Author Archives: Mari Kiduke

esimene

on pühendatud saartele. täpsemalt kahele saarele ja kahe inimese pendeldamisele nende kahe saare vahet.

saar ei ole sümbol, vaid vari, mille alla või taha inimene kaob.

muidugi on need saared üksteise vastandid. inimesed aga mitte.

väljas on saarte maastikud, mille kaudu ilmuvad pilti kehad. ka need, mis esialgu varju tahavad jääda.

lõpuks jäävad ainult kehad, väikesed austusavaldused kehaosadele. näiteks väike vesivärviseeria vitust – helepunane ja must. ilusaim neist meenutab väiksema saare õhtumaastikku.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Asjad

Ambitsioon

on nagu bumerang – kui oled sellega ükskord vastu pead saanud, kaob igasugune isu tema lennule hoogu anda.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Juba ammu ei ole tegu enese-hermeneutikaga. Pigem on see kõne, mis ei sarnane küll kõneldud keelega, millele kirjutatu harva sarnaneb.

Ta luges nüüd H-i raamatuid nagu eneseabimantrat või piiblit. Need pakkusid lohutust ja rahustasid, nagu oleks selle “kõige ühiskonnakriitilisema ja provotseerivama” kirjaniku maailm ikkagi kümme korda mugavam koht kui teda ümbritsev.

Romaani, mida ta sellel esmaspäeval lugema hakkas, oli ta juba ühe korra lugenud. Üllatuslikult leidis ta avalauses komavea. Mhm, tõlkijale lisaks oli raamatul toimetaja ja korrektor. Võibolla teadis ta ise seda reeglit valesti.

Viiekümnendaks leheküljeks oli ta leidnud ka ühe prantsuskeelse nime käänamisvea, mis näitas, et tõlkija ei teadnud s-lõpuliste pärisnimede hääldamisreeglit, mis erines üldnimedest. Need vead ei häirinud teda kuidagi. Iga kell võis tõsta pilgu paberilt ning vaadata aknast avanevat vaadet, mida ta hästi tundis. Suur ja võimas laiuv kadakas, mis oli lõpuks taastanud oma täisringi, mille temalt oli kunagi röövinud majja vee toomisel kraavi kaevava kopa poolt tekitatud vigastus. Üldjuhul enam-vähem muru kõrgusesse jääv rohi ning vanusega hõrenema kippuv sirelihekk. Ja, muidugi, taevas, mis oli iga päev, isegi iga tund erinev ning mille varieeruvus pilgu aknast välja heitmise üldse mõttekaks tegi.

ma ei mäleta, mida ma öelda tahtsin …

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Pime. Taeva taustal on näha vaid puude tumedaid piirjooni. Vaikus on täielik. Kuulda on üksikuid veepiisku, mis eemal aias okstelt maha kukuvad. Kui metsast astuks välja mõni loom, kuuleks ta jalaasteid rohus. Kui kuskil luurabki Mr Black, et minu eest aegsasti plehku panna, tunneksin ta liikumist enda selja taga. Mitte ühtegi teist häält. Siis kauguses jäära kaebed.

Näen järjest rohkem, silm harjub, näen kõike, mida on vaja näha. On tõsi, et vanemana muutuvad asjad selgepiirilisemaks. Näed enda tahtmisi, erisuunalisi soovimisi, mida üks inimene ei saagi korraga saada.

Nüüd näen selgemini suuri onusid, kelle ärplemine tavaliselt mulle ette kanti, kes olid aga püksi sittumise äärel, kui nad minuga ühes toas pidid olema. Üritasin mitte tähele panna, et endale ja neile mitte piinlikkust valmistada.

Tundub, et näeksin minna läbi pimeda metsa, jalg ei väärataks, nina ei põrkuks tüvega.

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

kui viimane

Kui see olekski viimane päev.. Homsest hakkaks midagi muud, näiteks siit lahkumine. See poleks viimase päevana paha. Päikeseline ja lämbe hommik, nii et ühel hetkel hommikusöögi lõpuks terrassil on kuumast juba natuke küll, siis hakkavad pilved “käima”, taevas muutub halliks ja õhk läheb jahedamaks, mul tuleb ilmamuutusest väiksemat sorti migreen. Unduski Eesti kirjanike maailmavaadet kõrvale pannes (see on siiski kuidagi aegunud ja pettumust valmistav) ja püsti tõustes tunneksin ilmeksimatult, et see ei ole lihtsalt peavalu, nii et võtaksin esimese tableti aegsasti ja magaksin paar tundi verandal, Oli mu kaisus või kõverdatud põlvede õndlais. Ärkaksin raskest unest valuga, ikkagi teine tablett läheb veel. Pärastlõunal klaaruks taevas taas, päike tuleks välja ja ma lebaks vihmast niiskel lamamistoolil. Külili olles tõstaksin silmad raamatult ja näeksin aeda nii, nagu näen teda kevadeti, kui roheline on alles uus ja selle vaatamisest ei saa küllalt. Ma teaksin, et need on viimased tunnid siin aias, viimased pilgud erinevatesse ilmakaartesse viltu vajunud vanadele õunapuudele. Mingit kurbust aga ei oleks, ei mingit lihaste kokkutõmbumist või pitsitust kurgus.

Kõrgeks kasvanud muru võiks niita ka homme, mahakukkunud suveõunu korjata homme, uue keldrisse viiva redeli kinnitada seinale homme, köögipõranda pesta homme…

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Sõrve maastikud

Sõitsime Jämaja rannakalmistult Kaunispe rannaniitudele, lubjapealsetele madalsoodele, ta ei tõstnud oma raamatult kordagi pilku. Maastikupoeesiat ei saa seletada, olen loobunud, sest mida siin seletada. Kui mõelda, siis läks mul endal aastaid, enne kui Põripõllu väljad mõne kadaka ja rooga mulle midagi ütlesid. Ja mida nad ikka aastate järel ütlevad, tunned need ära, mis muud.

Värvi on, nüüd augustis, juurde tulnud. Säärelt lääneranda pidi  tagasi sõites asendub kiviklibune tühjus lageda paese niiduga, võõrale kõle ja vaene, siinsetele rikas ja ilus.

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus

Lisa kommentaar

Filed under Õhk