Author Archives: Mari Kiduke

Raamat algab lausega, milles on sõna “tühi”. See ei peegelda aga seda, mis tegelikult on. Et ei ole mitte midagi või et tundub, et ei ole mitte midagi. Või et veel ei ole midagi. Või et enam ei olegi midagi. Ega tulegi midagi. See võimalus on ka.

Ma olin unistanud, et mu tuba, vahelduseks vaid üks tuba, näeb välja nagu hotellituba. Suur mugav voodi, kuhu saab juurde mõlemalt poolt – nii ebapraktiline kõigis mu lapsepõlve ja hilisemates Mustamäe jms kodudes, kus mööbel peab olema vastu seina. Mööbel tume, seinad ja tekstiilid heledad. Kõik toanurgad täis hotellilampide sumedat valgust. Vähe asju, palju patju. Palju voodit, kus olla ja aeleda.

Miinimumturvalisus. Miinimum, et jääda püsti, ehkki aelemise ruumi on nii palju. Printsu mu jalgades, Oli mu kaenlaaugus ja Gordy lambanahal, millel ta oma esimesed elukuud ka magas.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Eesti kirjandus

“Eesti kirjanduses on alati liiga palju Eestit ja liiga vähe kirjandust,” ütles ta vastuseks reporterile, kes temalt viiteid loetavatele autoritele oli palunud, nende hulgas liiga vähe kaasmaalaste nimesid leides, selle põhjuse kohta päris.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Isamaa, Kirjandus

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lee Bul

Me sõitsime metrooga jaama, mis oli mu vanal poeteel, mida ma ei sallinud eriti. Nüüd aga olime teel avamisele – “oma põlvkonna Korea tähtsaima kunstniku” retrospektiivile. Ning ma ei olnud kunagi Gropius Baus sees käinud.

Me jõudsime vara, aga inimesi oli juba palju. Treppidest üles, hõbedane tsepeliin arheoloogiliste leidude kohal, peegel/jää-maakaart, mis katab kogu saali põranda, ta vanad performance’i kostüümid lae all, üks neist valge ja hall paistmas kaugele läbi mitme ukseava, varased maketid, väikeskulptuurid (“studies of Russian formalism”), siidimaalid!. Siis suured installatsioonid.

Ja meie oma väikeste plaanidega, skitsidega, elevil, et kaugel oma igapäevasest Berliinist.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

uus algus

Tema kõhklematu ja ennasthävitav kompromissitus oli hirmutav. Mõneminutilise mõtlemise järel, mõnevõrra mõjutatuna üha süvenevast illusioonitusest Eesti reaalsuse suhtes ja möödunud öö häiritud unest, otsustas ta avaldada artikli, kus paiskas enamusele näkku selle idiootse kaitsepositsiooni ümberpööratud versiooni, a la “Kes kaitseks heteropaari lapsi paarisuhte negatiivse dünaamika mõjutuste eest?” (Küsimus võinuks olla ka: “Kes kaitseks lihasööjate lapsi vanemate (julmust toetavate) vaadete mõju eest?” vms) , milles väitis muuhulgas, et riigis kõrgeima südametunnistuse apostliks seatud inimese seisukoht antud küsimuses taandub ja saab alati taanduma tema isiklikele eelistustele, st kui tegu on üksnes vastassoo esindajatega seksuaalsuhetesse astuva inimesega, tunneb Südametunnistus muret homopaari laste turvalisuse pärast, kui tema ihade palett on nüansseeritum või vastassuunaline, seisab ta igasuguste perede laste vabaduse eest olemas olla.

Sellist artiklit ei oleks tohtinud ta kirjutada. Sellega tõmbas ta kriipsu peale võimalusele saada kunagi veel vastu võetud selles väikeses end progressiivseks, kuid juba ammu mitte reformimeelseks pidavas klikis, ainukeses, kus oli võimalik jätkata mõttetööd teadmiste abil, mis oli kahekümne aasta jooksul kogunenud tema varasemast aina aeglasematel tuuridel käivasse ajju. Mis jäi tal nüüd muud üle, kui müüa enamik oma ärkvelolekut tähistavast energiast suvalisele äriühingule, kus oli vaja niisket keelt palgalipike ümbrike kinni kleepimiseks või minimaalset kirjaoskust sisutute kaubadokumentide koostamiseks. Rahvusvahelised lobiorganisatsioonid, kuhu tema koduriigist suundusid tööle mõnetist taiplikkust välja näidanud varases keskeas noored, nägid temas eelkõige potentsiaali saada kolmekümnendates aastates meesspetsialistide abivalmis assistendiks, roll, mida ta finantskaalutlustel mõnda aega oli nõus täitma.

Ometi nautis ta säravatest unistustest puutumatu selge pilgu abil järjekorde lootuse purustamist. Kui tobe oli teda ümbritsevate inimeste katkematu sebimine ja muretsemine, sellel ei olnud enamat mõttekust kui lebada tunde suvalisel horisontaalpinnal, oodates järgmist söögikorda. Ka “vanad võitluskaaslased”, kelle toimetamisi ta seni pigem poolehoiuga oli pealt vaadanud, tundusid talle üha naeruväärsematena, sugugi mitte erinedes ta silmis ülejäänud massist, kelle ainuke tõeline motivaator voodist tõusmiseks oli raha või seks, halvimal juhul hirm mingit liiki sunniaparaadi ees, lähtugu see riigist endast või mõnest väikesest nupukesest nagu seda oli tööandja.

Jõudnud sellele äratundmisele, otsustas ta asutada ettevõtte, mille tegevusalaks oli vananeva elanikkonna seksuaalvajaduste rahuldamisele suunatud teenuste pakkumine. Ta aimas, et tegevusala valik võib panna mõnegi tuttava kulmu kergitama, kuid kõik pidid ometi tunnistama, et tegevus, mis hõlmas ühes nii raha kui seksi, kätkes endas enneolematut võimalust mitmekordistada viimaste tõeliste motivaatorainete mõju.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Isamaa

…tegelikult tundus mulle täiesti loomulik, et mõttevahetus inimesega, kes ei tunne teie keha, kes ei suuda seda õnnetuks teha, ega ka vastupidi, seda rõõmustada, on võlts ja ülepea võimatu ettevõtmine, sest me oleme kehad, me oleme eelkõige, põhimõtteliselt ja peaaegu ainult kehad, ja nimelt meie keha seisukord seletab tegelikult enamikku meie intellektuaalseid ja moraalseid arusaamu.

lk 164

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline, Haigus