mis muud üle jääb

B. noorpõlvearmastus oli ühepoolne ja keskeaarmastus sai õnnetult surma, mis muud jäi tal üle, kui endale hõimuülene roll võtta. Siis hakkas ta tõsisemalt kirjutama. Vanadel filmilõikudel on ta oma rolli väga sisse elanud nagu oleks ta kogu rahva vanaema või šamaan. Ta teab, et tal on midagi öelda, et tal tuleb öelda.

*

Koju sõites mõtlesin P. hiljuti öeldud mõttele, et iga pere on oma olemuselt rusuv koorem, et ta teadis juba noorena, et ta ei ole valmis oma pere looma. Hea, et ta mulle seda 20 aastat hiljem ütles! Ma ei tea, kas ma tean midagi rusuvamat ja koormavamat kui… See on imelik, et ma ei ole juba ammu põgenenud, et ma olen ikkagi osanud ka truu olla.

Kui teine roomab su poole sama raske koorma alt, siis ei ole küllap üldse võimalik olla. Seda mõistes annad nad kõik vabaks.

varjamatu kurjus

Kas mul oli kavatsus kurja teha? Jah! Lähenesin talle kurjade kavatsustega, teadlik, et tõmban teist armastusse vedades ta kurjusse. Tõeliselt hea loobub sellest naudingust. Üksnes sellepärast tunneb korvisaanu häbi – kui armastajad on kaassüüdlased, siis tema on oma väikse kuritöö ja süüga üksi.

pärast surma

pole midagi, ei jää midagi, sinu tehtust ega asjadest. kui seda arvestada ja endale mingi tärmin anda, siis…mis? peseksid harvem hambaid? hakkaksid jälle suitsetama? kutsuksid selle ilusa kokatüdruku välja, et ta pärast tema vahetust oimetuks nussida? lõpetaksid palgatööl käimise ja koliksid kassidega tänavale? jooksid end täis, et ühe vana armastuse akna all hommikul korra veel räusates talle armastust avaldada?

surelike väärikus on võimatu. ma ei tea, miks ma end sellega üldse vaevan.

lugemist