käolt ööbikule

kaks päeva on aias valitsenud ööbikud – laul ja laks käib päeval ja ööl. Sinibe uuestisünd Valguseriigiks. ärkan kl 4:30, tunnen, et peaks kuhugi minema, ratsutama koos päikesega üle taeva. selle asemel loen veel Masha Gessenit ja kuulan seda:

 

“mõte peitub muus”

Mõni päev hiljem, kui koosviibimise hasart on lahtunud, näen selgelt, et otsin, vahel meeleheitlikult, tähenduslikkust. Ja leian ka! Mõnikord töötan läbi sellise hulga materjali, et vähemalt 1% kõlbaks tähendustrofeeks. Või räägin inimestega/-le seni, kuni saan oma “ühe protsendi” kätte. Hiljem näen, et tähendust ei ole, ei saagi olla, vähemalt mitte rohkem kui üheski teises asjas. Tähendused, mille oma võrku olen püüdnud, kõlbavad vaid mulle ega lähe ühegi üldise “püügikvoodi” alla.

*

Loen uuesti Sartre’i Iiveldust. Ühes kohvikustseenis on tal inimeste kaksikjaotuseks opakad ja sulid, nagu härra Spreel olid idioodid ja persevestid. “Kuigi, siis tahaks juba pigem suli olla,” ütleb opakas.

ettepanek

Nende kirjavahetus võinuks olla täiuslik, aga ei olnud. Mõlemad lugesid oma lemmikautoreid ja tahtsid, et ka teine sama teeks. Kumbki aga soovitusi ei kuulanud. – risti-rästi kultuuriviiteid, nimed, muljed, vaimustused. Selline kirjavahetus eeldab autoritelt täielikku umbisikulisust, st väljaspool kunstielamusi poleks tohtinud neil emotsioone olla. Kõik isiklik oli seotud üksnes kultuuriga, iga meeldimine seotud teose, mitte inimesega, nii et kirjad võinuks otseläkitamise asemel ilmuda ajalehes, kust adressaat ühes kõigi teiste lugejatega seda lugeda oleks saanud. Milleks oodata haigusi või vanadust, kui kirjavahetuse saab kohe avaldada.

Inimesi hullu ümbert

….   Huvitav pole mitte see, kuidas Hull käitub, tema ettearvatav ärevus või kompulsiivsus, vaid kuidas hakkavad käituma inimesed tema ümber. Pilgud, mis ei varja kaastunnet ega kahjurõõmu. Ka kõige suuremate ja silmapaistvamate inimeste seas on palju neid, kes ei jäta kasutamata juhust talle peale astuda, et vaid tunda oma üleolekut. (Milline pehme punktike on inimeses teise nõrkus või kujuteldav haavatavus, milliseid sadistlikke hoobasid selle tähelepanemine liikuma paneb.) Hull aga näeb seda suhtumise muutumist teravdatult, tema hulluse tagasipeegeldus talle lükkab ta kaugemale üle meeleheite serva. (Eraldi teema on see, mida näitab hullus tervetele. Foucault kukkus hulluse tõe kirjeldamisega läbi. “Kui ma ruumi astun, ei kehasta ma pelgalt teie suurimat hirmu kaotada töö, mugavus, enesekontroll, väärikus, elu!, vaid midagi veel atavistlikumat. Hullus ja tema tões on oma jõud, mis pakse poisse hirmutab, mis kõditab ebamugavalt rasvavoldi vahelt. Nagu maaslamaja silmavaateski on eriline selgus ja ausus, mida seisjad välja ei kannata.”)

….   Eraldi kategooria on “lähedased”, kelle hulgas domineerivad need, kes “ei suuda” teise hullust vaadata. Teise piinad on ennekõike nende endi piinad, mille nad ajavad segi häbi, ebamugavuse ja jälestusega, mis seletab kõiki neid heatahtlikke vanemaid vendi ja poegi, kes hoolitsusest hullu ära paigutavad, et kaitsta end “kogu õuduse” eest.

ehk on ikka õnne- mitte leinalind

Hommikul kukub hoolekägu, sööma ajal surmakägu, lõuna ajal leinakägu, õhtul õnnekägu (Eisen 1926: 262).

Ei ole mind veel ükski hommik ära petnud. Otsisin eile puud, millelt ta kukub, aga ei leidnud. Siis ei saa ka puu ümber tiirelda ega puusse hammustada. Ei ole seni käost halba uskunud, miks peaks nüüd!

nüüd kukub mu aias

ja teine vastab Sinibe metsast nii et ei jõua oma õnne üles lugeda.

kägude kukkumine

üks Õeste, teine Karja poolt, nii et kuulsin majja ära.

 

kui ma mõtlen nüüd Berliinile

Kui ma mõtlen nüüd Berliinile, siis see on üks pime pilt nukrast õhtusest tänavast, inimesed küürus ja kiirelt sammumas kuhugi. Võibolla tibutab ka vihma ja tänavalambid põlevad üle ühe. Inimesed on inetult riides. Mu Berliin on taandunud selleks pildiks. See pilt ütleb mulle kõik, on mu mälestuste kontsentratsioon. Ma ei ole süüdi, et see on nii, ka Berliin ei ole süüdi.

Täna paistab päike ja ma tuletan meelde päeva, kui sõitsime Charlotte’i ja Minaga järve äärde. Palavus oli juba kestnud vähemalt nädala, me kõik töötasime ühes kontoris. Charlotte näitas, kuidas ta põleva sigaretiga ujumas käib. Charlotte – kõige coolim naine, keda olen kohanud, mu kontorisõbranna. Juut, kes naasis linna, kust ta vanaema pere oli sunnitud lahkuma. Kõige võimekam pidutseja ja armukeste vahetaja. Praktikant, kellega paljud teised kordagi ei rääkinud, nagu hiljem välja tuli. Ikka see sama sitt igal pool.

