Kiki ja Miki emad

Ema nr 1 oli pärit pika ajalooga inimvihkajate sugupuust. Kui miski oli teda liiga vara äratanud või oli ta maganud liiga kaua, kui ta ei olnud juba kaks ja pool tundi söönud või oli istunud söögilauas üle kolme tunni, kui Kiki ja Miki riiulid olid segamini või kui Kiki koristas liiga innukalt, tabas ema pahameeletorm ning ta pehme ja pekine valge kere keerles mööda korterit nagu päris tuulispask. Kõik võis välja vihastada, ärritada ja eluisu võtta – bussipeatuses ootas liiga palju vene keelt rääkivaid inimesi, keegi kõneles poes liiga valju häälega, äsjavahetatud lambipirn ei hakanud tööle, hea tujuga alustatud kook läks untsu jne jne jne. Ta oli Baltimaades esimene kandidaat vihastamise kiirkursuse TED-talkile. Ema südames oli piiritu lootus, et kõik läheb nii nagu tema on ette kujutanud, kuna tavaliselt läks vastupidi, oli ta sunnitud saatuse peale ägestuma.

Ema nr 2 elu keskmes olid võileivad ja kaktused. Kui Kiki ja Miki väikesed olid, võimaldati emale ja ta kaktustele väike eraldi tuba, kus Kiki ja Miki mängud ja rõõmu- ning nutuhõiked teda segada ei saanud. Võileivateooria oli ta välja arendanud vahetult pärast ülikooli, kui Kiki ja Miki juba olemas olid. Parim toit oli võileib. Leib pidi alati olema sama sorti, samuti taimne margariin. Ka vaesel ajal pidi juustu alla käima õhuke vorstiviil ja kõige peale midagi värsket – salatileht või kurk-tomat. Võileib sobis igaks söögikorraks, enda tehtud täistaimsest võileivast ei saanud kunagi küllalt. Võileib oli ka tervislik. Sooja lõuna valmistamine oli võileivisti vaatest ajaraiskamine. Iga võileiva söömise ajal tuli oma võileivateooriat teistele tutvustada. Kiki ja Miki kuulasid. Kordamine on tarkuse ema.

kuniks sa ei õpi langema

raskekaalu poksis, kui üks võitleja on teisest üle, saabub hetk, kui üks löök järgneb teisele nagu seeria laineid, millel peaaegu puudub vahe ja tagasilöök. regulaarselt juhtub sama elus.

üks, teine, kolmas, neljas…

nagu saatus oleks jälk paks klotseriga mees, kes viipab sinu suunas – too seal, õpetage talle!

klaaslinn

Mäletan Klaaslinna ennekõike kui eset, mitte teost. Mu emakodu elutoas, st ema toas, oli Penguini 1987. aasta kõvakaas sarjas “Contemporary American Fiction” asetatud kõrgusele, kuhu silmad pidama jäid, kui sohval istuda. Lisaks oli raamat kuidagi eraldi, st kutsus end vaatlema – võibolla oli tema ümber hõredamalt teisi väljaandeid või oli riiul seal kohas avaram.

Olen istunud seal palju ning silmad on tahtmatult peatunud Austeri New Yorgi triloogia esimese raamatu köitel, mille valgel seljal olid purpurtähed mulle ehtläänelikuna tundunud kandilises kirjaviisis.

