laman sohval ja loen väli luulet, mu juuksed on pesemata, mu isu piiritu. närin non-stop, pole midagi rahustavamat kui närida ja lugeda luulet rasvaste juustega. olen jäänud hingelt tartu kõõmaks.
Category Archives: Luule
Säärasel päeval, mil taevas surub mu mõtted madalaks, rohi pimestab, on aed aedik, väike laager, millest tahan korrakski ära. Loen voodis päeva esimese asjana ravi otstarbel Szymborskat. See töötab pea alati. Luule ei ole vältimatus, pole antus, pole Vaimu laskumine ega väljutamine ega muud jama. (Üldse võiksid kirjanikud kirjutamist vähem kommenteerida.)
Ta laused on ta mõtted, ta tähelepanekud, ta analüüs, mille ta on komponeerinud üheks/tekstiks, mida kas loed ja suhestud või mitte. Kuhu sa sellega jõuad, mida sa mõtlesid, kui seda kirjutasid…
*
Armastus ja kirg ei ole iga päev samad. Tean seda, aga ikka valmistab hetkeline võõrandumine väikese pettumuse, surub mu nagu temagi täiskuu ja tormise mere vahele nii et vaevu saab liigutada, uinuda..
*
Vanne olla truu – kuidas seda väänata.
We will lie on that meadow
Addosso al viso mi cadono le notti
e anche i giorni mi cadono sul viso.
valguse kaif, uute lehtede kaif, lõhnade kaif, uute tekstide kaif, uue keele kaif…
ma haaran kaasa vahuveinipudeli vaid rituaali, mitte joovastuse pärast, ma ei saaks olla rohkem joobes.
Filed under Luule
MK-le
Nägin unes, et loen Elo Viidingu “Teadvuseloojast” luuletust pühendusega “MK-le”. Osa sõnadest oli “peidetud” joonistatud betoonploki otsaaukudesse – ümarad augud moodustasid tähti, kui neid lugesin – olin natuke pettunud, et neist augutähtedest moodustus mitmes kohas mardipoiss, teisal Kangur.
Ilmsi olen pettunud, kui tekst olekski Kidust.
Filed under Luule
“Küll oli ilus mu õieke”
Oma armastatule olen eesti luuletajatest saatnud enim Anna Haava luulet. Olen lugenud, üle lugenud Haava luulet, et leida sealt tuttavlikku kõla, mida enda kirjade teksteisse põimida. Ei ole seni pidanud Anna Haavat lesbiluuletajaks, ei ole selle peale tulnudki, kuid täna, kui lugesin “Südameta” ja tema kuulsat “Küll oli ilus mu õieke”, tulin mõttele, et arvatavasti oli Haava üks armastatutest naine, kellele mõeldes on kirjutatud mitmed luuletused (ehk nt ka “Sa kõige armsam mulle”, mis kõneleb armastuse salgamisest – teema, mis on mitmes teiseski Haava luuletuses, nagu “Võin”: “Võin aga põue põhjas Sind kanda keelmata.”). 
Anna Haava ei oleks ehk nõus väljendiga “üks armastatutest”, sest mitmes tema luuletuses on väljendatud mõtet, et inimene armastab vaid korra, kui armastusele järgneb teine, st ei olnud armastus (“Ja uuel’ armul’ aset annab, See – armastus ei olnudki.”).
Arvamust, et noorelt surmale kaotatud peiu kõrval oli Haaval veel teinegi armastus, toetab see, et tema lembeluules esineb kaks suurt teemat. Üheks on kaotatud või kaugel oleva kallima idealiseerimine (armastatu on ingel, püha kuju luuletaja südames, mida ei saa sõnadega väljendada. Vt nt luuletused “Ei ole sina minu ingel” ja “Sinu nimi”, milles read: “Ei sinu nime iial ma teistel’ nimeta”.) ning pidev igatsus tema järele. Teisal on aga Haava armuluules pinge, isegi kiivus ja viha (luuletuses “Sa kõige armsam mulle”, milles: “Sa kõige armsam mulle, Ja siiski vihkan Sind! Võin haavu lüüa sulle – Ja endal lõhkeb rind!” ning luuletuses “Siis mine!…”: “Kui sina mu silmist ei loe, mis heliseb südames mul, Siis mine! Sest igavesti Siis võõrad oleme küll!…Luuletuses “Ma vihkan sind”: “Ma vihkan sind nüüd, igavesti!…Kuid suurem on mu armastus!…) ning keelitus, et tema süda rahule jäetaks (luuletuses “Tead küll, mu kuldakallis”: “Sind tahan unusta’, Su kuju kustutada Mu põuest jäljeta.”).
