mees/naine, keda ei olnud

teise armastus tõmbab olemisse, mis pole kunagi päris vaba. kui ei armasta, siis ei ole. olemisse tõmbamist saab takistada sõnadega. nõnda lobises ta katkematult autos, köögilaua taga, teatripuhvetis ja isegi turismitalu terrassi sohval või voodis lebades. sõnu kuuldavale tuues oli ta kindel, et ta ei ole vangistatud sellesse reaalsusesse, milles oli ja armastas teine. ainult keel oli tõeliselt vaba. vabadus oli võimalik vaid läbi keele, mille mänguväli ja -reeglid olid piiramatud. olemine ja keha olemises olid alati piiratud, vangid või orjad isegi siis, kui kehad olid nautimas, rahuldamas enda või oma isanda – vaimu – ihasid.

ta võis jääda varjule olemise eest vaid siis, kui ta vastustas teise pealetungi – mis muud oli armastus!

lõpuks teda ei olnudki. vabaduseiha ja isetus* olid taandanud ta olematusse.

*Isetus nõuab eraldi selgitust, aga täna olen selle andmiseks liiga väsinud.

meeldetuletus

keri kah…

Clairet, Claret ja klarett

https://insidertasting.com/claret-or-clairet/

https://epl.delfi.ee/eesti/muugile-tuleb-raeapteegi-klarett?id=51064708

tagantjärele

Mina olin Vaskale ammu andestanud. Mul polnud mingeid pretensioone.
Küll aga võttis Buba purjus peaga vana asja korduvalt üles ning tegi Vaskale selle noaloo pärast etteheiteid. Nii ka tol olengul, öeldes, et on aeg see roju ära koristada. Ta olla juba niigi palju jama korraldanud. Seepeale tahtis Vaska püsti tõusta, kuid mina panin kargu nende vahele ja olukord rahunes maha. Mina karguga kumbagi e i löönud!
Siis jõime edasi. Veidi aja pärast hakkas Vaska uuesti püsti tõusma ja Bubat sõimama ning hüüdis: “K e d a peab ära koristama!?” Seepeale Buba lükkas teda. Vaska kukkus sellest kõhuli. Buba jooksis tema juurde ja hakkas teda jalaga peksma ning hüppas ta selja peal. Tolik, kes samuti meiega jõi, palus kamraad Jussil sekkuda ning Vaska eemale viia. Seda Juss teha ka üritas. Buba tõi aga seepeale teisest toast mobiilijuhtme ja hakkas Vaskat kägistama. Tolik läks sel hetkel wc-sse. Tagasi tulles nägi Bubat Vaska kohalt tõusmas, nuga käes ja Vaska kõrval oli pea juures vereloik. Seepeale ütles Tolik, et tehke, mis tahate, tema läheb ära. Ega mul muud suurt öelda pole.

nagu mõned mehed seksportaalides, kes kirjutavad paar lauset ja on juba lõpuni äratuntavad  – keel annab inimese alati ära. lihtsad metafoorid ja kujundid, kui üldse. nagu väike poiss, kes ütleb, et sa oled helikopter, mina maandumisplats. selline, mis on maalitud praami päikesetekile. kui praam liigub, liigun ka mina. vahel on platsil mõni teine helikopter, aga sul on sellest suva. maandud ikka. mida on platsil öelda? kiri “Tere tulemast”.

 

Pimekurtide inglise viipekeele tähestik

Amore e ‘l cor gentil sono una cosa,
sì come il saggio in suo dittare pone,
e così esser l’un sanza l’altro osa
com’alma razional sanza ragione.

Falli natura quand’è amorosa,
Amor per sire e ‘l cor per sua magione,
dentro la qual dormendo si riposa
tal volta poca e tal lunga stagione.

(XX, 1-8)

Vita Nuova paralleeltekstid, mida pikalt otsisin: http://etcweb.princeton.edu/dante/pdp/vnuova.html

Mina, kala!