P A U L A U S T E R – – – CITY OF GLASS – – –

Kaanel oli kolmevärvitrükis aknast suurlinnale vaatav mees, kes oli seljaga lugeja poole. Kujundus pidi aimama järele film noir stiilis stseeni detektiivibüroos, v.a vaade pilvelõhkujatele. Mäletan, et mulle ei meeldinud see kujundus, aga intrigeeris ometi. Ma ei tea, kui kaua ma raamatut vaatlesin enne kui emalt selle sisu kohta küsisin. Küsisin tihti emalt raamatute, eriti ingliskeelsete, kohta, et kas see on hea või millest see on, ja ta vastas tavaliselt napilt ja täpselt. Ma usaldasin ta kirjeldusi, sest vähemalt anglo-ameerika kirjandus oli tema ala ning lisaks puudus mul igasugune vajadus teismelisena tema väärtussüsteemi vastu mässata, see tuli palju hiljem. (Ometi ei jaganud ma kunagi vaimustust tema kirjanduslike iidolite, nagu Kerouac, Ginsberg jt suhtes. Ma tõesti üritasin neist vaimustuda, mõista, miks nt Kerouaci isik, mitte ainult raamatud, teda nii väga huvitas. Ühel hetkel tekkis mul kahtlus, et see huvi on kuidagi anti-intellektuaalne à la Kerouac kui kobe mees ja seksapiilne isane, kes juhuslikult ka midagi kirjutanud oli, mis tegigi temast sensatsiooni. Kui see kahtlus tekkis, kadus igasugune huvi teda lugeda. Alles hiljem olen ta juurde tagasi tulnud ja mõistnud, kui palju Kerouacis eksisin. Kas ka emas, seda ei tea.)

Ma ei mäleta, mida ema Klaaslinna kohta ütles, aga see ei olnud üleliia kiitev. Võibolla ta ütles, et olen selle jaoks liiga noor, ehkki seda ütles ta väga harva. Hakkasin lugema ootusega, et selles on imetabane maailm, mis peaks mind nagu köide ise oma ühtaegu eemaletõukavuse ja magnetilisusega endasse tõmbama. Raamat pettis mu ootusi kohe alguses – keskealise mehe üksildane ja tühi tume elu, mille kirjeldus, sain nüüd aru, oli kaanel kujutatud, ei suutnud mu tähelepanu köita. Vaene Auster!

kuidas vastata neile, kellele hirmu nahka ajad

Vahel piisab vähesest, et keegi ehmuks. Üritan endale sisendada, et need, kes ründavad, on ise hirmunud, ehkki nad tekitavad oma vaenulikkusega ka minus hirmu. Vt kuidas Stewart nendega ümber käib:

https://www.youtube.com/watch?v=zZ2wLJWIOn8

PS Endiselt valitseb meedias patriarhaalne mõtteviis, et noor ja ilus naine peaks isastega silmitsi olles olema allaheitlik. Lesbidele, iseseisvatele ja sõnakatele naistele üldjuhul ei andestata. Ka Eesti meedia on seda täis.

Defilee

Piilude aastapäev, aga seda tähistatakse sel korral suvel kuskil Emajõe kaldal kõrgema künka peal. Olen üks esimestest saabujatest ja lähenen peopaigale künka jalamilt, kus on kahene puust kemps, mida tahan enne pidu külastada. Eemalt on lähenemas endine president (koos E-ga?), kes liigub aeglaselt ja rõhutatud väärikusega oma saatjaskonna ees, suur kõht õõtsumas, absoluutselt kindel enda teistest üleolekus. Kempsujärjekorras näen põhikooli klassikaaslast Kai-Lyt, keda tervitades teesklen, et mul on rõõm teda näha ning huvi tema käekäigu vastu.

Saabuvad külalised suunduvad künka tipu poole. Pelgan mäkke tõusta, sest kui juba kohale jõuda, siis peab ka suhtlema. Kes teab, kas seal on üldse ühtegi tuttavat või mulle huvipakkuvat inimest.

Korraga on mu ees mitmerealine maantee, mis on ilmatu suures valgustatud tunnelis, ja on külm aeg. Kõrvuti reas on 6-7 autot, millest kaks on mustad lahtise katusega Bentley 8-liitrised aastast 1930. Autodes istuvad keskealised seltsivennad, kõik tumehallides villastes mantlites, enamikel on peas torukübarad, nagu suunduks nad ballile.

Autod liiguvad aeglaselt, mehed on heatujulised, nad hõiguvad tuttavatele tervitusi, naljatlevad. Olen ühe pika blondi mehe käevangus. Tajun, et ta on Ugalast, st ülikooli ajal ei saanud ta mulle erootilist huvi pakkuda. Nüüd käib ta küll, seda enam, et nüüd on ta seotud pigem seltsiga. Autodes on tal tuttavaid. Mehed rõõmustavad teda nähes. Mulle saab automeestelt osaks aupaklik tähelepanu vaid seetõttu, et olen lugupeetud omapoisi naissoost kaaslane.

