päästjad ja pärismaalased

Käisime neljapäeval Telliskivi Fotografiskas. Ma ei plaaninud minna, läksin vaid seltskonna pärast. Teadsin üksnes ühe näituse kohta, st et seal on üleval Anna-Stina tööd; Anna- Stina fotonäitused on mulle alati olnud piinavalt igavad, vaid tema viimane installatsioonidega Tartu kunstimuuseumi näitus oli huvitav, aga pärast traagilist lahkumist ei ole ilus legendist halba mõelda, eriti kuna inimene ise oli suurem kui tema kunst. (Fotografiska väike saal ja selle kaastekst olid talumatult halvad, needless to say. Usun, et ka kunstnik ei hindaks seda hilinenud mainstream heterokultuuri “heakskiitu”, mille sisu kese oli õigete terminite kasutuse kramp.) Peanäitus oli intellektuaalselt väga piiratud National Geographicu stiilis valge briti mehe koloniaalekspeditsioon “tõeliste ja hetkes elavate pärismaalaste” juurde, kelle juures ta oli saavutanud selle, et talle näidati kõige ilusamaid pea- ja sabasulgi ning oldi nõus poseerima koskede taustal. Vaatasin pilte ja kuulasin giidi selgitusi nõutult. Päeva päästis Pentti Sammallahti. Kui praeguste väljapanekute juures sinna galeriisse minna, siis peakski otse sellesse saali astuma ja vähemalt selle Kireva Teise esikaanenäituse vaatamata jätma.

Otsustasime grupi meeltesegaduses Fotografiska katuserestorani kasuks, kus juba einestasid ees Tallinna kõige ilusamad, pringimad ja edukamad inimesed, kelle ümber hõljub eriline raha, enesekindluse ning eneseimetluse fluidum, ning kus meile serveeriti jäist lumememme pead – õnneks oskasime kõik peenes restoranis käituda ning sõime ära vaid lumememme hernesilmad, sellerinaerusuu ja porgandnina, lumi läks valamusse. Moodsate inimeste hulgas istus ka endine peaminister, kelle nägemine ning praeguse poliitolukorra üle sõpradega naljatlemine viis ühe äratundmiseni – meid on “õnnistatud” noorepoolsete meespoliitikutega, kes usuvad ise, et nad on Eesti päästjad, kes usuvad, et Eesti (riik/rahvas/majandus/…) vajab päästmist ning nemad on need kutsutud. Ülejäänutel, st meil tuleb vaid järgida, alluda, teenida. Kui see ei sobi, siis jääb alati järsak, kuhu täna keegi enam üksikule eksinule abikätt ulatama ei tule.

unearm

Ka unenäos oli ta suhtes. See pani mind korraks teda umbusaldama. Me olime Herzenis. Mu koolitee ja mängumaa osas, mis on kõige sagedamini mu unenägude asupaigaks – kahe rea garaažide vaheline tühermaa, mille lõikab läbi raudtee, mida mööda toona sõitsid rongid, tihti ka seal pikemalt peatudes, nii et teed sai jätkata vaid see, kes julges vaguni alt läbi ronida.

Ta välimus oli aga sootuks teine. Avar, pea lotendav linane või puuvillane hele ülikond. Käised tagasi käänatud. Paremal käsivarrel suur sinine tätoveeritud ebamäärane kujutis. Heatujuline, kui mitte eksalteeritud. Ta nägi väga hea välja. Arvatavasti parem kui eales tegelikkuses. Kas olin isegi ta juuksed pikaks kasvatanud, et ta veel seksikam oleks? (Kui järele mõelda, olen, muidugi, ma ise Tema. Rõivad ja juuksed reedavad.)

Me kõndisime kõrvuti, ta üritas minuga sammu pidada, terve ta keha oli ka liikudes pööratud minu poole. Me vestlesime aktiivselt millestki “olulisest”, mingist teooriast või mõttesüsteemist, meile oli oluline see vestlus enne ära pidada või lihtsalt rääkida nagu oleks rääkimine ettekääne millekski muuks. Mul ei ole aimugi, mis selle vestluse sisu oli. Igal võimalusel puutus ta käsivars minu käsivarde. Heatahtlikult, rõõmsalt, häbitult ja elektriliselt. Vesteldes mõtlesin vaid nende puudutuste tähendusest, sellest kuhu need mind kutsuvad, mida need mulle tõotavad. Ei ole võimalik, et ma samas talle midagi mõistuslikku vastuseks sain öelda.

TOP

1980. oli helge aasta, nagu saaksin ma seda mäletada. Selle aasta valgus paistab ka 1983. ja 1984. peale. Purjespordikeskuse “arhitektuurilised elemendid” – punased ja sinised keerdtrepid – viivad meid sportlasetuppa, mille rõdult näeb merd. Väga tuuline, külglaine idast. Rannal ei ole kedagi, sest liivaste sukelusülikondadega lapsed on veel merel või juba hallis oma tubade võtmeid küsimas. Toas on valge, me kehad on selle valguse taustal pruunid nagu oleks suve lõpp – on puhatud piisavalt, nahk annab tagasi enesekindluse ja eluisu, nüüd võib päike lahkuda. Ta lähebki ja jätab taevasse maalimisnoaga tõmmatud viirud. “See taevas on tõesti väga eriline,” ütled taksos Pirita teel.

