Vabandus Õiendus Seletus Lubadus

Märksõnad: tänulikkus valestimõistmine sõbrad haiget tegema solvumine mind ei kiidetud lapsena piisavalt mu pea vajub nagu iseenesest sopa sisse aga end puhtaks pesta on nii raske ma olen ülitundlik – võiks öelda isegi närviline naine – neurootik – “mehed ei või selliseid kannatada” – kes sinuga sõbrustaks üle ühe õhtu kuus? ma vabandan ette ma vabandan selle pärast, et te mind… kui sa ei võta vastutust enda eest peab seda keegi teine tegema pean mina seda tegema ise arvad veel, et manitsed mind vastutustundelisusele vastutustundlikkusele

Aga need üksikud kiitused need on nagu hinnalised looduslikud pärlid, mida lükin hoolikalt oma ainukese hapra kuldketi otsa, et siis neid ümber oma (mehe) pead pöörava kaela kanda. nii et kui tuppa astun hiilgavad need teile esimesena mu dekolteelt vastu ma ise ei paista väljagi. I’m hungry for love – Home is where I want to be

dotsent mehilane lastepsühhiaatria 30selt tuleb kõik tagasi kõik neetud lapsepõlvemälestused aga nad on su enda genereeritud mida me kõige rohkem ihkame maailmakuulus pianist vanaema vana tark naine Käbi – sa oled tubli! me (täiskasvanud) oleme naeruväärsed, sa tahad et ma oleksin aus, tahad et mu üle naerdaks, et sa saaksid mind haletseda ja mu üle võimu. noored mehed on julmad – ma ei jõua seda piisavalt üle korrata. aga kui nad on julmad veel keskealiselt?

ma ei saa Soobloogi kirjutada nii, et nii naised kui ka mehed oleksid õnnelikud selle lugemise järel. tahaks, aga ei saa. ma tean ju, et tegelikult saab õnnelikuks vaid üks lugeja, ja talle ma kirjutangi. mu ainuke lugeja, mõnel pole ühtegi. mõni ei leiagi.

Nõuanne meestele: kuidas osta naisele rinnahoidjat

NB!NB!NB! Igaksjuhuks väike diskleimer juurde: Klipp ei ole meeslugejatele suunatud üleskutse kabistada kaubamaja pesuosakonna müüjannasid!

MILK, Gus Van Sant, Sean Penn

Vaimustus NYTimes’is http://movies.nytimes.com/2008/11/26/movies/26milk.html?ref=movies

“Ma ei saa aru tšikkidest, kes ütlevad, et auto on tilli pikendus!”

Kutse seminarile “Ikkagi inimene: fookuses Kesk-Aasia”

Registreerumine: http://www.oef.org.ee/et/register/

Kõik hea ühes õhtus

Täna kell 22.00 ARTElt Werner Herzogi jumalik teos “Aguirre, Jumala viha” Klaus Kinskiga peaosas. (Taasdifusioon :) 03.12.2008 02:15 & 12.12.2008 02:20) Sellele järgneb k.a. valminud dokk Claude Lévi-Straussist, kes saab homme 100 aastaseks!

Aguirre kommentaariks vt kindlasti ka Herzogi dokki “Mu parim vaenlane” (Mein liebster Feind), parim vaenlane on teadagi kes. Mõned lõigud sellest juutuubis:

http://www.youtube.com/watch?v=_4sg459P8m4

Mu absoluutne lemmikklipp filmi lõpust (Popol Vuh muusikaga, nagu ka Aguirres): http://www.youtube.com/watch?v=j0dRxs4tSEc

ja Jumala viha “Jumala viha” filmimisel: http://www.youtube.com/watch?v=yITx7txr-7M

