Lugege klassikat

Pöördun aegajalt (aastate lisandudes küllap üha enam ja enam) tagasi teatud tekstide juurde. Nende hulgas on ka ajakirjanduslikke artiklikesi ja intervjuusid. Omamoodi klassik mu silmis on Ekspressis 2007. aastal ilmunud vestlus Aleksander Pulveriga. Kõrvu draama ja komöödia (umbes nagu Sono Sioni filmis “Love exposure”, mille vaatamine kinos päädis minu jaoks kerge teadvuse kaotamise ja püksi kusemisega, sellest ka hiljutised enigmaatilised vihjed Jaapanile), teadmine ja ….jne. Üks mu lemmiklausetest:

See maailmapilt, mis meil siin on, arvamine, et hommikul toast välja minnes tullakse ka tagasi, see on mõneti illusoorne.

Harjutada jälle taluma…

Soo(b)loogi päisefotost 2

Pealisfotoks tahtsin sedakorda pilti Janine Antoni 1992. aasta tööst “Loving care”. Performance’il “I soaked my hair in dye and mopped the floor with it” kasutas ta juuksevärvi Loving-Care (naturaalne must). Otsides pilti internetist, leidsin, et hiljuti (?) on Lilibeth Cienco Rasmussen (vt temalt nt videot, kus see taani kunstnik (taas)esitab Shigeko Kubota 1965. aasta performance’i “Vagina Painting”) taasloonud selle teose ning sellest on veebis värvilised fotod. Musta värvi kõrval kasutas Rasmussen ka sinist.

*

Antoni on oma hella hoole kohta öelnud järgmist: Performance wasn’t something that I intended to do. I was doing work that was about process, about the meaning of the making, trying to have a love-hate relationship with the object. I always feel safer if I can bring the viewer back to the making of it. I try to do that in a lot of different ways, by residue, by touch, by these processes that are basic to all of our lives…that people might relate to in terms of process, everyday activities— bathing, eating, etc.

Europarlament mõistis hukka Leedu homovastase seaduse

Ometi üks kiirem reageering! Loe Euroopa Parlamendi resolutsioonist tänasest EPLst. Resolutsiooni täistekst inglise keeles siit. 

Ja, kes veel pole lugenud, siis 14. septembril ilmus Postimehes Christian Veske artikkel “Geide õigused ei vähenda teiste õigusi”. Väljavõte sellest:

“Sellesuvine poleemika samasooliste paaride kooselu registreerimise võimalikkuse ümber jätab tähelepanuta inimlikkuse külje. Kui ühiskonna jaoks on oluline, et homoseksuaalsed inimesed käituksid muidu täisväärtuslike liikmetena (maksavad makse, läbivad sõjaväeteenistuse, toodavad Eestile rahvuslikku rikkust jne), siis jääb arusaamatuks, kuidas (eeldades ühelt grupilt kohustuste täitmist) tekitab õiguste andmine nii suurt vastuseisu. Geidele ja lesbidele oma kooselu registreerida võimaldades ei võeta ära õigusi üheltki teiselt grupilt.

Õigusi on vaja juurde anda eelkõige ka seetõttu, et inimestel, kes armastavad teineteist ning on koos elanud, oleks olemas samuti õiguslik kaitse, kui ühe partneriga midagi juhtub. See on inimlik.”

 

Mood: kevadkollektsioon puust ja punaseks

Siin pole vist kordagi moest midagi kirjutatud. Kuulasin Cathy Horyni seletusi New Yorgis esitletud uute kevadkollektsioonide kohta – no, mis mul sellega asja peaks olema!? – unejutuna – rahustavalt mõjuval mahedal häälel, aga tugeva NY (?) aktsendiga edastatud tõsine (või ennast tõsiselt võttev) analüüs kangastest ja värvidest, vormist, viited varasematele aastatele, teistele kunstnikele ja kollektsioonidele. Väga sürreaalne.

Vaata ja kuula siit.

Mis ni-mi, mis ni-mi?

