Category Archives: Kunst
Galerist ja muusik
A.H. viis mind galeriisse, mis oli veel kuum koht, aga mitte enam uudsus; nagu ikka olin seisnud vastu survele avastada uut, mis kõigile meeldis. Ruumid olid väikesed, eksponeeritud teosed polnud midagi enneolematut. Ruumid olid täis nooremapoolset kunstihuvilist rahvast. Järsku juhatas A.H. mind galerii suurima aknani, mis avanes meres laiuvale kunstiväljale. Olin ruumis olles tajunud, et seal on aken, et seal on midagi vaadata, aga ei olnud julgenud astuda enesekindlalt selle juurde, et vaadata.
Aknavaade reetis, et oleme väga kõrgel. Siit vaadates oli Tallinna linnahall meie all ja kõik rajatised ja teosed selle ümber nagu peopesal. Vaade rabas mind – tasases tumedas vees olid betoonist ja kivist geomeetrilised elemendid, ka linnahall paistis sellisena. Iga kujund või ese eraldi oli kaunis. Vette rajatud kunsti- või arhitektuuriaed oli teostest rikas, aga moodustas mustrite, kompositsiooni, stiili ja esteetilise pinge poolest siiski terviku.
Esmalt nautisin üldvaadet. Kui kõrgel peame olema, et seda kõike linnulennult näha? Kuidas on võimalik, et ma ei ole sellise ime vastu varem huvi tundnud? See on olnud Tallinnas ja ma ei olnud seda veel näinud! Ruumis hakkas rääkima galerist – umbes 50aastane lühikestes pükstes ja maikas päevitunud mehelik naine, kelle lühikesed blondid juuksed olid higist või niiskusest sorakil. Tema tõsise ilmega räägitud jutt oli sisendusjõuline selles mõttes, et ta oli justkui kogu oma olemisega selles, millest rääkis – oma galerii kunst, kunst üldse. Nagu oleks kunst tema jaoks ainuke tähelepanu vääriv fenomen, nagu erutaks ja paeluks kunst teda igal hetkel täielikult. Ta hääl oli madal, rääkides ei vaadanud ta kellelegi otsa. Ta ütles, et peab sinna alla minema, st vees laiuvale kunstiväljale, et kohtuda kliendiga. Tal olid juba jalas kummisäärikud. Võimalik, et see oli A.H., kes seejärel akna juures mu tähelepanu erinevatele töödele juhtis – nüüd sai vabamalt teostest rääkida, galerist oli all vees.
Vees olid betoonpontoonid, millest astusid üle mustadesse ülikondadesse riietatud puhkpille käes hoidvad orkestrandid. Nad kõik olid mehed. Mehed justkui puhusid pille ja muudkuid astusid üksteise järel ringiratast pontoonile, nagu oleks see nende teed takistav kivi, ja siis tagasi vette. Nad olid rõõmsad. Ma ei küsinud midagi, nt seda, kas performance on vaid täna ja praegu või kui kaua nad oma ülikondi ja kingi lirtsutada kavatsevad. Kas kellelegi läks üldse korda, et keegi etendust näeks? Peale minu ja A.H., kes me aknast seda jälgisime, ei olnud pealtvaatajaid.
*
Jätan mõned detailid rääkimata. Nagu ikka läheb unenägu üle teiseks unenäoks, mis leiab aset teises ruumis – maamajas. Mul on afäär Jaan Tättega, paralleelselt intiimsusele, mida temaga teki all kogen – liigkiire seemnepurse veel enne kui jõuan ta türa oma suhu võtta – naljatlen ka oma sõbra M.-iga, et kes oleks arvanud, et inimene, kes ei või kannatada Tätte laule, alustab temaga armuafääri. Samas ei ole Tätte unenäos tema ise, vaid tema vanuses meeste sümbol – võibolla ka välimuse sarnasuselt viide mõnele mu päriseksile. Maamaja ja selle atmosfäär (pigem segamini ja pime), nagu ka seks ja kogetud seksuaalse ja emotsionaalse rahuldamatuse tunne, on pigem rusuvad – intiimsus ongi alati ebaturvaline.