Annavad vaikijatele hääle

Kui olen tahtnud või pidanud kirjutama lähisuhtevägivallast (paralleelselt on käibel ka: “perevägivald”, “koduvägivald” – kõigil natuke erinev tähendusulatus), või naistevastasest vägivallast üldisemalt, meenub mulle alati, kuidas ma õigusteaduskonna esimese kursuse tudengina tulin ühel päeval raamatukogust koju kaasas mu naisõiguste teemalise uurimistöö kirjutamiseks antud pakk Euroopa Nõukogu dokumentidega soolise ebavõrdsuse kohta, neist kõige paksem “paber” oli lähisuhtevägivallast. Lugesin selles leiduvaid lugusid ja nutsin. Kõik vägivalla juhtumid olid Euroopa riikidest, ning kõnelesid süstemaatilisest kehalisest väärkohtlemisest abikaasa, elukaaslase või kallima poolt. (Viimane iseloomustabki muide lähisuhtevägivalla kaasuseid – süvaintervjuu andmise või ükskõik millise muu avalikustamiseni jõudmiseks peab üldjuhul olema vägivald kestnud aastaid, ohvri kannatus viidud viimse piirini.) Seejärel suunasin poolinstinktiivselt oma esimese, nagu ka kõik järgnevad uurimustööteemad (kõik küll inimõigustest ja teatud feministliku õigusteoreetilise nüansiga), võimalikult kaugele sellest küsimusest. Ainukeseks erandiks on ühes inimõiguste erikursuses kirjutatud essee vägistamisest lähisuhtes ja selle kriminaliseerimisest. Kui sellest aga õppejõu soovitusel akadeemilise artikli pidin kirjutama, põrusin haledalt.

* * *

Ehkki viimasel viiel aastal räägitakse Eestis lähisuhtevägivallast üha rohkem, on puudus ekspertidest, kes selle nähtusega igapäevaselt tegeleksid või vajadusel professionaalselt reageerida suudaksid. Välja arvatud poolkohustuslikud ülevaateartiklid mõne rabavate tulemustega raporti või uurimuse ilmumisel, ei ole see teema, milles tavainimene oleks saanud oma seisukohti oluliselt muuta, teadmisi täiendada – informatsiooni on selleks olnud liiga vähe. Seda eredama infomajakana plingivad sotsioloogide Iris Pettai ja Helve Kase toimetatud ja kokkupandud kaks raamatut: “Vaikijate hääled. Raamat soolisest vägivallast” (ilmus 2001) ja käesoleval aastal ilmunud “Vaikijate hääled 2. Raamat naiste seksuaalsest kuritarvitamisest” (viimasest tuleb Soobloogis kindlasti veel juttu; loe sellest ka Ekspressist). Mõlemas raamatus moodustavad olulise osa ohvritega tehtud intervjuud. Intervjueeritavad on raamatus anonüümsed ning on saanud tänu sellele vastata detailsele küsimustikule avameelselt ja kartmata. Ohvriintervjuude kõrval on väljaannetes ka ekspertide seisukohad vägivalla teema erinevate aspektide kohta.

Täna on naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev

Rahvusvahelise naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva pressiteates “Naistevastane vägivald on endiselt laialt levinud ja paljudel juhtudel karistamata kuritegu” kutsuvad ÜRO kõrged ametnikud valitsusi üles tegelema vägivallatsejate karistamatuse probleemiga. Ametnike sõnul on naistevastane vägivald üks kõige vähem karistatavaid kuritegusid maailmas. ÜRO Inimõiguste Ülemkomissar Navi Pillay ütles, et teatud ühiskondades on mehed täiesti teadlikud sellest, et kui nad oma naist või tütart peksavad või vigastavad, või ta isegi tapavad, ei tule neil selle eest kunagi kohtu ees seista.

ÜRO Rahvastikufondi (UNFPA) direktor Thoraya Ahmed Obaid asetas naistevastase vägivalla probleemi kõrvu kliimamuutuse ja ülemaailmse rahanduskriiga, pidades võitlust soolise vägivallaga “meie aja suureks katsumuseks”.

