veebruar

Läksin Kristiina poole, ta oli meist ainuke, kes elas kesklinnas. Ta oli nädalavahetuseti pea alati kodus ning ta kappides leidus kanget alkoholi. Lisaks olin sel talvel temasse lootusetult armunud. Tema vastamata armastus pani mind jooma ja vasaku käsivarre nahka lõikuma. Kui jõin, siis muutusin pealetükkivaks ning surusin oma balalaikat musitseerimisoskuseta inimeste sülle nõudes, et nad mängiksid.

Saatsin talle sel pühapäeval sõna, et jõuan 15 minuti pärast, pilli jätsin koju. Ta vastas mühatusega, mis mind sageli ebakindlaks tegi – kas ta tahab mind üldse näha?

Ka näost näkku kohtles ta kõiki oma külalisi nii nagu oleks tal midagi paremat teha kui sõpru võõrustada. Ometi oli ta suurepärane võõrustaja. Kangele alkoholile lisaks oli tal alati aperitiiviks pakkuda pähkleid ja soolaküpsiseid ning väikeseid juustukuubikuid, mida võis lõputult süüa ilma et neist kõht täis võinuks saada. Ka veebruaris oli ta sügavkülmas jääkuubikuid – küll ainukesed söödavad asjad tema sügavkülmikus, muu ruumi võtsid enda alla kilesse mähitud vanad raamatud. Mõni suvi tagasi oli ta avastanud magamistoa raamaturiiulitelt raamatutäide infestatsiooni, veel praegugi võis ka kütteperioodil kohata mõnes vähem tolmutatud nurgas üksikut uimast pea läbipaistva kerega kirbu moodi hüppavat täid. Kristiina jälgis raamatuid kiivalt, kui mõni vana raamat ilmutas vähimatki märki hallitusest või kummalist värvi tolmust, pidi köide nädala 18-miinuskraadises külmas veetma. Külm tapab hallituse, millest täid toituvad, selgitas ta külalistele. Raamatutäisid, nagu kõike uut, mis tema teele sattus, oli ta teaduskirjanduse abil põhjalikult tundma õppinud. Teadis nende ladina-, inglise- ja prantsusekeelset nimetust, meeliselupaiku ning menüüd. Ka seda, kuidas neist mürkideta lahti saada. Teoorias oli ta tugev.

Kui ma jägermeistri ja koola segule jääd otsisin, lebas jää kõrval Mats Traadi irdinimese 1977. aasta väljaanne.

  ”Traat on täitanud?” hüüdsin üle õla korteri perenaise poole. Ta ignoreeris mu märkust. Kuidas küll soovisin teda naerma ajada, teda endasse armuma panna!

  

tahad ettekäänet?

Kirjutama peaks ainuüksi juba selle tõttu, et need, kes sind pehmeks, turvaliseks ja armsaks peavad, sind seestpoolt näeksid.

“Ta mõtles abielluda

..”väga noore veetleva neiuga”, kellega oli tutvunud /../ mereäärses kuurortis, kus oli veetnud suvepuhkused aastatel /…/, aga selle asemel eemaldus ta maailmast, et kirjutada oma romaani, mille esimene käsikiri valmis septembris /…/.”

soojade ja pehmete käte puudutusel kärises lahti ammu kinni traageldatud tume kuristik. liha, kuristiku serval, nõudis ümaratelt sõrmedelt, et need ületaks lõhe, pigistaks vastaskaldad kokku, et kärinast pudenenud hakkest voolitaks tervik, väike hakklihanukuke, kellega mängitaks.

Cosette

teiste seas on üks töö või tekst, mis on orvust peksukott, toidu ja hoolitsuseta. mu salajane lemmik, keegi, kellest tahaksin teha midagi ekstra erilist. temast peaks saama šedööver, Galatea, kes õigustab mu tööd või siis vähemalt mu teiste tööde keskpärasust. Cosette aga kuhtub laua all, sest ehkki mõtlen talle unistades ja süüd tundes, ei pööra ma talle tähelepanu ning ta jääb üha väiksemaks ja väiksemaks. vaatan tast mööda, sest ma ei usu, et suudaksin igapäevaselt temaga tegeleda, et mul on võime räpakast plikast iludus voolida.

