Category Archives: Süü

parim alibi

ausad vandemehed, uskuge mind, see polnud mina, ma ei luurand ega karand varjust hüüdes Böö!, ohvrit ehmatada ei saand mina. sel ööl, kui sündis kuritöö, olin linna teises otsas, ostsin Prismas mandariine, kogemata tasku pistsin paki pliine, andsin seletuse, vargus videol talletati, pärast viljad nahka panin naabri akna taga, kelle järel nuhin. kes mind nägi? kes saab kinnitada minu lugu? ise nägin, mida tegi naaber sellel ööl. tänu minule on naabril alibi. minust ehk on Gori haual mõni koor või koni, sealt on vaade naabritoale parim.

Lisa kommentaar

Filed under Kuritegu, Süü

arvad, et sugude võrdsus on saavutatud?

Lisa kommentaar

Filed under Süü, Seks&Sugu, Võim

ei ole võitlejat, pole kangelast

Kes oleks arvanud, et suur minevikuihaleja astub võitlusesse, et päästa keegi ära olevikule, elule! Kas olevik on siis elamisväärsem, elunaudingud suuremad vaimudeseltskonna pakutavast? Fantoomarmsamatega ei suuda keegi võistelda – nad hõljuvad peopõranda kohal, võluvad ja kaunid, neid ei kurna gravitatsioon, aeg ega hirmud. Näha on alati vaid nende parem profiil, nende sisendusjõulisim pilk, nukraim naeratus jne jne. Vaata ette, et kadunuke sinu fantoomiks ei muutuks!

Lisa kommentaar

Filed under Süü, Süda

armastuse madalikud 2

see valik, mis näitab valijale teda ennast, tema tungi meeleheitlikkust, resoneerimist madalatel toonidel – teine võib ju olla tuule käes paendunud, esimene on aga ise iilide koolutatud, kaldu luidete poole eemale merest – , teeb afääri lõpu piinarikkaks ja jälgiks. vannitoapeeglisse vaadates on ta linnamarssimise kilbiks valinud inetuima, nõrgima ja ilgeima endas.

Lisa kommentaar

Filed under Enesehermeneutika, Huumor, Süü

otsitakse suvelaagri direktorit

Lõppkokkuvõttes on see ikkagi lihtsalt nussimine.

Mitte kunagi midagi enamat?

Vahel harva, kui oled teise inimesega tervenisti samas dimensioonis, sama tundlikkuse ja julgusega. Aga seda juhtub väga harva. Naasen nikkumisele mõeldes üha vana, kunagi süütuseajal laineid löönud Madonna ütluse juurde, et pärast seksi tahaks nad voodist välja visata. Tegelikult tahaks nad ämbliku kombel üldse kaotada. Mõnikord, aga, pistaks neisse mürgiastla juba seksi ajal ning nad pulbristuksid.

Siis sa vist ei sobi asutama ja juhtima leia-endas-armastaja suvelaagrit.

Ei sobi vist jah. Kui järele mõelda, siis ei ole midagi masendavamat kui kamp õnnetuid, kellel isegi see primaarkanal umbes.

Lisa kommentaar

Filed under Süü, Seks&Sugu, Surm

Eile Mujastes peegelsile meri, nii nagu sel aastal ei ole veel olnud. Rand ja merepõhi on nii teistsugused, kui lainet ei ole, nagu ei olekski see minu rand, nagu poleks see meri. Luigepaar purjetas uhkeldades oma kuue pojaga me poole nagu Darja Aleksandrovna lastega ujumast naasmise stseenis. 100 m eemal on Jõiste paaril neli poega, ka neid näeb sellise ilmaga kaugele. Võlupe üksik luik on üksik ja kohalikud ütlevad, et selliseks ta jääbki. Teised luiged hoidvat temast eemale. Tahan uskuda, et luikedel on ka muu elu kui vaid see, mida nad oma lastele inimesi näidates välja lasevad paista.

