Category Archives: Kõne

Petta end ära piimapakiga

Tehti ettepanek kirjutada Suure Sünnipäeva eel pidulikku erinumbrisse feminismi ja rahvusluse suhetest. Olen mitu päeva mõtelnud ja isegi “temaatilist” kirjandust kõrvale lugenud ning märkan, et olen (tahtmatult?) läinud kaasa eufoorilise meeleoluga, nagu heidaks aastapäevapeotulede kuma erilise helgi muidu nii keerulisele suhtele feministide ja rahvuslaste vahel. Hakkasin üle lugema C.R. Jakobsoni kõnesid, Hurda isamaa pilte, tellisin raamatukogust hulga Laari raamatuid, meenutasin esimeste eesti feministide elulugusid ja rolli ajaloos, lugesin oma suguvõsas üles naisi, kes osalenud Vabadussõjas (kaks!) jne jne – kõik et leida kinnitust, et feministe on vabariigile (Eestis taandunud kõnes sisuliselt rahvusriigiks või rahvuslikuks iseolemiseks) ja vabariiki feministidele vaja (mida kõike vabariik naistele tõi alates valimisõigusest!). Ei tahaks ju pidu rikkuda! Ja paralleelselt on minusse hiilinud tunne, et “IOO” igal sammul on üha tobedam ja kuidagi  õõnes. Kunagi võinuksin tundide kaupa vaielda “uskmatutega”, et tõestada neile vabariigi õiguslikku järjepidevust. Mõne välismaise rahvusvahelise õiguse õppejõu kahtlus, kas okupatsioon võib ikka 50 aastat kesta (st kas de facto annekteerimine mitte uusi õigussubjekte ei tekitanud, vanu kaotanud), ning kas 90ndatel taastatu on sama, mis 40ndal kaotatu, tundus intellektuaalse eputamisena – meil oli nii palju kaalul, et meie tõlgendus me riigi loost ja ajaarvestusest prevaleerima jääks. Nüüd aga… Olgem ausad, meil ei ole olnud oma riiki sada aastat, ei ole olnud sadat aastat ühe rahvuse elamist üksi ja oma vaba äranägemise järgi ühel maal . Kusagilt ei ole ka tunda, et vabariiki oleks olnud sada aastat, v.a võibolla mõne üksiku väliseesti proua või härra maitsekalt sisustatud Rootsi või Ameerika kodus, kus saab kuulda jutte pühendumusest hoida elus eksiilvalitsust, katkematust vastuhakust keset Lääne lokkavat demokraatiat ja rahu. Võib-olla just sellepärast on meil ka need šärbistatud piimapakid ja trikoloorsed bensujaama kohvitopsid, suur elevus ja ka kätš enne 24ndat. (Samas ei tea ma, kas riigid või rahvad – Eesti puhul on paramatamatult rahvus ja riik peaaegu sünonüümid, ning on üha enam, mida rohkem rahvuslaste äärmuslikuma tiiva hääl jõudu kogub –  saavad saja aasta vanuses väärikust juurde.) Võibolla oleks sel aastal hoopis õige aeg uue pilguga vaadata ja värske mõttega sisustada, mis on olnud ja on. On olnud ka muu aeg ning seda muud aega ei neela isegi “IOO” ammuli suud ühes tükis alla.

Ja oh seda siirast naiivsust, mis garneerib arutlusi “Eesti ees seisvates põhiküsimustes” (Postimees, mis muu!). Järjekordset naised-sünnitama kampaaniat saabki kergemini taluda vaid seetõttu, et see kõlab õnneks ikkagi kuidagi suhteliselt ohutult oma rumalas lootusrikkuses. jne jne

Aasta-aasta järel üha kaugenedes paljudest asjadest, olen mõtelnud presidendi aastapäevakõne harrast hingkinni kuulamist pealtvaadates, et see on ka märk, et pole tõelist (riigi-, rahvavalitsemise-..) traditsiooni, mis hoiaks selgroona ka ilma kõneta, ilma manitsuseta, kuidas peab olema. Paneks rohkemaid arvajaid vastanduma sellele suureks puhutud tühisele rituaalile (oli aastaid, mil Ilvese kõne oli pea piinlik, seda enam, et põhiseaduse järgi ei ole riigile ettenähtud ühe ja ainsa isakese institutsiooni, mis võiks sellist ma-teile-õpetan monoloogi peolauas pidada, samas kriitikat sellele väga vähe või valel kohal).

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Isamaa, Kõne

Mina, kala!

Ära nimeta mind! Ära osunda mind!
Ma ei ole su nimetatu ega su osundatu. Ainult mina saan end nimetada, ennast öelda.

