Meeleavaldus metsareformi vastu

Kodanikuliikumine Päästkem Eesti Metsad korraldab järgmisel neljapäeval,
29. mail Tallinnas Tammsaare pargis meeleavalduse Riigimetsa Majandamise
Keskuse (RMK) reformi ning uue metsaseaduse vastu. Kodanikuliikumine
kutsub meeleavaldusele osalema kõiki inimesi, kellele läheb korda Eesti
metsade tulevik.

Me ei nõustu sellega, et majanduslikke huvisid silmas pidades raiutakse
rohkem metsa ning seatakse ohtu paljud taime- ja loomaliigid. Nõuame, et
RMK reform peatatakse ning metsaseaduse sellistest muudatustest loobutakse
ning kaasatakse keskkonnaühendused seaduse muutmisesse,  märkis Päästkem
Eesti Metsad juhatuse liige Lauri Läänemets.

Meeleavaldus toimub Tammsaare pargis ajavahemikus 15.00-17.00.

RMK reformi ja uue metsaseaduse tulemusena võetakse seadusest välja nõue,
et Eesti pindalast peab 20% olema riigimets. Kaotatakse metsade
kaitsekategooriad ning lubatakse maha võtta keskkonnaministri otsusega
igas vanuses puid.

Kodanikuliikumisse kuuluvad Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing SOREX,
Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, Loodushoiu klubi, Tallinna
Tehnikaülikooli Säästva Arengu Klubi, Eesti Maaülikooli Keskkonnakaitse
Üliõpilaste Selts ja Pirita tee selts. Lisaks organisatsioonidele kuuluvad
ühendusse üliõpilased, õppejõud ja metsamehed.

Lisainfo:

Lauri Läänemets
Juhatuse liige
Kodanikuliikumine Päästkem Eesti Metsad
513 9037
info@hooliveesti.ee
www.hooliveesti.ee

Teade Eesti Loomakaitse Seltsilt

Kevad on meile kaasa toonud palju tiineid kassimammasid ja pisikesi kiisubeebisid.

Pisikestel kassipoegadel on väga raske tänaval ellu jääda. Suureks ohuks on neile autod, mille eest nad veel hoiduda ei oska ja on olnud palju juhtumeid, kus mänguhoos kassipojad on autoteele sattunud ja terve pesakond kassipoegi seeläbi hukka saanud. Lisaks on nad heaks märklauaks kõigile röövlindudele, eriti just kajakatele. Ja paraku ei ole nad kaitstud ka inimese eest, kes on nende üheks suurimaks vaenlaseks. Kas siis poisikesed, kellele nendega kõikvõimalike julmade asjade tegemine lõbu pakub või siis täiskasvanud inimesed, kes omapäi soovivad kasside arvukust Eestis piirata ja nad niiöelda merekooli saadavad.

Hoiukoduks olemise aeg on üldjuhul nii kaua, kuni kass omale kodu leiab. Tiine kassiema puhul on hoiukodu eelkõige vaja selleks, et ta saaks pärast steriliseerimist soojas ja rahulikus kohas toibuda.
Kassipojad õnneks leiavad üsna kiiresti kodud ning juhul kui hoiukodul ei ole mingil põhjusel enam võimalik kassi hoida, siis tagab Eesti Loomakaitse Selts selle, et kassile/kassidele otsitakse uus hoiukodu.
Vajadusel saab kassiga kaasa kõik vajaliku tema hoiukodus pidamiseks: vajadusel/võimalusel suur näitusepuur, kus kass või kassipojad saaks elada, liiv, toidud jne. Lisaks saab kass/kassid enne hoiukodusse minekut kõik profülaktilised tõrjed.

Erinevate küsimuste või murede korral saab alati pöörduda meie inimeste poole, kes aitavad siis vajadusel nii nõu kui jõuga.

Kui sul on võimalik enda juurde võtta tiine kiisuema, kiisuema koos pisikeste kiisubeebidega või hoopiski juba iseseisvad kiisubeebid, siis anna meile sellest teada info@loomakaitse.ee ja võtame sinuga ühendust.

Loomasõbralikult,
Eesti Loomakaitse Selts
www.loomakaitse.ee

Kaks luuletust

Koer

Koer lakkus kutsikaid õrnasti

ja seadis neid kõikepidi…

Ei olnud neid tarvis kellelgi, –

nad ära uputati.