Pressiteate terviktekst inglise keeles.

Loe ka ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni pöördumist, milles jääb kõlama eesmärk kaitsta naisi ja tüdrukuid senisest edukamalt seksuaalvägivalla eest, mis ähvardab neid eriti sõja- ja konfliktiolukordades.

Naisorganisatsioonid kaebasid Postimehe pressinõukokku

Tänane EPL kirjutab: “Lähisuhtevägivallaga tegelevad organisatsioonid kaebasid Postimehe pressinõukokku, kuna ei ole rahul, kuidas leht kajastas hiljuti Tartus toimunud mõrva.” Loe edasi.

Kuidas tähistada Depardieu juubelit

Las ma arvan, mida eile õhtul telekast vaatasid! ARTE Depardieu hommage-õhtut. Viimane metroo ja kaks dokki, kus lasti (!) tal endal oma Elust kõnelda.

Suruda endas maha tunded, mis sinus on, ja otsida nende asemele midagi muud. Et meeldida, et valmistada meelehead. See on vaikne surm. Kuigi elu ongi aeglane suremine. Kõik on aeglane surm, kui just ei tee kõike endast olenevat, et end kiiremini tappa! [Sigaretid on liigitatavad aeglase, mitte kiire surma kategooriasse!]

—-françois truffaut le dernier métro, depardieu. Sellel dets-l saab depardieu 60seks – 40 aastat filme. Déjà! Kaks dokumentaali, kus ta ise räägib oma Elufilosoofiast ja elust – sündimisest , õe sündimisel sünnituse vastuvõtmisest, teismeea pättusteni, restorani ja viinamägede pidamiseni. 13-15-aastaselt reisimine, 15-a pariisi, teatrisse, siis kinno, telesse. Kahju et ma truffaut’d varem ei kohanud – see jäi nii lühikeseks

sõprus naistega, ça ne passe pas nécessairement par le sexe.

I’m getting old, but I’m as brutal as when I was young. The freedom of being a beast – privilège d’être une bête

kirg, peaaegu vägivaldse kirega… elada (ja teha tööd). Elada. Tunda end elus, elusana.

mitte väljendada elu, vaid elada elu. Sähke, kunstnikud!

Kuidas me (st rahvas Saksas, Venes ja Soomes) armastame inimesi, kes armastavad elu! eriti meie, kes me põlgame elu, sest me ei suuda või ei oska seda armastada. (kibestumus!)

Il bouffe la vie! Bouffe, bouffe, bouffe… Bouffer la vie.

Quel homme!

PS Tunnen kaasa neile, kes… Jumal ise teab, mida kõike te vaadata võisite.

See juhtus ennemuistsel aal…

Tahate haridussüsteemi muuta? Alustage sellest, et koolis seletataks lastele, et me ei ole kõik kunagi ühes koopas elanud, ega ühte keelt kõnelenud. Tulekeelt. Selleasemel, et rääkida, et jagunemine, eristumine, muutumine, liikumine, PLURALISM on tulnud PÄRAST.

Käesoleva sissekande autor on aga vanaaja laps, rikutud ühesõnaga, ja teeb seda netikirja edasi nii hästi või halvasti kui oskab – kui teatud universalismi tunnused välja löövad, siis ärge pahandage.

Ja veel üks asi: ärgu iial öeldagu lapsele: “Sul on (siin) kõik segi nagu pudru ja kapsad!”. Mölapidamatus, äkilised hüpped ühelt mõttelt/ideelt/teemalt teisele jms on paratamatu – see on Meie Aeg. Internet, tele, trükimeedia – segi nagu pudru ja kapsad. One cannot help being influenced. Mõtteselgus ei pea olema eesmärk! Mitte igaühele pole antud olla Endel Lippmaa. [ – Need kõige targemad, need räägivad nii selgelt, et iga loll saab ka aru.]

