Author Archives: Mari Kiduke

Tahaks öelda midagi pehmemat, midagi õrnemat, tegelikkus on ahav, seda tuleks nüristada, servi tagasi nüsida.

*

Homme kohtun mehega (või naisega?), kes esineb Zaza Burchuladzena; kui ta metsas mu kõri läbi lõikab, teab, kust otsida.

Mina lähen Herta Müllerina.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Kui ta suri, hakkasid teised jooksma ja mängima, nagu oleks nad painest priid – haige painest, mis kodus valitseb, põetaja hirmust ja kurbusest. Ma ei pannud seda neile pahaks, see oli arusaadav.

*

Selles korteris, selles kodus näen rõduukse ees oleval kahhelkividega põrandal teda lebamas, paremal küljel, igemed ülespaistetanud, hingamisraskusega, viimases valus.

Vannitoa kahhelkividega põranda keskel on sinine pali ning ma pesen teda. Kui siit ära kolin, kas siis see ei jää?

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Lisa kommentaar

Filed under Köök & süda

Kõnelda tõtt

Või kõnelda, mida tead

*

Jah, ajalugu on kurjuseajalugu on kurbuseajalugu on surmaajalugu. – Nüüd nad on avastanud selle, need lapsed ja lapselapsed, ning on vihased. Keegi on süüdi!, võibolla meie oleme süüdi?. See teeb nad veel vihasemaks. Naabrit tuleb kontrollida, kallimat tuleb testida, et ta ei oleks orjapidaja, kurnaja.

*

Selles on midagi groteskset – nagu kütt või sõdalane, kes paneb kogu oma jõu võitlusesse nähtamatu vaenlasega, vaenlasega, keda ta ise ka ei näe, kes on ehk juba langenud, keda võibolla ei olegi. Vaatan seda kõrvalt, nagu vaataksin mängupüstoliga mängivat last, nagu jälgiksin Printsut, kes jahib hommiku esimeses valguses mu voodil kujuteldavat hiirt.

*

“Ma avastasin kolonialismi kurjuse kuuesena ning astusin selle vastu iga päev. Rassistid minu ümber jäid, aga, rassistideks ning ma õppisin neid armastama. Nad õpetasid mulle midagi inimlikkusest, mis oli mulle võõras, midagi mu naabritest, keda ma tundsin.

Hiljem elasin majas, kus kahekümnest korterist neljas elasid sõjakurjategijate lesed, lapsed, lapselapsed. Ma aitasin neil toidukotte neljandale tassida..vaatasin, et kastmisvesi mu lillepottidest nende rõdudele ei tilguks, hoidsin neile uksi lahti ning paitasin nende labradori. Mulle meeldis selles majas elada, ehkki astmed olid kõrged.”

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Etno, Iha, Mälu

Loomade heaolu Prantsuse valimiste teemana

http://www.lemonde.fr/programmes/environnement/la-lutte-contre-la-souffrance-animale

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Ida ja Euroopa

Vilnius – nagu koju tulek, tahan-ei taha suhe

Leedu noorte kirjanike almanahh, inimesed on päris, on murelikud kui trollibussi astuvad et oma mustamäe kortermajade koju sõita, köögis põleb kollakas tuli, hämar, külmkapp tuleks välja vahetada

Mulle meeldib see ihalus – elada maailmas, mida enam ei ole, elada maailmas, mida ei ole

luua Vilniusest Leedust Eestist Tartust maailm, mida enam ei ole, ning olla selles murelikult, õndsalt ja ikkagi elus

Berliini romantism on maha kulunud muretuse, ketikohvikute ja sotsiaalsete võitluste varjus Ainus, mis on alles – üksikud sirelid Friedrichshaini majade vahel

*

Lisa kommentaar

Filed under Geograafia, Iha

Sel nädalal näeme, kuidas Occupy WS, kommunistidest ja antikap noored (paljud jätavad valimata) aitavad Prantsusmaal võimule Le Peni, nii nagu nad aitasid kaasa Trumpi võidule. Vasakpoolsed parteid, kes peaksid olema FNi vastand, vastandavad end aga eelkõige “rahavõimule” ning Macron, ehkki endine sotside valitsuse minister, on keegi, kes on nende silmis “pankur”, nagu oli ka suurim solvang Hillaryle, et ta on pankuritega seotud, on neilt raha vastu võtnud… (Samuti peavad osad parteid ja/või nende liidrid silmas peatseid üldvalimisi, kus tahetakse endiselt Macronile vastandumisega hääle võita – lühiperspektiiviga poliitstrateegiad.)

Kui see juhtub, siis on Euroopas tõeline puts majas, sest brittide lahkumine oli kui istumajäänud käratseja klassist minek, nüüd on aga mängus klassiorganisaator, -vanem – Euroopa isa. Prantsusmaal hakkavad, aga, Le Peni võimule saamisega rahutused. Papaoutai?

Lisa kommentaar

Filed under Õhk