Sel aastal murran aiale truudust merega. Iga päev ujun Mujaste rannas ja lasen end loksutada kuni mu mõtted on lahustunud või asendunud täiesti uutega. Me arm on kahepoolne, päikselisel päeval, kui lained on tagasi, viskab meri mulle peale kuldse võrgu, mis tundub mööda põhja roomates lebavat hoopis mu all, olen endiselt vaba, võin minna ja tulla nagu see, kes ei ole päriselt kellegi oma.

Lõunapoolsetele randadele ei saa aga mõnda aega minna, korra kümne aasta jooksul sobib seal ehk ringi aeleda, mitte rohkem.

*

Öösel äratas mind R.-i sõnum, mis Sao Paulo ajas saadetuna oli õhtune, mitte öine. Koroonaõuduse ja üksilduse leevendamiseks mõtlevat ta mu mammale ja sellele, kuidas me ühel päeval Veneetsias oma lastega kõrvuti jalutame. Uniselt vastasin, et kui jumal annab, siis liugleme lastega kanalitel nagu luigevanemad, keda ujudes olin näinud. Arvestades meie mõlema vanust, terviseseisundit ja kallimate “veregruppi” ongi Mujaste või Jõiste luikede “tegemiseks” vaja kõrgemate jõudude abi.

 

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Süü

s nagu süü, s nagu sünd

I could no longer dream. I knew that the only way left to dream was through writing, and encrypted writing at that, so that fault-finding friends and critics wouldn’t protest: “Sir! You are drifting towards sentimentalism!”

Antanas Škėma

Ärkan keset ööd ärevana, nagu lapsena ööl enne sünnipäeva. Siis erutas mind mõte kingitustest, tähelepanust, nüüd mõtlen tegemata tööülesannetele, kahtlustele. Enese rahustamiseks söön või masturbeerin. Kumbki ei tööta enam väga hästi.

Esimene puhkusepäev, võin lugeda, vedeleda, rohida, võimaluste avarus tekitab ängi nagu alati. Rahustab mõte, et ma ei pea mitte midagi, ei pea isegi sööma, olen mitu päeva kõik söögikorrad väljas söönud. Kirjutamismõtted keerlevad peamiselt süü ümber – ma ei kujuta üksnes ette, vaid olen kindel, et olen astunud Tema asemele, kui saan hakkama sellega, mida tegi Tema, on mu süü lunastatud, kui ei, on mu süü kahekordne. Tean, et see kinnismõte on väike ja ohtlik, võib viia kuhugi, kuhu ma ei taha sattuda.

*

Keegi pole suhetes nii julm kui ebakindel, kui keegi, keda on kunagi solvatud, alandatud, nagu Tsõpkini kujutatud vananev Dostojevski.

*

Armastuse õppetunnid on alistumise harjutamine.

Lisa kommentaar

Filed under Aed, AEG-lane, Ajalugu, Armastus, Süü

Inimesi hullu ümbert

….   Huvitav pole mitte see, kuidas Hull käitub, tema ettearvatav ärevus või kompulsiivsus, vaid kuidas hakkavad käituma inimesed tema ümber. Pilgud, mis ei varja kaastunnet ega kahjurõõmu. Ka kõige suuremate ja silmapaistvamate inimeste seas on palju neid, kes ei jäta kasutamata juhust talle peale astuda, et vaid tunda oma üleolekut. (Milline pehme punktike on inimeses teise nõrkus või kujuteldav haavatavus, milliseid sadistlikke hoobasid selle tähelepanemine liikuma paneb.) Hull aga näeb seda suhtumise muutumist teravdatult, tema hulluse tagasipeegeldus talle lükkab ta kaugemale üle meeleheite serva. (Eraldi teema on see, mida näitab hullus tervetele. Foucault kukkus hulluse tõe kirjeldamisega läbi. “Kui ma ruumi astun, ei kehasta ma pelgalt teie suurimat hirmu kaotada töö, mugavus, enesekontroll, väärikus, elu!, vaid midagi veel atavistlikumat. Hullus ja tema tões on oma jõud, mis pakse poisse hirmutab, mis kõditab ebamugavalt rasvavoldi vahelt. Nagu maaslamaja silmavaateski on eriline selgus ja ausus, mida seisjad välja ei kannata.”)

