Teleka mõju ajule ehk nädalavahetuse kroonika

Ma armastasin soomlast šotlast soomlast šotlast

Istume pühapäevasel pärastlõunal sõpradega mu maamaja trepil, keskpäevaks on ära joodud 40 l ( võib see tõsi olla?) kanister koduveini, mille mõju meile on aga olematu. Or so we believe… Suitsetame kehvast tubakast, ent hästi keerutatud, plärusid ning arutame, kelle fantaasiates esineb korraga kaks meest (Oh no, not in mine, no! I have difficulties to accept one man inside me body, let alone two!), kui eemalt kappavat kogu märgates lausun:

– Sealt ta tuleb – mu prints valgel hobusel.

Seltskonnas ei saa mõned joped eesti keelest aru ja Sid küsib: “Say what? What ‘she say?” Väliseestlane Allan selgitab: “That here he comes – her knight on a white horse.”

Üle rohelise muruõue läheneb meile mees nagu muiste – valgel ratsul päevitunud põhjalane, põsesarnal väike päikeses roosaks põlenud arm.

– I’ve been waiting for you!

– Khm, you have? I do not know you. I’m a Finnish man, I bought nearby a horse farm and during summer time we give riding lessons, if you or any of your friends would be interested… Annab mulle põuest välja tõmmatud visiitkaardi.

– Will it be you to give lessons? If so, I’m willing to learn anything. Even wrestling American style…or perhaps especially wrestling.

– Mähh?

– Problem is that I’m very bad in any sport; I like horses, but I don’t like to mount them.

– Yes, that is a prrroblem. Mä diggaan sen suomalaista aksenttia.

– Couldn’t we just stick to the theory? Let’s say somewhere in a quiet café in the city. You could show me pictures of horses and you riding them.

– You would still have to pay for an hour. Ja naeratab!

– Ooh, I have to p a y. I’ll buy you a drink and a cake, two if you want. So it’s a date!

Hakkab naerma.

– I am married.

– I’m married too. Middle-aged, unsatisfied married woman. Will be thirty in a week. Which reminds me, you’re all invited to my party. Just don’t let me have too much to drink, because I get terribly flirty. [vt auhindadeta lugejamängu kohta siltide alt!]

– Have you had already lot to drink right now?

– Did we drink anything today, guys? No, I don’t think so, just smoked some cigarettes that fuck your brain. Ooh, scary!

Mees tuleb kõigest hoolimata ratsult maha ja lobiseb meiega sellest, miks keegi saarele (elama) on tulnud, Karja kiriku katuse parandamise vajadusest, klatšib naabreid, arutame ka heinamaade rendihindu ja võimaluse üle üürida temalt järgmiseks semestriks odavalt ta Helsingi korteri üks tuba – muutun väga tõsiseks ja asjalikuks, nagu ma tavaliselt olen, kuni külalise jalad väsivad ja ta peab meie ette kükitama. Nüüd räägime sellest, mida keegi “maal” teeb, teha pole aga ju midagi või õigemini pole mõtet teha, sest raha “selle” eest ei saa ja raha pole õieti vajagi. Isegi ainult paar aastat maal elanud linnainimene mõistab seda. Soome mees tahab siiski viisakusest teada, mida meie siin teeme.

– We do nothing. Just kidding. I’m working very hard on a project. Even if you see me loafing around I’m in fact working intensely with my brain. Mainly I contemplate on the possibility to have an intensive and eventful life even if nothing is happening. That is why we’re all sitting here. My other project is writing a diary – been writing almost 200 hundred pages since April, 9th this year! Hope it will be published after I kill myself, and what is left of me becomes famous. My biographers may then ponder how a person with so little going on in her life could write such a gripping diary. What they won’t know of course, is that it’s all fiction! I will not give too many clues for the freakin’ literary critics, let them figure something out by themselves.