Ära nimeta mind! Ära osunda mind!
Ma ei ole su nimetatu ega su osundatu. Ainult mina saan end nimetada, ennast öelda.

*

Kas tead, et me ei olegi vee peal!
Muidugi oleme.
Ei, see seal on määrdunud vana peegel, või oota, virvendav ekraan, aga samuti määrdunud.
Aga siin all on ikkagi vesi, tule vaata!
Me mõlemad vaatame mõnda aega läbi paadisilla lauavahede enda alla.
Kas Sa kalu näed?
Ei näe, ma tõesti ei näe! Sa oled ehk seeni söönud, et siin kalu näed.
Ma näen korraga kolme. Näe, liikusid risti üle me vaatevälja!
Nüüd näen.
Mitut kihti Sa näed? Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse… Kõigepealt on sinine taevas, siis puude võratipud, siis järvepõhi ja liiv, mille kohal väikesed kalad, siis vee all seisev paadisild, kalakotkasilmade mustavad koopad kitsas pilus, keegi pool-loom pool-lind olevus, kelle silmade sulgumist ma saan kontrollida.
Ma näen ehk viite. Ma ei teadnud, et kalad moodustavad oma kihi, et ma võin ennast, mida ma ei näe, aga mida tunnen, ka üles lugeda.
Ma näen Su ühte silma! Ja Su naeratuse poolikut.
Ma näen vaid Su juukseid, ei näe Su silmi.
Kust ma valgust siia saan! Kuidas Sina nii palju päiksekiiri püüad?
Ikka näen vaid Su juukseid.
Näen kõrvale vaadates, et ta on keeranud end sõlme, et head vaatenurka saada, et edvistab mu veeminaga, püüab mu veepilku.
Mulle meeldib elajas, kes ma olen – olen ilusam kui ükski teine. 

 

 

 

 

Viimasel ajal süveneb minus tunne, et olen rumal, aeglane, isegi taipamatu. Jälgin hoolikalt esimesi dementsuse märke – sõnad ei tule meelde, eneseväljendus on katkendlik, eksin oma mõtete umbkäikudesse, keeled, mida arvasin rahuldavalt valdavat, eemalduvad mu kõri ja keele ulatusest. Paralleelselt, ei olegi midagi öelda, arutada, targutada, ilma et ei kõlaks triviaalse, tobeda või edevana. Sumbun enda sisemisse vaikusse, liikumatusse.

Ometi läheb see vaigenemine* mulle veel korda – üritan nooremate kolleegide ingliskeelse vadinaga kaasa minna, forsseerin pedaali, teades, et tundun endale narrina. Nüüd siis tean, kuidas on olla elevuse ja elusamuse pealtvaatleja, midagi, mis tundus mulle kunagi mõistmatu. (Lugesin Mmi kingitud Vita Sackville-Westi “All passion spent” – väga meeldiv ja nauditav raamatuke vanaks saamise rõõmust, suveräänsusest ja õdususest -, ja arvasin, et mõistan seda.)

Üks ärevust tekitav ning teine lootust andev artikkel.

*Kuidas ei ole vaigenemist ÕSis, kas ei ole ma seda sõna alatasa oma kodus kasutatavana kuulnud! 1943. aasta Postimees, küll, kirjutab, et ilm vaigenes.

—

Hommikusöögilauas istus mu vastas Hannah Arendt, kelle kõigutamatus, nördimus ja ärritumus mõjusid hästi:

Trumpi kohta kirjutatud artiklite kõrvale on kosutav lugeda sellist järelehüüet.