….   Eraldi kategooria on “lähedased”, kelle hulgas domineerivad need, kes “ei suuda” teise hullust vaadata. Teise piinad on ennekõike nende endi piinad, mille nad ajavad segi häbi, ebamugavuse ja jälestusega, mis seletab kõiki neid heatahtlikke vanemaid vendi ja poegi, kes hoolitsusest hullu ära paigutavad, et kaitsta end “kogu õuduse” eest.

Lisa kommentaar

Filed under Haigus, Perekond, Süü, Vägivald

Lihtne

“Tean täpselt, mida su unenägu tähendab. Maks ei ole unenäos juhuslikult, ehkki ta tundub olevat kõrvaltegelane. See, et sa Maksi ja Mara unes ühte teise pähe hüüdes segamini ajad, ei kujuta sinu hirmu paljastamise ees, et oled kiindunud inimesse, kes peaks olema su ihaluste vaateväljast väljas, vaid seda, et algne ihaobjekt ongi olnud Maks. Sellepärast kannavad nad unes mõlemad kasukaid, ehkki keegi teine kesk lund istuvatest inimestest kasukas pole. Ja see seletab, miks Maks Marad su meheks hüüab, miks sugu, ehkki päriselus irrelevantne, unes rolli mängib.”

Screen Shot 2018-03-12 at 14.01.41

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Lesbid, Süü

Kaks artiklit

Lisa kommentaar

Filed under Süü

33 293 hukkunud põgeniku nimekiri

http://www.tagesspiegel.de/politik/die-liste-von-banu-cennetoglu-kuenstlerin-dokumentiert-das-sterben-von-33-293-gefluechteten/20558658.html

Lisa kommentaar

Filed under Etno, Isamaa, Süü

miks see iha mus süüd tekitab? mõtlen sulle ja nüüd sa kurjustad minuga, et ikka veel mõtlen, ikka naasen. olen süüdi oma iha pärast. aga see on pärast iha – järgmisel hommikul.

ei saakski teisiti, sest iha ei ole, kui on süü. aga süüd ei ole, kui ei ole iha.

süü, sest ei tohiks õhata, ihkuda, kihkuda. sest ma olen süüdi, ebapuhas.

iha ja süü kuuluvad heteromehe* seksuaalsuse alasse. naised ja kväärakad ei tunne seda. või saab naisest kväärakas, kui ta ihkab mehelikult? kas ihata saab “naiselikult”? või naistel ei ole iha isegi keeles vaja?

sõdid iha objektiks olemise vastu ning ainuke, mida suudad aseainena teha, on võtta ihaldaja roll!

 

ma ei lubaks kasuta lesbinaine, aga heteromees tundub õiglane.

Lisa kommentaar

Filed under Iha, Lesbid, Süü, Seks&Sugu

Kui sa oled tõesti privileegiprii, põhjakihist, oled näinud oma ema purjus, isa töötuna ja meeleheitel, kui sind on bussis kabistanud ennasttäis enda alla pool ruumi võttev paksu kõhuga mees, ainult selleks, et näidata, et ta v õ i b, et sa ei saa tema vastu, kui oled jaganud tuba vägivaldse poolvennaga, kui iga töö, mida oskaksid, antakse sinust väiksema haridusega enesekindlale nolgile, kelle isa liikus 90ndatel vallavalitsusest pealinna suurt raha tegema, siis ostad pileti, mis viib sind kaugele ära – kohta, kus peene sanatooriumi veeteraapia uhub sult vaesuse haisu, kus unustad kesk tolmutuid läikpindu oma algkodu; siis sa ei käi konverentsilt konverentsile, et pasundada, kuidas sa ristuvaid ebavõrdsuseid empaatiliselt märkad ja arvesse võtad. Sa ei tunne süüd, et oled priviligeeritud, sest kõik, mida sa ihkad, on see puhas maailm, milleni varem su käed ei ulatanud.