Minu eestvõtmisel peame minema autode liikumisega vastassuunas – midagi või kedagi ära tooma. Autodes otsustatakse, et nad tulevad meiega. Olen kõige ees, minu järel on teineteise sabas kaks Bentleyt. Mul on seljas mu beež villane talvemantel. Autod on mulle liiga lähedal, tulevad peaaegu kandadele. Nad määrivad mind ehk ära? Sõidavad mulle sisse? Siis on mu blond kaaslane taas mu kõrval. Mu keha lõtvub ja toetan end tagasihoidmata mehe käsivarrele. Tunnen end taas turvaliselt.

Miks suhted keskeas persse lähevad

Sest keskeas teavad inimesed üldjuhul, mida nad tahavad, naisteajakirjas öeldaks “teab, mida suhtelt ootab”. Teavad ka, mida nad suhtega seoses ei soovi oma ellu. See tingib teisele inimesele pragmaatilise, sihtotstarbelise või omakasupüüdliku lähenemise. Ja see välistab omakorda armastuse, sest siiani oleme meie kultuuris määratlenud armastust eelloetletud motiivide vastandina.

On võimalik, et heteronaiste hulgas on pragmaatilisus eriti levinud, see morjendab aga heteromehi, kelles on erakordselt sageli, isegi vanemas keskeas, säilinud naiivne usk, et keegi võiks tahta neid tervenisti ja nii nagu nad on. Heteronaistele aga piisab sellest, kui nende jumaldamist partneri poolt enam-vähem tõepäraselt ja regulaarselt eteldaks.

*

Kahtlemata kohtles ta teisi inimesi kui vahendeid, empaatiat ja inimestevahelist solidaarsust suutis ta tunda vaid abstraktsemal grupi tasandil – näiteks oli ta solidaarne naiste, seksuaalvähemuste ja puudega inimestega. Talle oli enesestmõistetav, et abordiõiguse eest tuli tänaval marssida, kõik uued eluruume sisaldavad hooned tuli ratastooli kasutajale juurdepääsuga varustada; kui arendajad selle nõude vastu sõdisid, tuli neid määruste, ettekirjutuste ja kohtuasjadega pitsitada. Liikumispuudega inimesi tuli neid nende võitluses igal moel toetada, tal ei olnud võitluskaaslaste ettevõtmistesse panustades kahju oma energiast ega ajast. Konkreetne teine inimene, olgu vend, vanem, armuke või kolleeg, oli aga harva ta silmis “ligimene”, st keegi, kelle ängi ja puudusi ta lõpuni välja kannatada oleks suutnud. Ta sõbrunes naistega, kes olid talle sarnased – intellektuaalsete või kunstiliste ambitsioonidega karjäärinaised, kes ei põlanud isegi sõprussuhetes kasutada teist inimest enda huvides, nende alluvad ja kolleegid pidid nii ehk nii nende sirgjoonelise elust läbi liikumise diktaadile alluma, olema sõnakuulelikud ja hästitöötavad isikupäratud mutrid nende ettevõtmiste suures detailideni läbimõeldud skeemis. Lõppeks oli ka sõprus inimlik vajadus, mille rahuldamist pidi keegi nagu iga teistki teenust pakkuma.

Nii et kui ta nende esimese kohtingu õhtul mehe kerge eine ja seksi eesmärgil enda koju tõi, oli ta üllatunud, kui ta üle köögilaua meest kuulates ja vaadates teise vastu suurt õrnust tundis – seda ei olnud temaga enne seksi ja seksiga kaasnevat oksitotsiini laengut kunagi juhtunud. Ootamatu tundmus tõi kaasa tavapäratu käitumise. Kui mees öösel kella kolme paiku koju hakkas asutama – ta ei suutvat elevuse ja uudsuse tõttu äsja kohatud inimese kõrval magada -, vastas tema, tavapäraselt koduukse lukustamist päevas vähemalt kümme korda kontrolliv sundkäituja, läbi une muretult, et mingu aga, uks las jääda lahti, sest ega keegi siia sellisel tunnil ei tule. Õrnus, muretus ja siiras huvi teineteise vastu piirdus neil selle esimese õhtuga. Sealt edasi läks kõik allamäge. Ta süüdistas selles ennast, nende lapsepõlve kogemusi, samuti vanust (nad mõlemad olid viiekümne lähedal).