*

Motiveerisin end sellega, et saan veskikivi kaelast, saan häbist lahti; lubasin, et kui see kirjutatud saab, võin endale kasvõi korteri osta, spasse minna, vedeleda ja mitte millelegi mõelda. Nagu oleks orvu pea mu jalge vahel kinni ja ehkki see on peaaegu talumatult ebamugav, ei jaksa ma teda endast välja pressida.

1.

Andrei seisis oma üürikorteri esikus käed laiali nii et sõrmed puudutasid esikuseinu. Alateadlik žest, mis pidi tema väikest ja saledat keha suuremaks tegema ning varjama ta hirmu naise ees, kellega ta viimase kaheksa kuu jooksul maganud oli, ja kes nüüd tema ees endale talvemantlit selga ajas. Jõulud olid tulemas, ta oli just emale teatanud, et sel aastal ta hingamisteedeviiruse puhangu tõttu koju ei sõida. Ema oli selle uudisega üllatavalt kiiresti leppinud, kiiremini kui tema ideega tulla küll koju, kuid elada esimesed paar päeva kütmata ja elektrita kõrvalhoones, juhuks kui oletatav haigus end ilmutama peaks.
Kirsti oli nüüd riides ja valmis lahkuma. Naised ootasid pea alati säärasel momendil mingit tähendusrikast žesti või sõnumit, mille peale ta tavaliselt ei suutnud piisavalt kiiresti tulla ning ta teadis, et tema keskendunud ja murelik nägu reetis teda. Kas ta peaks teisele 25ndaks oma seltskonda pakkuma? Pidi ta paluma veel enne jõule kiiret kohvikukohtumist, et anda naisele üle mõni väheväärtuslik kink, et teda ei saaks täielikus hoolimatuses süüdistada? Kirsti oli üldjuhul tüünemapoolne ise elus hakkama saav naine, kes ei varjanudki, et otsis Andrei seltsi füüsilise läheduse eesmärgil, kuid isegi tema nõudis pärast seksi rituaalide täitmist, arutama pidi nende suhte iseloomu üle, rääkima tunnetest, kusjuures Andrei oli õppinud, et SMS, kus ta kirjeldab oma rõõmu selle üle, et on söönud just oma meelispitsat ja joonud klaasi punast veini, ei ole see, mida Kirsti temalt ootab. Suhtlemine teise inimesega oli segadusse ajav. Kui Andrei oleks teadnud, mis oli veel tulemas, oleks ta seal samas vaimsest pingest kokku varisenud.

1. aprill 2015

Filmiarst ütles, et inimesed ei muutu. Ei muutu!

Loen vanu sissekandeid. Kas see on tõesti olnud? Olen kasutanud punast tintekat, käekiri on käest ära, seda ei pea keegi kunagi välja lugema, kirjutatud on väljutamise pärast. Lehekülje paremal äärel on tundide kaupa erinevate valuvaigistite doosid, et ei võtaks liiga palju, need ei ole mõeldud ajaloo jaoks.

kl 7 Ibumet 500

kl 12 Co-codam 500

17 Ibu 400

21:30 Coldrex

01:17 Ibum 400

On üks maailm, kust eemale hoida, ning teine, mis luua. Tuleb luua see maailm.

*

Päevi ja päevi Houellebecq. Ma tunnen teda läbi ja lõhki.

kl 12:45 Ibu

kl 3 ? Coco

kl 9 Coco

kl 13 Coco

19:30 Coco

you should learn when to go

ei hingelistki vabadusel harjus nigulistes hakkab selg valutama ta väänas mind liiga kõvasti oleme suletud teadmata ajaks uksed kinni kes saadab teise sellisesse linna ilma kohvita mitte ühtegi võõrast kellelt suitsu küsida et ta hingeõhku ära puhuda rataskaevus hakkab sadama isegi krahl on kinni nunne pagarid samuti balta taga kära & liikumine naine söödab kajakaid kõige rohkem üksi kui ta ei tahaks voodilt tõusta et mind välja lasta telliskivis varesel nokas saiatükk heina tänava plankudel rästad tunnistamas mu kojutulekut

 

Avatud kriitika ülistus

Hea kunstnik on tavaliselt ka lollakas. Paistab, et sama kehtib kirjanike puhul. Aga nüüd on rumalusest küllalt saanud. Olen mitu Kirjaniku uuemat teksti pooleli jätnud, mitte seetõttu, et need kordaks varasemat, kordust on olnud juba kümme aastat ja andunud lugejad on nagu lapsed, kes tahaks igal õhtul sama unejuttu kuulda, vana meetod ei tööta lihtsalt enam. Keerutamine ja väänutamine ei vii enam tõese juurde, jutt sumbub segasteks uidudeks, mõtted on poolikud ja argised.

