neist rumalaim on usk

Aed oli roheline, ainult ja täienisti roheline. Rohu kohal laiusid suured lõikamata viljapuud, mis ei lasknud taeva sinisel rohulibledele teisi toone heiastada. Päeva lõpul vaatas ta enda ümber, nagu ikka tungis kõikjal, kuhu silm ulatus, peale rohurinne, ükskõik kui tihti ta trimmeriga seda tagasi ei tõrjunud, ta tundis nagu hulbiks ta suure hapuoblikasupi sees.

Kunagi oli ta siia mõned külalised lubanud, nad olid teda vaid häirinud, tahtnud aias ringi käia, kommenteerinud õunapuude olukorda või sõstardest turritavaid nõgeseid – ka kõige lähemad sõbrad tundusid siin sissetungijatena. Talle meenus trullakas Annabella, kolme lapse ema, vapper ja lootusrikas ka siis, kui laste isa ta rahata ja üksi jättis. Ta ei võinud Annabellat kannatada, sest too uskus, uskus kõigest hoolimata, et tema nõiarohtude ja kandle ehitamise laagrid ning aknale asetatud kristallid aitavad tal väärikalt elust läbi tulla, leida armastuse. Annabella oli vaadanud ühe vana punaste õuntega puu tüvele ja selgitanud, kuidas osad tema tuttavad metallharjaga sammalt maha koorivad, et puu pikemalt vilja annaks. Iga lause, mille Annabella kuuldavale tõi, oli öeldud tõsiselt ja sügava veendumusega. Ta oleks tahtnud sülitada, hirnuda või ropendada, võõrustajale kohaselt pobises aga vaid midagi tüvede liigtugeva kraapimise kohta. Annabella leidiski uue armastuse, koos sellega ka alanduse, mida rumala ja ambitsioonika mehe tähelepanu endaga toob.

Õhtu on elu lõpp. Mitte midagi pole alles hommiku jaksust või lootusest teha ära enneolematu kogus tööd, kadunud on keskpäeva soojus ja pärastlõunane rammestus puuvõrade küljelt langevas valguses. Nahk on ka talvise metsatööjope all jahe, näole maandub hobusääsk.

Monumendid eksidele

Seltskonnas võib kuulutada, et õige monument armuloole on laps, vähesed saavad aga selle vägiteoga hakkama. Vähemalt üks raamat, isegi kui selle annab kokku vaevalt 10 lühiteksti, needki lõpetatud ajal, mil suhe hakkas juba lõppema. Üks juba valmides rääma väljanägemisega metsaonn, kus suvepäevadel lugeda. Laisemad saaksid teise nõusolekul publitseerida sõnumivahetuse. Kes seda aga loeks?

Edevad nagu olime, rääkisime küllap juba suhte ajal monumendist Weserstrassel. Veel üks suudlevate inimeste skulptuur, aga tavapäratum – kväär, üks pikk ja teine lühike figuur, poos koomiline, kujud peaaegu ümber lendamas, kellegi prillid maha kukkunud. Välja võiks anda ka metrookaardi, kus märgitud avalike musitamiste keelutsoon, see oli kindlaks määratud metroopeatuste täpsusega, ja vabadusepiirkonnad – Mitte, Prenzlauer Berg…, kuhu minemise pidi ekstra ette võtma. Kõige kivistunum ja ebapopim selles linnas sai meie lemmikuks. Pompöössed nikerdustega hotellid ja vanapaare täis kehva toiduga Itaalia restoranid Charlottenburgis, Sans souci park jne jne. Keelatud armastuse võlu.

We’re having trouble finding that site

Toas on siin-seal kilekaaned või kotikesed, milles on raamatud, kontserdikavad ja maskid. Helsingist ostsin Badiou ja Ocean Vuongi luulekogu. Ma ei ole jaksanud Badioud isegi kotist välja võtta, ta istub kiles koos sinise maskiga, mida pole kantud. See-eest lugesin umbes viiendat korda Tartti – väike turvaline maailm, mis sest et mõne mõrvaga, kuhu põgeneda.

Sellisel päeval nagu täna on aed täiuslik, varastan momente, et natuke töötada, peamiselt leban aga puude all. See kevad on jõudnud minuni viivitusega, kui üldse. Oleksin justkui mähkunud suurde tekki, lõhnad ja hääled jõuavad minuni summutatult. Tegelikult jõuab kõik minuni summutatult.

