unekordus

öösel kordub päev, päeval mõeldu. päeval mõtlesin kordustest. sama kodu talvel ja suvel mahajäetuna, sama rutiin, sama muutus, mida oodata aastaaegade vaheldumisel. mina kui kellegi teise – tädi A. või tädi E. või tädi H. kordus. keegi ütleks, et alateadlik kordus, nemad olid tõelised eeskujud su enese teadmata. nagu nemad oma elu valitseja, oma aja ja korduste kuningas – tiitel, mis saab selgeks alles pärast teatud arvu kordusi.

uni ei paljasta midagi, juba päeval on korduse turvalisuse varjuks ängistav küsimus: kas nii jääbki korduma? uni ei suurenda ängi, ega leevenda, ise vajud taas kordusesse, sest selle rahu on nii kutsuv ja pehme.

***

Paar päeva tagasi nägin aga taas Teda unes. Esimest korda õudusunenäos. Ta elas või hängis asotsiaalses majas, kus aknad eest ja aiapoolset seina polnudki. Olime voodis “vaatega” aiale ja trepikojale ning meie kahe vahel oli kuulus kunstikriitik, kellest ma midagi ei pea. Kunstikriitik tahtis minuga musitada, mul ei olnud huvi, aga lasin sellel juhtuda. Kunstikriitikul läks kõvaks ja ta võttis oma türa välja, näitas seda meile uhkusega – see oli ilmatu suur, võibolla 40 cm pikk või pikemgi. Ma hakkasin kartma. Kartsin valu ja mul ei olnud mingisugust huvi intiimsuseks. Meist möödusid paar inimest, kes suundusid aeda. Selle peale Kunstikriitiku tähelepanu hajus ning ta järgnes neile. Olin hiidkürvast pääsenud, aga mingit positiivset emotsiooni ei järgnenud, sest Tema oli akontaktne nagu katatoonik või nõdrameelne või keegi, kes on mulle tundmata raske vaimuhaiguse kütkeis.

mitte viimane, vaid esimene päev

vaadata hommikul köögiaknast aiale nagu oleks see elu esimene pilk – kunagi varem ei ole näinud laiuvat kadakat, sirelite palistust, pruuniks kõrbenud pojengipuhmaid, maa rohelist ja lehtede kirjut. see on esimene päev, mitte “see võib olla mu viimane kord, päev, sügis” Sinibel.

Ajasin käru puukuuri juurde. Kärul oli avatud suuga suur must prügikott. Kui labida tõstsin, et neid kotti ajada, lõi Karja kell kirikusse.

Mõtlesin küüditamisele. Ebaoriginaalne paralleel, aga kogu aja mõtlesin sellele, et kes viiakse ära, kes saab teel surma, kes jääb tühja majja maha.

Metsateele paistis päike, minu ees tõusid lendu kolm musta lindu. Kõigepealt üks, siis teine, kolmas oli suurim üllatus. Päikseline koht, seal kasvavad põldmarjad. Nad sõid seal, nad ei olnud minu oomenid.

Sillale oli langenud vana toomingas, väiksed mustad marjad käeulatuses. Painutasin ja muljusin oksi, et käruga silda ületada.

Metsa lõpus pöörasin vasakule, läksin üle veel ühe kraavi, sinna, kus on kuused. Sinna panin nad maha. Istusin mahalangenud puule ja vaatasin, kuidas nad hakkama saavad. Metsas oli jahedam, sinna oleksin võinud jäädagi. Kell lõi kirikust välja.

neist rumalaim on usk

Aed oli roheline, ainult ja täienisti roheline. Rohu kohal laiusid suured lõikamata viljapuud, mis ei lasknud taeva sinisel rohulibledele teisi toone heiastada. Päeva lõpul vaatas ta enda ümber, nagu ikka tungis kõikjal, kuhu silm ulatus, peale rohurinne, ükskõik kui tihti ta trimmeriga seda tagasi ei tõrjunud, ta tundis nagu hulbiks ta suure hapuoblikasupi sees.