Olen vahel olnud häiritud, kui kriitik mõnele mu vanale lemmikule selja keerab, heites ette, et kirjanik avaldab liiga palju, kordab end ning hakkab ära vajuma, sest sama meetodiga võib sõuda kaua, aga see peab töötama. Kui see enam ei tööta, tuleb otsida uus või hääbuda. Imelik, et ükski kriitik ei ole sellele sel aastal veel osutanud. Avastasin, et minus on ka õel ja kibe lugeja, kes nagu masohhistlik armastaja piinab ja õrritab end väljamõeldistega armuloo õudsest lõpust (ma tulen koju ja armastatu on võõra embuses; saabun armastatu juurde, aga ta on surnud jne jne) – mu armastatu on end viimaks täis teinud, jumalus, kes on jutlustanud alla lugeja peale, variseb vääritu inimesena mu ette. On minu suuremeelsus, kas astun talle peale või mitte.

analüüs

Kõik tema teoste peamised teemad nähtuvad juba aastaid varem kirjutatud lühitekstides. Ei, parandan, peamised emotsioonid. Raamatud on nende pildikeste või tunderaportite süvakäsitlused. Mis on teda küll motiveerinud nende juurde tagasi pöörduma? Hirm, et lugeja ei mõista, kui talle samm-sammult emotsiooni kätte ei too? Kui piinav võib olla täielikku ja täiuslikku sentimenti osakesteks lõhustada!

*

Üritasin kirjutada sel suvel (ideoloogilist) utoopiat. (Iga utoopia on arvatavasti ideoloogiline.) Teadsin kohe alguses, et iga kirjanduslik utoopia on ka, või isegi eelkõige, düstoopia. Lasin tumedatel värvidel kohe üle võtta, aga düstoopia jäi düstoopiaks ilma heledama kiireta.

Miks ei toimi see vastupidi? Tumeda maailma loomisel ei teki kahtlust, et võibolla avaldub siin hoopis paradiis. Või?

ettepanek

Nende kirjavahetus võinuks olla täiuslik, aga ei olnud. Mõlemad lugesid oma lemmikautoreid ja tahtsid, et ka teine sama teeks. Kumbki aga soovitusi ei kuulanud. – risti-rästi kultuuriviiteid, nimed, muljed, vaimustused. Selline kirjavahetus eeldab autoritelt täielikku umbisikulisust, st väljaspool kunstielamusi poleks tohtinud neil emotsioone olla. Kõik isiklik oli seotud üksnes kultuuriga, iga meeldimine seotud teose, mitte inimesega, nii et kirjad võinuks otseläkitamise asemel ilmuda ajalehes, kust adressaat ühes kõigi teiste lugejatega seda lugeda oleks saanud. Milleks oodata haigusi või vanadust, kui kirjavahetuse saab kohe avaldada.

Õhtu sinisel künkal, mu tsurr-alal, on täiuslik, on talutavam kui päev, nagu oleks oodatud soojuse ja valguse kiired mürgised, liiga kanged, et keskpäeval majast väljudes ellu jääda. Loen bbc kevadsuitsiidide statistikat. see ei puuduta mind otseselt, tahan lihtsalt teada seroto-rahutusest, mis õhtuks migreeniks kasvab. People acting upon their thoughts.

Milline tekst müüks? Mis keeles? Mis teemal? Lapselikule lõbuhimulisele lugejaskonnale meelepärast teksti!

Kui vanamoodsad tunduvad need nii vaimu kui ka keha lagunemise lõhnalised kirjanikud, kelle kirjutuses on veel inimene ja maa ja ader ning äng teel lobudikust paremasse elusse. Kui kergesti saab kõrvale heita kirjutise tolmuks pudenemisest, sest see laguneb juba ise su pilgu ees loetamatuks tähepudruks.

*

Käisin täna Harju tn raamatupoes, käe otsas raske pamp raamatutega. Olin kuid tagasi küsinud kirja teel, kas nad on huvitet minu nimetatud raamatutest ning mis nende ostuhind võiks olla. Mulle vastati, kuid hinnad olid nii naeruväärsed, et otsustasin mitte müüa. Täna viisin aga müüa teised raamatud, millest kindlasti lahti saada tahtsin. Juba teel kujutasin ette alandust – osasid raamatuid ei soovita, teisi tahetakse kopikate eest.