Keset sõbralikku vestlust, mis järgib punktuaalselt meie alkokonna mängureegleid, mis on inspireeritud psühholoogiakursusest algajatele – endast kriitiliselt rääkides ei tohi varjuda iroonia taha -, kui see ei õnnestu, siis lihtsalt kiidame endid vahetpidamata, võtab aga jälle võimust õilsate rüütlite ja kurjade kuningannade õhkkond ja ma kuulen end ütlevat:

– Just testing: could you kneel before me and, while looking up at me, say that you want me, naked, in your bed. And you should say it with a Scottish accent.

– ???Ta teeskleb [kas ikka teeskleb ?], et on segaduses ja vaatab mulle otse oma siira ja naiivse pilguga ütlemata midagi.

– Oh I know, you don’t like strange women who have just smoked a shit smelling cigarette, who bite their nails so that fingers turn as bloody as the hands of a nurse in the midst of the battle of Solferino…that is even before Red Cross was established!…Henry Dunant…, do you? Teesklen nimelt halvasti ( ?) meelehärmi ja toetan oma vaevatud pea vastu ukse raampuud. Soomlane võtab mu käed enda kätesse ja silmitseb neid hellalt.

– Sä oot ihan kumma… Strange little birdie. But here comes my lovely wife. Kapates kõrvul hobusel ilmubki ta naine.

– She’s lovely indeed. Beautiful, very intelligent also, I’m sure, kind, a good cook and amazing in bed. I could never compete with her. (Jolene, Jolene, Jolene, Joleeee-ne) Let me just go and give myself over to the English.

Lähen majja ja tapan enda pärast hoolikat päevaraamatupaki trükiks ettevalmistamist ja testamendi koostamist.

* * *

Jutu võti youtube’is: videoklipp 1 ja 2 ning laul.

Pühendatud kõigile neile, kelle nädalavahetus möödus šoti mehe seksuaalsarmi mõju all sedavõrd, et sellele võis ohverdada ka suure osa esmaspäevast või isegi enda elu. Šoti? I thought this story was about the sexual appeal of Finnish men???

Jelineki Norast ja tegelikult mitte millestki

Vanamoodsa päevaraamatu sissekanne 17. aprillist 2008, neljapäev, ca 14:30

[…] Vägivald, mida feministid peavad taluma ja kannatama: Jelinekki lavastab meheliku üheülbalise emotsionaalsuse ja mõtlemisega mühkam ja suvatseb selle juurde rääkida mingit “oma tarka juttu” – “Ma ei leia siin seda…”, “Ma näen teisiti…”. Kui sa, Sõber, autori kesk[set ]ideedki näeks, oleks juba hea. Aga ei, lihtsam on oma mula sinna juurde luuletada. Teha Jelinekist antifeministlik kirjanik. […]

5. mai, esmaspäev

Jelinek →lavastus ei olnud feministlik. Asi pööratakse ümber/keer peale/naljaks nii mitu korda, et selles pole peale komejandi enam midagi. Tulemus on Jelineki pilamine → muidugi uudne värk. Väga nõrk Nora, tasub vaadata mõne killu pärast! […]

6. mai

[…] NB! NORA: peaosatäitja on vette visatud kohas, kus on teada, et ta välja ei uju!

Omamoodi patriarhaadi mängukann. Tema keha ja sillaviskamise võime pärast on talle see roll antud, teades/aimates, et ta ei “mängi välja”.

Mängukann (näitleja) Äraspidine rõm-m/rõhi-m ???? [rõõm? – quand même pas! loetamatu lühend või sõna] sellest etendusest.

Ma ei soovi kedagi solvata! Või tegelikult…

10. juuni 2008, teisipäev

Jelineki maaletoomine on ebaõnnest. – [Klaveriõpetaja] tõlge+lavastus!

Ühesõnaga ma tajusin seda lavastust väga teistmoodi kui nt Barbi Pilvre, kelle arvustus oli väga nauditav lugemine, ja kellega tahaks iseenesest Jelineki Nora osas nõustuda. Lavastaja raadiole antud intervjuu (Jelineki tekstile olla veel üks keer juurde väänatud, et mitte öelda pea peale pööratud) ei toeta otseselt arvamust, et Sarnet teksti Jelineki mõtte truult lavale tahtis tuua. Ma väga loodan, et eksin ja lihtsalt ei saanud keerulisest lavastustööst ning kommentaaridest aru, mitte aga, et Pilvre nägi laval kohati seda, mida ta Jelineki töid eelnevalt tundes lootis näha. On ju “väike võimalus”, et kui sellele tekstile üks keerd juurde keerata, nullitakse selle mõte!?