Filed under Kunst, Seks&Sugu, Unenägu, Vananemine
2. augustil Triigis Triin Ruubel-Lilleberg ja Theodor Sink. Ruubelit olin varem näinud, Theodorit vaid kuulnud. Mõlemad suurepärased, palju suuremad kui Triigi saal ja sestap pidi just Ruubel end kuidagi vähendama, ehkki mängus allahindlust ei teinud. Mõlemad on teadlikud oma headusest, kindlad oma oskustes, Theodor ka hot, nagu väga harva eesti mees atraktiivne on – enesekindlalt, huumoriga ja kerge distantsiga oma külgetõmbe suhtes. Samal päeval olin jutustanud veebis ühe noore tüübiga, kes oli arvatavasti lapsena kellegi poolt maasse taotud.
Muusikud paistavad teiste ametialade esindajatele nagu oleks nende maailm eneseküllane, neil ei ole justkui muud vaja, poleks vaja isegi teisi kunstivorme. Kirjanik ei saa läbi vaid kirjandusega, kunstnik vaid maaliga, aga muusikutele tundub olema piisav, kui on vaid muusika. Kõik kadestavad neid selle pärast.
Romaine Brooks
maalis oma armukest Ida Rubinsteini laibana
aga tuntumad on tema portreed, sh Peter ehk noor inglise tüdruk, millel on kujutatud kunstnik Glucki (sünd Gluckstein).
kirikuisasid, nagu mõtteidki, ei saa usaldada
Aga kui saavutakski mõttedistsipliini, kui isegi ei näeks enam neid mööda kihutavaid kahtlusi, mis hetkega tujulanguse toovad, mis siis alles jääb? Olete te näinud kedagi, kes on valgustunud? (Mul tuleb äkitselt meelde metropoliit Stefanuse kurja näoga pilt, millele eile sattusin, artikli juures, milles ta Jumala nimel(?) keelitas, et lesbidel ja geidel ei tohi lubada abielluda – sellised fotod ja artiklid panevad inimesi radikaliseeruma. Kas pole Eestis tegutsevad erinevate konfessioonide “jumalamehed” kõige hirmutavamad kitsarinnalised vaenurid! Ometi on olnud neil kogu oma tööelu, et valgustuda. Millega on nad oma tööajal tegelenud?) Vaatasin hommikul korra perekonnaseaduse muutmise arutelu ülekannet, rääkisid vastased. Ma ei suuda seda kuulata, isegi 5 minutit on liiga palju. Kui erinev saab see muutus olema piltidest, mis on tuntud Iiri meediast, USAst. Kust see rõõm veel võtta, kui kuude kaupa on olnud sopast läbi vedamist?
*
Ma vaatasin laval toimuvat pingsalt, pingutasin, et ükski sõna ei läheks kaotsi, ja lisaks rääkisin hääletult endaga. Analüüsisin, otsisin (sala)sõnumeid, tõlgendasin. Muusikalistes ja tantsuga kohtades üritasin mõtteist irduda, olla vaid liikumatu pilk, üldvaade, generaalplaan. Kõik oli nii tuttavlik, nagu olekski ta kõnelenud ise enda kohta, nagu poleks autoreid olnud mitu.
Jah, mulle meeldis! Ja ma tean, miks meeldis. Mis oli hea. Ja lisaks tundsin nagu oleksin pooleteisttunniga saanud kehaliselt tervemaks ja tugevamaks. Kõndisin läbi sooja õhtupäikeselise linna ilma jalgu järele vedamata, õnnelik, et see oli olemas.
Bacon ja Beard
Filed under Kunst
päästa oma hing
Ei pääse rikkad taevariiki. Ainuke viis end päästa, on hakata kunstimetseeniks. Igaüks, kes raha järel jookseb, on tühine. Maksa vähemalt ühele kunstnikule palk ja su hing õilistub. Ei piisa sellest, et teatris käid ja raamatuid ostad. Ühele kultuurikerjusele tuleb iga päev toidu- ja taskuraha anda, siis leiab hing rahu. Rikkaid põlatakse aga edasi.
Kristjan Randalu, TÜ aulas 21.01.22
oli nii hea, et minestus tükkis peale. Isegi suure minestaja kohta on see harvaesinev reaktsioon muusikale. Seevastu, näiteks kinokunst kutsub teadvusetuse hõlpsalt esile.
