Category Archives: Füüsiline

Ta ütles, et ta ema ei kallistanud teda kunagi, v. a üks kord siis, kui ta kümnesena kodust ära jooksis ja politsei ta tagasi koju tõi. Et ta on pigem idioot kui persevest, ning et mina olevat ka idioot. Nii toredaid komplimente pole ammu kuulnud. Sellistele meeldib, et emme ta eest ära jookseb, aga mina ei jõua enam.

*

Pariis on alati Pariis. Berliin pole kunagi Berliin. Aga tol nädalavahetusel oli. Ma ei tea, kas mulle meeldib Fassbinderi telesari Alexanderplatz, aga ma nägin esimest korda kohti, mis olid nagu punased kaadrid sellest sarjast.

Berliinis sukeldud öhe ja jääd sinna, kordagi mõtlemata, et on öö.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu, Füüsiline, Iha

Pidupäeva meeleolust pisut hälbides

Tooma evangeeliumi Jeesuse 87. ütluses on kirjas nõnda: “Ütles Jeesus: Armetu on keha, mis ripub mingist kehast, ning armetu on hing, mis ripub neist kahest.”

Olen seda alati väga kitsalt, subjektiivselt ja nüüdisaegselt tõlgendanud, mitte mõtelnud seda palju kordi lugedes, et see viitab mammona armastuse armetusele või keha maiste vajaduste (on’s kehal ka muid vajadusi?) ületamise vajadusele, kui hingele suuremat vabadust tahad. (Ma ei pea suurt neist kommentaaridest, mis kosmilise ühtsuse mõtet selle taga näevad, st mul ei ole midagi kõik-on-kõigega-üks vastu, aga miks pidanuks Jeesus seda sel kujul väljendama.). Mõtelnud vaid omaenese hinge võimalikule armetusele, kui nõnda enda ja selle teise kehast ripun. Nagu eneseabilugeja “püha” teksti puhul ikka, loen ütlusest juhtnööri ja lohutust. Jah, see rippuvus ja Iha pantvangiks olek on armetus! – juba Jeesus ütles seda, juba ammu teati seda, sellega saab ja peab tegelema ja küllap on see ületatav, jne jne.

*

Muidu ilus õhtu, istume lahtise akna all, et suurte vihmade rõskust endist välja tuulutada. Ainult pea see huugab, sest ingliskeelse juriidilise teksti kokkupanek inimõigustekohtule ühe väikese valgustamata riigi transinimeste õigusetuse kohta on mu jõuetuks teinud.

 

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline, Iha

Lauri Leesi 80ndatel kirjutatud prantsuse keele õpikus algajatele oli üks tekst, mis kõlas umbes nii: “Jules armastab Lucie’d. Lucie armastab aga Gérard’i. Keda armastab Gérard? Ta armastab Pauli, kes on loll nagu lauajalg.” Suhete käekäiku jälgides, tuleb mulle alati see tekst meelde, ning vastamata armastuste traagika on korraga koomiline.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Elu, Füüsiline

Kortsus paberilipakas veereb mööda tänavat, kord on üks nurk vastu maad, siis järgmine, nutsak jookseb ise kuhu tahab. Või on see ikkagi tuul, mis teda pillutab

Kas see on filiaalse suhte aseaine, tagasi soovimine, asendusest raudse haardega kinni haaramine või on see Armastus   Veendumusega Ühte klammerdumine, kehakeemia eripära või ikkagi Armastus

Kas sa lähed ise, valid intensiivsuse või passiivsuse kasuks, või lükkab sind Elu ise, ka aegluse ja passiivsuse suunas

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Õhk, Elu, Füüsiline

Kui ma olin umbes kuus, tahtsin kasvada Dalidaks, sest juba siis teadsin, et minust ei saa kunagi Amanda Leari, kes oli mu tõeline iidol. Nüüd, kui olen androgüünsem kui kunagi varem, oleks Leariks saamine lihtsam, üle võlli seksikus ja meik kui dragi essents tuleks kergemini kätte.

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Füüsiline, Iha

Toestus

Ma olen olnud asjade armastaja (asjaarmastaja :), asjade koguja. 40 kasti asju, milleni ma oma elu redutseerisin (ca 20 kasti raamatuid ladustasin lisaks ühes Eesti  hoidlas ja mu maamajas on ka väike maailm asju…aga petta võib), jõuavad siia mai alguses; natuke  pabistan juba, kuhu need panen, millisesse madalusse või raskusse need mu endaga veavad.

Aga võibolla langengi tagasi. Mu imetletu Linda Rodin tutvustab omi:

Lisa kommentaar

Filed under Asjad, Füüsiline

Viimasel ajal süveneb minus tunne, et olen rumal, aeglane, isegi taipamatu. Jälgin hoolikalt esimesi dementsuse märke – sõnad ei tule meelde, eneseväljendus on katkendlik, eksin oma mõtete umbkäikudesse, keeled, mida arvasin rahuldavalt valdavat, eemalduvad mu kõri ja keele ulatusest. Paralleelselt, ei olegi midagi öelda, arutada, targutada, ilma et ei kõlaks triviaalse, tobeda või edevana. Sumbun enda sisemisse vaikusse, liikumatusse.

Ometi läheb see vaigenemine* mulle veel korda – üritan nooremate kolleegide ingliskeelse vadinaga kaasa minna, forsseerin pedaali, teades, et tundun endale narrina. Nüüd siis tean, kuidas on olla elevuse ja elusamuse pealtvaatleja, midagi, mis tundus mulle kunagi mõistmatu. (Lugesin Mmi kingitud Vita Sackville-Westi “All passion spent” – väga meeldiv ja nauditav raamatuke vanaks saamise rõõmust, suveräänsusest ja õdususest -, ja arvasin, et mõistan seda.)

Üks ärevust tekitav ning teine lootust andev artikkel.

*Kuidas ei ole vaigenemist ÕSis, kas ei ole ma seda sõna alatasa oma kodus kasutatavana kuulnud! 1943. aasta Postimees, küll, kirjutab, et ilm vaigenes.

Hommikusöögilauas istus mu vastas Hannah Arendt, kelle kõigutamatus, nördimus ja ärritumus mõjusid hästi:

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Füüsiline, Iha, Kõne