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Iha, Süü

Mehed maskides

Saan üle pika aja magada jälle unetabletita, st näen taas unenägusid, ka košmaare. Paar ööd tagasi nägin, et mind jahtisid hundimaskides mehed. Nägin neid kortermaja kolmanda korruse aknast, mu selja taga teerajal, parklas jm. Nende eest pagemine oli õudne ja hirmutav, ehkki sisendasin endale, et nad ei saa mulle päevavalgel midagi teha, ma saan minna pakku oma ema juurde, miks üldse üks hundimaskis mees peaks mind hirmutama! jne jne. Unes teadsin, et nad ei kanna maski sellepärast, et end varjata, vaid see on nende ühisnimetaja, nagu gängis teatud tätoveering vms. Ärgates tunduvad sellised unenäod tobedad, ning tõesti, miks peaks keegi (täiskasvanu) pelgama hundimaskis meest? Aga just sellepärast, et sind jälitavad mehed, kes kannavad loomamaske, on hirmutavamad kui need, kelle iseendaga sarnast nägu võid koduaknast tunnistada, tuvastada, armas hundinägu ei tee neid naljakaks ega tobedaks. Sest need, kes tahavad sind jälitades koos ära tuntud saada, kohutavad enam.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Linn, Süü

Lapsena mängisime vennaga miilitsa ja päti mängu. Pätt sai valida, kas ta on süüdi või mitte, ning miilits pidi mõistatama, kumb siis on. Süüd või süütust pidi väljendama miimikaga, sõnu kasutada ei tohtinud – süüdlasel süüdlase nägu ja käpad, süütul eksimatu ilme. Lubatud oli topeltmäng. Teen ebaausa näo, siis teine arvab, et olen süüdi, aga tegelikult olen puhas. Vahin ausa talleilmega, aga ise olen süüdi.

Nüüd aga arvavad, et süüdi. Kui selle juures süütu nägu, siis küllap ebaõigesti süüdi, ehkki tegelikult ikka süüdi.

Lisa kommentaar

Filed under Etno, Isamaa, Süü

Tütarde isatapp

Lahti isakestest, …kujuteldavat kaitset ja ettevaatlikku, kitsit tunnustust on…; isakestest, kes on innustanud ja juhtinud tõearmastuse ja otsingutega. Isa õrn käsi …pea kohal – tule ja astu mu jälgedes, ees ei lookle laiemat rada kui minu käidu, ei pääseks läbi tihniku, kui mina ees ei läeks.

*

Ilma kriitikata isakesi jumaldanud, ennast usaldamata ja …seltskonda otsimata.

Screen Shot 2016-01-11 at 13.56.56

Isake on naeruväärne kloun, kes ei näe kaugemale oma hirmudest. Ei jätku talle kaastunnet, …ta ja tema …

Lisa kommentaar

Filed under Iha, Süü, Seks&Sugu

eesti tüdruk nagu noor enesekindel valjult vene keelt kõnelev mees Wabaduse kohvikus

räägib

tema kaaslane ei kuula, jälgib vaid.

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Süü

“Isa”

Lugesin 16 aasta järel Kirja isale.

Minust on saanud Hermann Kafka.

*

Sestpeale kui suudan üldse mäletada, on mind vaevanud nii sügav mure oma vaimse eksistentsi tõestamise pärast, et kõik muu on mind ükskõikseks jätnud. (lk 35)

Ma mäletan seda avastust millalgi keskkooli lõpus või ülikooli kestel. Talumatu hirm, et sind tembeldatakse rumalaks. Ja hiljem, pole teemat või valdkonda, mis sisuliselt ja südamest huvitaks, kõik, mida teed, teed muu pärast.