Me naersime palju ja olime väga kaua vees. Tulime välja ja läksime jälle vette tagasi. Pärast sõime järve ääres burksikioskis friikartuleid. Rääkisime üksteisele oma unistustest, kuhu kaugele ja kõrgele me ära tahame. See pidi olema tavaline päev, see tundus täiesti tavaline päev.

Kremeerija

Ta saadab mulle muusika- ja vahel ka filmisoovitusi. Üldjuhul ma kuulan ja vaatan need kõik läbi, sest ta meeldib mulle ja ta viited on huvitavad.

Film on suurepärane.. alguses, esimeses pooles. Koomiline horror. Pidin aga end sundima, et lõpu õudused lõpuni vaadata. Mul on kunstis piirid, isegi kui need on aastatega palju nihkunud, olen siiski heasüdamlik naiivitar. Juba üksnes holokausti viited koomilises horroris on üle mu taluvuse. Süžee tundus mulle eriti haiglaslik, sest kremeerija asub teostama rassipuhastust individuaalselt oma pereliikmetest. Olin häiritud ka ehk sellest, et filmi sündmused ja peategelase kremeerimisihalus tundusid filmis ajalises nihkes, st kremeerija unistab suurkrematooriumist enne juutide genotsiidi ajaloolist algust. Nüüd, kui aastaarvud üle kontrollin, näen, et eksin, st Sudeedi kriis ja Kristallöö leidsid aset samal aastal, ka on ju filmi alguses viide Austria annekteerimisele, st filmi alguses on märts 1938. Lõpp võib samahästi olla 9. november.

roti lust

Loomaõiguslastele siiani oluline avastus rottide naerust, mida uuris Jaak Panksepp http://www.vikerkaar.ee/archives/13041

*

Täna hommikul “analüüsisin” läbi une kiisude empaatiavõimet. G “koputab” juba kuid käpaga mu seljale või näole, kui tal on külm ja ta tahab teki alla. Minu äratamiseks on vaja küünised natuke välja jätta, neid samas väga ettevaatlikult kasutada, et mulle mitte haiget teha. Nüüdseks teab ta täpselt, kui kraapiv käpp mu üles äratab.

kontrast

https://epl.delfi.ee/eesti/politsei-saadab-valdadesse-linnadesse-radikaliseerumise-aratundmise-juhendi?id=85648233

kõige väiksem tihane

kõige väiksem tihane või kasvõi kõige paksem tihastest oma väikese eluga, mis on sama suur kui minu elu, väikese ellujäämise võimalusega, mis on sama suur kui minul.

*

Mu lemmikkoht piiblis on Jeesuse manitsus mäejutlusel homse päeva kohta, mure kohta toidu ja peavarju pärast. Uskmatu peabki seda kohta palju lugema.

Viira küla kl 4 hommikul

järgmine kord, kui öösel midagi teha pole, teen kirjutamise asemel videotuuri.

we help you start your Monday

Midagi, mis aitab voodist välja või siis videodega voodisse jääda. Muide, ÕS defineerib campi mh kui midagi, mis on liialdatult naiselik. Säärane definitsioon ja naiselikkuse norm Eestis (vägagi camp ja drag) vajaks omaette analüüsi.

Is it camp?

EKI töö eesti keele kallal; ÕS kui bestseller. Yes.

plüüskirjanikud

ma lähen teatrisse, et näha kirjanikke, võib-olla, et kuulda ka midagi intelligentset (böhaha). ma olen valmis patroniseerivaks kultuuritoomiseks provintsi, võib-olla üritavad kirjanikud astuda ka korraks alla “maainimese” juurde, aga pigem ma sellist vulgaarsust ei oota. kirjanikud üllatavad mind tsirkusega, kooliteatriga, lasevad enda üle naerda, endaga naerda. minu kõrval on inimesed ootamatult vabad, ei ole hierarhia-krampi “ka meie siin väikelinnas teame, mis on kultuur”. ja ka kirjanikud lasevad end vabaks. üks kirjanik ei pelga oma unistust mängida laval muusikat, kõik me kuulame teda, kriitikameel väljalülitatud, nagu esineks meie laps. teine kirjanik oskab natuke kuulsusi järele teha, nii umbes ühe lause jagu, nii et saad aru, keda ta teeb, aga ta teeb terve laulu. üks kirjanik pilab kaasaegseid tüpaaže, kõva häälega, väga kõva häälega, et see sulle meeldima hakkaks, et see vaimukas tunduks. ma ei vaata lavale, samuti üritan mitte kuulata. meenub lapsena mängitud “lavamäng”, milles üks lugu, aga kümme viisi mängida. kui seda 11aastasena esimest korda mängisin, naersin kontrollimatult. mina olin lavastaja, nad mängisid minu pilli järgi ja see oli nii-nii naljakas. nüüd on see jubedam kui mu kooli, lossi või hotelliga seotud nn kohaõudusunenäod.

kui ahviv kirjanik alustab järjekordse lauluga, hakkan pimeduses väljapääsu poole kobama. mu kõrval on pikk noormees, kelle põlvedesse ma endale haiget tehes takerdun, tema kõrval vana naine, kelle suuri paljastatuid hambaid ma oma näo lähedal näen. uksehoidja lükkab eest punase kardina ja naerab mulle näkku.

astuda plüüsi keskelt vaiksesse linna, on ärgata, tunda kergendust, et see ei olnud päris.

uus lemmik ehitusnaine

https://www.youtube.com/user/AprilWilkersonDIY/videos