Monthly Archives: september 2020
kontsentraat
Pärast ebaõnnestunud seksi nägi Mees unes Isa. Nad istusid laua ääres ning sõid peeti, punased pisarad jooksmas üle näo. Teisal kõndis isa mööda, kui nad seksisid ja Naine küsis: “Isa, kas sa tahad, et me tänaval seksiksime?” Isa raputas pead. Mees aga ütles: “Isa, sa oled teinud vigu, aga ma armastan sind selle eest, mida oled head teinud.”
Siis tuli isa ka Naise unenägudesse. Naine nägi, et ta sõitis bussis. Ta märkas, et bussis oli keskealine mees, keda ta oli ihaldanud, tema kõrval mehe isa. Isa oli oma juuksed tumedamaks värvinud, ta higistas ja punakas värv nirises mööda tema nägu alla. Naine märkas, kuidas isa teda vaatas ja järsku tahtis ta isa, ta ei märganud enam isa kõrval istuvat poega. Kõigepealt haihtus poja pea, varsti ka keha.
pimenurk
Algusest peale tõmbas Isa tähelepanu tõeliselt tähelepanuväärselt kõrvale. Nende esimesel ööl nägi Ta isast nelja unenägu, ühes seisis isa voodi kõrval ja vaatles neid kõrvuti magamas. Toona tõlgendas teine seda erilise ja hea märgina. Mõne aja pärast ilmus isa unes väikse puhta-triigitud pea lapse väljanägemisega inimesena, kes oli püüdlik ja õrn, nii et see tegi Ta kurvaks ja Ta tundis “väikesele” isale kaasa. Mida aeg edasi, seda õudsemaks läksid unenäod. Isa ilmus unne haige zombina, seejärel surnuna, kes on pealtnäha terve, n-ö surma üleelanud, ja lõpuks oli unedes tühjus ja teadmine, et isa on surnud, teda ei ole, on vaid kurbus.
Ta arvas, et see on lein, võibolla mingi isaga seotud trauma, võibolla oli isa Teda lapsena väärkohelnud, võibolla oli Tal jäänud midagi isa haiguse ja põetamisega seoses südametunnistusele kripeldama. Ta oli aga jätnud tähelepanuta ühe vihje Vanalt Psühhiaatrilt – “Vahel on ema süü see, et ta on oma tööd emana liiga hästi teinud.” Pärisisa oli tavaline, mitte liiga kauge ega liiga lähedane, hooliv ja pere juurde jäänud füüsilist tööd teinud mees, kes tahtis oma lastele paremat elu. Unenäoisa oli Ta ise. Mida selgemaks sai, et Ta ei suuda teist armastada, seda grotesksemaks läksid unenäod. Vahetult enne lahkuminekut oli Ta haiglane elussurnu, pärast lahkuminekut “paranes” Ta kiiresti (“Sinust eemalolek teeb mu hingele head!” – lause, mille üle teine oma sõpradega oli kibedalt naernud), aga jäi surnuks, eluvõimetuks. Üksindusega leppides kadus isa kui elaani sümbol ja Ta oli tagasi alguse tühipunktis.
aut aut
Kõik või mitte midagi. Võita on kõik ja kõik võib kaduda. Ja mis siis? Nad arvavad, et kõik on juba kaotatud, võita pole enam midagi. Muidugi on see hullus, pimedus, rumalus. Aut…aut!
Filed under Enesehermeneutika, Iha
Ma mõtlen, et kui inimene on karm ja armutu, on tema poolehoid väärtuslikum kui sellel, kel armastus justkui põhjatust potist pidevalt üle keeb, pliidi täis tilgutab, köögipõrandale voolab nii et ka kingatallad on magusast kleepuvad. Need üksikud hetked, kui ta suudab, on seda hinnalisemad. Ma näen küll, et ma olen saanud parima osa sellest ja teistele ei ole praktiliselt midagi jagunud, aga me oleme kõik juba liiga vanad, et sellest numbrit teha. Kuigi, vanus on üks, mis ei ole selles peres aastatega midagi pehmendanud, võib-olla isegi vastupidi.
näitus 