Minu kodus peeti ikka mõtteselgust au sees.

Rebel without a cause

Ülifantaasia

Kas täitub (feministi) unistus – James Bond lõpuks ometi surnud?

Küpsete aeg

Märkasin netis, et Underi ja Tuglase üksteisele saadetud kirjade raamatut müüakse (NB! nüüd kõvasti allahinnatud!) koostaja Rutt Hinrikuse saatesõnast (?) nopitud järgneva lõigu abil/saatel:

“Nende kirjade kirjutamisest on möödunud üle kolmveerand sajandi. Neid on peidetud ja üles leitud, unustada tahetud ja uuesti üle loetud. Need kirjad on kirjutamise hetkest alates liiga kirjanduslikud selleks, et mitte saada kirjanduseks. 1917. aasta varasuvel kirjutas mitte enam väga noor 31-aastane mees mitte enam väga noorele naisele: “Armas, ma ei või enam olla Sind nägemata, Sind kuulmata! See igatsus sööb mind, põletab mind! Valvasin eila öösel väikeses palavikus ja mõtlesin pea kogu öö ainult sinu pääle. Armas, ma lämbun sellesse lõõmasse. see on kui uni, ta paelub mind ikka enam ja enam. Olen nii tihti igatsenud suurt armastust. Kas ta ongi nüüd tulnud?” (Minu rõhk!)

Enesekesksus ja selle tõttu kannatamine, nagu armuhullus üldse, ei ole (meie kultuuris) kohased küpsele täiskasvanule. Tuleb olla professionaalne, tõsine, spetsialiseerunud ja pühendunud ühele eesmärgile. Ühesõnaga, efektiivne. [Meeletu armumine ja kirglised kirjad käivad just sellepärast EELKÕIGE poetessidega kokku!]

(Olen selle omaks võtnud, aga see ajab mind hulluks.)

Küps ei tohiks ENESEGA liialt tegeleda. Loe: vaimu ja minevikuga, mitte kehaga. Sest kehale keskendumine on ravim nr 1 meelemusta ärapesemiseks. Depressioonirohi nr 1 – miks ei räägi sellest veenvalt ja arusaadavalt psühhiaatrid? (Sest haigekassal pole raha maksta spaakülastuste ja massööriseansside eest!)

[Ma ei oska (ei jõua ega taha) eelnevat ja järgnevat loogiliselt siduda, kuid need kuuluvad minu meeles sellegipoolest kokku.]

Kuidas Tõeliselt Nautida kKuulata Muusikat

klassikirjand

Antud juhul keskendun sellele, kas sõnad on olulised, kuuldavad, arusaadavad. Ma arvan, et Tõeline Kuulamine toimub siis, kui sõnu ei pane tähele, nende sisu on hoomamatu ning seega ei häirita (?) Muusikale keskendumist. Umbes nii nagu lapsed naudivad võõrkeeles lauldavat laulu – lauldes kaasa kuulmise järgi oma sota-pota keeles. Lapsena harrastasime seda vennaga süstemaatiliselt inglisekeelsete (prantsuse keelt kuulis ju väga vähe ja venet ei kuulatud me kodus ideoloogilistel kaalutlustel) laulude puhul. Meie keelt võiks nüüd nimetada džäre-džäre English’iks (Džärebori, st Tjäreborg – kunagi oli ühel soome telekanalil üks toreda muusikaga tore päikseline reklaam, mis paistis eriti ere nõukogude betoonis elajale:) – täpselt sellekõlalisi sõnu tõime huilates kuuldavale. Paralleelselt, või siiski ehk (ajaliselt ja ealiselt) hiljem?, mõnitasime üksteist: “Miks sa laulad kõva häälega kaasa, kui sa tegelikke sõnu ei tea?!” (Muidugi ei Mõnitanud me üksteist selle mannetu lausega! Tolleaegset kõnepruuki ei kannataks mu klaviatuur ega teie ekraan välja, ja ma olen, õnneks või kahjuks, ka unustanud.) Seega, see häiris ikkagi vahel. Ennast ei häirinud küll kunagi.

