Category Archives: Luule

MK-le

Nägin unes, et loen Elo Viidingu “Teadvuseloojast” luuletust pühendusega “MK-le”. Osa sõnadest oli “peidetud” joonistatud betoonploki otsaaukudesse – ümarad augud moodustasid tähti, kui neid lugesin – olin natuke pettunud, et neist augutähtedest moodustus mitmes kohas mardipoiss, teisal Kangur.

Screen Shot 2017-04-11 at 08.20.45

Ilmsi olen pettunud, kui tekst olekski Kidust.

Lisa kommentaar

Filed under Huumor, Luule, Iha

Lisa kommentaar

Filed under Luule

“Küll oli ilus mu õieke”

screen-shot-2016-12-11-at-04-12-11Oma armastatule olen eesti luuletajatest saatnud enim Anna Haava luulet. Olen lugenud, üle lugenud Haava luulet, et leida sealt tuttavlikku kõla, mida enda kirjade teksteisse põimida. Ei ole seni pidanud Anna Haavat lesbiluuletajaks, ei ole selle peale tulnudki, kuid täna, kui lugesin “Südameta” ja tema kuulsat “Küll oli ilus mu õieke”, tulin mõttele, et arvatavasti oli Haava üks armastatutest naine, kellele mõeldes on kirjutatud mitmed luuletused (ehk nt ka “Sa kõige armsam mulle”, mis kõneleb armastuse salgamisest – teema, mis on mitmes teiseski Haava luuletuses, nagu “Võin”: “Võin aga põue põhjas Sind kanda keelmata.”). haava-kahe-tundmatugaAnna Haava ei oleks ehk nõus väljendiga “üks armastatutest”, sest mitmes tema luuletuses on väljendatud mõtet, et inimene armastab vaid korra, kui armastusele järgneb teine, st ei olnud armastus (“Ja uuel’ armul’ aset annab, See – armastus ei olnudki.”).screen-shot-2016-12-11-at-01-12-00

Arvamust, et noorelt surmale kaotatud peiu kõrval oli Haaval veel teinegi armastus, toetab see, et tema lembeluules esineb kaks suurt teemat. Üheks on kaotatud või kaugel oleva kallima idealiseerimine (armastatu on ingel, püha kuju luuletaja südames, mida ei saa sõnadega väljendada. Vt nt luuletused “Ei ole sina minu ingel” ja “Sinu nimi”, milles read: “Ei sinu nime iial ma teistel’ nimeta”.) ning pidev igatsus tema järele. Teisal on aga Haava armuluules pinge, isegi kiivus ja viha (luuletuses “Sa kõige armsam mulle”, milles: “Sa kõige armsam mulle, Ja siiski vihkan Sind! Võin haavu lüüa sulle – Ja endal lõhkeb rind!” ning luuletuses “Siis mine!…”: “Kui sina mu silmist ei loe, mis heliseb südames mul, Siis mine! Sest igavesti Siis võõrad oleme küll!…Luuletuses “Ma vihkan sind”: “Ma vihkan sind nüüd, igavesti!…Kuid suurem on mu armastus!…) ning keelitus, et tema süda rahule jäetaks (luuletuses “Tead küll, mu kuldakallis”: “Sind tahan unusta’, Su kuju kustutada Mu põuest jäljeta.”).haava-vasakult-teine

Poetess pöördub mitmes luuletuses ka kõiksuse poole, kust leida üleivamat, millega oma kallimat ehtida (luuletuses “Oh võiksin”: “Oh võiksin taevatelgilt Kõik tähed paluda /…/ Sind, sind siin elu vilus Siis krooniks sellega!”).