“Peale lõpu algust” andis ühe stsenaariumi ja vähemalt ühe raamatu idee, kandis mind Helsingi ja üldse õppimise aegadesse, mõistagi ka Tartuga seotud mälestustesse, hõljusin muusika taustal oma mõtetetõusus – kõõlusin aula avatud aknal ja vaatasin alla kevadisele linnale. “Sinu hommikuvalguse hetk” oli intensiivsem, aga nagu ilu, mis lähtub kurjusest, ongi ise kuri või väljakannatamatu. (“Kas peab juba läbielatavat apokalüpsist muusikasse panema! Kas pole see kuidagi ettearvatav hakata nüüd kliimakatastroofist kirjutama!”) Esimestest nootidest peale hakkas mul paha, mõtted ei saanud mind kaitsta, ja ehkki ma istusin, ei suutnud ma enda südant käsutada, pulss vigurdas muusikatahtsi. Istusin neljandas reas, “kui peaksin kollapseeruma”, mõtlesin, “keeran selle teose esmaettekande tuksi”. “Kas nad mängiksid ja laulaksid üldse edasi, kui mind on saalist välja talutatud? Kui kiiresti saavad nad end koguda? Putsi, oli mul vaja siia ette istuda!” “Võib-olla jaksan veel kukkumata kõndida tagumistesse ridadesse, võimalik, et seal on ruumi, saan visata pikali ja keegi ei pane tähele või vähemalt ei pea kontserti peatama. Ma jõuaksin oma kaaslasele veel kiirelt sosistada, et ma pean õhupuudusel eemalduma”.
Harva olen pingsamalt soovinud ühe teose lõppemist. “Saagu see ometi läbi, ma keeldun kuulamast ja kuulmast muusikat ja sõnu, püsigu ma ometi aplausini püsti!”. Viimase osa ajal rebisin maski eest, nina oli juba ammu väljas, vehkisin kavaga endale kõvasti tuult ja pöörasin pea lavalt ära, et mitte enam kontserdil olla, ja jäin püsti.
*
Aastaid tagasi, kui A.-d Tallinnas kontsertidele vedasin, pillis ta oma esimesel sümfooniakontserdil (mulle ei meenu, mida nad mängisid – mitte midagi, mida saaks pisarakiskujaks pidada), mäletan, et ma ei olnud liigutatud, vaid mul oli piinlik – okei, ta on noor, aga mitte nii noor, et kontserdil ulguda. Minu silmis oli see osa tema teatraalsusest – Vilniuse kesklinnas tuli suvel purskkaevu ronida, kontserdil nutta jne. Võimalik, et vanuigi muutun ise veel dramaatilisemaks.
Artikkel: andmete illustreerimine…käsitsi
https://www.itsnicethat.com/articles/mona-chalabi-illustration-internationalwomensday-080318
Ja lisaks: https://www.visualisingdata.com/2019/07/best-of-the-visualisation-web-may-2019/
Filed under Kunst
näitusel
kõndisin näitusesaalides, Kunstnik, vanemas keskeas pikka kasvu oma kunstnikuks olekut ülevoolavalt markeeriv mees, oli ise kohal, ka tema abiline või ehk kuraator või ihukriitik oli seal. Kui olin kõik teosed ära vaadanud – mul ei ole meeles ühtegi tööd, ka seda mitte, mis tehnikas need olid – pidin lahkudes mööduma Kunstnikust. Oleksin ise talle vaid mõmisenud midagi, ā la oli huvitav või palju õnne vms. Ta hakkas mind aga pinnima. Mingi teose, mille kohta ta küsis, kommenteerimiseks mainisin enda muljet või emotsioone, see aga käivitas ta. Ta hakkas mulle kõva häälega epistlit lugema, tema silmad vaatasid tihti üle minu, et adresseerida ka kõiki teisi ruumisviibijaid. “Sa ei saa kunsti niimoodi enese traumade haavatuvankri ette rakendada! See on tüüpiline. Sa pead neist asjadest muul viisil üle saama. Viga on sinus! Pole mõtet kunsti selliselt tõlgendada. Oleksid võinud mulle lihtsalt õnne soovida.” jne jne. Siis hakkas ta rääkima oma varasematest teostest. Kõneldu ilmus kohe tema kõrvale teleekraanile. 1970ndatel olevat ta teinud videofilmi raamatutest ja inimestest. Inimeste tulemusteta rallist tähenduste poole. Mustvalges videos oli inimmass pandud ringiratast liikuma väikesele looklevale kardirajale. Inimesed, kes olid liiga pikad, liikusid istudes, ehkki sõiduvahendit ei olnud näha, koerad ja lapsed olid loomulikus asendis. Kurvide siseloogetesse olid asetatud rahnud, mille vahel inimmass voolas. See oli minu silmis briljantne töö. Tahtsin nüüd lahkuda. Ma poleks talle kätt andnud, kuid ta oli ohtlikult lähedal, ta pani poolnaljatlevalt poolpealetükkivalt ette suudelda, nagu paljud teised tema põlvkonna enesekindlamad mehed seda juubelitel ja teistel pidudel teha üritasid. Ta sulges silmad ja hakkas oma huultega mulle lähenema. Mu reaktsioon oli kiire, taganesin ja ütlesin kõva ja selge häälega: “Käi putsi!”
