Härjapea jõe rahva tarkust

Kui naine esimese veretilga langemise eel end käega naudinguni viib, tuleb kuupuhastus valutu ja selge ilm jääb püsima.

Võib-olla

Lugesin läbi linnaraamatukogus leiduva kirjavara Haava kohta. Eks need käsitlused ole väga kohitsetud ning pieteeditundelised, v.a kui on vaja 1920ndateks moest läinud poetessi luulet kritiseerida. Osundusi naiskallimale ei ole, kui siis mõned vihjed kirjades Elise Aunale, mida oma otsingule “soodsalt” tõlgendan. Võib-olla seda armastust ei olnudki.

*

Kidu on peenutsedes kategoriseerinud sedeleid Ihaks, Armastuseks, Seksiks jms, aga tegu on labase himuga, millelt nätakat saades haarab sind taltsutamatu, st matslik raev.

*

Üks lause filmist kordub mu peas: “Tout est faux chez lui!” – temas on kõik võlts.

Päevad on nagu kolikambrid, kus keegi liigutab kaste, puistab riidekarpe; üks ja teine asi sõuab sust mööda. Kohta, kus peab olema pime, paistab valgus.

Öösel loksub kõik paika, asjad on oma kohal, ja on vaikne, vaid kassi köhimist on kuulda. Seisan ukseavas ning otsustan, et ei läida pirni.

Arvustus Kiitus

nagu ei oleks ta Bulgaariast, vaid Transilvaaniast (kui see suur südamlik Rumeenia roma mees, kes on kurb, tõsine ja traumeeritud – ma ei suuda ette kujutada, taluda, mida ta on näinud-kogenud – , tuleks ja rebiks mu liha ribadeks ühe rusikahoobiga), nagu saaks kuiv punane marjarüübe olla leek, mis kuivatab keele tulevalmis pirruks ja kleebib selle suulakke nagu oleks ta seisnud palju kuumi suvesid kõdukeldrites nagu oleks aamipuu imenud temast endasse viimse märja higipisara nagu räimeveri, mis voolas täna köögipõrandale kääridelt mu kätelt