Author Archives: Mari Kiduke

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Definitsioon

Mõni aeg tagasi kirjutasin: Kas pole see õieti rumal, kõige ebaintelligentsem, tahta teiste üle võimu.

*

Sa meeldid kellelegi ning see tõukab sind temast eemale – nõrkusega kaasnev alandlikkus, mis ei saa ihaldusväärne olla -, kuni ta on vaja allutada, sest sinu karja lambuke teeb mõne sammu kurale.

Tumedate silmadega nukuke ei näe sind, isegi kui ta ees narrivempe viskad, laulad, kargad ja pilguga anud. Juba oledki ta krants, kes ka vaikse vilina peale kohale tormab.

*

Jah, seda ei ole vaja, see on rumal iha – võimutseda teise üle. Sellest ka armastuse võimatus, nüüd.

Lisa kommentaar

Filed under Vägivald

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Seks&Sugu

Ilmad olid nüüd nii soojad, et jätsin päeviti rõduukse lahti, kiisud said sisse-välja käia; see võõras mõnda aega minu korter, mida olin alguses nii korras hoidnud, muutus järjest korratumaks – puuviljakoored ja pesemata nõud vedelesid köögilaual, ma magasin elutoa diivanil ega koristanud päevaks voodiriideid ära, igal toolil ja üle uste rippus riideid, peamiselt puhtad ning karvade eest üles tõstetud. Olin töölt koju sõites nutnud – päevad! ning ma kartsin kodutuks jääda. Küllap on see sellepärast, et ma ei olnud kunagi oma kodutut aidanud, ainult passinud iga kord temast möödudes, haletsenud ja teinud plaane temaga rääkida, talle süüa viia, sotsiaaltöötaja kutsuda. Mitte kunagi isegi kohvi talle ostnud. Nüüd saan teada, mida tähendab siin linnas koduta olla. Mulle ei meeldinud see linn, iga päevaga muutus ta mõttetumaks, kunagine lagastatud ja betoonistatud rindejoon, mida nüüd kõik vaatama tormasid – tahan elada Kreuzbergil, tahan lõimuda Neuköllnis! – mind ajasid need tätoveeritud lõunaeurooplased oksele, nende kindlus sellest, et nad teavad, mis on lahe, mis on moes, mida tuleb teha jne jne. (Mida rohkem harjutasin end tätoveeringutega – pea kõik mu ümber, mu viimatised armukesed, olid tindistatud – seda enam süvenes minus tunne, et see on ebaintelligentsuse ning labasuse tunnus). Planeerisin hakata kandma topilisi villasest võlts-Chanel jakke, keerata ööseks endale rullid ning vahetada oma tolmuse muhviauto kõrgklassi vanameeste vintage sportauto vastu, et sellele “alternatiivsusele” vastanduda. Õhtul lamasin pärast kahte lohutuskooki üle pika aja suures magamistoas ja vaatasin läbi katuseakende heleroosa-sinist õhtutaevast ja üksikuid sillerdavaid pääsukesi selles – võitlus lutikatega oli lõpule jõudnud ning võisin selle toa jälle vaikselt kasutusse võtta.

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Day Without Art

mida inimesed seletuseks ära ei ütle! vahel tulevad mõned meelde:

tead, talle läheb kunst väga korda, nagu minulegi nooruses… see pidi vaigistama valu ja asetama tragöödia (kunstilisse) perspektiivi. sellest perspektiivist seisan ühtviisi kaugel kui lähedal

*

seletades riskime paljuga

*

naeruväärne – 50 inimest ühte korterit vaatamas, oma mõttes olen juba kuuse alla kolimas.

minu jaoks on meeldiv ruum, kus ei ole inimesi, tajun seda teravalt, kui vaiksesse tühjusse sisenen.

*

kas aeg, mille paned üliõpilastööde parandamisse, läheb asja ette? muidugi ei lähe. tudengid on tööd üle andes sellega juba lõpparve teinud.

*

kogu elu rühkimine autonoomsuse suunas, sõltumatuse suunas ikka veel ei ole kohal

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Ta lamas lahtine raamat näol, karedad odavad paberilehed naha vastas ja uue raamatu köiteliimi lõhn nii lähedal kui olla saab. Raamatukatuse alt võis inimesi ära kaotada ja esile kutsuda. Ta mõtles Rahva Raamatu kauplusele Draamateatri vastas, poemüüjatele, oma vennale, inimestele, kes tema peas pidevalt olid, sellele, et tal on ikkagi mõtted, pidevalt mõtted, mida lehed nii naljalt kinni ei kata.

Miks tundus talle, et üle pika aja oli tal see õhtune mõnetunnine hingetõmberuum, see vabadus ja kehas tuntav lõtvus. Alles selle nädala alguses oli ta sõitnud maha teise tuhat kilomeetrit, ööbinud magamise ajal väga külmaks jahtunud autos, mõtelnud autost leitud voodilinadesse, vanadesse kampsunitesse ja musta läkiläkisse kaevudes unesegaselt, et ta ei ole kaugel kodutust, kes on oma eluga ummikusse jooksnud – see on talle paras, peabki teadma, kuidas on magada “avalikus ruumis”, st ruumis, kus igaüks võib tulla su juurde sind une ajal togima, nagu oli teda keset ööd valju signaaliga üles ajanud tema auto taga peatunud tankerauto.

*

Raamat on Eeva Pargi Lemmikloomade paradiis.

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk