Category Archives: Füüsiline

Toestus

Ma olen olnud asjade armastaja (asjaarmastaja :), asjade koguja. 40 kasti asju, milleni ma oma elu redutseerisin (ca 20 kasti raamatuid ladustasin lisaks ühes Eesti  hoidlas ja mu maamajas on ka väike maailm asju…aga petta võib), jõuavad siia mai alguses; natuke  pabistan juba, kuhu need panen, millisesse madalusse või raskusse need mu endaga veavad.

Aga võibolla langengi tagasi. Mu imetletu Linda Rodin tutvustab omi:

Lisa kommentaar

Filed under Asjad, Füüsiline

Viimasel ajal süveneb minus tunne, et olen rumal, aeglane, isegi taipamatu. Jälgin hoolikalt esimesi dementsuse märke – sõnad ei tule meelde, eneseväljendus on katkendlik, eksin oma mõtete umbkäikudesse, keeled, mida arvasin rahuldavalt valdavat, eemalduvad mu kõri ja keele ulatusest. Paralleelselt, ei olegi midagi öelda, arutada, targutada, ilma et ei kõlaks triviaalse, tobeda või edevana. Sumbun enda sisemisse vaikusse, liikumatusse.

Ometi läheb see vaigenemine* mulle veel korda – üritan nooremate kolleegide ingliskeelse vadinaga kaasa minna, forsseerin pedaali, teades, et tundun endale narrina. Nüüd siis tean, kuidas on olla elevuse ja elusamuse pealtvaatleja, midagi, mis tundus mulle kunagi mõistmatu. (Lugesin Mmi kingitud Vita Sackville-Westi “All passion spent” – väga meeldiv ja nauditav raamatuke vanaks saamise rõõmust, suveräänsusest ja õdususest -, ja arvasin, et mõistan seda.)

Üks ärevust tekitav ning teine lootust andev artikkel.

*Kuidas ei ole vaigenemist ÕSis, kas ei ole ma seda sõna alatasa oma kodus kasutatavana kuulnud! 1943. aasta Postimees, küll, kirjutab, et ilm vaigenes.

Hommikusöögilauas istus mu vastas Hannah Arendt, kelle kõigutamatus, nördimus ja ärritumus mõjusid hästi:

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Füüsiline, Iha, Kõne

Olen jälle samas hotellis, isegi samal korrusel, käin sellest vanast toast mööda.(Iga hetk võib juhtuda, et teen ise ukse lahti ja näen koridoris tuleviku mina – üksi ja teise näoga, aga ma ei tunneks end ära ega mõistaks seda, mida näeksin.)

Mulle anti kõige vaiksemasse kohta – koridori lõppu tuba, milles on gobelään Oleviste kiriku ja Paksu Margareetaga. Tüdruk registratuuris oli äraseletatud näoga, ta sai panna ühe eestlase Tallinna sviiti :)

Berliin on olnud udus juba nädalaid, minu ja Eesti vahele on kerkinud pehme läbipaistmatu kardin, piltide ja häälte summutaja. Aga siin olen lähemal, ehkki ikka udu sees, ning mu vasaku rinna all annab kivi end tunda, kui annan talle sisse hingates ruumi, kasvab ta suuremaks, kui tema vastu ei võitleks, siis leviks ta kogu kehas. Käed muutuvad seda kirjutades raskemaks. aga ma ei maga siin, nagu ei oleks mul vaja ööd magamiseks.

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Füüsiline, Mälu

Iseasi, kas saab aidata. Esimene reaktsioon on teha korda, koristada segadus ära vms. Ebamugavust ja hirmu ohjeldades hakkad kõnesid tegema, korraldama, abi otsima. Korraldamine aitab ajutiselt sügaval pesitseva õõvastuse vastu.

Nad kutsuvad seda ringiks. Sellest saab välja astuda, kui loobud mängust, jätad matši katki, ei ilmugi välja vms.

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Füüsiline

Haige naine või naine, kellele tuli haigus kallale

screen-shot-2016-12-03-at-22-50-45

http://www.maskmagazine.com/not-again/struggle/sick-woman-theory

Vt ka http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/soo-ja-puude-ristumisest-feministlike-puudeuuringuteni/

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Füüsiline, Haigus, Võim

Rongad kogunevad (stsenaariumi sünopsis)

See oli selline lugu: olin kodus, vihma hakkas kõvasti sadama kõigist aknavahedest ja lampide laeavadest hakkas vett sisse tilkuma maha tekkisid loigud. tahtsin minna kohe üles Malle-Reedale teatama. üle põranda minnes üritasin vett vältida kartsin, et ka kassid võivad saada elektrilöögi. sain esikusse, lülitasin elektri välja. olin alasti viskasin hommikumantli peale ning läksin trepikotta.

järgmine, mida  mäletan, on see, et ärkan kaubamaja kandis ühes idamaises restoranis. kuidas ma sinna sain, ei tea. hirm on suur. hakkan teistele jutustama, et olin kodus, vihma hakkas sadama… jutustamise käigus tahan uurida kuidas ma siia sain. inimestes ei tekita mu lugu huvi. jään jälle magama.

taas ida restoranis ärgates satub mu kätte pakk vanu kinnistudokumente, millel üks nurk ära rebitud. restoranis tutvun ka turske eesti mehega, ta äratab minus kahtlust, kuid kuna kardan vägivalda, hakkan ta kallimaks. ta liigub jõmmide ja hirmutavate meeste seltskonnas. hakkan üksi minema paika, kust peaksin leidma talu, mille dokumendid on minu käes. Paberil on keerulises kirjaviisis kohanimed: Lääne-Virunigula vms, Risti küla, loetamatu talu nimi. küsin kohalikelt vanameestelt teed olen usaldav räägin neile oma lugu miks olen külla tulnud. nad juhatavad et külas olla põõsaste vahel rada, mis viib alla orgu ja heinamaale ning ojale. mingu ma sinna. vanamehed on aga kuritegelikus kambas, olen nagu rumal metsloom, kes varsti ümber piiratakse, kes jahimehed oma pesa juurde juhatab.

külas on kohalik tatari/muslimi/kasahhi vms kogukond elanud aastaid tagasi üle suure tapmise eestlaste poolt. seda on hoitud saladuses mõrva on mälestanud vaid kogukonna naised. neil on selleks maja, kus naised kõikjale küünlaid läidavad, ise vaikselt lauldes küünlad käes kogunevad. väga vaikselt nagu rongad kokku lendavad. ronkadest on ka nende laul. nemad on mind valinud seda lugu avastama et viia meid (!) tallu, kus kuritöö on toimunud.

liigun mööda punaka küünlavalgusega maja see on nagu allmaakäikude, kanalite ja sildade rägastik –  mälestustelinn nende kodumaalt? see on ilus ja imeline maailm, imestan, et midagi sellist on olemas.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Füüsiline, Unenägu

/../

Thus they both took an oath

In love and friendship they sealed a pact.

Then the two slept together

And spoke about the past.

Gurgani

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Füüsiline, Kirjandus, Kunst, Kuulutus, Mälu