Ma helistan. Ta on nüüd vana naine, aga ta hääl on sama, mis 20 aastat tagasi. Ta tunneb mu ära, tal on meeles mu nimi. Ta on sõbralik ja lahke, aga ma ei usu ta lahkust. Mulle tuleb meelde, et ta ei meeldinud mulle ka siis, kui ammu tema juures käisin, nagu oleks ta võltslahke või valeladna – tüüp, kes pole kunagi mulle istunud. Muidugi olen selles J-i koopia, ka tema ei suutnud talle sõbralikkusega vastata. Olen viisakas ja valvas.
Pärast esimest kõne võtan ühendust arhiiviga, ma tahan teada detaile, dokumente ja sõnastusi nagu jurist neid teada tahab. Mulle ei piisa detailsetest ümberjutustest, hea mäluga jutustajast, kes kordab ikka ja jälle samu lauseid. Tahan näha paberit. Paragrahv, mis on otsuse alus, avalduse kuupäev, otsuse allakirjutanu. Arhiivist helistatakse tagasi samal päeval. Arhiivitöötaja on leidnud terve toimiku – mida ma sellest kopeerida tahan. Samal päeval saadetakse skännid. Miks ma sellega nii kaua olen oodanud? Toimikus on üks otsus, millest olen kuulnud, aga keegi meist ei ole seda näinud. Otsus viitab ta isa avaldusele. Kirjutan vennale, et ikkagi olid nad ise susinud. Ebaõigluse akt ei sündinud tühjalt kohalt. Kui see on üldse peamine ebaõiglus, kui see on üldse ebaõiglus. Mida ma tean sellest ajast või nende seisukorrast – see mõte tuleb päeva pärast.
Teisel korral helistab tema mulle. Olen ta ära unustanud, ehkki meie kõnelusest on möödas vaevalt kuu. Ma ei mäleta korraks ta nime ega häält, sest mõtlen ühele teisele vanale naisele. Mõtlen, et kas ma ükskord küsin temalt ta isa motivatsiooni kohta. Kas ta teab, mida isa tegi? Kui teab, kas tunneb piinlikkust või süüd? Ta korrutab muudkui, et tal on head mälestused. “Vanaisa” olevat tulnud ühel korral autoga. Ta oli laps, nad vedasid koos J-ga auto käbisid täis. Keegi ei pahandanud. Teisal tuli ta renti võtma. Ta tahtis ta lähedal olla – ta oli turvaline täiskasvanu -, nii et mängis laua all, mille taga suured inimesed arutasid. “Kas te tõesti ei mäleta, kui palju ma piima ja mune olen võtnud? Kas te üles ei kirjutanud?” Ta vanemad ei mäletanud. Toidukraam oleks rendist maha arvatud. Olen selliseid mälestusi enne ka kuulnud. Silmapaistvalt väärikas, õilis, aus jms – ehkki keegi ei kasuta neid sõnu. See ei mõju mulle kuidagi, nagu valetataks mulle.
Teisal hakkan kübemete pealt pilti kokku panema ja alati on midagi, mis ei klapi. Mitte kuidagi ei klapi. Miks olid hõbeasjad peidetud naaberkülasse – kas see polnud liiga ohtlik? Kui J. neile üksi järele läks – miks ta üksi neile järele läks! – miks ei astunud ta L-le sisse? See oli 5 aastat enne Otsust. Ta ei kartnud üksi peidetud asjadega 13 km läbi metsa minna, aga kartis L-le minna?
Ja siis hiljem – mis “ebaõiglust” siis vabariik ära hoidis? Kas ei olnud L. tühi, lagunemas, kasutusel suvilana? Kuidas on võimalik, et nad kohe alla andsid?
*
J. helistab ja küsib, kas mul on midagi uudist. Ütlen, et on. Ma ostan L-i tagasi. Ta ei mõtle hetkegi, on täiesti selle vastu. “Sõimab” mind romantikuks. Vastan, et ma ei saa temast aru. See on tõsi, et ma jälestan pragmaatilisust, eriti mis puudutab kinnisvara. Ma vihkan panku ja maaklereid, ja paneks “targa ostu” asemel oma säästud ühe kauge lagunenud maamaja ostmisele.
Hiljem mõtlen, et selliseid samme ei peaks eriliselt kaaluma, nagu oleks vaekausil midagi eriti suurt. Lihtsalt üks lagunenud koledaks trambitud maja kuskil ääremaal, millega on seotud paar lugu, isegi mitte perekonna tähtsaimad Lood. Isegi kui see viib kellegi pankrotti või sügavamasse depressiooni. Sama hästi võib sinna sattuda seda sammu tegemata. Mees ütleb maheda häälega kaks tarkust kõrvuti. Lase lahti või lase end järel vedada. Mitte midagi otsida on õndsus. Mu peas on need vastandid, ehkki loogiliselt ei ole.
näitus 