poliitiline afekt ja katatoonia

Oletame, et kellelgi on jaksu vastata pikale toimetamata (ERR, je t´accuse! – kuid ei avaldata selle suurriigi kohta ühtegi arvamust ja siis selline profaani konarlik ja komistav tiraad AfD kaitseks!) 90ndate alguse stiilis joiule – lääs ei mõista me välistavat rahvuslust, need pahad lääne vasakpoolsed ei tunnista noorte migrantide nurjatust jms. Alustada algusest, et mis on rassism, mis on võõraviha, mida tähendab Saksamaa kontekstis fašistide Bundestagi saamine, ja uuesti saamine ja seal jauramine, Ukraina sõda ei lõpeta tagasipöördumine 1930ndate fašismi, pigem tegu sõja kõrvalnähuga jne jne? Kes sellist laste õpetamist iga päev teha võtaks! Kui oleks instituut või teabeamet, aastaeelarve ja korralikus suuruses kollektiiv, et õpetada hea ja kurja vahel vahetegu, siis jah. (Mürgilaadne tuimestaja imbub lugedes mu verre, mu keha tõmbub pingesse, ärrituse kõrval muutun kurvaks, kui näen teksti kõrval ka sadu päid äratundmises noogutamas – mu armsad lähedased kõlupead, mu pere ja hõim, kes kõik kaasa nookavad.)

Ja siis see päevi kestnud minivürstiriigiliku Kontori vaimunõtruse ja enesetähtsustamise paljastamine, mida ootasid nägijad juba aastaid. Teisal lendaks pärast sellist rumalat eksimust Sildam nagu kuul ametist, sest aitab kah!, aga mitte siin, eriti nüüd, kui vanad pässid on saanud vähemalt selles kontoris oma revanši.

Väiksus on Eesti õnn ja traagika. Ainuke võimalus intellektuaalselt ausaks ja vaimselt terveks jääda on hoida end seadusandlikust, täitev- ja neljandast võimust nii kaugele kui võimalik. Ja hoitaksegi! Vaadake õpetajaskonda, muuseumitöötajate, teatriinimeste, kunstnike, kirjanike, etnoloogide või looduskaitsjate ridadesse – usk inimese vaimuavaruse võimalusse taastub! Vaimusektorid ja võimusektorid – siin peitub segregatsioon, mida peaks uurima, mille kahjulikust mõjust rääkima!

2. augustil Triigis Triin Ruubel-Lilleberg ja Theodor Sink. Ruubelit olin varem näinud, Theodorit vaid kuulnud. Mõlemad suurepärased, palju suuremad kui Triigi saal ja sestap pidi just Ruubel end kuidagi vähendama, ehkki mängus allahindlust ei teinud. Mõlemad on teadlikud oma headusest, kindlad oma oskustes, Theodor ka hot, nagu väga harva eesti mees atraktiivne on – enesekindlalt, huumoriga ja kerge distantsiga oma külgetõmbe suhtes. Samal päeval olin jutustanud veebis ühe noore tüübiga, kes oli arvatavasti lapsena kellegi poolt maasse taotud.

Muusikud paistavad teiste ametialade esindajatele nagu oleks nende maailm eneseküllane, neil ei ole justkui muud vaja, poleks vaja isegi teisi kunstivorme. Kirjanik ei saa läbi vaid kirjandusega, kunstnik vaid maaliga, aga muusikutele tundub olema piisav, kui on vaid muusika. Kõik kadestavad neid selle pärast.

see ei ole sümptom

Tean täpselt, millised mõtted viivad depressiooniepisoodini, õigemini, millised mõttealged ehk uskumused. Võibolla ma ei olegi aastaid “valesid mõtteid” mõelnud, kahjulikke arutluskonstruktsioone (mis jääb viimasest 20 aastast pihku?) pähe lubanud, aga ühel päeval on ometi näha nende tugevad puitunud juured, mis nagu mändide juured kevadel lume ja mulla alt välja kaarduvad. Asun tuntud vastumürkidega neid välja kiskuma, ise uskumata, et need on hävitatavad.