Ja vana koer, kui ennegi,

sõi, kaitses lukku ja taba

ja haukus just nagu ennegi

ja mängis ja liputas saba.

Juhan Liiv (1864-1913)

Laul koerast

Välja serval, kus rukis kord õitses

ja kus lumi nüüd lasub kui vatt,

hommikul emakoer sünnitas seitse

valkja karvaga kutsikat.

Ärkas armastus, tugev ja tume.

Poegi lakkus ta õhinal,

nii et voolasid sulava lume

nired ta palava kõhu all.

Õhtul kui õrrele läinud kanad,

ladus kutsikad kotti ja viis

kaenlas minema peremees vana.

Rühkis ema ta kannul siis.

Läbi sügava hangede haua

püüdis joosta nii ruttu kui sai,

ja ta pilgu ees värises kaua

lahvavee lõhandik lõpmata lai.

Tuli tagasi, nõretas higi

küljekarvadest auravaist.

Talle näis, et kuu katuse ligi

ongi üks tema kutsikaist.

Vastu kõrguste sinist vaha

kaua ulus ta tõstetud päi.

Kuu kuid hõljudes kinkude taha

vajus, ja kavalalt peitu jäi.

Just nagu siis, kui leiva pähe

antakse kivi – kesk hangesid

koera silmadest kuldsed tähed

lumme hääletult langesid.

[1915, tõlkinud Artur Alliksaar]; originaal

Sergei Jessenin (1895-1925)

Vahur Lauri ajalooline reportaaž AKs ehk tagasi koju

13. mai 2008. aasta AK uudised ETVs. Eestisse on saabunud teeneka õigusteaduste professori, 1938. aasta Põhiseaduse isa ja viimase wabariigiaegse peaministri Jüri Uluotsa põrm. Vastu on võtmas lähimad sugulased – prof Uluotsa vennapoeg “omastega”, riigi esindaja, korp! Rotalia esindajad lipuvalvega, sõjaväelased jt. Kohal on ka ETV kaamera ja reporter Vahur Lauri. Kaamerapilt näitab pidulikku, läikivmusta autot, mille eemaldudes ütleb hauakaameratagune jutustav hääl (gatta bi Vahur Lauri) sissejuhatusena J.Uluotsa vennapojaga tehtud intervjuule: “Pärast musta auto ärasõitu tuleb kiirustada koju, kus ootavad mesilased.” Intervjuu on järgmine (kahjuks ei kantud üle Vahur Lauri esimest küsimust, mis jutu mesilastele viis), kõnepruuk muutmata:

Vennapoeg: Pered heidavad juba! Jaa, sel aastal tuli kevad varakult. Nüüd juba tulevad, peab passima neid, ja…

Vahur Lauri: Kuidas…, kes Teil praegu kodus mesilasi vaatab?

Vennapoeg: Praegu pole kedagi! Peame kohe tagasi minema!

Emal oli üks ilus päev (aastas)

Ühel päeval aastas laulavad lapsed nukrate nägudega kurbi laule, et emal oleks neist hea meel ja pisar silmanurgas. Laulavad, et kõik teised, nii elus kui ka eluta looduse, lapsed on tegelikult orvud, sest nt “pilvelapsed ei saa ema kallistada, tuul neid pillub igaühte oma rada“. Meie aga pole orvud, ja selle eest emale aitäh! Jah, emale tuleb kinkida vähemalt üks ilus päev aastas, ülejäänud ajal tuleb tal lasta teha seda, mis on tema kohus (ehk orjata omaseid, mida aga ema teeb rõõmuga, sest võrreldes väliskapitalil põhineva suurettevõtte orjamisega on see lapsemäng, või armastatud anglitsismi kasutades, koogitükk). Me kõik, riigist rääkimata, peame väärtustama pere. Perepoliitika riigi teenistuses on aga alati rõhuv, sest pere tähendab üksikindiviide ja intiimsust, millest “riik” ei tea midagi. On midagi, mida riik peab õppima – see on peenetundelisus. Peaaegu peenetundeline perepoliitika on vanemapalga maksmine – individuaalsuse ajastul hüvitatakse vanemale laste saamisega kaasnev ohverdus ja kehvem olukord tööturul, lapsele tehtud kuludest ei räägi, sest see on minu meelest natuke taktitu (saan lapse, sest tean, et riik maksab kinni sipukad?). Tänases EPLs kirjutab Agne Narusk praktikast Eesti tööturul, mida me tegelikult kõik tunneme, teame, et noori naisi, eriti neid, kel lapsed või kellel selline “nägu” ees, et tahab maimikut muretseda, diskrimineerivad keskealised, kõhukad, kiilanevad meesülemused (vahel ka personalijuhtide rollis käsku täitvad naised) halastamatult. Ja seadust väänatakse omasoodu; igaüks töövaidluskomisjoni minna ei julge või ei taha. Kuigi peaks! Get up, stand up, stand up for your rights! See on koht, kus “riik” võiks rohkem suud pruukida, peenetundelisus pole siin nii asjakohane.