*

Kohtusin üle pika aja emaga, et oma harvast südameavatuse ja ülluse momendist kannustatuna pereliikmetele “raskel ajal” tuge pakkuda. Põgusa tunnikese ajal tuli ära “Ma olen sinus sügavalt pettunud”, mis minus kõigepealt tekitas tahtmise hirnuda, naerda häälekalt selle nii tuttava naeruväärse, tobeda ja põhjendamatu solvumise märgi peale.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Haigus, Perekond, Süü, Vägivald, Võim

Ma sõidan vahel kiiresti, aga pea alati teadlikult ohtudest, teadlik iga minut, korrates oma mõtetes seda, mida ma kardan ja tahan vältida. Ja ma kardan kõige rohkem mõne looma alla ajamist. Videvikutunnil üritan neid näha enne, kui nad teele jõuavad, ja sõita hästi aeglaselt. 90 km/h ei jõua enam midagi teha, kui loom su teele hüppab, aga 70 km/h juures saad veel jänesegi päästa. Üksi sõites saab sõita looduse rütmis.

*

Ma ei pidanud eile pimedale jääma, aga jäin. Sõitsime rongis, mitte liiga kiiresti. Nägin, et ees on midagi. Hakkasin korduvalt pidureid vajutama, et taga minu pidurdamist nähtaks. Jõudsin teel kohale, kus oli kolm autot peatunud, ülejäänud sõitsid juba ümber nende ja edasi. Teel maas oli midagi. Hetk hiljem nägin, et see on loom. Noor emapõder. Ma pidin seisma jääma. Otse tema ees. Ta oli elus, vaatas mu poole. Silmad hirmul ja juba klaasistumas. Esijalad tõmblesid mõned korrad, rinnaesine tuksus nähtavalt. Mulle tundus, et ta tahab püsti tõusta. Verd immitses vaikselt ta lamava keha alla. Mu esimene reaktsioon oli minna ta juurde ja teha midagi, silitada ta kaela. Aidata ta tagasi metsa, tõsta ta üksi teelt ära. Eemale neist inimestest ja autodest. Siis mõtlesin, et ta võib sattuda paanikasse, tõusta veel püsti, ma hirmutaks teda veelgi, ta teeks mulle viga. Järgmine hetk oli ta surnud. Ühe loomale otsa sõitnud auto mees jooksis mu poole ohukolmnurgaga, silmapupillid suured ja nägu kalbe. Minu kolmnurk jäi märkima põdra surnukeha keset teed, et keegi talle veel otsa ei sõidaks.

Tuli teine mees, ta olevat helistanud jahimeestele, nood tulevad ja veavad ta ära. Mees ütles, et tal ei ole relva kaasas. Hetk tagasi oli põder surnud. Alles hiljem mõtlesin, milline väike jälk mehike, kes sai sellisel hetkel ära märkida, et tal on relv. Ja miks on inimesed alati nii kindlad, et loom sureb või on haavatud nii, et ta tuleb kiirelt surmata?! Mina arvasin, et ma aitan põdraema tagasi metsa, patsutan talle turjale ja ta longib ise koju. Mina jään aga muretsema, kas ta haav paraneb, kas autode nägemine lähedalt teda ei traumeerinud…

Ma tean ka, et kui ma peatusin ja autost välja tulin, fastsineeris mind ühtlasi see, mis valgusvihus veel elusana, aga surma piirimail mu ees võitles, kelle tunded minu tundeid mõjutasid… Ebatavaline silmade jaoks, sisemine tuleb välja jne. Esimene reaktsioon ei olnud palvetada, et põdra hingel oleks kerge tee minna. Et mul endal oleks seda surma kergem pealt näha. See tuleb hiljem, kui mõistus hakkab reageerima.

Lisa kommentaar

Filed under Süü