ma lähen teatrisse, et näha kirjanikke, võib-olla, et kuulda ka midagi intelligentset (böhaha). ma olen valmis patroniseerivaks kultuuritoomiseks provintsi, võib-olla üritavad kirjanikud astuda ka korraks alla “maainimese” juurde, aga pigem ma sellist vulgaarsust ei oota. kirjanikud üllatavad mind tsirkusega, kooliteatriga, lasevad enda üle naerda, endaga naerda. minu kõrval on inimesed ootamatult vabad, ei ole hierarhia-krampi “ka meie siin väikelinnas teame, mis on kultuur”. ja ka kirjanikud lasevad end vabaks. üks kirjanik ei pelga oma unistust mängida laval muusikat, kõik me kuulame teda, kriitikameel väljalülitatud, nagu esineks meie laps. teine kirjanik oskab natuke kuulsusi järele teha, nii umbes ühe lause jagu, nii et saad aru, keda ta teeb, aga ta teeb terve laulu. üks kirjanik pilab kaasaegseid tüpaaže, kõva häälega, väga kõva häälega, et see sulle meeldima hakkaks, et see vaimukas tunduks. ma ei vaata lavale, samuti üritan mitte kuulata. meenub lapsena mängitud “lavamäng”, milles üks lugu, aga kümme viisi mängida. kui seda 11aastasena esimest korda mängisin, naersin kontrollimatult. mina olin lavastaja, nad mängisid minu pilli järgi ja see oli nii-nii naljakas. nüüd on see jubedam kui mu kooli, lossi või hotelliga seotud nn kohaõudusunenäod.
kui ahviv kirjanik alustab järjekordse lauluga, hakkan pimeduses väljapääsu poole kobama. mu kõrval on pikk noormees, kelle põlvedesse ma endale haiget tehes takerdun, tema kõrval vana naine, kelle suuri paljastatuid hambaid ma oma näo lähedal näen. uksehoidja lükkab eest punase kardina ja naerab mulle näkku.
astuda plüüsi keskelt vaiksesse linna, on ärgata, tunda kergendust, et see ei olnud päris.
näitus 