*

Kas tead, et me ei olegi vee peal!
Muidugi oleme.
Ei, see seal on määrdunud vana peegel, või oota, virvendav ekraan, aga samuti määrdunud.
Aga siin all on ikkagi vesi, tule vaata!
Me mõlemad vaatame mõnda aega läbi paadisilla lauavahede enda alla.
Kas Sa kalu näed?
Ei näe, ma tõesti ei näe! Sa oled ehk seeni söönud, et siin kalu näed.
Ma näen korraga kolme. Näe, liikusid risti üle me vaatevälja!
Nüüd näen.
Mitut kihti Sa näed? Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse… Kõigepealt on sinine taevas, siis puude võratipud, siis järvepõhi ja liiv, mille kohal väikesed kalad, siis vee all seisev paadisild, kalakotkasilmade mustavad koopad kitsas pilus, keegi pool-loom pool-lind olevus, kelle silmade sulgumist ma saan kontrollida.
Ma näen ehk viite. Ma ei teadnud, et kalad moodustavad oma kihi, et ma võin ennast, mida ma ei näe, aga mida tunnen, ka üles lugeda.
Ma näen Su ühte silma! Ja Su naeratuse poolikut.
Ma näen vaid Su juukseid, ei näe Su silmi.
Kust ma valgust siia saan! Kuidas Sina nii palju päiksekiiri püüad?
Ikka näen vaid Su juukseid.
Näen kõrvale vaadates, et ta on keeranud end sõlme, et head vaatenurka saada, et edvistab mu veeminaga, püüab mu veepilku.

Mulle meeldib elajas, kes ma olen – olen ilusam kui ükski teine. 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Kõne, Lesbid, Loodus

Viimasel ajal süveneb minus tunne, et olen rumal, aeglane, isegi taipamatu. Jälgin hoolikalt esimesi dementsuse märke – sõnad ei tule meelde, eneseväljendus on katkendlik, eksin oma mõtete umbkäikudesse, keeled, mida arvasin rahuldavalt valdavat, eemalduvad mu kõri ja keele ulatusest. Paralleelselt, ei olegi midagi öelda, arutada, targutada, ilma et ei kõlaks triviaalse, tobeda või edevana. Sumbun enda sisemisse vaikusse, liikumatusse.

Ometi läheb see vaigenemine* mulle veel korda – üritan nooremate kolleegide ingliskeelse vadinaga kaasa minna, forsseerin pedaali, teades, et tundun endale narrina. Nüüd siis tean, kuidas on olla elevuse ja elusamuse pealtvaatleja, midagi, mis tundus mulle kunagi mõistmatu. (Lugesin Mmi kingitud Vita Sackville-Westi “All passion spent” – väga meeldiv ja nauditav raamatuke vanaks saamise rõõmust, suveräänsusest ja õdususest -, ja arvasin, et mõistan seda.)

Üks ärevust tekitav ning teine lootust andev artikkel.

*Kuidas ei ole vaigenemist ÕSis, kas ei ole ma seda sõna alatasa oma kodus kasutatavana kuulnud! 1943. aasta Postimees, küll, kirjutab, et ilm vaigenes.

Hommikusöögilauas istus mu vastas Hannah Arendt, kelle kõigutamatus, nördimus ja ärritumus mõjusid hästi:

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Füüsiline, Iha, Kõne

Trumpi kohta kirjutatud artiklite kõrvale on kosutav lugeda sellist järelehüüet.

Lisa kommentaar

Filed under Ilu, Kõne, Kirg

Mäletan oma esimesi kohtumisi läänest tulnud inimestega 90ndate alguses. Olime nagu põhjuseta vangistatud, kes tahtsid ukse avanedes ebaõiglusest kogu maailmale teada anda. Pettumusega sain peatselt aru, et minu või meie lugu ei olnud midagi, mida nii hõlpsalt saaks seltskondliku olengu käigus arusaadavalt edasi anda. Ka kõige traagilisem noot jutustaja hääles ning suure veenmisjõuga seletatu ei jõudnud kuulajale kohale. Nagu ei mõistetud minu silmis minu järjest täpsemateks ning kuivemateks ajalookirjeldusteks kujunevaid jutustusi, millega üritasin pakkuda kuulajale mugavamat ärakuulaja rolli. Toona panin selle “lääne inimeste” moraalse ja intellektuaalse loiduse ning ka üldise lotakil olemise viisi süüks (tihti tundsin siis, et pean hoidma tagasi enda sees mäslevat kirglikku soovi paisata endast teise peale/ette kõik kõige tähtsam, tugevam oma teadmises ja kogemuses, et sobituda sordiini all kulgevate seltskonnakaaslaste sekka). Hiljem, pärast sadu palgest palgesse kohtumisi kultuuripiiride eripoolte esindajate vahel, kui veendusin, et lääneliku seltskondliku suhtluse etiketti ei kuulu kirglikult räägitud ning inimliku suhtluse baastundele – empaatiale – apelleeriv vägivaldne lugu, kui jutustaja ei suuda end kogejast distantseerida, mis lubaks suhtuda räägitusse kui lihtsalt loosse, mis on kurioosne, meelelahutuslik või isegi naljakas, ning pärast mõnevõrra küpsema ja talitsetuma suhtlusmaneeri omandamist, tunnen endiselt vahel, et on kohatu võimatu vastata ausalt küsimustele: Mida tähendas elada Eestis II ms ajal või pärast sõda? Mis siis ikkagi juhtus? Mida oli teie-kogemuses teistsugust meie-kogemusest? Mis oli/on see suur narratiiv, mis sinu või sinu pere elu määras ja määrab? (Nii täpset küsimust ei osanud tavaliselt keegi küsida, ise eeldasin vahel, et küsitakse just selle järele).