“I learned that it doesn’t matter if images are staged or not. It doesn’t make them more or less truthful.”

http://www.guardian.co.uk/artanddesign/2007/may/23/photography.familyandrelationships

“The view that gender is performative sought to show that what we take to be an internal essence of gender is manufactured through a sustained set of acts, posited through the gendered stylization of the body. In this way, it showed that what we take to be an “internal” feature of ourselves is one that we anticipate and produce through certain bodily  acts, at an extreme, an hallucinatory effect of naturalized gestures.” (Judith Butler, Gender Trouble, Preface 1999, lk XV-XVI, Routledge 2007)

“To what extent is “identity” a normative ideal rather than a descriptive feature of experience?” (Samas, lk 23)

Vägi- ja väärteod

* * *

Inimese eetilised tõekspidamised sõltuvad sellest, kellega ta end identifitseerib. Ohvri või sadistiga; sõbraga, kelle abikaasa maha jättis või tolle abikaasaga, kes teise  juurde läks, sest tal oli küllalt või leidis “uue armastuse” vms.

Nüüd, kui ma seda teist korda üles kirjutan, ei ole ma selles väites kindel.

* * *

Inglise keeles on selline väljend: I love him/her more than life. Armastan teda rohkem kui oma elu. Relevantne oleks ka: I hate him more than life. Vihkan teda rohkem kui elu. Minu viha elu vastu [suhtes?] on põhjalik.

* * *

Täna tuli mulle maanteel järsku meelde lugu, mille rääkis mulle tunnustaval toonil oma emast üks mu esimesi peigmehi. Tema ema olevat Kloogalt Tallinna sõites pimedas ühe vanainimese alla sõitnud. Minu mälu järgi rääkis poiss mulle usalduslikult, et ema sõitis, kas ehmatusest, ükskõiksusest või veel mõnel teisel põhjusel peatumata edasi. Vanainimene olevat  ellu jäänud – see olevat vist selgunud uudistest (st teel surmasaanu kohta polnud uudist). Ma ei olnud tookord eriti šokeeritud ega ka positiivselt üllatunud, nagu see poiss ise paistis olevat – tema suhe emaga oli 14-15-aastaseks saades muutunud ja ta leidis erilist naudingut selles, kui ta suutis seda peagi täiskasvanuks saava noormehe ja tema ema (pedagoogilistes küsimustes) järjest ambivalentsemaks muutuvat suhet veelgi nüansseerida (eelkõige tegi ta seda ema pahelisuse avastamise ja paljastamise abil; meile mõlemale oli tema huvi relevantne ja kasulik eelkõige suitsetamise ja alkoholi tarvitamise küsimuses, sest ratastega me kiirust ei suutnud ületada ja autodega tollel ajal sellises vanuses veel ei sõidetud) -, küll läbis mind korraks teatud väike õudusvärin, mis möödus  kohe. (Samuti ei kasvatanud see momentaanne õudustunne tema ja/või tema räägitu suhtes minu vastupanu tema seksuaalsarmile. Me kohtusime edasi kuni mu käitumine muutus talle vastuvõetamatuks.)

Täna oleksin sellist lugu kuuldes sügavalt nördinud, šokeeritud jne ning loobuksin arvatavasti ka loo jutustajaga suhtlemisest. Olin selle loo kuni tänaseni täiesti unustanud. Seda poissi pidanud aga meeles peamiselt heas. Erinevad viimase aja sündmused, kohtumised ja meenumised seaksidki nagu mineviku suhtes õiglust jalule, öeldes justkui: “Vaat, kõike peaksid nägema veel mustemates värvides!”

See tekst jäigi nüüd poolikuks, aga ma ei taha teda lõpetada. Ma ei taha tuua valmimeistrina  lõpus eraldi välja loo moraali. Pealegi ei tea ma täpselt, mis on tema moraal. Minu moraal.

Hommiku küsimus

Miks tahetakse, et inimene peab olema midagi muud kui ta välja paistab? Jauraval šovinistil olla õrn ja soe süda jne.  Mina proovin siis meeleheitlikult lõbus ja kerge välja näha, aga kukub välja vastupidiselt. Kodus endaga tõtt vahtides olen aga tihti nii kerge, pinnapealne, elevil, ja nii-ii lõbujanuline. Aga jah, süda on raske nagu tina, ja metall on teatavasti külm.

Siiski on täna hommikul palju kergem kui need kaks viimast põrgupäeva.