Category Archives: Kõne

Viimasel ajal süveneb minus tunne, et olen rumal, aeglane, isegi taipamatu. Jälgin hoolikalt esimesi dementsuse märke – sõnad ei tule meelde, eneseväljendus on katkendlik, eksin oma mõtete umbkäikudesse, keeled, mida arvasin rahuldavalt valdavat, eemalduvad mu kõri ja keele ulatusest. Paralleelselt, ei olegi midagi öelda, arutada, targutada, ilma et ei kõlaks triviaalse, tobeda või edevana. Sumbun enda sisemisse vaikusse, liikumatusse.

Ometi läheb see vaigenemine* mulle veel korda – üritan nooremate kolleegide ingliskeelse vadinaga kaasa minna, forsseerin pedaali, teades, et tundun endale narrina. Nüüd siis tean, kuidas on olla elevuse ja elusamuse pealtvaatleja, midagi, mis tundus mulle kunagi mõistmatu. (Lugesin Mmi kingitud Vita Sackville-Westi “All passion spent” – väga meeldiv ja nauditav raamatuke vanaks saamise rõõmust, suveräänsusest ja õdususest -, ja arvasin, et mõistan seda.)

Üks ärevust tekitav ning teine lootust andev artikkel.

*Kuidas ei ole vaigenemist ÕSis, kas ei ole ma seda sõna alatasa oma kodus kasutatavana kuulnud! 1943. aasta Postimees, küll, kirjutab, et ilm vaigenes.

Hommikusöögilauas istus mu vastas Hannah Arendt, kelle kõigutamatus, nördimus ja ärritumus mõjusid hästi:

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Füüsiline, Iha, Kõne

Trumpi kohta kirjutatud artiklite kõrvale on kosutav lugeda sellist järelehüüet.

Lisa kommentaar

Filed under Ilu, Kõne, Kirg

Mäletan oma esimesi kohtumisi läänest tulnud inimestega 90ndate alguses. Olime nagu põhjuseta vangistatud, kes tahtsid ukse avanedes ebaõiglusest kogu maailmale teada anda. Pettumusega sain peatselt aru, et minu või meie lugu ei olnud midagi, mida nii hõlpsalt saaks seltskondliku olengu käigus arusaadavalt edasi anda. Ka kõige traagilisem noot jutustaja hääles ning suure veenmisjõuga seletatu ei jõudnud kuulajale kohale. Nagu ei mõistetud minu silmis minu järjest täpsemateks ning kuivemateks ajalookirjeldusteks kujunevaid jutustusi, millega üritasin pakkuda kuulajale mugavamat ärakuulaja rolli. Toona panin selle “lääne inimeste” moraalse ja intellektuaalse loiduse ning ka üldise lotakil olemise viisi süüks (tihti tundsin siis, et pean hoidma tagasi enda sees mäslevat kirglikku soovi paisata endast teise peale/ette kõik kõige tähtsam, tugevam oma teadmises ja kogemuses, et sobituda sordiini all kulgevate seltskonnakaaslaste sekka). Hiljem, pärast sadu palgest palgesse kohtumisi kultuuripiiride eripoolte esindajate vahel, kui veendusin, et lääneliku seltskondliku suhtluse etiketti ei kuulu kirglikult räägitud ning inimliku suhtluse baastundele – empaatiale – apelleeriv vägivaldne lugu, kui jutustaja ei suuda end kogejast distantseerida, mis lubaks suhtuda räägitusse kui lihtsalt loosse, mis on kurioosne, meelelahutuslik või isegi naljakas, ning pärast mõnevõrra küpsema ja talitsetuma suhtlusmaneeri omandamist, tunnen endiselt vahel, et on kohatu võimatu vastata ausalt küsimustele: Mida tähendas elada Eestis II ms ajal või pärast sõda? Mis siis ikkagi juhtus? Mida oli teie-kogemuses teistsugust meie-kogemusest? Mis oli/on see suur narratiiv, mis sinu või sinu pere elu määras ja määrab? (Nii täpset küsimust ei osanud tavaliselt keegi küsida, ise eeldasin vahel, et küsitakse just selle järele).

Viimased kümme aastat olen olnud tihti ka ise küsija oma hiina, valgevene, vene jt rahvustest tuttavate vastas. Olen tundnud endas õrna õlaväristust, kui vestluskaaslane enda või oma lähedaste äärmuslikest kogemustest rääkides jõuab sõnadega väljendamatu piirialale, transitaolisesse jutustaja positsiooni, kus kogetut peab rohkem kui sõnad andma edasi häälevibra, emotsiooni sumbuv sõnatus. Sõnatus on tsivilisatsiooni piir. Kogetu sõna mõistmise alus. Vene transaktivist ütleb 80ndate keskel Lääne-Euroopas või Eestis sündinud inimestele, et vabadust ei ole, sõna kasutamise eest võib vangi minna ning ma näen kuulajate nägudelt, et nad ei mõista, mida kuulevad, nende kogemuses ei ole midagi, millega neid sõnu mõistetavaks muuta. Märgin selle momendi enese jaoks ning üritan viia jutu seltskondlikult kütkestavamatele teemadele, milles egoistlikult kalambuuritseda.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Huumor, Isamaa, Kõne, Kirg

