Roth

 

 

tagasiteel

kaks filmi

https://www.theguardian.com/film/2013/jul/28/frances-ha-gerwig-baumbach-review

https://www.imdb.com/title/tt2177511/?ref_=nm_flmg_dr_3

 

Vahel hakkab aeda, mille häälte hulka kuuluvad tavaliselt vaid linnuhääled ja kasside võimumängude ärevad häälitsused, kostma valju traktori kultivaatori kolistamist – vana masin laseb killadi-kolladi üle tolmuse põllu. Lähen väravale vaatama, aga näha pole midagi.

Või kostub mu välivoodini lammaste määgimist ja möögimist karjamaalt, kus vedelevad lambakorjused. Tont-traktor ja lambavaimud toovad siia elu, et ma näeksin oma suvitaja vaikroheluse taga ka vanamaailma, pärismaailma.

Sinibed suvel ümbritsev roheline kuppel hakkab vaikselt sulguma. Tahan pidevalt siin olla, siia tagasi ja samas aimamisi tean, et siin puudub ühendus välismaailmaga, Sinibe on iseküllane ning loob ka minus kujutluse, et mulle sellest piisab. Elan siin oma tontidega, rõõmustades imaginaarse tolmu üle, mis kiriku põllult tuulega minu väravasse kandub.

Tihti päästan aga hommikuti siia muust maailmast ärevuse, õhtuks ta õnneks haihtub. (Ise olen rumal, et ei oska alati ja üleni aiavaimus olla.) Õhtul on vaid hääbuva päeva helid – lindude üha rahulikumaks jääv laul, jahedama õhu laskumine aiale, nii et mesilased ja kihulased peitu peavad pugema. Mu enda meel on vaiksem, päev on tehtud või üleelatud, olenevalt päeva “headusest”. Pole midagi oodata ega karta. – Ust ei tohi lahti unustada, kiisud tuleb üle lugeda, hüüda kõigile: Au dodi, les dodis!, tudile tudud. Sada või tuhat korda korratu, mis aitab uinuda, elada.

Äraigatsus?

Jõudsin teise hommikul. Mu reisid kestavad nüüd mitu päeva, sest sõitu alustan saarelt. Ja Tallinnast läbi Riia Berliini tööle jõudmiseks tuleb ärgata hommikul kell neli. See ei väsita pooltki nii palju kui see, kuidas inimesed siin omavahel on. Aga see on pikem lugu ja ehk on mul kunagi jaksu see kirja panna.

Ehk on see olude või mu enda süü, kuid siinne kohatus üha süveneb, pean oma laagrit üha sagedamini edasi liigutama. Iga öö erinevas kohas. Ühel ööl kontori põrandal. Vaatan end kõrvalt ja natuke imestan, et ebamugavus mulle nii vähe korda läheb.

Täna öösel Oranienstrassel. Ma olen hakanud põlgama Kreuzbergi, millest on saanud iseenda kulunud klišee – peamiselt müra ja ameeriklased grafiti taustal. Samas elab siit kiviviske kaugusel jõe ääres Spreeman – nii kutsusime T-d Phiga. Oleks tahtnud väsimusest ja valust hoolimata kutsuda teda veel ühele öisele rännakule läbi linna, aga otsustasin vaikimise kasuks.

Waldemari tänava suurte tumeroosade õiekobaratega kirsid, ühed paljudest, mille Jaapani valitsus Saksamaa taasühinemise puhul Berliinile kinkis ja mis palistavad tänavaid, kus kulges müür, on äraõitsenud – mida ma küll lootsin, kui juba ülemöödunud nädalal läks siin kõik õitsele. Täisõites on aga roosade küünaldega kastanid, mida on siin kandis palju. Turteltuide kluutamine Mariannenplatzi pargis – ühes mu lemmikkohas, kuhu kõigepealt me igakuistel õppepäevadel sattusin, nüüd aga väga harva tulen, sest elu fookus on Neuköllnis, ja seda töö pärast.

Ärkasin vara ja läksin kl 7 hommikusööki otsima – ainuke aeg nädalavahetusel, mil Kreuzbergi süda on väga vaikne ja inimtühi. Väljas mõned üksikud mehed, kes nagu mina vara süüa tahavad.

Linnad peaksid saama koduseks, kui neid hästi tunned ja nendega seoses üha rohkem mälestusi koguneb, ma ei tea, kas see ka nii on. Võibolla on siis see pidev mõtte ekslemine sinna, kus on okasmetsa vaikus ja hommikune lindude segakoor, pikalt vinduv külm kevad, pingsalt aknast välja vaatavad kassid, äraigatsus, mitte koduigatsus, sest kodu on ka siin. Kas tunneksin puudust ka sellest pendeldamisest, kui see lõppeks?

———–