Poetess pöördub mitmes luuletuses ka kõiksuse poole, kust leida üleivamat, millega oma kallimat ehtida (luuletuses “Oh võiksin”: “Oh võiksin taevatelgilt Kõik tähed paluda /…/ Sind, sind siin elu vilus Siis krooniks sellega!”).
A. Haava luule kohta Villem Grünthal-Ridala: http://www.digar.ee/arhiiv/en/download/113869
See on päris hea. Ta on hea just siis, kui ta on lihtne, kui teoretiseerimine on lihtsakoeline, või pealtnäha ütleb lihtsaid asju. Muidugi ei saa tõsiselt võtta ahistamise kohta, sest siin on tal segadus (keegi ei pea ahistamiseks esimest iha demonstratsiooni, iha demonstratsioonist saab ahistamine, kui ihaobjekti “ei” ei peata edasisi demonstratsioone, kui need muutuvad veelgi allutavamaks või on seda algusest peale (kui sa minuga ei maga, siis ma lasen su lahti vs. ma tahan sind ja kannatan selle pärast, et sina mind ei taha, käin su akna all nukrutsemas jne jne), vägivaldsemaks (ma haaran sind su kehaosadest, sest ma tean, et sa ei saa midagi teha, et mind takistada, karistada, sest ma olen võimupositsioonil, ühiskond, kus elame annab mulle õiguse, privileegi jne vms) jne). (Ma ei saa aru, kuidas ta kogu oma võimusuhete kriitilisuse juures seda pole mõistnud! Aga ta ju ongi lihtsakoeline – kuidas naisintellektuaali paika panna, kui mitte öeldes, et teda ei saa panna, sest ta on frigiidne lita või kuidas kaitsta end kohustuse eest midagi põhjendada, kui (tema järgi ebaintelligentsed) feministid tulevad ja oponeerivad vms :))
Keegi võiks korjata kokku Eesti nn rassismi ehk teise vihkamise näited kooseluseaduse debatist – Ma ei ole geide vastu, mul on gei sõpru, aga ma küsin, MIS JUHTUB LASTEGA???, me sallime teid, aga vaid juhul, kui jääte koju, oma magamistuppa, kus teete oma räpaseid ja samas uudishimu äratavaid seksuaalseid tegevusi, nende tegevuste koht ei ole avalikus ruumis, kuna seksuaalvähemust defineerib selliste “sallivate” inimeste silmis see räpane seks,ergo geid ja lesbid ei tohiks avalikus ruumis olla, neil ei tohiks lapsi olla, sest selle eelduse järgi seksivad geid ja lesbid oma laste ees jne jne.
Celestial Music
I have a friend who still believes in heaven.
Not a stupid person, yet with all she knows, she literally talks to God.
She thinks someone listens in heaven.
On earth she’s unusually competent.
Brave too, able to face unpleasantness.
We found a caterpillar dying in the dirt, greedy ants crawling over it.
I’m always moved by disaster, always eager to oppose vitality
But timid also, quick to shut my eyes.
Whereas my friend was able to watch, to let events play out
According to nature. For my sake she intervened
Brushing a few ants off the torn thing, and set it down
Across the road.
My friend says I shut my eyes to God, that nothing else explains
My aversion to reality. She says I’m like the child who
Buries her head in the pillow
So as not to see, the child who tells herself
That light causes sadness-
My friend is like the mother. Patient, urging me
To wake up an adult like herself, a courageous person-
In my dreams, my friend reproaches me. We’re walking
On the same road, except it’s winter now;
She’s telling me that when you love the world you hear celestial music:
Look up, she says. When I look up, nothing.