Täna hommikul võtsin kasutusele kangema kraami – onu Pentti päevikud Varraku 2007. aasta köites, mida olen küllap oma 15 korda lugenud, et end oma kõrgelt pasahunnikult maha aidata, lugenud seda kui lohutust, justkui oleks see sõbraliku onu või kirikuisa elamisenippe sisaldav katekismus.

Juured on aga end juba mu rinnus ja kõhus laiali ajanud, juba on raskem hingata ja mõni organ töötab juurte käsul teisiti või peab üldse puhkust. Kui on tunda millegi või kellegi jõudu, siis on see juurte oma, nende tahtel jaksaksin lakata hingamast.

Kas pole roiete vahel väänduvate juurte kujund ilusam ja võimsam kui mu vanaema mäekristalli sõrmusega valge käsi, mis Pentti raamatust rebitud lehtede abil juuri läbi katsub saagida, enese sõrmi seejuures paberiga veristades!

*

Masendus pakub ka teatud avardumise vaheldust – näiteks kaob võimas vastandus elu-surm, kaob surmahirm, mediteeri ristide kohal surmast palju tahad, ta on oma võlujõu kaotanud, samahästi võiksin mõtiskleda porgandiperast. Omamoodi vabastus.

meenutus

Istusime eile pikalt Pelgulinna elutoas ja meenutasime. Ma juhtisin ta juttu enam kui tavaliselt, et saada teada uut. Ja küsisin ka asjade kohta, millest tahaksin õppida. Kogu oma jutukuse juures ei ole ta teatud asjadest (armusuhted!) rääkinud või on neist üle libisenud. Miks tädi H. lahutas, miks neil Aksliga lapsi polnud (ma olen siiski H. võimaliku lesbilisuse ise välja mõelnud!). Kui kaua nad papaga enne abiellumist kurameerisid, kui pikalt enne kohtumist kirjutasid. Nende esimene abielusuvi aastal 1955 – papa tahtis, et mamma oleks tema juures, kui ta suveks maale turbarabasse kraave läks kaevama, ja mamma ütleski oma töö Tartus hambaarstikabinetis üles, ehkki nad olid toona väga vaesed (kui ta seda ütleb, siis ta naeratab, nagu vaid tema teaks, et see oli nende kõige õnnelikum aeg ja nad ei vajanud midagi, ja iga päev praekartulite söömine ei olnud mingi vaev). Nüüd kommenteeris ta, et kuidas sai ta nii enesekindel olla, miks muti midagi ei öelnud tema tööst loobumise peale. Muti pidi nägema papa ilmumist nende ellu kui suurt õnnistust ja täpselt seda see tagasivaates oli ka (ehkki perekonna ametlik lugu alahindas teda süsteemselt – mamma põhikroonikuna rakendas siin abielunaise igapäevaste solvumiste tõttu liiga karmi karistust).

Ma ei näinud nende õrnust palju aastaid, mul oli raske mõelda neist kui armsamatest, aga lõpupoole oli õrnust ja armu omajagu (kui mammal oli südameoperatsioon, siis kasutas papa toibumispalatis meie ees esimest korda ühte nende vana hellitusnime – kiisuke; mäletan, et olin sellest rabatud). Ja alguses oli seda, paistab, väga palju – lapsed ei saagi seda mõista!

Mõned aastad tagasi ütles tädi E. keset perekondlikku pidu naerdes, et J.-l käis abiellumine väga kähku. Ta tuli vangilaagrist tagasi, sõitis Tartusse ja siis teataski, et tema abiellub. Tähendab, mina olen pärinud papa impulsiivsuse.

et toetataks tittesid

Lugesin kahte NYTi järelehüüet Godard´ile. Mõlemas andis tooni etteheide, et mees oli, eriti vanas eas, tõrges ja tujukas, ei tulnud vanadele sõpradele (nt Varda) kaamera ees kätt andma, haukus ajakirjanike rumalate küsimuste peale jms jama. Keda see huvitab! Miks see kuidagi oluline on? Kui oled nii õrn, et sul on vaja, et teine inimene sind oma lahkuse ja hea tujuga toetab, siis tuleb käia teraapias, mitte ajalehes kirjutada.