unekordus

öösel kordub päev, päeval mõeldu. päeval mõtlesin kordustest. sama kodu talvel ja suvel mahajäetuna, sama rutiin, sama muutus, mida oodata aastaaegade vaheldumisel. mina kui kellegi teise – tädi A. või tädi E. või tädi H. kordus. keegi ütleks, et alateadlik kordus, nemad olid tõelised eeskujud su enese teadmata. nagu nemad oma elu valitseja, oma aja ja korduste kuningas – tiitel, mis saab selgeks alles pärast teatud arvu kordusi.

uni ei paljasta midagi, juba päeval on korduse turvalisuse varjuks ängistav küsimus: kas nii jääbki korduma? uni ei suurenda ängi, ega leevenda, ise vajud taas kordusesse, sest selle rahu on nii kutsuv ja pehme.

***

Paar päeva tagasi nägin aga taas Teda unes. Esimest korda õudusunenäos. Ta elas või hängis asotsiaalses majas, kus aknad eest ja aiapoolset seina polnudki. Olime voodis “vaatega” aiale ja trepikojale ning meie kahe vahel oli kuulus kunstikriitik, kellest ma midagi ei pea. Kunstikriitik tahtis minuga musitada, mul ei olnud huvi, aga lasin sellel juhtuda. Kunstikriitikul läks kõvaks ja ta võttis oma türa välja, näitas seda meile uhkusega – see oli ilmatu suur, võibolla 40 cm pikk või pikemgi. Ma hakkasin kartma. Kartsin valu ja mul ei olnud mingisugust huvi intiimsuseks. Meist möödusid paar inimest, kes suundusid aeda. Selle peale Kunstikriitiku tähelepanu hajus ning ta järgnes neile. Olin hiidkürvast pääsenud, aga mingit positiivset emotsiooni ei järgnenud, sest Tema oli akontaktne nagu katatoonik või nõdrameelne või keegi, kes on mulle tundmata raske vaimuhaiguse kütkeis.

Rõõmsa meelega haudus ta plaani halastusharakiriks

Esimene päev on kökimöki, kui teine päev on lähenemine tõugete epitsentrile, “pärisvalule”. Kolmas päev on järeltõugete ootus ja hirm uue hävitustöö ees, sest majakesel jooksevad vundamendist räästani pikilõhed – kas onn peab enam väiksemalegi värinale vastu? Kolmandal läheb mõte detonaatori peale, aga ega jaksu plaani, kui see peaks ka olemas olema, ellu viia pole.

Halastusharakiri – kaunis uudissõna, mida sõbrannale kohvikus oma seisundi kirjeldamiseks öelda. Ridentem dicere verum.

Enesele halastamist võib harjutada veel aastakümneid, võib aga kujutleda ka teist finaalet. Ehk leidub banaalne rohi – nt hormonaalne plaaster, mida reie siseküljele kleepida, ja mis elu uueks loob, nii et ta leiab endas jaksu asutada uus akadeemia, kolida Põhja-Ameerikasse ja naituda üdini positiivse ja eduka, ehkki natuke lihtsameelse, hollandlasega. Uues kodanlikus elus ei pea ta iial kartma läbikukkumist, valu ega puudust.