Mäletan oma esimesi kohtumisi läänest tulnud inimestega 90ndate alguses. Olime nagu põhjuseta vangistatud, kes tahtsid ukse avanedes ebaõiglusest kogu maailmale teada anda. Pettumusega sain peatselt aru, et minu või meie lugu ei olnud midagi, mida nii hõlpsalt saaks seltskondliku olengu käigus arusaadavalt edasi anda. Ka kõige traagilisem noot jutustaja hääles ning suure veenmisjõuga seletatu ei jõudnud kuulajale kohale. Nagu ei mõistetud minu silmis minu järjest täpsemateks ning kuivemateks ajalookirjeldusteks kujunevaid jutustusi, millega üritasin pakkuda kuulajale mugavamat ärakuulaja rolli. Toona panin selle “lääne inimeste” moraalse ja intellektuaalse loiduse ning ka üldise lotakil olemise viisi süüks (tihti tundsin siis, et pean hoidma tagasi enda sees mäslevat kirglikku soovi paisata endast teise peale/ette kõik kõige tähtsam, tugevam oma teadmises ja kogemuses, et sobituda sordiini all kulgevate seltskonnakaaslaste sekka). Hiljem, pärast sadu palgest palgesse kohtumisi kultuuripiiride eripoolte esindajate vahel, kui veendusin, et lääneliku seltskondliku suhtluse etiketti ei kuulu kirglikult räägitud ning inimliku suhtluse baastundele – empaatiale – apelleeriv vägivaldne lugu, kui jutustaja ei suuda end kogejast distantseerida, mis lubaks suhtuda räägitusse kui lihtsalt loosse, mis on kurioosne, meelelahutuslik või isegi naljakas, ning pärast mõnevõrra küpsema ja talitsetuma suhtlusmaneeri omandamist, tunnen endiselt vahel, et on kohatu võimatu vastata ausalt küsimustele: Mida tähendas elada Eestis II ms ajal või pärast sõda? Mis siis ikkagi juhtus? Mida oli teie-kogemuses teistsugust meie-kogemusest? Mis oli/on see suur narratiiv, mis sinu või sinu pere elu määras ja määrab? (Nii täpset küsimust ei osanud tavaliselt keegi küsida, ise eeldasin vahel, et küsitakse just selle järele).

Viimased kümme aastat olen olnud tihti ka ise küsija oma hiina, valgevene, vene jt rahvustest tuttavate vastas. Olen tundnud endas õrna õlaväristust, kui vestluskaaslane enda või oma lähedaste äärmuslikest kogemustest rääkides jõuab sõnadega väljendamatu piirialale, transitaolisesse jutustaja positsiooni, kus kogetut peab rohkem kui sõnad andma edasi häälevibra, emotsiooni sumbuv sõnatus. Sõnatus on tsivilisatsiooni piir. Kogetu sõna mõistmise alus. Vene transaktivist ütleb 80ndate keskel Lääne-Euroopas või Eestis sündinud inimestele, et vabadust ei ole, sõna kasutamise eest võib vangi minna ning ma näen kuulajate nägudelt, et nad ei mõista, mida kuulevad, nende kogemuses ei ole midagi, millega neid sõnu mõistetavaks muuta. Märgin selle momendi enese jaoks ning üritan viia jutu seltskondlikult kütkestavamatele teemadele, milles egoistlikult kalambuuritseda.

Milleks kirjutada/Milleks uskuda

ma ei viitsi kirjutada, sest keegi ei viitsi lugeda. lugemine on muutunud intiimseks ja salajaseks nagu usk, millest ei tohi rääkida, sest see võib solvata, olla pealetükkiv või ohustada teise ateismi. kui ma ütlen, et kas sa juba Lauristini uut mälestusteraamatut oled lugenud, paljastub sinu rumalus, laiskus, pimedus vms, kui sa ei ole sellest teadlik. aga see ei kõlba seltskonnas.