*

Et tegeleda titega endas (viimase nädalavahetuse paranoilise skisoidi äng-äkšon!), kuulasin eile linnast koju sõites Lacani pompöösset teatraalsust ja siis Žižeki (tite-)kommentaari sellele (“Mida ma Lacanis ei salli”!). Sain kõvasti hirnuda. Ujumine aitas ka, eriti välibasseinis, kus sain üksi olles kõik kohad oma siputamisega täis pritsida.

*

Elasin Godard´i hinguses millalgi 2000/2001, kui Helsingi “cinémathèque” ta retrospektiivi näitas ja igal õhtul kinos käisin. Mõnda aega jäljendasime seejärel mõne kaaslasega oma eludes Godard´i filme, meie suhted pidid olema sarnased nähtule jne. Armsad tobud!

Ema kõrval magades näen unes, et üles on joondatud terve rivi teda. Pikkuse järjekorras. Kõigil seljas puhvis ehitusmehe kombekad. Unenäos ma ei imesta, et ema on nüüd seitse või enam, lihtsalt ta/nad on erineva pikkusega. Ma silmitsen, kas kombekad on kõigil õiges mõõdus.

*

Sõitsin üle tunni Valka, siis tagasi. Käisin läbi lagunenud ja kõleda maja. Kõigele, mis oli masendav, sulgesin silmad (aastakümneid ei ole nad parandanud põlenud otsaseina, kasutamata pooles on üks aken katki ja sisemine aken lahti – ma ei suutnud oma silmi uskuda, et inimesed on elanud nii pikka aega). Kõik, mis oli vähegi ilus (vanad sindlid plekkkatuse all, pea puutumata katusealune, teise korruse toa vaade alla teele), seda ammutasin endasse lootusrikkalt. Kuulasin H. juttu, millest vaid osa oli koherentne. Konteksti asetatuna oli see külm maja, mida peale minu tahab veel vaid üks rott, kes oli end vana sadulateki sisse seadnud, kõige kodusem ja soojem osa tänasest päevast. H. oli kõigest hoolimata (ta tervis, vanus, üksindus, lood seoses majaga jne) heas tujus ja energiline. Ta on säilitanud mingi usu ellu või headusse, mis ongi inimlikkuse alus; meil seda ei ole ning see maja ei too seda meile tagasi. Tagasiteel mõtlesin, kas tõesti ongi see mu unistuste piir.

majad

Vana ja kasutu, aga siiski seisab. Vana maja on olend, kellesse oleme kiindunud, kui ta kallale minnakse, märkame oma tundeid ta vastu. Tema lammutamise pealtnägemine on paramatuse valus tunnistamine.

Sel päeval, kui paargut tükkideks hakati võtma, sai P. teate, et ta vanemate maja lammutatakse.

Ma ei pea midagi üles kirjutama, sest mu mälestused sellest majast on nii elavad nagu oleksin selle tubades terve elu elanud, sealt alles eile välja kõndinud.

P. õde sõitis vahel nädalavahetuseks kohale, tal hakkas paari esimese tunni jooksul igav, ta tahtis kuhugi minna. Ma võisin käia hääletult toast tuppa, nuusutada vana puidu lõhna, tunda esimese korruse põrandakahheli jahedust, läbida tumeda ja järsu trepi heidetud varju, milles räägiti telefoniga – jutt kostus õrnalt ka suurde elutuppa; mul ei olnud seal kunagi igav. Maja, mis oli midagi palju enamat kui see, millest ma olin osanud unistada. Koduta tüdruk, kes kiindub majadesse, ei oska inimesi vastu armastada.