Only clouds, snow, a white business in the trees
Like brides leaping to a great height-
Then I’m afraid for her; I see her
Caught in a net deliberately cast over the earth-
In reality, we sit by the side of the road, watching the sun set;
From time to time, the silence pierced by a birdcall.
It’s this moment we’re trying to explain, the fact
That we’re at ease with death, with solitude.
My friend draws a circle in the dirt; inside, the caterpillar doesn’t move.
She’s always trying to make something whole, something beautiful, an image
Capable of life apart from her.
We’re very quiet. It’s peaceful sitting here, not speaking, The composition
Fixed, the road turning suddenly dark, the air
Going cool, here and there the rocks shining and glittering-
It’s this stillness we both love.
The love of form is a love of endings.
Louise Glück
Filed under Luule
Kui mitmed klassikalised tekstid saavad juurde uusi tähendus-/tõlgendusvõimalusi –
Astusin lihtsate asjade juurde (M. ja mina pilasime seda Debora V. luuletust ülikoolis. Miks küll? Põhjuseta küünilised nagu ikka tattnokad.)
(Milleks mulle poliitilised ja sotsiaalsed konnotatsioonid!?)
Käivitasin oma tagasihoidlikku (mudeli ja väljalaskeaasta, mitte värvi poolest!;) autot, et sõita Kadriorgu, möödus läikiv Škoda. Tasub kesta (ütleks üks teine poetess), et sõita kunagi ka uhiuue musta Škodaga. Kas pole see lihtne asi, mille juurde rõõmu saamise eesmärgil astuda (st millesse istuda)! Mul ei ole enam mingit häbi.
Aga loe ka “Kõik, mis sa tahad”! Veel enne, kui avatud lauged…
Jalakas
Ruth Fainlightile
Ma tunnen põhja, ütleb naine. Ma tunnen seda oma suure peajuurega:
See on mida sa kardad.
Mina ei karda seda: ma olen seal olnud.
On see meri, mida minus kuuled,
Selle tujusid?
Või olematuse häält, see oli sinu hullus?
Armastus on vari.
Kuis vassid ja halad ta järele
Kuula: need on tema kabjad: ta on saanud lahti nagu hobu.
Nii kappan kogu öö, raevukalt,
Kuni su pea on kivi, su padi mättake,
Kajana, kajana.
Või toon sinuni mürkide heli?
See on nüüd vihm, see suur vaikus.
Ja see on selle vili: tinavalge nagu arseenik.
Olen kannatanud loojangute õudust.
Kõrvetatud juureni
Mu punased hõõgniidid põlevad ja püsivad, soonte käsi.
Nüüd lagunen tükkideks, mis lendavad ringi nagu kurikad.
Nii vägev tuul
Ei salli kõrvaltvaatamist: ma pean kisendama.
Kuu on samuti halastamatu: ta lohistaks mind
Julmalt, viljatuna.
Ta kiirgus salvab mind. Või ehk olen mina püüdnud tema.
Lasen ta lahti. Lasen ta lahti
Kahanenud ja lame, nagu pärast põhjalikku lõikust.
Kuis su halvad unenäod vaevavad ja hoiavad mind.
Minus eluneb karje.
Öiti lehvib ta välja
Otsides oma kidadega midagi, mida armastada.
Mind kohutab see tume asi
Mis minus magab;
Kogu päeva tunnen selle pehmeid, sulgjaid pööramisi, selle pahaloomulisust.
Pilved mööduvad ja hajuvad.
On’s need armastuse palged, need kaamed kaduvikud?
Kas selliste pärast vaevan oma südant?
Ma olen võimetu rohkemaks teadmiseks.
Mis see on, see nägu
Nii mõrvarlik oma okste võllas? –
Selle siugjad happed sisisevad.
See kivistab tahte. Need on üksikud, aeglased eksimused
Mis tapavad, mis tapavad, mis tapavad.