Või siis, “väljamõeldud sõnadega” (!!!) laulude laulmine, kui ollakse veel väiksem. Tavaliselt nii 3 või 4-aastasena. Mina olevat seda teinud 6-aastasena pikkadel rongireisudel Tartusse. Muudkui et: Milione, milione, tuhat punast roosiõit, neid mis ääristasid aiateid jne jne (Puga+valgeid roose=musttuhat punast roosiõit).

Nüüd aga saadavad tõsised muusikaaustajad lauluviitega ühes ka sõnad, ja küpse sõnade ja luulearmastajana loeme neid tänulikult ning avastuslikult – Näet, muusika kõrval/taga on veel nii palju muudki huvitavat!

Kokkuvõtteks tahan öelda, et erinevas vanuses muusikakuulajale sobivad erinevad kuulamise viisid.

6. a-klass

* * *

–Grow up! Millest Sa räägid? Koguaeg endast! Praegu just vajab maailm/Eesti lennukiehitusinsenere, geeniteadlasi ja visionääridest majandusteoreetikuid! Sina aga räägid sellest, mida 6se tatikana rongis laulsid?

• Ma võin ka vastupidisel teemal kirjutada- suunates “kirjakahuri” blogijate ja reitijate vastu. Aga Vseviole ribattalina: rate ja SMS ei toeta, aga arvutikirjaoskus ja blogindus aitavad kaasa endisest ulatuslikuma (oma)elulooüleskirjutuse tekkimisele. (Vt Looming 11/2008.)
• Hoian ikka veel kinni oma tindisulepeast
• Klammerdun kramplikult oma 30aastasesse kirjavahetusse ühe ja sama mehe(?)sõbraga
  
• See pidi olema kaks teksti – üks muusika(kuulamise)st ja teine küpsusest…
• Vahetasin oma vaimuelu kesksed (võiks öelda isegi “vundament-“) mõisted Headus-Teadus-Seadus sõnade Haigus-ArmastusHalvatus-MuuzõkaVideo vastu.
• Ajast: Mõni teravmeelne meesliteraat võiks öelda:”Elame ajal, mil mees, kellele tõepoolest pelmeenid meeldivad, ei julgeks seda avalikult tunnistada.” [See “avastus” saabus mõni päev tagasi, ma tahtsin seda lihtsalt kuskil ära kasutada ja muud sobivamat paika pole selleks leidnud. Alati võib teda siit hiljem ümber tõsta.]
  
• Kirjakastist: Kõigepealt vaatan välkpostkastis spämmilahtrisse, ärge küsige miks teadagi miks, mõnikord haruharva ei tule pettuda – nt täna: kiri Eleanor MacDonaldilt (?; MacKinnonilt?) teemal “Enlarge, Widen & Strengthen”, täpselt nagu mõnes akadeemilises naissoouurijate listis.
• Tegelikult oleksid Sa tahtnud eht-endalikult panna pealkirjaks “Küpse(tis)te aeg”! Hea et end tagasi hoidsid!
  

Me kõik oleme ohvrid

Alljärgnev tekst sisaldab mõningaid mõtteid, mis tekkisid Elo Viidingu viimatist sissekannet “Usu jõud ja solidaarsus” lugedes. Ka püüan jõuda suurema selguseni enda seisukohtades. (See eesmärk ei pruugi täituda!)