Mitu õhtut juba käib mind külastamas väike punarind. Olen mõelnud, et ta on saadik teisest ilmast. Samas, kui kurb peab olema võimetus teha end inimestele mõistetavaks, kui sul on ülesanne keegi üles otsida ja talle sõnum edastada. Ma ei loe tema laulust ja lennuviguritest välja ühtegi märki ega sõnumit.

Mõtted kerivad selle ümber, mida kõike ma endast ära kavatsen lõigata, tõugata, kuidas pagasit kergendada. Sellise puhastustöö ettevalmistus väsitab väga. Magan öiti 9 tundi, teen päeval 1-2 uinakut ja vahel olen kl 20-ks nii väsinud, et jaksan vaid magamisest mõelda.

if it does not get better

kui su pere/koolikaaslased/.. on sitapeade kamp ja asi ei lähe paremaks, siis tuleb selg pöörata ja ära kõndida. vahel ei lähe paremaks.

Vt ka:

üllad

https://www.err.ee/1608628765/ukraina-voorleegionis-voitlev-parnu-mees-see-on-minu-koht

eksida karakteris

…- kes oli terane märkama kõike, mis oli peidus seltskondlike ja üldse igasuguste konstrueeritud fassaadide taga – oli Julianiga mitu korda kohtunud ja Julian polnud talle meeldinud. Ühele sõbrale ta kirjutas: “Julian Morrow jätab kohtumisel erakordselt osavõtliku ja sooja inimese mulje. Kuid see, mida teie nimetate tema “aasialikuks meelerahuks”, on minu meelest mask, mille taga peitub ääretu külmus.”

Mäletan, et ühes vestluses ütles Tõnis, kel oli terasest mõistus ja vääramatu pühendumus meie ettevõtmisele, et ära muretse, kannad on kindlalt maas, nad ei saa halba otsust langetada, mis meile kahju tooks. Teisal rääkis Janne oma tõsisel ja veenval moel, kuidas tema näeb selles teises ohte, tema piiratust, isegi nahaalsust. Kuulasime neid kahte terasemalt kui Kertut, kes jäi alatasa erinevale arvamusele, ei järginud kokkuleppeid, solvus ning keda pidasime grupi teisejärguliseks figuuriks. Kertu oli esiti nendega päri, siis kuulas ära eriarvamuse ja hakkas kahtlema.

Olen tagantjärele mõelnud, et Tõnisele ja Jannele pidid nende mõjutatud otsuse tagajärjed eriti valusad kanda olema. Sellest ka kiire lahkumine. Nad mõlemad olid sügavad, raskemeelsed ja kontrollida püüdvad. Miks arvan, et see oli nende rumal möödalaskmine? Võib-olla oli see algusest peale nende plaan. Ehk arvasid nad, et sõbralikku lollikest saab kergemini juhtida? Kertu on ainuke, kes on tulnud selle otsuse juurde tagasi ja ütelnud, et ta mäletab seda vaidlust, meie viltu vedanud järeldusi.

Ameeriklastel on väljend to misjudge a character – eksima kellegi isiku mõistmisel. Mina eksisin ka, eksisin mulle tuntud inimeste karakterite ja motiivide äratundmisel.

iha

Ta meenutas raamatu François´d, puudu olid vaid prillid, sigaretid ja pikk must mantel. Tema jahedus, ilu ja kättesaamatus sütitasid minus iha, mis saatis mind päeval ja öösel mu unedes. Temale mõeldes jõudsin järeldusele, et kõigi salajaseks unistuseks pidi olema kogeda meestevahelist kirge, milles ei ole jälgegi heterode vulgaarsest reproduktiivdeterminismist või lesbide matriaaloraalsest klammerdumisest, mis meenutas igavesse nälga määratud vereimejate meeleheidet. Astuda üle teisele poole, leida end uuest kehast, mida ihaldab samasugune keha. Puutuda üksteisesse eneseimetluse peegelduses, haarata võrdvõimsa skeptrist ja heita end siis selle otsa.

kramp

Pean alati oponeerima? Mind ei huvita töölisklassi lesbid, ei seksuaalselt ega intellektuaalselt. Lääne ülikoolide huvi nende suunal on tingitud keskklassi naiste pärsitud seksuaalsusest ja kommunistide hulgast teadurite hulgas. Kumbki ei legitimeeri proletaarseid uurimiseelistusi.

*

Lahmiv kriitika võib aga tulla menstruatsioonikrampidest, mis tahavad silmanägemise võtta.