Sylvia Plath
**********************************
Ja originaal: http://www.angelfire.com/tn/plath/elm.html
Filed under Luule
Hängib nagu Jeesus
Olen logard
Vedelen diivanil, silmad kinni
olen vaba ja mulle meeldib vedeleda
Ema ütles, et talle ei meeldi logardid
aga ta ei saa minust aru
Üha enam tunnen mõnu vaid voodis vedelemisest
Vahel ma ei viitsi enam tõustagi,
sest lesida on hea, kaduda kuhugi
endarahusse ära, mõelda mittemillestki
lükata asju edasi ja vedeleda
ja ma ei viitsi enam
midagi peale logelemise,
sest vaata see on väga hea
Andrus Kasemaa
Liivatera
Four billion people on this earth,
but my imagination is still the same.
It’s bad with large numbers.
It’s still taken by particularity.
lk 95
Ta ütles, et ei maksa mõelda Poolast. Mõtlen ikka. Püüan mõelda. Kas sa kujutad ikkagi ette…?
Otsisin üle-eile Maria kingitud Szymborska kogu – võtsin kõik riiulid läbi, ma ei paneks ju seda ära kasti!? Eile õhtul leidsin raamatu öökapi kõige ülemisest vahest, kuhu olin ka vaadanud.
Auguries of Innocence View with a Grain of Sand
To see a world in a grain of sand, We call it a grain of sand And a heaven in a wild flower, but it calls itself neither grain nor sand. Hold infinity in the palm of your hand, It does just fine without a name, And eternity in an hour. Whether general, particular, permanent, passing, /.../ incorrect or apt. /.../
Üks inimsüda+soolise võrdõiguslikkuse seaduse voldik
Olen teinud tavapärasest rohkem plaane, puht egoistlikke. JA mõtelnud välja uusi missioone ülejäänud eluks – imelik see suur optimismipuhang, aga samas ka vana uudis. Oma lemmik”kohas” (ei ole ju tegelikult koht! seisund?) – süstikus, mis veab mind kahe maailma vahel – mõtlesin, et ei tasu olla tagasihoidlik – kui üritaks ühendada juriidilist ja poeetilist [second thoughts, siia oleks pidanud midagi vähem ambitsioonikat panema], siis oleks ka juba midagi, mille nimel töötada/pingutada/isegi elada?. No ja kui õnnestub, siis saavutus. (Saavutussurve, vajutab mu vasaku õla maha ja siis refleksina kõrvalesta ligi. Keha ei allu juba ammu millelegi.) Nt Boyd’i New Yorgi päevikud – mul on selliseid päevikuid, mitte muidugi nii mahlaseid ja sarkastilisi, sest ma ei ole nt kunagi kahe libuga, kes suudluse eest à 5 doltsi võtavad, kogu öö hotellis vesterne vaadanud (ega pürgigi sellele) jne jne, aga mul võib olla midagi, mida voldiku vürtsitamiseks vaja võib minna. Pathetic! Ma ei tea, miks ma ei saa teistmoodi oma kohustuslikku kirjutust kirjutada. Loen tähelepanelikult Rosa Maria Magdat, kriipsutan alla, vaidlen mõttes Badinteriga (õigemini tema teleesinemistega, sest ei ole talt midagi lugenud, nagu ma ei ole üldse midagi lugenud – see ei ole poos, mõnikord on mul tunne, et ma ei mäleta, et ma oleks ühtegi raamatut lugenud.), loodan, et saame Aleksandraga loetut arutada, aga erilist usku teistsugusesse (naiselikku, headuse vms, mida kunagi nii põlgasime ja nüüd nii ihaleme) kirjutamisesse/mõtlemisse ei ole…Ja Jacintha suudleb mind (5 dollarit) rohkelt keelt kasutades, väikeste ühmatuste ning võltskirglike oiete saatel…Ent mina tunnen järsku väsimust, mu aju analüüsib palavikuliselt viimaste tundide sündmusi, mõtleb, miks kogu üritus oli nii otsekohene, nii ebaerootiline, mitteerutav.