Minu sümpaatia ja kaastunne naiste suhtes, nagu ka solidaarsus nendega, või ükskõik millise muu (rõhutud) sotsiaalse grupiga, ei pea kestmiseks läbima iga üksiku naise, ega isegi enamuse naiste, meeldivuse, inimlikkuse või väärtuslikkuse testi. Mida rohkem on mulle teada ja mõistetavad ühiskonna struktuursed jõujooned/võimuhierarhiad, mis kujunenud välja ajalooliste arengute, kultuuriliste traditsioonide ja mille kõige muu najal, seda kergem on abstraktset solidaarsust, tegelikult on see ju teise Mõistmine ja/või temaga osaline samastumine, rakendada konkreetsete inimestega kokkupuute tasandil. (Võibolla mõned sõbrad mürisevad seepeale naerda.) Võin Mõista isegi olukorda, kus naine on inimkaubitsejatejõugu eesotsas. See “mõistmine” ei tähenda tema tegude heakskiitu või tema ohvristaatuse – jah, ka tema on laiemat ühiskondlikku konteksti (loe: patriarhaadi tingimustes) arvesse võttes ohver! – võrdsustamist tema poolt seksiorjaks müüdud tüdruku ohvristaatusega. (NB! Ohvritest kõneldes kaldutakse arvama, et see välistab vastutuse või vabastab sellest, aga see ei ole ju nii! Ning veel hoopis ise küsimus on ohvri süü(distamine) temale osaks saanud kannatustes. Eestis ollakse selles osas eriti julmad, nagu viimased päevad on näidanud.) Ma tean, et seda ohvriretoorikat on raske aktsepteerida ja mõista. Kuid kas see seisukoht ei sarnane põhimõttega, mille järgi ei taheta anda ainu(sõna)õigust (oma (kurva) loo rääkimisel) vaid ühele grupile? St demokraatia, ka postmodernism, kui soovite. Kui aktsepteerida lähtepunktina eeldust, et (ebaõiglased) võimusuhted on kujunenud välja pikaajaliste protsesside tulemusena ja neid toetavad ning taastoodavad ühiskonna struktuurid, milles me kõik elame ja tegutseme, järeldubki, et teatud tasandil oleme kõik kaassüüdlased, aga ka ohvrid. Ohvrile on aga põhjust kaasa tunda ja, juhul kui ta kannatab, tema kannatuste lõpetamise eest seista. (Ohvritest) seksuaalahistaja suhtes peab aga kriminaalmenetluse ikka algatama ja bordelli perenaise kinni panema! Seepärast ei nulli selline naissoost “naiste rõhuja” näide, isegi kui neid näiteid on väga palju, ja neid ongi väga palju!, minu solidaarsust naistega (olukord oleks selline ka siis, vähemalt armastan nii mõelda, kui oleksin sündinud mehena – minu tutvusringkonna mõned mehed annavad mulle põhjust arvata, et see on võimalik). EHK, Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad! Jah, see olekski nagu usu küsimus! Prof Koskenniemi järgi on sarnased mõttekäigud ja doktriinid “teoloogilised”. Nt kaasaegne inimõiguste doktriin, mis rajab oma põhiargumendi võõrandamatule inimväärikusele, mis, NB!, ei ole sotsiaalne mõiste, st ka joodikul ja lapsetapjal on inimväärikus – see olla seotud pelgalt inimeseks olemisega. Seega on inimõigused justkui midagi inimese tehtud seaduste ülest, st ka riigiülest, ehk vana nali loomuõiguse teemadel, st lendab ikka ja jälle lagedate vete kohal.

Samas ei saa ma aru, miks peetakse ratsionaalsemaks nende mõttekäike või eluviisi, kes otsustavad (oma) elu ja teiste inimeste üle ainult vastavalt oma kasule ja huvidele. Ma ei nõustu, et ratsionalism võrdub utilitarismiga. Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Solidaarsust oma sooga, isegi kui see on mäda, võib võrrelda tingimusteta armastusega, mida tunneme teiste olendite (mõnel esineb võibolla ka enese) vastu, st armastatu teod ja ütlemised, ei mõjuta oluliselt meie tunnet. Praegu tuleb sellisest armastusest näitena meelde küll vaid mõnede(!) vanemate armastus oma laste vastu. (Minu puhul kiindumus oma kassidesse, kes võiksid öö jooksul ka kümme surnud hiirt mu voodi ette laduda, nii et on vältimatu, et komistan nende otsa, kui üles tõusen, ma ei armastaks neid sellepärast vähem. Loomi muidugi ongi nii palju lihtsam armastada! :-) Sama ei saa öelda jällegi solidaarsuse kohta!) Ehk, seda esineb harva, aga seda esineb.