suhe jumalasse ja selle isiklikkus on nüüdisajal nagu suhe raamatutesse, ta võib olla su elus, aga peab olema peidetud. kas olete näinud mõnda “kauni kodu” pilti ajakirjas, kus oleks raamatuid (suured kuuma kohvitassi alused klantsalbumid ei lähe arvesse), veel hullem kui piibel, pühapilt või kodune altar (minu lapsepõlvekodudes ei olnud altareid, küll aga meie lähedastel peresõpradel läti pastoritel, – see mõte ja pilt kodualtarist võlusid mind lapsena väga, nii et olen oma täiskasvanukodudes tihti midagi altarilaadset sisse seadnud (vahel on see vaid mu vannitoa lookas meigilaud, mille kohal ma ise elusa Maarja-ikoonina kõrgun; vahel ostan altarile spontaanseid lisasid, kui on olnud väga hea seks vms, mis väärib ikooniostu).).)

*

olen intiimse ja väikse, väga suletud lugemisklubi liige, mis vaagub juba mõni aasta surmaagoonias – elulaad ja keskkond ei soosi meie tegevust. juba kuid planeerin alustada kirjanduslikku salongi, mõte peab aga ootama, sest mu varade likviidsus on oluliselt vähenenud ning ma ei saaks  inimeste kokkutulemise tõelisi peibutusi pakkuda (kes tuleks kohale vaid tänu avanevale võimalusele rääkida kirjandusest!).

Lahtristame siis juba kõik teema kaupa ning ööklubiinimesed ei pääse kirjutama teadmiseks süvenenud ja peenete nüanssidega kirjutiste autori, feministliku teoreetiku mõtetest. Tegelikult juhtunud elu kujutamise risustamine ja robustsuse aste on jälestusväärne. Ma arvan, et minu üleskutse praegu ja ka aastaid varem on olnud täielikult boikoteerida teatud väljaandeid. Ma pööran oma näo sellest ära.

Hoida oma mälupiltide värve kõigi toonidega värelemas, inimeste kõne ja selle kõrgus koos pildiga nende näost lähenemas minu näole, tema huuli kõverdumas rääkides kergelt vasakule, hambaid, silmi, mille ripsmed on kooldunud sirgelt üles.Ta kõnetas mind. Sa kõnetasid mind. Millest me rääkisime? Ja veel sada aistingut selle sündmuse ümber, sees ja tuumas.

Ütlemisi

“See vaene vanainimene, temale ma kiiret retsepti anda ei saa.” (Vaesuse vastu võitlemine Tallinna äärelinnas)

“Kas politsei on kättesaadav?” (Narkomaaniast ja riskikäitumisest)

“Ka meil Nõmmel, kus mina elan, on vanu inimesi, kel pole raha.” (Vaesusest Koplis)

“Ärme neid narkomaane küll tänavalt ära korja! – Kuhu politsei nad vaevlema viib?”

 

 

Parem puua surnud abikaasa kui elav armuke

Fellini Satyriconis on stseen, milles räägitakse lugu vooruslikust abielunaisest, kellest saab ootamatult lesk. Fellini näitab lese itkemist, ümbritsevate inimeste ahastamist, surnuvalvet jms comme il faut.

(Lesk on mõistujutus liiga ahastav, sest jääb teistest maha mehe laiba juurde teda leinama, kuni tuleb nägus sõdur, kes valvas läheduses poodud varast. Noor mees ütleb lesele, et ei ole mõtet end tappa, vaid just laip peaks teda veenma elu nautima. Ta annab naisele juua ja kannustab vaprusele elada. Peatselt nad suudlevad. Nende armatsemise ajal tulevad varga pereliikmed ja viivad ta surnukeha. Sõdur ahastab, sest teab, milline on tema karistus kohustuse täitmata jätmise eest. Ta tahab end ise mõõgaga läbi torgata, kuid lesk, tema vastne armuke võtab keelata: “Parem puua surnud abielumees kui elus armuke.”) Ma mõistsin seda vaadates midagi. Oluline on act out – näitlemine, tegutsemine konventsiooni järgi. Kui on armusuhe, siis peab näitlema armastust, kui on abielu, peab näitlema abielu, kui on abikaasa matus, siis peab näitlema leinavat leske, kui tuleb elule äratav noor armuke, tuleb armuda jne jne. Ei ole inimese tõde ega ausaid tundeid. Mäss on naiivne ja võitlus siiruse eest on rumal. Tõeline siirus peitub konventsiooni kohusetruus täitmises. Pole midagi tõesemat ja siiramat kui rituaali järgimine, etteantud šabloonide kasutamine. Sest mis on abielu või heteroarmusuhe ilma etteantud ajaloolise traditsioonita?! Ainuke võimalus on täita rolli, kohust jne. Kõik aususe ja tõe eest võitlevad jüngrid kobavad veel suuremas pimeduses kui need, keda nad kritiseerivad.