Kunagi oli ta siia mõned külalised lubanud, nad olid teda vaid häirinud, tahtnud aias ringi käia, kommenteerinud õunapuude olukorda või sõstardest turritavaid nõgeseid – ka kõige lähemad sõbrad tundusid siin sissetungijatena. Talle meenus trullakas Annabella, kolme lapse ema, vapper ja lootusrikas ka siis, kui laste isa ta rahata ja üksi jättis. Ta ei võinud Annabellat kannatada, sest too uskus, uskus kõigest hoolimata, et tema nõiarohtude ja kandle ehitamise laagrid ning aknale asetatud kristallid aitavad tal väärikalt elust läbi tulla, leida armastuse. Annabella oli vaadanud ühe vana punaste õuntega puu tüvele ja selgitanud, kuidas osad tema tuttavad metallharjaga sammalt maha koorivad, et puu pikemalt vilja annaks. Iga lause, mille Annabella kuuldavale tõi, oli öeldud tõsiselt ja sügava veendumusega. Ta oleks tahtnud sülitada, hirnuda või ropendada, võõrustajale kohaselt pobises aga vaid midagi tüvede liigtugeva kraapimise kohta. Annabella leidiski uue armastuse, koos sellega ka alanduse, mida rumala ja ambitsioonika mehe tähelepanu endaga toob.

Õhtu on elu lõpp. Mitte midagi pole alles hommiku jaksust või lootusest teha ära enneolematu kogus tööd, kadunud on keskpäeva soojus ja pärastlõunane rammestus puuvõrade küljelt langevas valguses. Nahk on ka talvise metsatööjope all jahe, näole maandub hobusääsk.

We’re having trouble finding that site

Toas on siin-seal kilekaaned või kotikesed, milles on raamatud, kontserdikavad ja maskid. Helsingist ostsin Badiou ja Ocean Vuongi luulekogu. Ma ei ole jaksanud Badioud isegi kotist välja võtta, ta istub kiles koos sinise maskiga, mida pole kantud. See-eest lugesin umbes viiendat korda Tartti – väike turvaline maailm, mis sest et mõne mõrvaga, kuhu põgeneda.

Sellisel päeval nagu täna on aed täiuslik, varastan momente, et natuke töötada, peamiselt leban aga puude all. See kevad on jõudnud minuni viivitusega, kui üldse. Oleksin justkui mähkunud suurde tekki, lõhnad ja hääled jõuavad minuni summutatult. Tegelikult jõuab kõik minuni summutatult.

Mitu õhtut juba käib mind külastamas väike punarind. Olen mõelnud, et ta on saadik teisest ilmast. Samas, kui kurb peab olema võimetus teha end inimestele mõistetavaks, kui sul on ülesanne keegi üles otsida ja talle sõnum edastada. Ma ei loe tema laulust ja lennuviguritest välja ühtegi märki ega sõnumit.

Mõtted kerivad selle ümber, mida kõike ma endast ära kavatsen lõigata, tõugata, kuidas pagasit kergendada. Sellise puhastustöö ettevalmistus väsitab väga. Magan öiti 9 tundi, teen päeval 1-2 uinakut ja vahel olen kl 20-ks nii väsinud, et jaksan vaid magamisest mõelda.

koht

Verandaaknast õunaaiale vaadates on horisont paremale kaldu. Õunapuutüved on langusega kohanenud – nad painduvad kes kuhu suunas. Horisont ise on vaid vari, mis langeb piiripuudelt. Ka maja on kallakul – selle kõrgemas servas. Majas tekib mäel oleku turvalisuse illusioon. Sellest kõrgemal on veel vaid paepealne kuiv hoov, mis imeb kiirelt endasse igasugused sademed. Langusel on muld must, seda on rohkem ning mida sügavamale languse poole seda savisemaks ja viljakamaks ta läheb. Langus läheb metsani – on liikumine kultuurist metsikusse. Algusest peale olen kartnud metsa pealetungi majale mõistmata, et hoopis mina libiseksin alla, kui kramplikult kinni ei hoiaks.

Hozomeen is the Void

Jalad on endiselt rasked, eilsest on ka rinnus raske. Leban esimese või teise õunapuu all jalad üleval vastu puukoort. Ma ei kraabi, aga puult pudeneb kooretükikesi nii et õhtuks on lamamistool ja lauake koorepuru täis. See suvi on üks pikk kuum päev Sinibe aias. Kannan sama rannaseelikut, päevitusriideid, rohi on sama kõrge – ei madal ega kõrge. Vaid sumahhi küünlad tõmbuvad helerohelisest roosaks ja talveks on nad purpursed. Muidu on ikka sama päev. Kiisud on teisel terrassil oma telkides (üle tooli visatud tekid, et neile varju tekitada), oleme terve päeva lähestikku ja täiesti eraldi. Kui saaks inimestega nii!