Christmas at Sea
Puhkusereis
Mis minus on, on kõigepealt väsimus –
ei sellest ega teisest,
isegi mitte kõigest ega eimillestki:
väsimus ise, ta ise,
väsimus.
Kasutute tajude peenus,
kiretormid eimillegi pärast,
kiindumused oletatavasse kelleski,
need asjad kõik –
need asjad ja mis nendes alati puudub –
kõik see tekitab väsimust,
väsimust.
On kahtlemata neid, kes armastavad lõpmatust,
on kahtlemata neid, kes ihaldavad võimatut,
on kahtlemata neid, kes ei soovi midagi –
kolm liiki idealiste, ja mina pole ükski neist:
sest ma armastan lõpmatult kõike lõplikku,
sest ihaldan võimatult kõike võimalikku,
sest ma tahan kõike, või kui saab, siis natukene rohkem,
ja isegi kui ei saa…
Fernando Pessoa/Álvaro de Campos
Enne ärasõitu olin täiesti tühjaks pigistatud: eksamid, töö, igapäevased ja vähem igapäevased suhted, justkui lõpmatud kohustused, tõik, et enda jaoks pole piisavalt aega. Eelviimasel õhtul, pärast pärastlõunast eksamit, pärast töökohtumist, kus mul mõte enam niikuinii ei liikunud, olin väsinud, siiski läksin kooli jõulupeole, see seltskond on tavaliselt tore. Seekordne pidu oli igav – ilmselt olid kõik sessist väsinud. Lootsin seal oma väsinud olemisega pisut aega mööda saata ja koju magama minna. Pidu päädis suhtedraamalaadse intensiivse olukorraga, kus ebamugavust süstiti mitmele poole, see väsitas mind veel enam. Sain kogu selle väsimuse puhkusereisile kaasa. Ma olin nii väsinud, et see oli praktiliselt depressioon. Kõigele lisaks jäi öö hiljem lennuk kolm tundi hiljaks ja väljus 3:45 asemel 6:40 – magamata öö viis täiesti endast välja.
Lennujaamas lugesin Vaiko Tigase kolonialistlikku masturbatsiooni Egiptuse kuurortitest. Autor rõhutab igal võimalusel, et araablased on pätid, kaabakad, kirjaoskamatud, ebaprofessionaalsed tüübid. Trükist ilmestavad ka eestikeelsed kirjeldused araablaste inglise keele eripäradest, justkui eesti aktsent kuidagi parem oleks. Pärast raamatu lugemist mõtlesin küll, et kirjutan sellele mehele kirja, et sellist kirjaoskamatut matsi ei saagi keegi peale tema enda välja kannatada, aga selge on see, et tema eesmärk oligi esindada madalalaubalist valget keskealist keskklassi heteromeest. Ma arvan seetõttu, et need “priviligeeritud” araablased, kes oma perekondadest on eraldatud, kuna saavad kuurortis võrdlemisi normaalset raha teenida, tegelikult põlastavad euroopa üleolevaid turiste. Tegelikkus on see, et vähemalt 45% teenindajatest oskab öelda “Tere-tere-vanakere!”, nad räägivad võrdselt itaalia, vene ja inglise keeles tööks vajaliku jutu täiesti suurepäraselt ära. Ma ei arva, et nad eriti kirjaoskamatud oleks, või kui, siis sellepärast nad oma tööd küll halvemini ei tee.