PS Muide, kui autor ütleb, et võimusuhted ei hävine, või et naiste vabastamine koduorjusest viib/on viinud tööorjuseni, võib see väide olla ikkagi feministlik. Ka feminist võib kritiseerida emantsipatsiooni vilju lakkamata olemast feminist. (-Kas ma ise ka usun seda? – Peaaegu täiesti!)

PS II Võibolla oleks pidanud siiski targemaid kuulda võtma ja oma “depressiivses seisundis” Sarneti Jelinekki vältima.

PS III Muidugi mind ärritas mõneti Rait Avestiku arvustus. Ärritab see enamikule eestlastest omane mõtteviis, et teatud teemade puhul ei ole vaja tõsidust või lõpuni minna. Aga mida võibki oodata plakatlikult feministilt, kes tahab seda teemat populariseerida! (-Kas ma tõesti tahan seda? – Jah!) “Feministide silmarõõm”, my ass! Ka see feminist kummardub tandemi Ulfsak-Eelmaa ees, ning seda mitte naerutava bonobo ja välkuvate hammaste tõttu. Mehed on ikka niivõrd palju paremad näitlejad kui naised (antud juhul so true)! Nali!

Samal ajal kusagil Euroopas

Käesoleval aastal ilmus ajakirja Journal of International Women’s Studies (Rahvusvaheliste Naisuuringute Ajakiri) maikuu numbris Olivera Simic’u, Bosniast pärit feministi, inimõiguste juristi ja Melbourne’i ülikooli doktorandi, essee “A Tour to a Site of Genocide: Mothers, Bones and Borders”, milles autor räägib osalemisest kahel erineval teadlastele organiseeritud ekskursioonil 1995. aastal toimunud Potocari/Srebrenica massimõrva sündmuspaika. Teatavasti ründasid 11. juulil 1995 Bosnia serblased ÜRO poolt turvatsooniks (esimene sellelaadne maailmas!) kuulutatud Srebrenica linna ja seal asuvaid Bosnia muslimeid, põgenikke ja ümberasustatud tsiviilelanikke, kes koondusid paanikas linnas viibivate hollandi rahuvalvajate ja haigla lähedusse lootuses, et neid ei rünnata. Rahuvalvajate mandaat piirdus õigusega kaitsta ennast ja demilitariseeritud turvatsooni piire. Samuti oli neid tunduvalt vähem kui serbia sõdureid ja nende relvastus ei võimaldanud serblaste armeele kaua vastu seista. ÜRO sõjaväelise ja tsiviilkäsuliini korduvate äparduste tõttu ei saadetud NATO õhuväeüksusi, mis olid teatud momentidel ajavahemikus 10.-14. juuli 1995 sellises võitlusvalmiduses, et piloodid sisuliselt seisid hävitajate kabiinide kõrval ning Srebrenicasse oleks jõutud 20 minutiga, turvatsooni ning hollandlased olid sunnitud andma serblastele üle oma ÜRO vormid ja relvad, mille järel pidasid ÜRO rahuvalvajate mundris serblased ÜRO tankidega Tuzla poole põgenevatele moslemi meestele metsades ÜRO relvadega jahti (ÜRO rolli kohta Srebrenica veresaunas on 1999. aastal valminud ÜRO peasekretäri raport, vt eelkõige alates punktist 270, kus on detailne ülevaade faksidest, kõnedest hollandlaste komandöri ja Zagrebis asuva kindralstaabi (kindralleitnant Bernard Janvier, kelle nimi saab pärast 1995. aastat alati seonduma kuulsusetu sõjamehe omaga) ning ÜRO peakorteri vahel, hollandlaste relvastusest, langetatud strateegilistest otsustest jne. Närvesööv lugemine! ÜRO õnnetust tegevusetusest Srebrenica veresauna ajal on David Rohde kirjutanud raamatu “Endgame: The Betrayal and Fall of Srebrenica”, mille katkeid saab netis lugeda siit ja raamatule NYT‘s J. Grimondi tehtud kriitikat siit). Srebrenica massimõrva memoriaali presidendi andmetel tapeti neis metsades peaaegu 4000 meest, ülejäänud tapeti Potocaris. Kokku üle 7000 poisi ja mehe.