Emad on pühad. Emadepäeval räägib president ja ei saa sel päevalgi mööda meestest ja nende probleemidest, sest neil on probleemid, pühakutel ju probleeme pole, neil on mured, aga mured ei vaja lahendamist nagu probleemid, vaid lihtsalt südameheadusest tulevat kaastunnet ja muretsemist. Isad on surelikud (see ilmneb Eestis varem kui paljudes teistes maades), puudustega, ja mis kõige tähtsam, võivad lubada endale vigu, isegi halba käitumist (nt mõnd liigset õllekruusi naiste- või emadepäeva pidulauas), mille kõige vastu aitab harimine, ja seda president õigustatult soovitaski. Puudused on midagi, mida emad endale lubada ei või, sest kuidas siis nii, et naine ja joob, naine ja ropendab või naine ja räuskab. Ise veel ema! See ei lähe mitte. Pühakutel on üks kord aastas oma nimepäev – pühaku enda päev -, siis tuleb ta inimestele meelde, tuleb meelde teda tänada. Muidu ainult orjab ja muretseb. Emapühakud (või Pühad Maamad Elo Viidingu järgi; Elo V. viimane raamat nõuaks Soo(b)loogis mitmeosalist käsitlemist, niivõrd olulise ja kirvena jääd purustava (Kafka!) tekstiga on tegu) on nagu puutumatute kast Indias – kannatused õilistavad ja tõstavad väljapoole sootsiumit: pole õigusi, pole vastutust, ega süüd. Mis viga nii elada! Küüruta ja kasi, kummarda ja kannata ning saad õndsaks. (Vt ka allpool artiklit küürivatest pühakutest!) Pühakult võib nõuda lõputult, andma ei pea suurt midagi, v.a. mõni vahaküünal pühaku nimepäeval või, kui oled peaaegu monopoolses seisundis telekommunikatsiooni ettevõtja, kontserdi Raekojaplatsil.

Kõik valmis ülemaaliseks talgutööks

Kes veel registreerinud grupijuhtidest oma osalemist “Teeme ära” talgutel kinnitanud pole, tehku seda kiiresti. Selleks koksa Sulle saadetud meilis lingile, vaata üle kaart, mis näitab, kus homme kell 10.00 teiste osalejatega kogunema pead ja koristama hakkad, samuti loe läbi juhendid prügi sorteerimise ja ohutuse kohta.

Kes aga 27. aprilliks end ei registreerinud, võib veel otsida naiskondi, kellega ühineda. Või teha iseseisev prügipiknik loodusesse – randa, metsa, rabasse või niidule. Kevadises looduses viibimise, söömise-joomise kõrval korjata üles siia-sinna loobitud praht ja toimetada see prügikasti. Sellest võiks saadagi uus mood: vaba aja veetmise kõrval teha ära ka midagi kasulikku. Uue moehobi teeb kasulikkuse ja heategevuse ideele lisaks atraktiivseks võimalus, et prahi sees leidub väikeseid aardeid. (Sellel kevadel Sõrvel piilusid päästmas käies leidsin rannalt vana, mere poolt auguliseks uhutud lusika, millega minu ettekujutuses võõramaa kapten, või siis paremal juhul Lembit Petersoni näoga Taaniel Tina, laevasuppi on lörpinud, ning mille varrel on nööriga kaelaskandmiseks puuritud auk – ma ei valeta!, see peaks tähendama ju, et lusikas on päris vana; auguga kivi, mille kuju on ennenägematu ja peegelsileda 10-kopkase). Proovi järele, ja küll näed, et prahi üles korjamine tasub ära!