Rõõmsa meelega haudus ta plaani halastusharakiriks

Esimene päev on kökimöki, kui teine päev on lähenemine tõugete epitsentrile, “pärisvalule”. Kolmas päev on järeltõugete ootus ja hirm uue hävitustöö ees, sest majakesel jooksevad vundamendist räästani pikilõhed – kas onn peab enam väiksemalegi värinale vastu? Kolmandal läheb mõte detonaatori peale, aga ega jaksu plaani, kui see peaks ka olemas olema, ellu viia pole.

Halastusharakiri – kaunis uudissõna, mida sõbrannale kohvikus oma seisundi kirjeldamiseks öelda. Ridentem dicere verum.

Enesele halastamist võib harjutada veel aastakümneid, võib aga kujutleda ka teist finaalet. Ehk leidub banaalne rohi – nt hormonaalne plaaster, mida reie siseküljele kleepida, ja mis elu uueks loob, nii et ta leiab endas jaksu asutada uus akadeemia, kolida Põhja-Ameerikasse ja naituda üdini positiivse ja eduka, ehkki natuke lihtsameelse, hollandlasega. Uues kodanlikus elus ei pea ta iial kartma läbikukkumist, valu ega puudust.

Vaata, su lugu ei pea olema kurb ega nukra lõpuga! Valu ei pea lõputult kannatama. https://migrainetrust.org/news/migraine-and-perimenopause/

kui palvetada

Sa oled kõige parem inimene

sekund pärast kolm päeva kestnud migreeni hajumist. Nagu õhukindel raske kaas tõstetaks su pealt ning pähe voolab hapnikku. Tabad seda hetke – Valu on lahkumas! – ja sirutad selles, et seda laiemaks venitada ning oled korraks täielikus unisoonis maailmaga, sh sitakottidega, kelle suunas tavaliselt oma eluenergiat kui tühje padruneid tulistad. Tunned, et su enda keha on siin õigusega, mitte lihtsalt värahtav võnge, vaid ruumis vabalt laiuv mass.

*

Olen alati kahtlustanud, et headus on füüsiline atribuut, st kurjadel ei ole võimalust mitte õel olla. Istun natuke valujärgses selguses, ajan oma varbad laiali, et siia hetke püsivamalt end istutada.

Darkness dark

Meile Printsuga meeldib vahtida pimedasse aeda, olla mõni meeter majast või rehealuseuksest – pääseteest – , siiski pilkases. Vabiseda või tarduda hirmust ja naudingust. Siis päästa teineteist liigutades end valgusti anduri ees.

*

Heade ja õiglaste vari on tihti eriti tume, pahupool erakordselt jälk. Sestap tõmbavad üha enam ilmsed pasakotid – sealt ei tohiks halbu ootamatusi tulla.

you look sick and tired today!

torud

Hingetoru nagu liigahtaks mu rinnus. Sellest tean, et rohi hakkab mõjuma. See ei ole torude ülespaistetuse või lämbumise tunne, mille eest mind hoiatati – kogenud rohuvõtjana on aisting jäänud õrnemaks. Kere keskmes oleks nagu midagi, mis kasvab. Praegu mõtlen puu kujundile, aga tol hetkel stripibaari metalltorule, mis saab üha rohkem mu keha sees tuntavaks. Toru ei keerata minu sisse, vaid mina keerdun toru ümber, mu liha on rullidena vardas. Rohu mõju valjenedes, läheb keerlemine kiiremaks, nüüd pean hoidma mõlema käega torust, et pöörlemine mind endast ära ei lennutaks. Käed pole mu tavapärased käed, vaid rinnalihastest moodustunud roosad rusikad. See on mõnus, mõtlen – kes võiks loota migreenirohust high´d! Mõtlen ka tollele, kes igasuguste tablettide suhtes kõhklematut huvi üles näitab, et kuidas talle seda tunnet kirjeldaksin.

see ei ole sümptom

Tean täpselt, millised mõtted viivad depressiooniepisoodini, õigemini, millised mõttealged ehk uskumused. Võibolla ma ei olegi aastaid “valesid mõtteid” mõelnud, kahjulikke arutluskonstruktsioone (mis jääb viimasest 20 aastast pihku?) pähe lubanud, aga ühel päeval on ometi näha nende tugevad puitunud juured, mis nagu mändide juured kevadel lume ja mulla alt välja kaarduvad. Asun tuntud vastumürkidega neid välja kiskuma, ise uskumata, et need on hävitatavad.

Täna hommikul võtsin kasutusele kangema kraami – onu Pentti päevikud Varraku 2007. aasta köites, mida olen küllap oma 15 korda lugenud, et end oma kõrgelt pasahunnikult maha aidata, lugenud seda kui lohutust, justkui oleks see sõbraliku onu või kirikuisa elamisenippe sisaldav katekismus.