Kohale jõudes paistis päike, taevas oli praktiliselt pilvepojatu, oli soe. Kohe pärast hotelli jõudmist oli aeg lõunat süüa. Otsekohe teenindas meie perekonda (mind, mu ema ja tema elukaaslast) Ismail. Ismail ütles kõigepealt, et ma olen ilus, siis küsis meie kõikide nimed ja toanumbrid ja kukkus meid teenindama. Hotelli restoranis oli umbes 25 teenindajat, üks naine, nende “tähtsus” oli märgitud särgiga: kõige lihtsamad tüübid oli koleda rohelisekirju triiksärgiga, nende ülemused helesinise särgiga (Ismailil ja sellel ainsal naisel olid helesinised särgid) ja juhatajatel olid valged särgid. Üldiselt oli lugu selline, et umbes 10 neist teenindajatest tegid mulle regulaarselt silma, nõudsid, et ma naerataksin, ütlesid, et ma olen ilus, üks ütles vahel hääletult, vahel häälega “I want you!”, “I love you!”, “You are beautiful”, “Smile!”. Jah, ma jälgisin, mida ta ütleb, sest tal olid sellised silmad, et ma ei jõudnud mujale vaadata. Ükskord sain tema käest pahandada, et kunagi temalt juua ei telli. (Sööke sai rootsi lauast, jooke võis eraldi tellida kui mahlajooki ei tahtnud.) Kokad ei osanud eriti palju inglise keelt, nemad ütlesid lihtsalt “Merry Christmas!” või “You are very beautiful!”. Selline terror kestis kogu nädala, nädala alguses intentsiivsemalt, nädala lõpus asi pisut vaibus. Siin on asjakohane märkida, et ma polnud neist mitte kellegagi rääkinud. Püüdsin jälgida, kas teistele noortele neidudele ka sellist terrorit tehakse – itaalia meelelahutustiimi tüübid rääkisid itaallannadele, et küll nad öösel veel suudlevad, aga kohalikud sellist juttu ei ajanud.
Ismail, teades minu toanumbrit, hakkas mulle helistama, et välja kutsuda, kuna ma olevat ta ära võlunud. Ta jätkas minuga „kokku leppimist“, et temaga välja läheksin, nii kaua, et neljandal päeval otsustasingi minna. Mul oli vahepeal Egiptuse kohta igasugu küsimusi tekkinud, nii et otsustasin kasutada võimalust vastuste leidmiseks. Esiteks, esimesed kolm päeva ei näinud ma ühtegi kohalikku naist (naissoost kelner ilmus alles neljandal päeval). See oli pisut häiriv, sest kõik need kümned mehed, kes nõuavad naeratust, püüavad tegelikult müüa ennast, selle pärast ma arvangi, et valgeid “keskklassi” turiste tegelikult eriti ei sallita (kas naised, kes oma keha Euroopas, Tais või mujal iseseisvalt müüvad sallivad oma kliente?). Teiseks, kus on üle 35aastased mehed? Kõik hotellitöötajad olid 20-35aastased mehed. Samal päeval olin käinud ka imelikus massaažis, mis oli küll ebaprofessionaalne, aga tuli välja, et mu emal oli veel halvemini läinud. Mainel, massöör, küsis minult kõigepealt nime, siis kodumaad, kui olin lauale heitnud, küsis, kas olen abielus, kuna pole, siis kui vana ma olen. Küsisin, kas tema on abielus. Ei olnud. Neiu rääkis väga veidra miimikaga, ümmardavate käeliigutustega. See oli korraga naljakas ja nukker. Ismail helistas, ütles, et kohtume restorani ees, siis kohtusime õues, hotellialast väljas tänaval, kuhu pidime minema eraldi, kuna tema tööandja ei luba klientidega vaba aega veeta, ja siis viis ta mu ühte üle-tee vesipiibubaari, kus sai jälgida kõhutantsijat. Ismail oli päris viisakas – hoidis viisakat distantsi. Siis ta palus, et ootaksin teda 10 minutit, kuni ta kodus tööriided ära vahetab. Vahepeal sain tutvuda baariomanik Ahmediga, kes suudles mu kätt, tõusis püsti, pööras pisut ja sülitas. Kuna kell oli 12, olin unine ega viitsinud seal üksinda naeratada, Ahmed oli seetõttu natukene pahane, ja kuna ma kõhutantsijaga