Kuuest raamatust taheti kolme, kokku kolme euro eest. Otsustasin anda vaid ühe, mu peo peale antud üks euro oli sandikopikas, mille vastu võtmisega lasin end veelgi alandada. Vedasin raamatuhunniku – sünteetilise mütsi all muutus laup üha märjemaks – tagasi koju. Kui silmitsesin kodus kotist välja laotud raamatuid, need olid justkui väärtuslikumaks muutunud. Olin need päästnud, nende nimel higipisaraid valanud. Nad võisid teiste raamatute kõrval täieõiguslikuna mu riiulisse jääda.

9 aastat kiduviha

Feministlikku logiraamatut kiduviha on kirjutatud 9 aastat. Meeldetuletuseks üks esimestest artiklitest.

Kui kirjutatakse bipolaarsusest, siis tavaliselt on see pedagoogiline jutt: sümptomid, st kuidas ära tunda, mida teha, kuidas ravida jne. Viimastel aastatel on tekkinud veebi ka kogukonnad, kus inimesed räägivad ise oma haigusest, kuid ka siis räägitakse peamiselt, kuidas haigusega elada, kuidas ohumärke ära tunda, mida teha, kuidas ellu jääda, st ikka pedagoogika, mitte analüütika. Olen ammu tahtnud kirjutada bipolaarsusest, kuid ikka on ka mind juhtinud soov õpetada, jagada kogemust ellujäämisest, kuidas päeva planeerida, millest hoiduda jms (st tegelikult väga banaalne ja tehniline jutt, mida iga bukletike võib seletada), vähem vajadus haigust ennast lahti muukida. Seda on aga vaja, sest nüüdisaja psühhiaatria teab endiselt sellest haigusest vähe, st vähe väljaspool sümptomeid ning ravimikompotte, mis võivad inimest aidata. Läbimurre selle haiguse mõistmisel on alles ees, kui uskuda meditsiini progressi. (Läbimurre tuleb kiiremini, mida rohkem huvituda sellest, mida patsient räägib. Praegu räägib aga psühhiaater ning mul on tunne, et paljudele haigetele ei ütle see jutt midagi.)

*

Alles hiljaaegu on hakatud rääkima maania- ja depressiooniepisoodide vaheldumisest lühikese aja jooksul, st maania võib välja lüüa samal kuul, nädalal, isegi päeval, kui depressioon, st nn tujude vaheldumine või kõikumine võib olla kiire, ja ka järsk. Mind on huvitanud aga see, kuivõrd saab inimene ise pendlit mõjutada ning kuivõrd ta ise liikumist esile kutsub. Ma väidan, et maania puhul on rida päästikuid, mis asuvad haige enda näpu all, mida vaja vaid õrnalt tõmmata ning käib pauk. Selleks, et seda ära tunda, läheb aega, palju episoode ning ka siis võid eksida, võid päästikule põrutada ilma et oleksid pauguks valmis.

Võib-olla täpsem kui “paugu” metafoor on “laks”, st kaif või joovastus, ehkki meeleolu  võib tõusta hetkega nagu tulistamisel. Üldjuhul ei taha bipolaarse häirega inimene ka rohte võtta just seetõttu, et ta kardab, et tema elust kaovad nn õnnepäevad, mis on sarnased (narko)joobele. Mis tähendab aga, et soov laksu alla saada on suur ning võib tekkida käitumismuster, mis aitab tujukaifi esile kutsuda. Samuti näib see haigele võimalusena tasakaalustada madalseise, mille päästikute ära tundmine on veel palju raskem ning nende vajutamisest hoidumine nõuab suuremat treeningut.

---

NB! Mida see tekst ei väida:

See tekst ei väida, et haigus on täienisti inimese mõju all ning et iga haige eesmärk peaks olema õppida tundma nn oma päästikuid ja paugusuurust vms. Episoodide vaheldumine ning haiguse enda kulg on mõjutatud paljudest erinevatest asjaoludest – kellel on selleks valguse-pimeduse hulk päevas, regulaarse söömis- ja magamisrežiimi puudumine, elusündmused vms. See tekst ei ole teaduslik, sel ei ole ambitsiooni kirjeldada tõeselt ja lõplikult ühte haigust või mingit aspekti selle kohta.