Laskusin treppidest pimedasse koridori, kus asus garderoob ja tualett. Riidesse panemise asemel võtsin riided ja botased ära, voltisin riided ja panin ruumi nurka nagu hakkaksin magama minema. Järgmisel hetkel tahtsin treppe pidi tõustes kunstihoonest, see tundus olema Gropius Bau, lahkuda. Kõik tundus aga väga vaikne. Olin liiga kauaks garderoobi kohmitsema jäänud. Uksed on kindlasti juba lukku keeratud. Mul tuleb leida inimene, kes mind siit välja laseks. Ei, klaasuks enne väljapääsu oli lahti. Ka läbipaistmatu suur uks avanes, selle taga vooris palju inimesi, kes kõik olid tulnud avamisele. Siin-seal seisid inimesed järjekorras, tuttavad üritasid mu tähelepanu saada, ma tahtsin kiirelt ja vaikselt lahkuda. Miks ei olnud ma teadlik, et avamine on alles täna! Ma oleks näitusele pärast, mitte enne avamist tulnud.
Tsitaat
Dorothy Lichtenstein: “Leo Castelli was his dealer for his entire life from 1961 until his death. They trusted each other completely. They never had a contract.” (intervjuust)
päästjad ja pärismaalased 2
Võimalik, et Fotografiska (F) avanäitustel on topelt tsiviliseerimisiha. Traditsioonilise Teise ülesvõtmise, seletamise ja idealiseerimise kõrval tsiviliseerib Rootsi emainstitutsioon Eesti publikut, Ida-Euroopa rassistlikku ja homofoobset rahvast. “Tahate näha kuulsa kunstiasutuse heakskiidutempliga pilte – siis vaadake neid kauneid pärisolemise kättesaamatus kõrguses kumavaid Aafrika nägusid! Valisime ka teie endi hulgast välja ühe, kelletaolisi olete tõrjunud, et asetada tema kunst õigesse perspektiivi.” jne jne
Teeb seda aga kohmakalt, ise pärisessentsialismi risu otsa komistades.
*
Oma piiratud teadmiste juures – olin kuulnud, et A-S ongi F-i avanäitus – kujutasin ette suurt retrospektiivi, mingisugust uut vaimset ja ruumilist kvaliteeti ja raamistust kunstnikule, kelle kunst on seoses autori surmaga lõplik/lõpetatud. (Kui just ei avastata, et mõne raami sisse on ehitatud paberihunt, mis keset oksjonit või näitust paberi tükkideks rebib vms nali, mis kunstniku surmajärgselt eriti sensatsiooniliselt mõjuks.) Tema töödele võib kuraator visata nüüd oma nägemuse nagu lasso ja tõmmata teosed tihedalt kokku kompaktseks kämbuks, ajada need täpselt nii väiksesse aedikusse kokku kui hing ihaldab.
