Category Archives: Kirjutamine

Milline tekst müüks? Mis keeles? Mis teemal? Lapselikule lõbuhimulisele lugejaskonnale meelepärast teksti!

Kui vanamoodsad tunduvad need nii vaimu kui ka keha lagunemise lõhnalised kirjanikud, kelle kirjutuses on veel inimene ja maa ja ader ning äng teel lobudikust paremasse elusse. Kui kergesti saab kõrvale heita kirjutise tolmuks pudenemisest, sest see laguneb juba ise su pilgu ees loetamatuks tähepudruks.

*

Käisin täna Harju tn raamatupoes, käe otsas raske pamp raamatutega. Olin kuid tagasi küsinud kirja teel, kas nad on huvitet minu nimetatud raamatutest ning mis nende ostuhind võiks olla. Mulle vastati, kuid hinnad olid nii naeruväärsed, et otsustasin mitte müüa. Täna viisin aga müüa teised raamatud, millest kindlasti lahti saada tahtsin. Juba teel kujutasin ette alandust – osasid raamatuid ei soovita, teisi tahetakse kopikate eest.

Kuuest raamatust taheti kolme, kokku kolme euro eest. Otsustasin anda vaid ühe, mu peo peale antud üks euro oli sandikopikas, mille vastu võtmisega lasin end veelgi alandada. Vedasin raamatuhunniku – sünteetilise mütsi all muutus laup üha märjemaks – tagasi koju. Kui silmitsesin kodus kotist välja laotud raamatuid, need olid justkui väärtuslikumaks muutunud. Olin need päästnud, nende nimel higipisaraid valanud. Nad võisid teiste raamatute kõrval täieõiguslikuna mu riiulisse jääda.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Iha, Kirjutamine

9 aastat kiduviha

Feministlikku logiraamatut kiduviha on kirjutatud 9 aastat. Meeldetuletuseks üks esimestest artiklitest.

screen-shot-2016-11-23-at-12-58-01

Lisa kommentaar

Filed under Iha, Kirjutamine, Seks&Sugu, Viha

Kui kirjutatakse bipolaarsusest, siis tavaliselt on see pedagoogiline jutt: sümptomid, st kuidas ära tunda, mida teha, kuidas ravida jne. Viimastel aastatel on tekkinud veebi ka kogukonnad, kus inimesed räägivad ise oma haigusest, kuid ka siis räägitakse peamiselt, kuidas haigusega elada, kuidas ohumärke ära tunda, mida teha, kuidas ellu jääda, st ikka pedagoogika, mitte analüütika. Olen ammu tahtnud kirjutada bipolaarsusest, kuid ikka on ka mind juhtinud soov õpetada, jagada kogemust ellujäämisest, kuidas päeva planeerida, millest hoiduda jms (st tegelikult väga banaalne ja tehniline jutt, mida iga bukletike võib seletada), vähem vajadus haigust ennast lahti muukida. Seda on aga vaja, sest nüüdisaja psühhiaatria teab endiselt sellest haigusest vähe, st vähe väljaspool sümptomeid ning ravimikompotte, mis võivad inimest aidata. Läbimurre selle haiguse mõistmisel on alles ees, kui uskuda meditsiini progressi. (Läbimurre tuleb kiiremini, mida rohkem huvituda sellest, mida patsient räägib. Praegu räägib aga psühhiaater ning mul on tunne, et paljudele haigetele ei ütle see jutt midagi.)

*

Alles hiljaaegu on hakatud rääkima maania- ja depressiooniepisoodide vaheldumisest lühikese aja jooksul, st maania võib välja lüüa samal kuul, nädalal, isegi päeval, kui depressioon, st nn tujude vaheldumine või kõikumine võib olla kiire, ja ka järsk. Mind on huvitanud aga see, kuivõrd saab inimene ise pendlit mõjutada ning kuivõrd ta ise liikumist esile kutsub. Ma väidan, et maania puhul on rida päästikuid, mis asuvad haige enda näpu all, mida vaja vaid õrnalt tõmmata ning käib pauk. Selleks, et seda ära tunda, läheb aega, palju episoode ning ka siis võid eksida, võid päästikule põrutada ilma et oleksid pauguks valmis.

Võib-olla täpsem kui “paugu” metafoor on “laks”, st kaif või joovastus, ehkki meeleolu  võib tõusta hetkega nagu tulistamisel. Üldjuhul ei taha bipolaarse häirega inimene ka rohte võtta just seetõttu, et ta kardab, et tema elust kaovad nn õnnepäevad, mis on sarnased (narko)joobele. Mis tähendab aga, et soov laksu alla saada on suur ning võib tekkida käitumismuster, mis aitab tujukaifi esile kutsuda. Samuti näib see haigele võimalusena tasakaalustada madalseise, mille päästikute ära tundmine on veel palju raskem ning nende vajutamisest hoidumine nõuab suuremat treeningut.