PS Võibolla tõestab minu (segane ja küündimatu ning arvatavasti ka paljudele loogilistele, samas vastuvõetamatutele, järeldustele põhjust andev) sissekanne, et õigus on ikkagi olnud prof Koskenniemil, kelle ütlusele inimõiguste kohta, olen siin blogis ka varem viidanud. Teatud küsimustest ei saa “ratsionaalset” artiklit kirjutada. Saab kirjutada teoloogiliselt või jätta delikaatsest fenomenist kirjutamata, et säiliks müsteerium. (Täpsustus – ma ei jaga küll isiklikult viimast seisukohta, nagu ka ülalt näha.)

PS II Ma ei usu, et naised üldse ei NÄE, mis nende ümber soolistes (võimu-)suhetes ebaõiglast on. Pigem on nende käitumine tüüpiline ohvrikäitumine (nad ei tunnistaks muidugi iial, et nad on ohvrid, nõrgad vms, sest Kes keerab kaelana mehe pead? ja muu selline rumalus) – sisuliselt vaadates tunduvadki nad kuidagi eriti võimetud oma ebasolidaarses ja ussimeelses ässitamises. Kui ma seda meeles pean, kaob mul ka tahtmine minna ja neist mõningaid õlgadest raputada. Teistsugust “raputamist” peab muidugi tegema nii kaua, kuni jaksu jätkab.

Nais(mustkunstniku)te trikid

Vt video aadressil: http://www.dailymotion.com/swf/x1y6ya

Võid lugeda juurde ka seda.

Majanduskriis tuleb minu koju

Kas Teid puudutab ülemaailmne rahandusmajandusrahandusmajanduskriis? Ei! Jah! Või õigemini, vaid siis kui teleka mängima panen.

Tantsusammud laupäevaõhtuks

Vabandus lugejate ees

Mul on südamel üks asi, mille pärast pean lugejate eest (tahtsin kirjutada muidugi “ees” :)) vabandama. See isadepäevakingitekst!, mida ikka ja jälle üle lugedes näen, et see on väga halb, ebasiiras, sulepeast imetud jne jne. Aga ma tahtsin nii väga isadele rõõmu teha (mitte küll oma isale!). On vaid üks kingitus, mida sealt tõesti enesele sooviksin, kui oleksin isa – see mängutoos, mis tinistab Old Macdonald had a farm, ii-ah-ii-ah- õuh… kui oleksin ise isa – selline suur ja kandilise habemega; see mängutoos kuuluks minuga kokku ja lohutaks mind võibolla hetkel pärast seda, kui olen tapnud oma noore armukese, st “isikliku tuttava”. Võibolla jääks see helisema veel ka pärast seda, kui olen oma oimu kohal päästikule vajutanud, kuni saabub Eesti Politsei (kogu stseen saab kohe hoopis teistsuguse värvingu) ja ETV Aktuaalses Kaameras loetakse ette kõik mu erialased kordaminekud.

Esimene impulss on reageerida uudise kajastusviisile – kui on kaks tapetut, siis, olenemata sellest, et üks on (eeldatavasti) mõlema tapja, on (ühiskonnale) rohkem kahju tekkinud/tekitatud tolle tapmisest/-ga, kes oli lõpetanud…, praktiseerinud…, juhtinud…, omas… jne jne. See pole eetiline! – väga lihtne etteheide.