Juured on aga end juba mu rinnus ja kõhus laiali ajanud, juba on raskem hingata ja mõni organ töötab juurte käsul teisiti või peab üldse puhkust. Kui on tunda millegi või kellegi jõudu, siis on see juurte oma, nende tahtel jaksaksin lakata hingamast.

Kas pole roiete vahel väänduvate juurte kujund ilusam ja võimsam kui mu vanaema mäekristalli sõrmusega valge käsi, mis Pentti raamatust rebitud lehtede abil juuri läbi katsub saagida, enese sõrmi seejuures paberiga veristades!

*

Masendus pakub ka teatud avardumise vaheldust – näiteks kaob võimas vastandus elu-surm, kaob surmahirm, mediteeri ristide kohal surmast palju tahad, ta on oma võlujõu kaotanud, samahästi võiksin mõtiskleda porgandiperast. Omamoodi vabastus.

argieesmärk

jalutada kodust välja teades, et sul on õigus olla julgeda inimestele silma vaadata mitte mõelda mu väärtus sel nädalal on 25 vaevalist töötundi kraabitud kokku hingetõmbepauside vahelt

ei põle ei põle ja kui põleb siis mitte lõpuni ega läbi ega maani

Ööpäev

Kogu päeva kasvatasin endas süü- ja empaatiatunnet. Õhtul püüdsin püsida väärikana. Öösel tulid ikka roomajad välja. Kui oleksin saanud, oleksin ise tagasi roomanud, kui ta mõistaks roomamist või julgeks tõsta kirve vingerdaja pea raiumiseks. Oleksin heitnud ta ette ja palunud tal oma jalad minusse pühkida, kui ta oskaks teist nõnda kasutada. Selle asemel lebasin voodis ja mõtlesin, kuidas köidan ta kaela ümber köie, tõmban selle koomale ja katsun temaga jõudu, et ta läheks sinna, kuhu mina tahan. Tema, suur must valgete sarvedega pull, silmad väiksed ja tühjad. Mina, tarmukas ja täielikult oma pullile pühendunud karjus. Hommikuks on pull ära jooksnud, karjusel suur peavalu.

ei ole minu Orfeus

mida rohkem vaagid, seda rumalamaks muutud seda rohkem koguneb kehasse raskus, nii et võõrsõdurite eest ei jaksa ära joosta, mahavisatud madratsilt kallima kõrvalt nagu kits üles karata mis kasu on sest saagimisest mind lahutab surnutest vaid väike teerada raja ääres kevadeti sulavee uuristatud pehme paesein majja sisenen üle vasaku õla, selg ees surm on mu kannul, tahan teda silma alla viimase hetkeni enne kui uks sulgub vean enesega kihla – on ta vastanud või mitte kihlveo sobitaja ütleb, et ta ei vasta sulle, oled loll, et loodad sobitatu rinnus hakkab peksma ja veri valgub kõhtu südame tahaks välja süljata, aga ta on kivi all kinni nii et surm ei saa kätte käsi ei ulatu kirjutama

Suuri mõtlejaid 2

Hannah Arendt

Uus seeria: suuri mõtlejaid

Martha Nussbaum

mina olen elus

esimesel päeval olin väga kurb, uskmatu, haletsesin ennast, oma tegematajätmisi. teisel päeval korrutasin endale, et J. on surnud. jah, minuvanune, minu kamraad, paljude mälupiltide sees. kolmandal päeval võrdlen enda elusust olematusega. tahan väga elus olla. nagu suur emapõder, keda eile teel Kuressaarde üle põllu nägin minemas. ta vaatas mu poole ja vantsis läbi sügava lume kuhugi, kus ta arvas olevat oma elulootuse.

valumaandus

olen ujunud tunni, istun mullivannis, sunnin end nautima tegevusetust – natuke veel, istu paigal. pimedast ruumist avaneb kitsas vaade ujulale, näen ühte ujujat. sunnin end olema rahul – ma ei ole varemete vahel, siin on turvaline, olen oma armastatud vees. aga ma ei veena end. tõusen otsustavalt püsti, astun trepist alla ja prantsatan seljale.

esimene mõte, et nüüd jään ratastooli. valu seljas, käes, hing jääb kinni. jään maha lebama. tuleb üks vanem mees. (inimesed tunnevad end kohmetult, kui näevad poolpaljast inimest abituna maas. seda näen ka maast.) ta küsib ebalevalt, mis juhtus. ma ei suuda rääkida. mu prillid! need on kuskil siin maas. teen suuri pingutusi, et talle see lause selgeks teha. ta leiab prillid, need on terved! ma ei taha, et keegi mind puudutaks, nii valus on. treener tuleb ja puudutab siiski mu selga, lükkan ta eemale. küsib, kas kutsume kiirabi. ütlen, et ootame natuke. ta toob mulle vett, tahab tagasi trenni tegema minna. ma ei taha kuhugi minna, mul ei ole jaksu. vanem mees süüdistab pimedust, et hoitakse elektrit kokku. soovitab mul nii kaua pikutada, kui vaja. selle peale tahaks hakata end liigutama, et ei peaks enam ühisruumis teiste jalge ees lebama. mulle meenub mammale näidatud vanurite video, kuidas põrandalt end püsti ajada. kasutangi seda tehnikat.