Olin oma kaaslast meelitanud galeriisse tulema muuhulgas just queer-kunstniku näitusega. Eesti omaenda queer fenomen! – käitunud seega isegi nagu väike F-agent. Mind valdas pettumus, kui viimases väikeses katusealuses saalis presenteeris galerii kunstniku, kelle fotod ei ole mulle eriti midagi pakkunud, nelja-viit intellektuaalselt naiste vabastusliikumise mainstream narratiivi sobituvat tööd. F oleks võinud ka veel mustemat huumorit teha – panna väikseimale pinnale ühe teise eesti naiskunstniku – Liina Siibi – näituse “Naine võtab vähe ruumi”.
päästjad ja pärismaalased
Käisime neljapäeval Telliskivi Fotografiskas. Ma ei plaaninud minna, läksin vaid seltskonna pärast. Teadsin üksnes ühe näituse kohta, st et seal on üleval Anna-Stina tööd; Anna- Stina fotonäitused on mulle alati olnud piinavalt igavad, vaid tema viimane installatsioonidega Tartu kunstimuuseumi näitus oli huvitav, aga pärast traagilist lahkumist ei ole ilus legendist halba mõelda, eriti kuna inimene ise oli suurem kui tema kunst. (Fotografiska väike saal ja selle kaastekst olid talumatult halvad, needless to say. Usun, et ka kunstnik ei hindaks seda hilinenud mainstream heterokultuuri “heakskiitu”, mille sisu kese oli õigete terminite kasutuse kramp.) Peanäitus oli intellektuaalselt väga piiratud National Geographicu stiilis valge briti mehe koloniaalekspeditsioon “tõeliste ja hetkes elavate pärismaalaste” juurde, kelle juures ta oli saavutanud selle, et talle näidati kõige ilusamaid pea- ja sabasulgi ning oldi nõus poseerima koskede taustal. Vaatasin pilte ja kuulasin giidi selgitusi nõutult. Päeva päästis Pentti Sammallahti. Kui praeguste väljapanekute juures sinna galeriisse minna, siis peakski otse sellesse saali astuma ja vähemalt selle Kireva Teise esikaanenäituse vaatamata jätma.
Otsustasime grupi meeltesegaduses Fotografiska katuserestorani kasuks, kus juba einestasid ees Tallinna kõige ilusamad, pringimad ja edukamad inimesed, kelle ümber hõljub eriline raha, enesekindluse ning eneseimetluse fluidum, ning kus meile serveeriti jäist lumememme pead – õnneks oskasime kõik peenes restoranis käituda ning sõime ära vaid lumememme hernesilmad, sellerinaerusuu ja porgandnina, lumi läks valamusse. Moodsate inimeste hulgas istus ka endine peaminister, kelle nägemine ning praeguse poliitolukorra üle sõpradega naljatlemine viis ühe äratundmiseni – meid on “õnnistatud” noorepoolsete meespoliitikutega, kes usuvad ise, et nad on Eesti päästjad, kes usuvad, et Eesti (riik/rahvas/majandus/…) vajab päästmist ning nemad on need kutsutud. Ülejäänutel, st meil tuleb vaid järgida, alluda, teenida. Kui see ei sobi, siis jääb alati järsak, kuhu täna keegi enam üksikule eksinule abikätt ulatama ei tule.
Kremeerija
Ta saadab mulle muusika- ja vahel ka filmisoovitusi. Üldjuhul ma kuulan ja vaatan need kõik läbi, sest ta meeldib mulle ja ta viited on huvitavad.
Film on suurepärane.. alguses, esimeses pooles. Koomiline horror. Pidin aga end sundima, et lõpu õudused lõpuni vaadata. Mul on kunstis piirid, isegi kui need on aastatega palju nihkunud, olen siiski heasüdamlik naiivitar. Juba üksnes holokausti viited koomilises horroris on üle mu taluvuse. Süžee tundus mulle eriti haiglaslik, sest kremeerija asub teostama rassipuhastust individuaalselt oma pereliikmetest. Olin häiritud ka ehk sellest, et filmi sündmused ja peategelase kremeerimisihalus tundusid filmis ajalises nihkes, st kremeerija unistab suurkrematooriumist enne juutide genotsiidi ajaloolist algust. Nüüd, kui aastaarvud üle kontrollin, näen, et eksin, st Sudeedi kriis ja Kristallöö leidsid aset samal aastal, ka on ju filmi alguses viide Austria annekteerimisele, st filmi alguses on märts 1938. Lõpp võib samahästi olla 9. november.
näitus 