koos areenile keeldusin minemast, muutus Ahmed veel tõredamaks. Ma ei tellinud ka midagi, ma polnud arvestanud, et Ismail mu üksi välja jätab. Ismail on kena noormees, väga südamliku naeratusega ja ilmselt ka päriselt hea südamega. Naastes tavariietes ta enam distantsi hoidmist oluliseks ei pidanud. Istus mulle üsna lähedale ja pani käe ümber. Ausalt öeldes, ma ei viitsinud sellest probleemi teha, kuna külm oli ja lisaseletamine tundus liiga suur pingutus. Ta ostsis meile teed. Rääkis, et on hariduselt elektrik, hotellides töötab kuus aastat, on 28aastane, et mees vajab abiellumiseks maja ja voodit, kõik muu on naise ülesanne koju tuua. Ainult, et naised eriti tööd ei saa ega tee – kõigest kasvatavad lapsi, teevad süüa, pesevad pesu, käivad poes ehk hoiavad kodu – nii et naised ei teegi praktiliselt mitte midagi Ismaili sõnul (Egiptuses pole kodutehnika just kõige tavalisem asi, kraanivesi pole joodav). Ismaili üks õde on kehalise kasvatuse õpetaja, teised kaks ei tee midagi ja Ismail peab neile raha teenima, et nad mehele saaksid. Mulle tundub kogu see süsteem ebaratsionaalne, aga ma ei tea, kas siinkohal räägib minus lääne feminist või kolonialist või lihtsalt võõristus. Rääkisin talle pisut enda elust, valetasin, et olen kihlatud (olin kuulnud, et see muudab araablased ettevaatlikuks), aga see ei kõigutanud teda. Ta hakkas mulle rääkima, et meeldisin talle kohe – mul on kaugelt näha hea inimese olek ja v a l g e süda. Ilmselt oli mul saabumispäeval väsimusest ja kõigest muust projitseeritud ohvripostisioon ja habras-haavatav olek – küll ma olen ära piinatud igasuguste armastajate/ahistajate poolt. Nojah, jutu käigus sai Ismail julgust juurde ja ühel hetkel pidin teda lihtsalt käega eemal hoidma, kuni ta vist püüdis mind suudelda, aga siis ma tõukasin teda veidi ning ütlesin, et nüüd ma lähen koju. Otsekohe tõmbas noormees tagasi ja oligi hotellituppa minek. Järgmisel päeval oli Ismail pisut ärev, et oli mind võib-olla solvanud: võrreldes nende tüüpidega, kes minu eest kanu pakkusid ja minu huuli, silmi, tagumikku kommenteerisid, polnud Ismailist midagi. Lihtsalt iga nurga peal, poes, hotellis, tänaval, kohvikus, lennujaamas, delfiinišõul ilusaks pidamine käis närvidele. Ühest küljest tekitas see ohutunnet, teisest küljest ma olin sisuliselt sama asja eest Eestist põgenenud. Üksi jalutama minna ei olnud võimalik – olin aheldatud oma ema ja ema elukaaslase külge kui kellegagi suhelda tahtsin. Vanematega suhtlemine lihtsalt pole sama mis sõpradega, nad on korraga liiga lähedased ja liiga võõrad, liiga erinevad ja hirmuäratavalt sarnased.
Jõuluõhtul rääkis ema, et selleasemel, et kohalikest tüdinud olla, võiksin olla hoopis tänulik, et ma ei ela Egiptuses (või Kongos, kust kõlasid CNNi vahendusel inimõiguste aktivisti lootusetud ohked, et hoolimata sõjaväe nulltolerantsist vägistamiste suhtes, on Ida-Kongos 1998. aastast alates teada 200 000 vägistamist http://www.cnn.com/2009/WORLD/africa/10/16/amanpour.congo.rape.documentary/index.html) ja et olen noor ja ilus, mistõttu Sharm el-Sheikis selline lament pidevalt käiski. Ma tean, et ema ei mõelnud nii, aga minu arvates saab samahästi öelda, et vägistatud võiksid olla tänulikud, et keegi neid ihaldab.
Vähemalt sai reisi jooksul paar pooleliolevat raamatut lõpuni lugeda, magada piisavalt, et kodus ärgates polnudki enam väsinud, internet on endiselt põnev ja telefon ei helise eriti pärast nädalast väljasolekut.
Filed under Luule, Vana uudis
näitus 