus õpetaksin naistele puutööd (mööbli jm väikeprojekte). Seni kuni seda pole, vaadake seda ingliskeelset õppevideot. Emancipirt!

Seda võis kirjutada ka

too maapastor, kes tundis vahel süümepiinu, et tema usk veel nõrgem oli kui tervel tema kasinal kogudusel kokku:

“Küsin eneselt ikka – Kas me armastame rohkem inimesi või kohti? Või inimese kaudu kohti? Või kohtade kaudu inimesi?

Karjas tuleb mul alati “meelde” päris ehk elu ehk oluline. Ja ma muutun (kurvaks). Kõik, millele ma olen aega pühendanud, oma vähest energiat pannud, mis mind on viinud elevile, teinud õnnelikuks, tähtsaks, on korraga läinud. Ja ma ei mõista päriselt, mis alles või asemel on. Kas on üldse. Pidet ei ole. Kuidas Tema selles maailmas veel edasi püsib? Ja ma ei mäleta isegi, kas selles maailmas oli lihtne Jumalat uskuda või Jumala poole pöörduda. Ei mäleta! Tee või tina.”

Säästlik vs abundantne’

defloreerin õunu – et ei läheks raisku

igast õuna(koore)st üks amps

nii on nad enne lõplikku määndumist toitnud kedagigi – mind

‘’

Prof J. K.-l ei olnud õigus – et kirjutades ei saa öelda üht ja siis vastupidist. Just nii peab käituma – ülim (kulmukergitus) on võida öelda üht ja kohe ka teist – vastupidist. Öelda  mõlemat. Juba seetõttu ei olnud ta geniaalne nagu  prof M. K. Peab kuulama oma õpetajaid, et saaks hiljem nende õpetuse kõrvale heita. Vaim vananeb, kui sellised “tarkuseterad” sissekannetesse tükivad.

‘’’Teksti peab saama kohe siseneda (nagu pornofilmides naisesse, st ilma mehaanilise er(g)utamiseta). Täpsemalt küll: kohe peab olema tahtmine Sellesse siseneda.* (Nt ei saa Tekst “uksel” öelda, millega ta “tegeleb” või mida selles leida on. See oleks tarbetu ja vale.  See ei oleks (enam) kutsuv. Näidata kutsel ära, mida sünnipäevapeol joogiks-söögiks pakutakse või millist muusikat plaanitakse lasta, mis kellani jõmisetakse vms. Keda selline “pidu” veel peibutaks? (Nt: Kas saatkondade kellast-kellani vastuvõtud peibutavad kedagi?).

(Kas tekst on siis pidu? Kas teksti lugemine on astumine (armu-/sugu-)ühtesse (teksti? autoriga?)?)

Naudingu(teoreeti)lisi tekste mitte lõpuni lugenud olles.*

See ei ole feministlik tekst.

See ei ole Tekst, vaid teksti-tekst, vahepala, selgitus, lubadus, vabandus…

Ma olen enda suhtes väga tolerantne, aga ei või teisi kannatada. Ise kirjutada, selle asemel et teisi lugeda. Peaagu kõik need teised, geniaalsed professorid jõuavad niiehknii samadele järeldustele.

(Peaaegu) Kedagi ei huvita teiste hüpped, vaid enda lahtirebimine maast.

___________________________________________________________

‘:D

* See on nüüd küll midagi muud! Juba jõudsin ummikusse. Naist/meest tahad juba enne, kui oled temasse sisenenud. Ja teksti võib ka nii tahta. Teine asi on tegelik sisenemine ja see, mis sellele järgneb. Kas tahe jääb? Kas ta ikka avaneb? Kas sa mahud sisse? Kuigi, need on ikkagi kõik kõrvalküsimused.

* Kas pole need, kes on oma tekstile/teosele “vale” avalause pannud, need samad, kes mõne aasta pärast uuele trükile pika sissejuhatuse kirjutavad.