 

Me mänguväljakule mahub veel üks laps

Easy, it’s e-e-a-sy, laulab Liza Minnelli ühes oma paljudest kurbadest südameasjadest kõnelevas laulus, endal korraga naeratavad ja kurvad silmad ja lõbus suu.

See on väga kerge näitus, mänguline ja lustlik näitus. Vean kihla, et iga teine kunstiga kursis olev inimene läks teistsuguse ootusega. Näituse pealkiri on halb. Ingliskeelne domineeriv “queasy” tuleb väidetavalt esseest, mida on raske lugeda (lugesin 2x), sest see on väga halvasti kirjutatud, aga see on üliõpilastöö, kaasüliõpilase töö, seega saab patroniseeriva vanema inimese positsioonilt patsutada, et nooremapoolne kuraator võib endale sellist nalja ja mittetõsiseltvõetavust lubada. St lähtuda halvast üliõpilastööst. Ka tuletissõna või uudissõna kutsub esile muid assotsiatsioone, queer on tasalülitatud, pigem easy, tuikuv, oi, mul on kerge peapööritus, st seostub füüsiliste sümptomitega, alkoholi või madala vererõhuga, ei ole vaimne ega sotsiaalne. Are you slightly nervous? Koomik David Hoyle on seda arengut pilanud, kuidas on nüüd geidel ja kuidas 70ndatel pidi ellujäämise eest võitlema, kartma politseinuia, nüüd aga topivad emme-issi ise su türa kallima perseauku, ehk siis siis, kui oled kergelt närvis, kui olemine on “kõhe”.

Kuraator rääkis, et kõige toredam oli näitusel vähekindlustatud laste külaskäik. Lapsed tajusid nihkesse pandud ruumi ja esemeid mänguväljana, ronimispinnana. Näitus ongi mängu(väljaku)line, on näitus lastele (plahvatavatest seebimullidest ja läbipaistvast õhku ehitatud mängumajast gravitatsiooni jõudu demonstreeriva šahtnäitusesaalini, objektteosed on kui mänguasjad). Kui esimest korda käisin näitusel, olin seal koos ühe noore geipaariga, keda pani iga teine töö itsitama, erutuma, kihistama ja kudistama, mõne töö taga oleks tahtnud kallistada, nussida isegi. (Oleks ma mõni kuu tagasi armununa oma kallimaga sinna sattunud, oleks ma ehk sama teinud, nüüd aga on sügis ja minul põiepõletik. Ei ole minust EKKMi šahtides keppijat.) Seega, teosed kui objektid mänguväljakul. Potentsiaal, et rakendada protsendiseadust edasi sarnaselt senitehtule (vt viimast Kunst.ee’d), et kooliväljakud täituks (kunsti)objektidega.