Vaata, su lugu ei pea olema kurb ega nukra lõpuga! Valu ei pea lõputult kannatama. https://migrainetrust.org/news/migraine-and-perimenopause/

Selgitusi onukestele

Trigger warning: If you’re a white male actor this might offend you

ühiselt päästkem pangad!

vabalt tsiteeritud president Karise kõnest 24.02.2024.

hävingu eel ei mingit dekadentsi

Oma kauneimates faabulates võib ju kujutella öösse kestvaid olenguid, katkematut šampusevirret, piduliste vahel liikuvaid palja ülakehaga noorukeid, paljude armukeste voorimist läbi su magamistoa, püüdlikke, ehk isegi siiraid naudinguohkeid (Ole palun keha minu ja maailma vahel!) – minnalaskmise meeleolude eel viimast lõbusust, mida ei varjuta isegi süüme, sest kõik saab ju kohe läbi. Tõsi, kõik on taas suitsetama hakanud, aga ka veel rohkem töötama, nagu mudapaisu asemel oleks saabumas viimne kohtupäev ja kõik töö tuleb enne ära teha, linn valmis ehitada, raamat valmis kirjutada, teadmine teesideks valmida jne jne. Õhk on paks närvilisest higihaisust, mis tuletab mulle meelde ühe nullindate naisjuhi kabinetti pärast pikka päevatööd – stressist kirbeks muutunud ihuhaisu oli ruum täis ja me väikesed inimesed tajusime, et suurel juhil on olnud palju muretsemist, palju rassimist, nõnda lõhnabki edu ja vastutus, seda ei peaks häbenema, ega häbenetudki.

Nüüd oleme õnnelikud, sest raske teotöö palk on uhke – võid jääda elama oma köetud koju, oled söönud, varbad on saabastes ja valu vastu on taskukohaseid vaigisteid. Jungiaanid teevad aga riigirahaga kampaaniat, et oskaksime hommikusest kohvist rõõmu tunda: “Veel on teile naudinguid jäänud!”

ta tisside all laius igikelts

K. lebas kanapeel ja vaatas üle hauakivide üles taevasse. Valged, justkui lapse joonistatud pilved vaheldusid helesinise taeva triipudega. “Lõpuks ometi valgus!” mõtles ta enne kui katkenud mõttelõnga juurde tagasi tuli. “Kuidas oli mul õnnestunud kõigist neist suhetest lastetuna läbi tulla! Kas see oli olnud suur pingutus? – tuhanded rasestusvastased pillid, iga päev, kordagi unustamata, võõrastega kondoomid, ja mis peamine, tugev, ehkki teadvustamata, tahe hoiduda tittedest. ” Sealt läks ta mõte perekondade, tema lapsepõlvekodu ja vanemate ning vanavanemate omavaheliste suheteni. Selleni, kuidas kõrvaltvaadates tekitasid isegi õnnelikud ja üksmeelsed perekonnad tal õhupuuduse, veetnud õhtu nende elutoas, kõndis ta tuntava kergendusega linna pimedusse, õnnelik, et ei pea nendega ühe katuse alla magama heitma.

Sel pühapäeval oli ta veetnud “sõbraliku õhtu” vestes juttu mehega, keda ta paar korda kuus oma reite vahel pigistas, kelle juures üha harvemini ilmuvat häbitult animaalset ja robustset kiima välja elas ning kellesse kunagi väga ammu ehk korraks kiindunud oli olnud. Nagu lapsemeelsed mehed ikka, ja lapsemeelsed olid nad pea kõik, kiindusid ka kõige pelglikumad neist tõeliselt siis, kui su pilk enam nendel pikalt peatuda ei tahtnud, kui nende selts su sisemuse jäisust krõõmugi sulatada ei suutnud. Kui hea oli keset vestlust või isegi seksi keskel öelda, et ma hakkan nüüd minema. (See mõte ajas teda praegu millegipärast naerma.) Mitte miski, isegi teisele inimesele meie inimsusest tulenevalt võlgnetav viisakus, ei hoidnud teda kinni, ei hoidnud teda isekuses tagasi.

kõige võltsim

on armastaja, kõige autentsem raevutseja.