Majade vaikelu, kust lapsed on lahkunud, kus vanemad vananevad. Ma mäletan fotode asetust söögitoa seinal, lauavakstu mustrit, kõiki lilli ja nende paigutust aias. Isa suve hommikul vara midagi aias tegemas, juba on väga palav. “Tere hommikust! Kuidas magasite? Ärge suudelge mind, ma olen higine.” Pesukuivatusresti ja triikimist verandal. Maja, kus iga ese on omal kohal, milles üha korduvad ühed ja samad rituaalid.

Ma õnneks ei sattunud kordagi sinna, kui üks neist pidi allkorrusel magama, kui majakord oli segamini pööratud, või kui üks neist oli ära viidud. Käisin vaid korra isa vanadekodus vaatamas, hetketi tundis ta mu ära, küsis vanaisa järele, aga vanaisa oli juba surnud, läksin selle peale endast välja. Liiga nõrvanärviline.

Kui maja läks müüki, pidid lapsed viima ära kõige olulisemad mööblitükid ja esemed. Olin nende murelike maja tühjendamise juttude juures, oma mõttes läksin viimast korda inimestest tühja majja. Nüüd mõtlen, et ehk selline viimane hüvastijätt toimuski, võibolla võtsin reisi ette, et viimast korda läbi maja kõndida. Näen ennast majas kõndimas, talletamas mälusse iga märki, mis meenutab seda teist aega.

kontsentraat

Pärast ebaõnnestunud seksi nägi Mees unes Isa. Nad istusid laua ääres ning sõid peeti, punased pisarad jooksmas üle näo. Teisal kõndis isa mööda, kui nad seksisid ja Naine küsis: “Isa, kas sa tahad, et me tänaval seksiksime?” Isa raputas pead. Mees aga ütles: “Isa, sa oled teinud vigu, aga ma armastan sind selle eest, mida oled head teinud.”

Siis tuli isa ka Naise unenägudesse. Naine nägi, et ta sõitis bussis. Ta märkas, et bussis oli keskealine mees, keda ta oli ihaldanud, tema kõrval mehe isa. Isa oli oma juuksed tumedamaks värvinud, ta higistas ja punakas värv nirises mööda tema nägu alla. Naine märkas, kuidas isa teda vaatas ja järsku tahtis ta isa, ta ei märganud enam isa kõrval istuvat poega. Kõigepealt haihtus poja pea, varsti ka keha.

isade tolm

Vanad ja väärikad perekonnad, uhked oma ilmajäetuses.. ei ole hullemat viisi perekonda reeta kui jätta minevikutolmus püherdamata, valides ükskõik mille muu suure Olnu asemel. Häbistav tegu. Ka mina leian, et elu valimine on alati kuidagi alam & vulgaarne, ometi tahan elada.

Ta kirjutab:

“Kõik, mida ta oma elu esimese neljakümne aasta jooksul oli näinud, läbi elanud ja lugenud, muutis ta nüüd kirjanduseks.”

Kui küsida, kelle kohta Teadlane seda ütleb, võiks tänapäeval mõelda esimesena Tohvri peale, vaid eluaastakümned tuleks ära vahetada. Ta ei ütle kordagi, et ta peab Kirjanikku naiivseks või suurte kopeerijaks. Või et Kirjanik on suur vaid väikses Eestis, seda ei saaks ta pidulikus juubelivihikus teha. (Kellele need vihikud üdse suunatud on? Kooliõpilastele? Turistidele? Arhiividele?)

Selle peale vaatasin, mida ta luuletajatest kirjutab. Kui on positiivne ja tihe õpikutekst, tähendab talle autor ei meeldi. Sellises ülevaates joonistuvad isiklikud eelistused välja veelgi teravamalt kui ak.artiklis või monograafias, sest taotlus on neid varjata.

ei keegi teine