Sootundlik eelarvestamine

Naisšovinist aktsioonis

Õhtul töö- ja söögilauas:

– Ära võta puhastatud granaatõuna!

– Aga siis jään mina ju täitsa ilma!

– Kuidas su menstruatsioon on?

***

Parafraseerides Uku Masingut: “Ma vihkan lolle mehi.”

Naisena tsiteerides Edgar Savisaart: Mulle meeldivad naised ja ma olen selle üle õnnelik.

Sõbrapäeva eel(mäng)

Mäletate seda kohta pisut lihtsakoelises, ent siiski humoorikas ja naljakas bondi-paroodias „Johnny English“, kus prantsuse paharet (mittenali ehk/või topeltnali? – kommertspõnevike ülitrafaretne Hr Kurjus on kas kaagebežnikust ja/või mafiossist russ või gurmaanist/edev-pedest frentšmann) Pascal Sauvage (Huit points!), keda mängib John Malkovich (Dix points!), kaotab enesekontrolli ja purskab välja oma pettumuse, mis kõlab umbes nii: „Kõik, mida teist – sellest väiksest haisvast riigist – oodati, oli see, et seisaksite rivis, kui ma muudan kogu Suurbritannia üheks suureks vangla-saareks! Aga kas te saite selle väikse asjaga hakkama? Ei, mu fragrantset frentši persetki ei saanud!“?

Seda võis kirjutada ka

too maapastor, kes tundis vahel süümepiinu, et tema usk veel nõrgem oli kui tervel tema kasinal kogudusel kokku:

“Küsin eneselt ikka – Kas me armastame rohkem inimesi või kohti? Või inimese kaudu kohti? Või kohtade kaudu inimesi?

Karjas tuleb mul alati “meelde” päris ehk elu ehk oluline. Ja ma muutun (kurvaks). Kõik, millele ma olen aega pühendanud, oma vähest energiat pannud, mis mind on viinud elevile, teinud õnnelikuks, tähtsaks, on korraga läinud. Ja ma ei mõista päriselt, mis alles või asemel on. Kas on üldse. Pidet ei ole. Kuidas Tema selles maailmas veel edasi püsib? Ja ma ei mäleta isegi, kas selles maailmas oli lihtne Jumalat uskuda või Jumala poole pöörduda. Ei mäleta! Tee või tina.”