Milleks kirjutada/Milleks uskuda

ma ei viitsi kirjutada, sest keegi ei viitsi lugeda. lugemine on muutunud intiimseks ja salajaseks nagu usk, millest ei tohi rääkida, sest see võib solvata, olla pealetükkiv või ohustada teise ateismi. kui ma ütlen, et kas sa juba Lauristini uut mälestusteraamatut oled lugenud, paljastub sinu rumalus, laiskus, pimedus vms, kui sa ei ole sellest teadlik. aga see ei kõlba seltskonnas.

suhe jumalasse ja selle isiklikkus on nüüdisajal nagu suhe raamatutesse, ta võib olla su elus, aga peab olema peidetud. kas olete näinud mõnda “kauni kodu” pilti ajakirjas, kus oleks raamatuid (suured kuuma kohvitassi alused klantsalbumid ei lähe arvesse), veel hullem kui piibel, pühapilt või kodune altar (minu lapsepõlvekodudes ei olnud altareid, küll aga meie lähedastel peresõpradel läti pastoritel, – see mõte ja pilt kodualtarist võlusid mind lapsena väga, nii et olen oma täiskasvanukodudes tihti midagi altarilaadset sisse seadnud (vahel on see vaid mu vannitoa lookas meigilaud, mille kohal ma ise elusa Maarja-ikoonina kõrgun; vahel ostan altarile spontaanseid lisasid, kui on olnud väga hea seks vms, mis väärib ikooniostu).).)

*

olen intiimse ja väikse, väga suletud lugemisklubi liige, mis vaagub juba mõni aasta surmaagoonias – elulaad ja keskkond ei soosi meie tegevust. juba kuid planeerin alustada kirjanduslikku salongi, mõte peab aga ootama, sest mu varade likviidsus on oluliselt vähenenud ning ma ei saaks  inimeste kokkutulemise tõelisi peibutusi pakkuda (kes tuleks kohale vaid tänu avanevale võimalusele rääkida kirjandusest!).

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Kõne, Kirg, Kirjutamine, Kordus

Lahtristame siis juba kõik teema kaupa ning ööklubiinimesed ei pääse kirjutama teadmiseks süvenenud ja peenete nüanssidega kirjutiste autori, feministliku teoreetiku mõtetest. Tegelikult juhtunud elu kujutamise risustamine ja robustsuse aste on jälestusväärne. Ma arvan, et minu üleskutse praegu ja ka aastaid varem on olnud täielikult boikoteerida teatud väljaandeid. Ma pööran oma näo sellest ära.

Hoida oma mälupiltide värve kõigi toonidega värelemas, inimeste kõne ja selle kõrgus koos pildiga nende näost lähenemas minu näole, tema huuli kõverdumas rääkides kergelt vasakule, hambaid, silmi, mille ripsmed on kooldunud sirgelt üles.Ta kõnetas mind. Sa kõnetasid mind. Millest me rääkisime? Ja veel sada aistingut selle sündmuse ümber, sees ja tuumas.

Lisa kommentaar

Filed under Kõne, Kirg

Ütlemisi

“See vaene vanainimene, temale ma kiiret retsepti anda ei saa.” (Vaesuse vastu võitlemine Tallinna äärelinnas)

“Kas politsei on kättesaadav?” (Narkomaaniast ja riskikäitumisest)

“Ka meil Nõmmel, kus mina elan, on vanu inimesi, kel pole raha.” (Vaesusest Koplis)

“Ärme neid narkomaane küll tänavalt ära korja! – Kuhu politsei nad vaevlema viib?”

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Isamaa, Kõne

Parem puua surnud abikaasa kui elav armuke

Fellini Satyriconis on stseen, milles räägitakse lugu vooruslikust abielunaisest, kellest saab ootamatult lesk. Fellini näitab lese itkemist, ümbritsevate inimeste ahastamist, surnuvalvet jms comme il faut.

http://garydevore.files.wordpress.com/2012/10/viiif.jpg

(Lesk on mõistujutus liiga ahastav, sest jääb teistest maha mehe laiba juurde teda leinama, kuni tuleb nägus sõdur, kes valvas läheduses poodud varast. Noor mees ütleb lesele, et ei ole mõtet end tappa, vaid just laip peaks teda veenma elu nautima. Ta annab naisele juua ja kannustab vaprusele elada. Peatselt nad suudlevad. Nende armatsemise ajal tulevad varga pereliikmed ja viivad ta surnukeha. Sõdur ahastab, sest teab, milline on tema karistus kohustuse täitmata jätmise eest. Ta tahab end ise mõõgaga läbi torgata, kuid lesk, tema vastne armuke võtab keelata: “Parem puua surnud abielumees kui elus armuke.”) Ma mõistsin seda vaadates midagi. Oluline on act out – näitlemine, tegutsemine konventsiooni järgi. Kui on armusuhe, siis peab näitlema armastust, kui on abielu, peab näitlema abielu, kui on abikaasa matus, siis peab näitlema leinavat leske, kui tuleb elule äratav noor armuke, tuleb armuda jne jne. Ei ole inimese tõde ega ausaid tundeid. Mäss on naiivne ja võitlus siiruse eest on rumal. Tõeline siirus peitub konventsiooni kohusetruus täitmises. Pole midagi tõesemat ja siiramat kui rituaali järgimine, etteantud šabloonide kasutamine. Sest mis on abielu või heteroarmusuhe ilma etteantud ajaloolise traditsioonita?! Ainuke võimalus on täita rolli, kohust jne. Kõik aususe ja tõe eest võitlevad jüngrid kobavad veel suuremas pimeduses kui need, keda nad kritiseerivad.

 

Lisa kommentaar

Filed under Kõne