Milleks kirjutada/Milleks uskuda

ma ei viitsi kirjutada, sest keegi ei viitsi lugeda. lugemine on muutunud intiimseks ja salajaseks nagu usk, millest ei tohi rääkida, sest see võib solvata, olla pealetükkiv või ohustada teise ateismi. kui ma ütlen, et kas sa juba Lauristini uut mälestusteraamatut oled lugenud, paljastub sinu rumalus, laiskus, pimedus vms, kui sa ei ole sellest teadlik. aga see ei kõlba seltskonnas.

suhe jumalasse ja selle isiklikkus on nüüdisajal nagu suhe raamatutesse, ta võib olla su elus, aga peab olema peidetud. kas olete näinud mõnda “kauni kodu” pilti ajakirjas, kus oleks raamatuid (suured kuuma kohvitassi alused klantsalbumid ei lähe arvesse), veel hullem kui piibel, pühapilt või kodune altar (minu lapsepõlvekodudes ei olnud altareid, küll aga meie lähedastel peresõpradel läti pastoritel, – see mõte ja pilt kodualtarist võlusid mind lapsena väga, nii et olen oma täiskasvanukodudes tihti midagi altarilaadset sisse seadnud (vahel on see vaid mu vannitoa lookas meigilaud, mille kohal ma ise elusa Maarja-ikoonina kõrgun; vahel ostan altarile spontaanseid lisasid, kui on olnud väga hea seks vms, mis väärib ikooniostu).).)

*

olen intiimse ja väikse, väga suletud lugemisklubi liige, mis vaagub juba mõni aasta surmaagoonias – elulaad ja keskkond ei soosi meie tegevust. juba kuid planeerin alustada kirjanduslikku salongi, mõte peab aga ootama, sest mu varade likviidsus on oluliselt vähenenud ning ma ei saaks  inimeste kokkutulemise tõelisi peibutusi pakkuda (kes tuleks kohale vaid tänu avanevale võimalusele rääkida kirjandusest!).

Kiri

Salongi sohvale on lohakalt visatud rebitud äärega roosa paber, millel on inimese käe jälg, kellegi käekiri, mu enda käe kiri! Ma tean, kust see roosa paber pärit on ning millal need read kirjutasin. Hamburger Hauptbahnhofi muuseumi näituse “Kapital” roosa kataloog, millest viimase lehe rebisin ning millele hotellis mõned read kirjutasin. See kritseldatud leheke lohutab mind, pakub kindlust – inimene on siin olnud, inimene, kes tahab oma mõtetest jälje jätta. See lohutab sel hommikul, kui olen näinud keerulist ja peenelt välja joonistatud kiivusõudukat, milles võitlen nii märatseva enda kui ka mu unenäo vihaobjektidega. Kirjaread on korrustes üksteise all, ühtlaste servadega. Tähed enamvähem ühekõrgused. Kirjaleheke trööstib hoolimata teadmisest, mis sellel kirjas on. Ehk eriti just siis. Lihtsalt kiri. Kellegi käsi.

Ohhoo

Cannes’i festivalil parima režissööri tiitliga pärjatud ja parima võõrkeelse filmi Oscari nominatsioonile kandideeriv Hou Hsiao-hsieni “Salamõrvar” on ülima elegantsusega komponeeritud majesteetlik surmatants.
Hiinas valitsenud Tangi dünastia aegades toimuva sündmustiku peategelane on imekaunis röövitud tütarlaps Nie, kellest tema vangistajad on koolitanud julma palgamõrtsuka. Kui tapja saab ülesandeks surmata oma kunagine kallim, peab Nie langetama raske valiku perekonna, südame ja palgamõrvari au vahel.
Pealtnäha klassikalisest loost on lavastaja Hou Hsiao-hsieni geniaalsus võlunud ekraanile hingematvate kaadritega lummava ja intelligentselt paeluva loo, mille juured paistavad võrsuvat otse Hiina iidse kultuuri südamest.
Paeluv ja müstiline “Salamõrvar” voolab kui elujõgi kõigi oma ekstaaside, ilu ja ka õudustega ning uskumatult lihtne on sukelduda enigmaatilise kinokunsti ülevatesse ja unustust pakkuvatesse voogudesse.