Viimased kümme aastat olen olnud tihti ka ise küsija oma hiina, valgevene, vene jt rahvustest tuttavate vastas. Olen tundnud endas õrna õlaväristust, kui vestluskaaslane enda või oma lähedaste äärmuslikest kogemustest rääkides jõuab sõnadega väljendamatu piirialale, transitaolisesse jutustaja positsiooni, kus kogetut peab rohkem kui sõnad andma edasi häälevibra, emotsiooni sumbuv sõnatus. Sõnatus on tsivilisatsiooni piir. Kogetu sõna mõistmise alus. Vene transaktivist ütleb 80ndate keskel Lääne-Euroopas või Eestis sündinud inimestele, et vabadust ei ole, sõna kasutamise eest võib vangi minna ning ma näen kuulajate nägudelt, et nad ei mõista, mida kuulevad, nende kogemuses ei ole midagi, millega neid sõnu mõistetavaks muuta. Märgin selle momendi enese jaoks ning üritan viia jutu seltskondlikult kütkestavamatele teemadele, milles egoistlikult kalambuuritseda.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Huumor, Isamaa, Kõne, Kirg

Milleks kirjutada/Milleks uskuda

ma ei viitsi kirjutada, sest keegi ei viitsi lugeda. lugemine on muutunud intiimseks ja salajaseks nagu usk, millest ei tohi rääkida, sest see võib solvata, olla pealetükkiv või ohustada teise ateismi. kui ma ütlen, et kas sa juba Lauristini uut mälestusteraamatut oled lugenud, paljastub sinu rumalus, laiskus, pimedus vms, kui sa ei ole sellest teadlik. aga see ei kõlba seltskonnas.

suhe jumalasse ja selle isiklikkus on nüüdisajal nagu suhe raamatutesse, ta võib olla su elus, aga peab olema peidetud. kas olete näinud mõnda “kauni kodu” pilti ajakirjas, kus oleks raamatuid (suured kuuma kohvitassi alused klantsalbumid ei lähe arvesse), veel hullem kui piibel, pühapilt või kodune altar (minu lapsepõlvekodudes ei olnud altareid, küll aga meie lähedastel peresõpradel läti pastoritel, – see mõte ja pilt kodualtarist võlusid mind lapsena väga, nii et olen oma täiskasvanukodudes tihti midagi altarilaadset sisse seadnud (vahel on see vaid mu vannitoa lookas meigilaud, mille kohal ma ise elusa Maarja-ikoonina kõrgun; vahel ostan altarile spontaanseid lisasid, kui on olnud väga hea seks vms, mis väärib ikooniostu).).)

*

olen intiimse ja väikse, väga suletud lugemisklubi liige, mis vaagub juba mõni aasta surmaagoonias – elulaad ja keskkond ei soosi meie tegevust. juba kuid planeerin alustada kirjanduslikku salongi, mõte peab aga ootama, sest mu varade likviidsus on oluliselt vähenenud ning ma ei saaks  inimeste kokkutulemise tõelisi peibutusi pakkuda (kes tuleks kohale vaid tänu avanevale võimalusele rääkida kirjandusest!).

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Kõne, Kirg, Kirjutamine, Kordus

Lahtristame siis juba kõik teema kaupa ning ööklubiinimesed ei pääse kirjutama teadmiseks süvenenud ja peenete nüanssidega kirjutiste autori, feministliku teoreetiku mõtetest. Tegelikult juhtunud elu kujutamise risustamine ja robustsuse aste on jälestusväärne. Ma arvan, et minu üleskutse praegu ja ka aastaid varem on olnud täielikult boikoteerida teatud väljaandeid. Ma pööran oma näo sellest ära.

Hoida oma mälupiltide värve kõigi toonidega värelemas, inimeste kõne ja selle kõrgus koos pildiga nende näost lähenemas minu näole, tema huuli kõverdumas rääkides kergelt vasakule, hambaid, silmi, mille ripsmed on kooldunud sirgelt üles.Ta kõnetas mind. Sa kõnetasid mind. Millest me rääkisime? Ja veel sada aistingut selle sündmuse ümber, sees ja tuumas.

Lisa kommentaar

Filed under Kõne, Kirg