M. Kidu nooremana

Soojas solvumises või ägedas vihas kujutas ta ette, kuidas torkab tähesõdalase valgusmõõgaga läbi nende lauba. Mõõk oli tihe valgusjuga, see läbistas inimese keha veretult ilma igasuguse füüsikalise vastupanuta. Teisal dekapiteeris ta tüübid sama mõõgaga, pead lendasid ära nagu kirurgi poolt lõigatult. Hävitamine oli momentaanne, ilma ühegi vere või muu kehavedeliku pritsmeta. Kui ta oma fantaasiaid analüüsis, adus ta, et kirjalik versioon nõudis rohkem verd, erutavat eelmängu ja piinarikkamat surmamismomenti. Tapatöö pidi lugejale pakkuma sama suurt naudingut kui autorile.

lootuse praktiseerimine

“All of Berlin hates the AfD”: Hundreds of thousands protest the far-right

Kristiina kiirköök: hernepasta

Toit pidi valmima kiirelt, ettevalmistus võis võtta maksimaalselt 7 minutit, eelnev konkreetsele retseptile mõeldes ostunimekirjaga poeskäik oli välistatud – ostukeskused tõid talle suitsiidimõtted.

Hernepasta

Keeda väikeses potis suurel tulel teokarpmakaronid (mida suuremad seda parem). Kui pasta on pehme, kurna ja viska potti konservherned. Sulge pott kaanega ja raputa potti kuni enamus herneid on teokarpide sees. Serveeri riivitud veganjuustu ning mädarõikaga.

veebruar

Läksin Kristiina poole, ta oli meist ainuke, kes elas kesklinnas. Ta oli nädalavahetuseti pea alati kodus ning ta kappides leidus kanget alkoholi. Lisaks olin sel talvel temasse lootusetult armunud. Tema vastamata armastus pani mind jooma ja vasaku käsivarre nahka lõikuma. Kui jõin, siis muutusin pealetükkivaks ning surusin oma balalaikat musitseerimisoskuseta inimeste sülle nõudes, et nad mängiksid.

Saatsin talle sel pühapäeval sõna, et jõuan 15 minuti pärast, pilli jätsin koju. Ta vastas mühatusega, mis mind sageli ebakindlaks tegi – kas ta tahab mind üldse näha?

Ka näost näkku kohtles ta kõiki oma külalisi nii nagu oleks tal midagi paremat teha kui sõpru võõrustada. Ometi oli ta suurepärane võõrustaja. Kangele alkoholile lisaks oli tal alati aperitiiviks pakkuda pähkleid ja soolaküpsiseid ning väikeseid juustukuubikuid, mida võis lõputult süüa ilma et neist kõht täis võinuks saada. Ka veebruaris oli ta sügavkülmas jääkuubikuid – küll ainukesed söödavad asjad tema sügavkülmikus, muu ruumi võtsid enda alla kilesse mähitud vanad raamatud. Mõni suvi tagasi oli ta avastanud magamistoa raamaturiiulitelt raamatutäide infestatsiooni, veel praegugi võis ka kütteperioodil kohata mõnes vähem tolmutatud nurgas üksikut uimast pea läbipaistva kerega kirbu moodi hüppavat täid. Kristiina jälgis raamatuid kiivalt, kui mõni vana raamat ilmutas vähimatki märki hallitusest või kummalist värvi tolmust, pidi köide nädala 18-miinuskraadises külmas veetma. Külm tapab hallituse, millest täid toituvad, selgitas ta külalistele. Raamatutäisid, nagu kõike uut, mis tema teele sattus, oli ta teaduskirjanduse abil põhjalikult tundma õppinud. Teadis nende ladina-, inglise- ja prantsusekeelset nimetust, meeliselupaiku ning menüüd. Ka seda, kuidas neist mürkideta lahti saada. Teoorias oli ta tugev.

Kui ma jägermeistri ja koola segule jääd otsisin, lebas jää kõrval Mats Traadi irdinimese 1977. aasta väljaanne.

  ”Traat on täitanud?” hüüdsin üle õla korteri perenaise poole. Ta ignoreeris mu märkust. Kuidas küll soovisin teda naerma ajada, teda endasse armuma panna!

  

kui palvetada

Peter Magubane

Jini Lash

pikutage veel

sest varsti võibolla enam ei saa. need tunnid mu kodus, kiisudega raamatute keskel, on magusad, matsutan iga minutit aeglaselt ja teadlikult, sest jooks liivakott seljas, veri asfaltil ja kallite kurva saatuse tunnistamine tuleb alles. pikutame veel!

Peter Hujari foto