ma ei tea, kuidas ma sealt end riietusruumi vedasin – kaks korda hakkasin minestama, “valu lõi hinge kinni”, aga sain enne pikali heita. kõige valusam oli riiete selga ajamine – ma pean end riidesse saama, kuidas ma siit muidu ära saan, nad ei vii mind ju märja trikooga kanderaamil haiglasse. kui suurem osa riideid seljas, helistasin p-le ja kutsusin ta järele. tahtsin kukkumisest alates nutta, aga üritasin olla täiskasvanulikult vapper. kui auto on maja ees, uks lahti, ja liigun aeglaselt selle poole, lasen end vabaks ja nutan nagu laps.

paanikalabor

“Vana sitt, ma ütlen!”

see ärevus, mis ujub pinnale nagu leheke äravoolutoru veekeerises, sunnib ühtviisi paigale ja lükkab edasi liikumisele. mõtted kerivad ellujäämise, hirmude, tuleviku valu ümber, lülitavad välja täiskasvanuliku läbinägelikkuse, kõigutamatu tegutsemisvoo. ei tea, kuhu peitu joosta või kui liikumatuks kangestuda. kolmandana ilmub sõdalane, kes esiti paneb kõige lähemale vastu tahti, siis lööb lahti raamatu, kukub kirjutama või tuleviku manöövreid planeerima, endal kõht kõrvetistest käärimas.

*

and what’s with dreams about shit! viimati küürisin Tartu korteris figureerinud plekkkausist kätega sitta, korjasin kokku ussikesi. minu tegevust jälgisid Pere Pühakud.

*

kas päevi kestva peavalu puhul aitaks mind teadmine, mis on valu põhjus – millal hormoonid, millal baromeeter, millal lihtsalt vana sitt?

kirje

09.09.22

Homme Tallinnasse! Juba täna käib mu süda kiiremini.

*

Lapselik elevus on selle kõige juures parim osa.

väljatulemine

Ärkasin öösel ta kõrval kolm-neli korda. Iga kord tulin teadvusele unest, milles olin ikka veel Veneetsias, kõndisin pimedatel tänavatel, vaatasin veele, õhk oli soe ja lõhnas magusalt. Ma pidin kõndima, see oli mu ainus eesmärk, olema täienisti õndsas linnas.

Pehme väljatulemine – nektariinid, avokaadovõileib ja Napoli türa.

We’re having trouble finding that site

Toas on siin-seal kilekaaned või kotikesed, milles on raamatud, kontserdikavad ja maskid. Helsingist ostsin Badiou ja Ocean Vuongi luulekogu. Ma ei ole jaksanud Badioud isegi kotist välja võtta, ta istub kiles koos sinise maskiga, mida pole kantud. See-eest lugesin umbes viiendat korda Tartti – väike turvaline maailm, mis sest et mõne mõrvaga, kuhu põgeneda.

Sellisel päeval nagu täna on aed täiuslik, varastan momente, et natuke töötada, peamiselt leban aga puude all. See kevad on jõudnud minuni viivitusega, kui üldse. Oleksin justkui mähkunud suurde tekki, lõhnad ja hääled jõuavad minuni summutatult. Tegelikult jõuab kõik minuni summutatult.

Mitu õhtut juba käib mind külastamas väike punarind. Olen mõelnud, et ta on saadik teisest ilmast. Samas, kui kurb peab olema võimetus teha end inimestele mõistetavaks, kui sul on ülesanne keegi üles otsida ja talle sõnum edastada. Ma ei loe tema laulust ja lennuviguritest välja ühtegi märki ega sõnumit.

Mõtted kerivad selle ümber, mida kõike ma endast ära kavatsen lõigata, tõugata, kuidas pagasit kergendada. Sellise puhastustöö ettevalmistus väsitab väga. Magan öiti 9 tundi, teen päeval 1-2 uinakut ja vahel olen kl 20-ks nii väsinud, et jaksan vaid magamisest mõelda.

kramp

Pean alati oponeerima? Mind ei huvita töölisklassi lesbid, ei seksuaalselt ega intellektuaalselt. Lääne ülikoolide huvi nende suunal on tingitud keskklassi naiste pärsitud seksuaalsusest ja kommunistide hulgast teadurite hulgas. Kumbki ei legitimeeri proletaarseid uurimiseelistusi.

*

Lahmiv kriitika võib aga tulla menstruatsioonikrampidest, mis tahavad silmanägemise võtta.

soojade ja pehmete käte puudutusel kärises lahti ammu kinni traageldatud tume kuristik. liha, kuristiku serval, nõudis ümaratelt sõrmedelt, et need ületaks lõhe, pigistaks vastaskaldad kokku, et kärinast pudenenud hakkest voolitaks tervik, väike hakklihanukuke, kellega mängitaks.