a-haava-1955

A. Haava luule kohta Villem Grünthal-Ridala: http://www.digar.ee/arhiiv/en/download/113869

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Iha, Isamaa, Lesbid, Luule

See on päris hea. Ta on hea just siis, kui ta on lihtne, kui teoretiseerimine on lihtsakoeline, või pealtnäha ütleb lihtsaid asju. Muidugi ei saa tõsiselt võtta ahistamise kohta, sest siin on tal segadus (keegi ei pea ahistamiseks esimest iha demonstratsiooni, iha demonstratsioonist saab ahistamine, kui ihaobjekti “ei” ei peata edasisi demonstratsioone, kui need muutuvad veelgi allutavamaks või on seda algusest peale (kui sa minuga ei maga, siis ma lasen su lahti vs. ma tahan sind ja kannatan selle pärast, et sina mind ei taha, käin su akna all nukrutsemas jne jne), vägivaldsemaks (ma haaran sind su kehaosadest, sest ma tean, et sa ei saa midagi teha, et mind takistada, karistada, sest ma olen võimupositsioonil, ühiskond, kus elame annab mulle õiguse, privileegi jne vms) jne). (Ma ei saa aru, kuidas ta kogu oma võimusuhete kriitilisuse juures seda pole mõistnud! Aga ta ju ongi lihtsakoeline – kuidas naisintellektuaali paika panna, kui mitte öeldes, et teda ei saa panna, sest ta on frigiidne lita või kuidas kaitsta end kohustuse eest midagi põhjendada, kui (tema järgi ebaintelligentsed) feministid tulevad ja oponeerivad vms :))

Keegi võiks korjata kokku Eesti nn rassismi ehk teise vihkamise näited kooseluseaduse debatist – Ma ei ole geide vastu, mul on gei sõpru, aga ma küsin, MIS JUHTUB LASTEGA???, me sallime teid, aga vaid juhul, kui jääte koju, oma magamistuppa, kus teete oma räpaseid ja samas uudishimu äratavaid seksuaalseid tegevusi, nende tegevuste koht ei ole avalikus ruumis, kuna seksuaalvähemust defineerib selliste “sallivate” inimeste silmis see räpane seks,ergo geid ja lesbid ei tohiks avalikus ruumis olla, neil ei tohiks lapsi olla, sest selle eelduse järgi seksivad geid ja lesbid oma laste ees jne jne.

 

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Õigused, Öko, Huumor, Kõne, Kino, Kirg, Luule

Veel Lorine

Spring

stood there

all body

/…/

Lisa kommentaar

Filed under Kõne, Luule

I’ve spent my life on nothing.

Lorine Niedecker

Lisa kommentaar

Filed under Haigus, Luule

Celestial Music

I have a friend who still believes in heaven.
Not a stupid person, yet with all she knows, she literally talks to God.
She thinks someone listens in heaven.
On earth she’s unusually competent.
Brave too, able to face unpleasantness.

We found a caterpillar dying in the dirt, greedy ants crawling over it.
I’m always moved by disaster, always eager to oppose vitality
But timid also, quick to shut my eyes.
Whereas my friend was able to watch, to let events play out
According to nature. For my sake she intervened
Brushing a few ants off the torn thing, and set it down
Across the road.
Pierre Paul Prud'hon_Venus
My friend says I shut my eyes to God, that nothing else explains
My aversion to reality. She says I’m like the child who
Buries her head in the pillow
So as not to see, the child who tells herself
That light causes sadness-
My friend is like the mother. Patient, urging me
To wake up an adult like herself, a courageous person-

In my dreams, my friend reproaches me. We’re walking
On the same road, except it’s winter now;
She’s telling me that when you love the world you hear celestial music:
Look up, she says. When I look up, nothing.
Only clouds, snow, a white business in the trees
Like brides leaping to a great height-
Then I’m afraid for her; I see her
Caught in a net deliberately cast over the earth-

In reality, we sit by the side of the road, watching the sun set;
From time to time, the silence pierced by a birdcall.
It’s this moment we’re trying to explain, the fact
That we’re at ease with death, with solitude.
My friend draws a circle in the dirt; inside, the caterpillar doesn’t move.
She’s always trying to make something whole, something beautiful, an image
Capable of life apart from her.
We’re very quiet. It’s peaceful sitting here, not speaking, The composition
Fixed, the road turning suddenly dark, the air
Going cool, here and there the rocks shining and glittering-
It’s this stillness we both love.
The love of form is a love of endings.

Louise Glück

Lisa kommentaar

Filed under Luule