Kuid loe ka ühest teisest (tegelikult sellest samast) aspektist (kirjutab Elo Viiding), millest eile õhtul, mil minu mõttekesed tekkisid, polnud veel midagi arvata. Muide, minu arvates ei ole EPLi pealkiri “Šokeeriv mõrv: doktor tappis noore neiu ja enda” (minu rõhud) oluliselt targem või parem PMi omast, vt ka EPLi artikli lõpust seda, kui kasulik täpselt üks tapetutest ühiskonnale oli (paneb loo perspektiivid paika). AK vaatenurgale juba viitasin ning seda võisime eile õhtul ise kuulda ja täna veebis üle kuulata.

Teine “isetekkiv” mõte/hirm aga on see, et naisena on mul niivõrd palju kordi suuremad šanssid saada tapetud oma abikaasa/armukese/isikliku meestuttava/endise sümpaatia vms isiku poolt, ning kui Jumal hoiab, siis jäetakse vähemalt mu kassikesed ellu, paljudel säärastel juhtudel notitakse ju ka kõrvalseisjad maha (lapsed, emad, tädid, külla tulnud sõbrannad). Loe ka http://www.epl.ee/artikkel/448501.

* * *

Et oma meeslugejaid lepitada, panen siia lõppu viite François Truffaut filmile “Femme d’à coté” (Naabrinaine), mille traagiline armulugu ühtib küllap ka minu ettekujutusega (keelatud) armuafäärist ja selle lõpetamise viisist (nüüd hirmutasin Sind küll ära – tunnista üles!). Meeldetuletuseks – filmis sünnib ideaalne match, kaks meeletut saavad kokku (mitte nii, nagu päriselus, et üks keeb üle ja teine on mõõdukus ise) ja kui üksteisest lahkumine on juba toimunud, või vähemalt vältimatu, saadakse veel kord kokku mahajäetud majas ning naine (Mathilde’i mängib Fanny Ardant) laseb oma jalge vahel olevale mehele (Gérard Depardieu) kuuli pähe ja tapab seejärel enda.

Mis on su grupp?

Kirjutatud ikka jälle ENNE… – mul ei ole kirjutamiseks vaja väliseid impulsse:

Olen alati hoidnud feministide ja üldse naiste poole (vt, kirjanik kirjutab sellest paremini). Mulle pakub naudingut olla solidaarne nendega, kelle hulgas ei valitse solidaarsust! Sellest sain lõplikult aru alles täna Bergmani “Pilte” üle lugedes. Kõiki muudkui häirib kuuluda intellektuaalselt kuhugi gruppi või/ja saada sildistatud. Need inimesed ei teaks nagu, mida nad räägivad. Kõige meeldivam on teada, kuhu/kelle hulka kuulud, ja pasundada sellest maailmale. Probleem tekib siis, kui sa enam, või tegelikult üldse, ei sobitu sellesse gruppi, kuhu arvad end kuuluvat. (Uskuge, ma tean, millest räägin. Märksõnad on: noorus, ülikooliaastad, põhimõtted/ideoloogia, organisatsioon – nüüd salapäratsen nagu oleksin sõjaaastatel Hitlerjugendisse kuulunud.) Võib tekkida sisemine eetiline tõrge – üldiselt leiab aset väga harva! – või hakkab organisatsioon ise sind põlgama ja tõrjuma.

Minus on muidugi eetilist tõrget tekkinud ja olnud.

PS: NB! Kirjutatud enne selle teksti lugemist.

* * *

Võimalikud võtmed soobloogi lugemiseks:

A – [Enesetsensuur]

B – Feministid ongi meestevihkajad. (Võib ka: loomakaitsjad ongi inimvihkajad.)

C – Feministid üksnes vajutavadsuruvad nuppudele, mis panevad (mehi) end halvasti tundma. (Feministide üllas missioon!)

D – [Enesetsensuur]