27. juuni 2019. Päev, mida on põhjust mäletada. Päikeseloojang, mis jääb rõduga tuppa, kuni tõmban ette pimendava kardina. Me ei saa magamist enam edasi lükata. Päev, mis oli mitu päeva, – täna ja homme – saab läbi.

epl Läänemerest

https://epl.delfi.ee/uudised/laanemeri-lambub-ja-see-on-sinu-suu?id=86585721

ööots

Öine äike, mis tantsib ümber Sinibe. Kord kõmistab ja valgustab lähemal, siis eemaldub jälle. Kassid on tasa oma asemetel, aga ma tean, et nad ei maga. Nii kui jääb vaiksemaks, hakkab laulma üksik ööbik, nagu tahaks rahustada ennast ja teisi. Lohutab unetuses mindki. Kui ööbik väsib, võtab uinutuslaulu üle tihane. Juba on valgem, öö saab otsa, mina saan kätte oma uneotsa.

See on üks neist artiklitest, mis kirjutatud, et ise aru saada. (Ja et raha saada, olgem ausad!) Kui olen selle ära saatnud, saan aru, et ma ei ole selles öelnud kõige põhilisemat. Aga võibolla on see hea, sest see jätab selle võimaluse kellelegi teisele.

*

Ma puudutan tihti vaid õhukest pealiskihti, väga ettevaatlik, et ise terveks jääda. Küllap nii mõnigi tajub, et see on kirjutatud kellegi poolt vandlitornis.

suveteated

Aias käib üle päeva süüa otsimas suur kuldnokaparv, mis kassid ärevaks teeb. Tavaliselt on see kellaajal, mil kassiluuk kinni ja linnuvaritsus keelatud.

*

Erkroosa pojeng on täisõites, heleroosad alles avanevad. On pojengiaasta.

*

Olen neli korda meres ujunud. Jõistes on madalas vees ca 18C, tuulisemal päeval 16C. Eile sai vees vedeleda, ja suvitajaid on Paljal rannal juba ka.

uued õiguste eest kõnelejad

Mõtlen tihti, kas parempopulismi tõus Eestis toob kaasa ka midagi head. Muidugi, palju head! Näiteks Sildami artikkel ERRis, kus ta küll formaalselt ja muudel eesmärkidel (Eesti sisenemine maailmapoliitika võimukoridoridesse), aga siiski selgesõnaliselt kõneleb LGBTI-õigusi aus pidavate riikide leeri toetuseks. Kes oleks varem osanud seda sellisest ajakirjanikust oodata. Olukord on sarnane rändepoleemika pinge kõrghetkedele, mil reformi esipoliitikud, kes ei olnud kunagi inimõiguste (v.a võibolla omandiõigus ja tegutsemisvabadus, klassikalised eestilikud põhiõigused, millele tsivilistidest juristid lisavad ka lepinguvabaduse :D), saati võrdsete õiguste eest kõnelenud, olid sunnitud toetama mitmekesisust jms väärtusi, mille üle varem poolavalikult irvitasid. Nende poliitikutega  aastaid vaielnud ja veenmistööd teinud ametnikel kukkus seepeale suu lahti. Muidugi on natuke kahju, et see areng näeb välja ja on ka sisu poolest koloniseerimisprojektile sarnane tsiviliseerumine väljastpoolt ilma sisulise mõttetööta õiguste teemal. St Eesti poliiteliit, mille hulka arvan ka terve rea ajakirjanikke, ametnikke, õigusteadlasi jt, veendub inimõiguste üldkasulikkuses ja -kehtivuses, st õigused on ka vähemuste esindajatel, ka mitte-eestlasel, lillal jne jne, alles siis, kui nende ees on võta-või-jäta must-valge olukord ja/või suurem osa liitlastest on kriitilisel hetkel, mil liitlasi on vaja hoida, “õigete” leeris. Mis puudutab sotsiaalset õiglust ja inimõigusi, siis ennustan, et saame veel kaua olema järgisörkijate leeris, ehkki viimasel ajal õigustekultuuri eest kõnelejate seltskond rõõmustavalt laieneb.

Saal oli inimesi täis, aga mind kuulas vaid üks inimene, tema näole kinnitasin rääkides oma pilgu. Kuulas, st üritas mõista, mida oma sõnadega mõtlen. Kindlasti oli veel teisi, kuid nende näost võis lugeda välja kõike muud kui arusaamist. Üks noor naine oli väga huvitatud ja tahtis jälgida iga mu liigutust, ta pea käis küljelt küljele, kuid ma arvan, et ta kuulis vähe.

Olen loobunud olemast viisakas, lahkusin varem, sest ma ei tahtnud enam kedagi kuulata, tegin järelejäänud ajal rännaku Kassarisse, parkimisplatsile ja kabeli juurde. Suurepärane päev, sirelid, pääsukesed, meri, ikka veel kevad, aeg enne suvitajate tulekut. Nagu oleks kaetud peolaud, aknad ja uksed valla, hetk enne peoliste saabumist, ja ma hiilin läbi inimesteta pidulikkuse, see on korraks minu päralt.

*

Ma võin väita, et see on identiteet, see ongi, aga see ei tee mind lähedasemaks nende teistega. Surun endas maha vastikustunnet tugevate kehalõhnade suhtes, teades, et harjun sellega siin ruumis varsti. Lahkudes tuleb juhataja minuga rääkima. Vajalik jutt, asjalik jutt, mida oleks vaja rääkida ka teistele ametnikele, aga need, nimetab nimed, ei saa midagi aru, iga kord, kui ta, nimetab nime, juures haisu tunnen, pigistan nina kinni. Mõtlen pingsalt, kuidas talle vastata, ma ei suuda uskuda, et inimene, kes igapäevaselt nende inimestega kokku puutub, võib olla nii üleolev, isegi jälk. Miks ta mulle seda räägib, milleks nende nimed või haigusnähud? Ma ei mõtle midagi välja, üritan temast vaid kiiresti vabaneda. Vähemalt oleme kõik vabaduses, on teenused, enamikule saab osaks enamvähem inimväärne kohtlemine. Rohkemat tahta oleks…isekus? aplus?