Väga kerge, ei mingit ängi ega kannatust; Soansil on Sirbis õigus, et sellega on näituse kontekstis võetud seksuaalvähemustelt, queer-sõnalt negatiivne või solvangu tähendus, vähemuse õigusetust positsioonist tulenev kannatuste- ja ohvripositsioon. Ma ütleks, et see ei ole queer-näitus. Ihihihi. See on väga mainstream näitus. See näitab mingit kriitilise positsiooni pidetust või puudumist. Lugemik, mis sellega kaasneb, peaks andma mingi raami, mingi pideme, ma arvan, et see on tehtud just seetõttu, et kuraator on tunnetanud, et tal ei ole seda. Ta tahab rääkida tõsistest asjadest (loe nt näituse kaasteksti, mis on nii tõsine, et on naeruväärne), aga ta ei saa, naer tuleb peale, tuleb hirm, et teda tajutakse naeruväärsena. Mida? Sul on raske kapist välja tulla? Ah-haa. Too bad. (Muide, ma olen pannud tähele, et Eesti meedia ja inimesed kasutavad seda sõna igasugustes kontekstides ja naeruvääristavad sellega, nt öeldakse elu24-s, et tulen šokolaadisööjana kapist välja või kassidearmastajana vms naeruväärset. See rumal jutt on lubatud muidugi Jupiterile, on osa võimupositsioonist.)

Selle itsitamise kontekstis tundus alguses, et Kadi Estland oma puhtast rõõmust tehtud sotsiaalkriitiliste töödega eristub ülejäänud näitusest. Aga järele mõeldes, pigem mitte. Kuskil on alatasustatud nõudepesijate(/lasteaiakasvatajate/põetajate/koristajate jne) käsnadest ehitatud nuukseid summutav ja pisaraid imav nutumüür, aga kui seda ruumis näha, siis on see naljakas. Isegi naeruvääristav. Näete, nii me tajume neid vaeseid, või nagu Hollande väidetavalt neid hüüdis – “hambutuid”. Nad ja nende müürid on osa meelelahutuse arhitektuurist, vaese inimese groteskne ja kitšilik elutoa viineripurskkaev osa sotsiaalpornograafilisest sisekujundusest, mille üle irvitada saab.

Või on see näiline kõheduse kujutamine? Siin ei olegi midagi kõhedat? See on irvitamine kõheduse üle, mis on ehk ise näiline?

*

Isegi öös jooksva peksasaanud naise töö ei mõju teisel korral ängistava või hirmutavana, ka mina võiksin, nagu 12aastane poiss, hakata ebamugavalt itsitama selle peale, mis ta seal jookseb, mõnus loll!.

Näitusel on paar tööd, mis pakuvad midagi neile, kes on tulnud otsima seda, mida lubatakse saatetekstis, et kuidas tunneb end ööklubi vetsus peksa saanud gei või lesbi, kelle on kallim mehe pärast maha jätnud jne jne. St on ka seda, millele viitab näituse plakati keerdus K – mitte ainult kõhe, aga ka kürb, double penetration, kepp jne jne.

*

Vaene Farkas! Kas ei võiks teha nii, et ta teeb oma tööd valmis, paneb üles ja siis keegi “lastakse sinna peale” pintslite, grafiitipurkide, luudade ja haamritega? Võiks, ma juba väga ammu ootan, hakata end pilama, oma võltsintellektuaalset ja tekstilist lähenemist, see on groteskne ja naeruväärne, aga kui sellele üks keerd peale tõmmata, näete, ma tahan teha intellektuaalset, kriitilist, tekstist lähtuvat kunsti, ja ma tean, et välja kukub vaid naeruväärne jantimine, sonimine, siis oleks need palju talutavamad. Praegu on lihtsalt igav, õlakehitus, tahad, ma soovitan paremat lugemist vms.