Simic rõhutab kohe kirjutise alguses, et tegu on väga isikliku lähenemisega ja et essee näol tahab ta lugejaga jagada vastakaid tundeid, mis valdasid teda rahvusvahelise konverentsi raames organiseeritud väljasõidu ajal selle massimõrva toimumispaika ja ohvrite hauale. Noore õigusteadlase sisemonoloogi ja analüüsi juhatab sisse mõte, et bosnialasena läheb ta vaatama oma naabrite, sugulaste – oma rahvuskaaslaste – mälestuspaika, samas kui temalt oodatakse asetleidnu lahkamisel neutraalset ja objektiivset teaduri pilku. Simic ei varjagi, et seda on palju nõutud. Näiteks kirjeldab ta, milliseid raskusi on bosnialastel hollandi rahuvalvajate tegevusetusele moraalse (küllap ka juriidilise) hinnangu andmisega. (Kõige värskemaid uudiseid Haagis toimuva tsiiviilasja kohta, mis põhineb kahe Srebrenicas tapetu perekonna 2003. aastal esitatud tsiviilkaebusel Madalmaade Kuningriigi vastu, ning milles täna kuulas kohus ära kannatanute advokaadi kaitsekokkuvõtte, loe tänasest yahoo‘st).

Artikli autori teeb nõutuks juba enne väljasõitu konverentsiosalejate seas levitatud programm, milles reklaamitakse väljasõitu Potoricasse nagu oleks see lõbus meelelahutus väljaspool konverentsi põhiprogrammi – korraldajad rõhutavad, et sõit toimub kliimaseadmega bussis ja soovitavad võtta kaasa mütsid, päikesekreemi, päikeseprillid ja mugavad matkakingad või sandaalid. Teistkordsel väljasõidul Potocari, jällegi konverentsi raames, ei mainita osalejatele eelnevalt, et külastatakse ka genotsiidi ohvrite matmispaika, kus kalmistu ja memoriaaliga kõrvuti kestab massihauas lebavate surnukehade identifitseerimise töö. Ekskursandid saavad sellest teada mõned minutid enne bussi väljasõitu.

Autor kirjeldab lühidalt memoriaali presidendi ülevaadet Srebrenicas toimuvast tööst: 12 aasta jooksul on suudetud identifitseerida umbes 3000 isikut, umbes 5000 isiku tuvastamise töö seisab veel ees. Tapetud isikute tuvastamise on raskeks teinud asjaolu, et serblased korraldasid 1995. aasta sügiskuudel massimõrva ohvrite ümbermatmisi, teatud juhtudel isegi mitmeid kordi, et surnukehi ei leitaks ega saadaks seostada Srebrenica veretööga. Selle tulemusena on olnud juhtumeid, kus ühe ja sama isiku jäänused on leitud viiest erinevast massihauast.

Kõige liigutavam ja kurvem on selles artiklis aga Srebrenica Emade Ühenduse presidendi Munira kõne sellest, millise tundega ootavad Srebrenica lähistel kadunuks jäänud poiste ja meeste emad ja naised uudiseid surnukehade identifitseerijate käest. Kadunute emad elavad ja palvetavad lootuses, et nad ei sureks enne, kui leitakse nende poeg, et matta ise lapse maised jäänused. Munira kõneleb õudusest, mida kogevad igapäevaselt emad, kes ootavad, et leitaks mingigi jäänus nende laste surnukehadest.