NB! Mida see tekst ei väida:

See tekst ei väida, et haigus on täienisti inimese mõju all ning et iga haige eesmärk peaks olema õppida tundma nn oma päästikuid ja paugusuurust vms. Episoodide vaheldumine ning haiguse enda kulg on mõjutatud paljudest erinevatest asjaoludest – kellel on selleks valguse-pimeduse hulk päevas, regulaarse söömis- ja magamisrežiimi puudumine, elusündmused vms. See tekst ei ole teaduslik, sel ei ole ambitsiooni kirjeldada tõeselt ja lõplikult ühte haigust või mingit aspekti selle kohta.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Haigus, Kirjutamine

Milleks kirjutada/Milleks uskuda

ma ei viitsi kirjutada, sest keegi ei viitsi lugeda. lugemine on muutunud intiimseks ja salajaseks nagu usk, millest ei tohi rääkida, sest see võib solvata, olla pealetükkiv või ohustada teise ateismi. kui ma ütlen, et kas sa juba Lauristini uut mälestusteraamatut oled lugenud, paljastub sinu rumalus, laiskus, pimedus vms, kui sa ei ole sellest teadlik. aga see ei kõlba seltskonnas.

suhe jumalasse ja selle isiklikkus on nüüdisajal nagu suhe raamatutesse, ta võib olla su elus, aga peab olema peidetud. kas olete näinud mõnda “kauni kodu” pilti ajakirjas, kus oleks raamatuid (suured kuuma kohvitassi alused klantsalbumid ei lähe arvesse), veel hullem kui piibel, pühapilt või kodune altar (minu lapsepõlvekodudes ei olnud altareid, küll aga meie lähedastel peresõpradel läti pastoritel, – see mõte ja pilt kodualtarist võlusid mind lapsena väga, nii et olen oma täiskasvanukodudes tihti midagi altarilaadset sisse seadnud (vahel on see vaid mu vannitoa lookas meigilaud, mille kohal ma ise elusa Maarja-ikoonina kõrgun; vahel ostan altarile spontaanseid lisasid, kui on olnud väga hea seks vms, mis väärib ikooniostu).).)

*

olen intiimse ja väikse, väga suletud lugemisklubi liige, mis vaagub juba mõni aasta surmaagoonias – elulaad ja keskkond ei soosi meie tegevust. juba kuid planeerin alustada kirjanduslikku salongi, mõte peab aga ootama, sest mu varade likviidsus on oluliselt vähenenud ning ma ei saaks  inimeste kokkutulemise tõelisi peibutusi pakkuda (kes tuleks kohale vaid tänu avanevale võimalusele rääkida kirjandusest!).

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Kõne, Kirg, Kirjutamine, Kordus

Kiri

Salongi sohvale on lohakalt visatud rebitud äärega roosa paber, millel on inimese käe jälg, kellegi käekiri, mu enda käe kiri! Ma tean, kust see roosa paber pärit on ning millal need read kirjutasin. Hamburger Hauptbahnhofi muuseumi näituse “Kapital” roosa kataloog, millest viimase lehe rebisin ning millele hotellis mõned read kirjutasin. See kritseldatud leheke lohutab mind, pakub kindlust – inimene on siin olnud, inimene, kes tahab oma mõtetest jälje jätta. See lohutab sel hommikul, kui olen näinud keerulist ja peenelt välja joonistatud kiivusõudukat, milles võitlen nii märatseva enda kui ka mu unenäo vihaobjektidega. Kirjaread on korrustes üksteise all, ühtlaste servadega. Tähed enamvähem ühekõrgused. Kirjaleheke trööstib hoolimata teadmisest, mis sellel kirjas on. Ehk eriti just siis. Lihtsalt kiri. Kellegi käsi.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Kirjutamine

Ohhoo

Cannes’i festivalil parima režissööri tiitliga pärjatud ja parima võõrkeelse filmi Oscari nominatsioonile kandideeriv Hou Hsiao-hsieni “Salamõrvar” on ülima elegantsusega komponeeritud majesteetlik surmatants.
Hiinas valitsenud Tangi dünastia aegades toimuva sündmustiku peategelane on imekaunis röövitud tütarlaps Nie, kellest tema vangistajad on koolitanud julma palgamõrtsuka. Kui tapja saab ülesandeks surmata oma kunagine kallim, peab Nie langetama raske valiku perekonna, südame ja palgamõrvari au vahel.
Pealtnäha klassikalisest loost on lavastaja Hou Hsiao-hsieni geniaalsus võlunud ekraanile hingematvate kaadritega lummava ja intelligentselt paeluva loo, mille juured paistavad võrsuvat otse Hiina iidse kultuuri südamest.
Paeluv ja müstiline “Salamõrvar” voolab kui elujõgi kõigi oma ekstaaside, ilu ja ka õudustega ning uskumatult lihtne on sukelduda enigmaatilise kinokunsti ülevatesse ja unustust pakkuvatesse voogudesse.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Kirjutamine

Kui inimene ei mõista või vihkab oma kirjutuse subjekti, siis võiks jätta kirjutamata. Seksismist ja eidšismist selles tekstis ma üldse ei räägi. P. Matsin Õnnepalu viimasest http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/tonu-onnepalu-puhapaevakool/

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Iha, Kirjandus, Kirjutamine