Danielle’i töö oleks pidanud oleme eraldi ruumis, aga ka nii võib, kuskil nurgas tiksub pomm, mis see kaaba Meie silmis ja kõrvus muud on kui põrgumasin.

jätkub… :)

See on päris hea. Ta on hea just siis, kui ta on lihtne, kui teoretiseerimine on lihtsakoeline, või pealtnäha ütleb lihtsaid asju. Muidugi ei saa tõsiselt võtta ahistamise kohta, sest siin on tal segadus (keegi ei pea ahistamiseks esimest iha demonstratsiooni, iha demonstratsioonist saab ahistamine, kui ihaobjekti “ei” ei peata edasisi demonstratsioone, kui need muutuvad veelgi allutavamaks või on seda algusest peale (kui sa minuga ei maga, siis ma lasen su lahti vs. ma tahan sind ja kannatan selle pärast, et sina mind ei taha, käin su akna all nukrutsemas jne jne), vägivaldsemaks (ma haaran sind su kehaosadest, sest ma tean, et sa ei saa midagi teha, et mind takistada, karistada, sest ma olen võimupositsioonil, ühiskond, kus elame annab mulle õiguse, privileegi jne vms) jne). (Ma ei saa aru, kuidas ta kogu oma võimusuhete kriitilisuse juures seda pole mõistnud! Aga ta ju ongi lihtsakoeline – kuidas naisintellektuaali paika panna, kui mitte öeldes, et teda ei saa panna, sest ta on frigiidne lita või kuidas kaitsta end kohustuse eest midagi põhjendada, kui (tema järgi ebaintelligentsed) feministid tulevad ja oponeerivad vms :))

Keegi võiks korjata kokku Eesti nn rassismi ehk teise vihkamise näited kooseluseaduse debatist – Ma ei ole geide vastu, mul on gei sõpru, aga ma küsin, MIS JUHTUB LASTEGA???, me sallime teid, aga vaid juhul, kui jääte koju, oma magamistuppa, kus teete oma räpaseid ja samas uudishimu äratavaid seksuaalseid tegevusi, nende tegevuste koht ei ole avalikus ruumis, kuna seksuaalvähemust defineerib selliste “sallivate” inimeste silmis see räpane seks,ergo geid ja lesbid ei tohiks avalikus ruumis olla, neil ei tohiks lapsi olla, sest selle eelduse järgi seksivad geid ja lesbid oma laste ees jne jne.

 

Mini, Mini, kas sa tahad tõesti süüa nagu i-ni-me, inime?

Just because you’re last, it doesn’t mean that you are bad, that you are least.

Mu kallis Kidu!

Sellel õhtul, kui on kõige rohkem vaja, on tops kinni. võtaksin, et julgeda visata sisse aknad majas, kus on elektroonikapood, mille müüja on õhtuti hilja tööl, sätib ekraane ja kõlareid, tal on sinimustvalge triibuline sviiter, täpselt nagu Fiil.

Ma ei oska mõelda muud, kui et “see on karmavõlg” – no99 etendus maikelluse parfüümi taustal, sest lõhn on esiplaanil nagu on ka esiplaanil minu taga istuva pankuri käed ja kava tema käes ja kõva naer ja ja ja ma hakkangi mängima onklit, vaatan muudkui näitlejannade jalgu, nagu kallike minult ootab.

Mul on uus moto ja uus modžo. Aga sellest järgmises kirjas.

Muide, mälust! – ma tean täpselt, mis läks valesti. Tahtsin puhastada väliskõvaketast, aga hoopis emaplaat hakkas kõike kustutama, st käimasolevaid protsesse enneaegselt lõpetama, pooleliolevaid dokumente kaotama, nii et pean kõik kohe, kui need tekivad, printima, kidusse üles panema. Väline ketas on aga üle võtnud, töötab veatult, hoiab protsesse käigus, aga, Sa ju tead – tema maht ja andmed on piiratud, menetlusvõime algeline. Isegi selle kirja sisu on sellest tingitud. Kõike, mida tahaks, kirjutada ei saa, nagu poleks klaviatuuril kõiki tähti, st kirjutaja käsutuses olevaid sõnu on piiratult.

Mari

Je tiens te tiens tenir pour te tenir pour te prendre tenir en prison te prendre en prison te te te te te