Olivera Simicu kirjutis tekitab lugejas küsimuse, kuivõrd suudame mõista kujuteldamatut, äärmuslikke õudusi, mida me pole ise kogenud ja näinud. Ja kuivõrd (kaua) suudame kannatanutele kaasa tunda. Neil paaril päeval, mil ma Srebrenica massimõrva kohta artikleid ja raporteid lugesin, süvenes veelgi (võibolla mõistetamatu) tunne, mida erinevad autorid on Th. W. Adornot parafraseerides (!) väljendanud eelkõige holokausti puhul kui võimetust ja võimatust pärast genotsiidi toimumist edasi elada/kirjutada/rääkida eetikast. [For the record peaks siin kirja panema, mida Adorno tegelikult ütles. Holokausti kohta kirjutatud luulet kritiseeris ta järgmiselt: “Luule kirjutamine pärast Auschwitzi on barbaarne”. ] Sarnaseid tundeid on Susan Sontag väga elegantselt käsitlenud ja enda jaoks probleemina isegi võibolla lahendanud siin blogiski puudutatud kogumiku “At the Same Time” nimiloos – Nadine Gordimeri auks peetud loengu üleskirjutuses “At the Same Time: The Novelist and Moral Reasoning”. Lk-l 226 kirjutab Sontag: “The nature of moral judgments depends on our capacity for paying attention – a capacity that, inevitably, has its limits but whose limits can be stretched. But perhaps the beginning of wisdom, and humility, is to acknowledge, and bow one’s head, before the thought, the devastating thought, of the simultaneity of everything, and the incapacity of our moral understanding – which is also the understanding of the novelist – to take this in.” Sontagi arvates võiks abstraktsete küsimuste, nagu Miks kurjus eksisteerib? või Miks inimesed reedavad ja tapavad üksteist?, asemel küsida: Miks ei ole kurjus igalpool? Miks on kurjus kusagil, aga mitte kõikjal? ning: Mida peaksime tegema meie, keda see kurjus otseselt ei puuduta? Kui kurjuse valmistatud valu kannatavad teised? Sontag viitab Voltaire’i kuulsale lausele, mis oli filosoofi reaktsioon uudisele, et Lissabonis on toimunud kohutav maavärin (1. novembril 1755): “Lissabon on varemeis, aga meie siin Pariisis tantsime.” Sontagi sõnul võiks eeldada, et 20. sajandi ehk genotsiidide ajajärgu kaasaegne ei peaks paradoksaalseks või üllatavaks seda, kui inimesed on nii ükskõiksed selle vastu, mis juhtub samal ajal kuskil mujal. Ja küsib, kas meie kogemuse olemuslik osa pole siis see, et “praegu” hõlmab nii “siin” kui ka “seal” toimuvat? Ja vastab, et võibolla ongi meie saatuseks ikka ja jälle üllatuda sündmuste samaaegsusest, vastandlike inimsaatuste samaaegsusest ning meie abitusest midagi selle vastu ette võtta. Sontagi lahendus on teatud mõttes ettekirjutus kirjanikule – avardada (S.S. kasutab originaalis küll jällegi sõna “stretch”) sellest hoolimata inimkogemust maailmast nii palju kui võimalik. Või teisisõnu, nagu Sontag lk-l 211 tõelise soovitusena kirjanikule ütlebki: “Be serious. By which I meant: Never be cynical.”

Susan Sontagi viimasest raamatust ehk Meie ja Teised

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse blogis ilmus 8. aprillil Maria Mälksoo artikkel Susan Sontagist, liigutav järelehüüe ja autori austusavaldus 2004. aastal surnud ameerika kirjanikule, kelle viimased artiklid, ettekanded ja esseed ilmusid 2007. aastal valikuliselt raamatus “At the Same Time”. Susan Sontagi kui ühiskondlikult aktiivse intellektuaali kohta märgib Mälksoo oma artiklis tabavalt, et too “[v]iljeles praktikas pessoalikku “elada on olla teine“-tunnetust ja printsiipi: “Kes me oleksime, kui me ei suudaks tunda kaasa neile, kes ei ole “meie“ või kes ei ole meiega? Kes me oleksime, kui me ei suudaks iseend unustada – vahetevahelgi? Kes me oleksime, kui me ei suudaks õppida? Andestada? Saada kellekski – või millekski – mida me (veel) ei ole?“”.

Sontagi raamatus on artikkel “Regarding the Torture of Others”, mille Sontag kirjutas pärast Abu Ghraibi vanglas tehtud fotode skandaali ning mis ilmus The New York Times Magazine’is 23. mail 2004 pealkirja all “The Photographs Are Us”. Sontag analüüsib Bushi valitsuse reaktsiooni meediasse lekkinud piltidele, mis kujutavad Abu Ghraibi vangla kinnipeetute piinamist ja alandamist ning mõtiskleb, mida sellised fotod ameerika sõduri ja ka iga keskmise ameeriklase kohta ütlevad. Mäletatavasti oli fotodel kotistatud peade ja paljastatud kehadega iraaklastest kinnipeetavate kõrval poseerimas naljatlevad ja lõbustunud USA sõdurid, kes klõpsutasid mh ka seksuaalseid alandusi taluvatest vangidest digifotosid, et neid siis suveniiride ja/või trofeedena kaasvõitlejatele, sõpradele ja sugulastele saata. Sontag otsib paralleele teiste minevikus aset leidnud õudustega, millest on olemas fotokujutised ning nendib, et isegi saksa sõdurite poolt tehtud piltidel Poolas ja Venemaal toime pandud kuritegudest leidub väga harva kuritegude toimepanijaid, kes on “end sisse seadnud oma ohvrite kõrvale” (lk 132). Võrreldavad fotod pärinevad 1880ndate ja 1930ndate aastate vahelisest ajast. Jutt käib fotodest, kus mõned laia irvega ameeriklased on end lasknud pildistada taustal lintšitud mustanahaliste üles riputatud surnukehad. Sontag tahab rõhutada, et mõlemal juhul väljendavad fotod, et “huviväärsuse” taustal rõõmsate nägudega ülesvõetud ei pea oma tegu häbiväärseks või valeks, vastupidi. Piinamine võib olla taunitud, keelatud ja vähelevinud, kuid seda tajutakse teistmoodi, kui piinatav on piinaja (või ka kõrvalseisja) silmis madalama rassi või religiooni esindaja – Teine. Ja täpselt seda on keskmisele ühendriiklasele, rääkimata Iraaki saadetud sõdurist, sisendatud. (Seda, et Abu Ghraibis hoiti kinni ka suvalistel asjaoludel arreteeritud inimesi, pidid sõjaväelased teadma. Seega ei saa väga tõsiselt võtta tavapäraselt suhteliselt verejanulise keskmise kodaniku argumenti, et kõige räigemas kuriteos kahtlustatava/süüdistatava puhul võib “käitlemisel” kindad käest tõmmata.)

Kõnealuse skandaali kõrval ilmneb ületamatu meie-nemad vastandus ja sellest tulenev vabam või olematu nõue järgida põhilisi inimõigusi väljaspool ühendriikide territooriumi rajatud salavanglates (kuulsaim neist Kuubal Guantánamo lahe ääres USA mereväebaasis ning mille ebainimlike tingimuste kohta avaldas eile värske raporti valitsusväline inimõiguste organisatsioon Human Rights Watch) kehtestatud korras (kinnipeetutelt on võetud peamised protsessiõigused, nagu õigus teada, milles seisneb süüdistus, õigus kaitsjale, õigus nõuda, et süüasja arutamine kohtus toimuks mõistliku aja jooksul jms). Abu Ghraib, nagu ka Guantánamo, on meedias eredalt sähvatanud pomm-skandaalid, mis on suures osas tänaseks unustatud. Unustatud mitte sellepärast, et skandaali tekitanud situatsioonid likvideeriti ning ebaõigeid otsuseid langetanud, ebaseaduslikke tegusid toime pannud inimesed said karistada, vaid sellepärast, et ei jätku kriitilist massi, kes survestaks valitsusi lõpetama taunitavat praktikat. Ka väljaspool pommuudiste plahvatamise aega peaks küsima endalt, millega oleme keskmise kodanikuna nõus, kui “Meie” võimuses on talitada “vaenlasega” vastavalt oma paremale äranägemisele ning mida teeme selleks, et oma nõustumatust selgelt välja näidata.