Õunapuud on lõikamata, nende suured ja vanad võrad varjutavad aeda. Olen selle ettekavatsemata ettenägelikkuse üle rõõmus, sest valmistun mõttes kliimakatastroofiks. Pole Sinibest paremat paika, kus seda (üle) elada. Mitu pagulast ma siia elama saaksin võtta? Üks koht on juba reserveeritud ühele eksile lõunast. Jagasime temaga juba töid, mida keegi tuleviku Sinibe pagulaskogukonnas teeb. (Meie suhte ajal ei läinud meil tööde jagamine hästi. Mina tegin kõik ja tema pikutas kuni kümnendal päeval võtsin Teema üles ja väitsin, et ma ei ole õnnelik, seepeale hakkas tema nutma. Leppisime kiirelt, ta tegi enne pikutamist ühe söögi ja rahu kestis kümme päeva, vahel rohkemgi).

Sinibe ümber on puudest kaitsevall, mida sasib tuul, puud vihisevad ja kohisevad, linde pole kuuldagi. Kõrge müüri taha ei näe, aga mõtlen, et kui siit välja astuda, võiks minna merre. Aga küll jõuab.

Sinibe on alati sama. Kas ma olen üldse oma elus midagi muud näinud, kuskil käinud? Mu elu on vaade sellele aiale – ritsikad alustavad rohus lõuna eel, pääsukesed on keskpäeval vaiksemad, nende lapsed lendavad juba, närvilisust on vähem, õunauss laskub läbi õhu mu kõrvale ja jääb küür seljas liikumatuks, kui mind elusana tajub. Sinibe on mitte midagi tahta, mitte midagi ihata, olla tuule hellitada, oma telefoni võid vastu palkseina puruks visata, siin ei ole vaja kellegi kõne oodata.

valge aeg

Langevad viimasel valgel puul, aga aed on veel täis nende magusat roosilõhna. Viimane puu on väike puuke, mille tüve õõnsuses elavad kaks hallõgijat. Nad on tihti koos pesast väljas, lendavad siis oma koduukse ees olevale oksakesele ja kiiguvad seal hetke enne sisenemist – nende eeskoda. Kui neid esimest korda märkasin, ei tundnud neid ära, nii valged ja saledad on nad. Üleni valgeis õites puuvõra sisse on neil kerge kaduda. Ka mina valiksin oma kamuflaaži nii, et saaksin “kaduda” vaid sel lühikesel ajal aastast.

Talve lõpul lendas üks hallõgija mu akna taga olevat söögimaja külastades vastu aknaklaasi ja pidi pea tund aega sama söögipuu oksal end koguma. Käisin teda jälgimas, et kas toibub ikka. Toibus. Võibolla on ta üks neist kahest, kes tuligi aeda elama. Veel ei ole nad oma surnud hiirte “pesu” kuhugi üles riputanud, aga valge lind valgel puul assotsieerub sellegi poolest rohkem surma kui eluga.

hommikul, kui uks aeda avatakse ja ma hüppan rehealuse lävepakult rohu sisse, olen esimene, kes näeb, mis on öö jooksul muutunud. uks ei olnud veel päris lahti, aga ma nägin, et nad kõndisid muru sees. ooh! nii lähedal! nii erutav! järgmisel hetkel on nad läinud – need väiksed tumedad laperdavad kaltsukerad, mis tõusevad õhku alati sama nurga alt.

siis oli mitu päeva jäledat külma, ma jooksen ka siis korra välja, lootes, et mind ootab ees midagi erilist, uut ja magusat, ja kohe tagasi sisse. ülejäänud päeva ei viitsi ma voodist välja tulla, eriti kui olen söönud kolm hommikusööki. see pidi olema see külm aeg, kui nad õunapuu sisse elama asusid.

kui jälle soojem oli, istusin terrassil, lõin niisama sabaga aega surnuks, kui viuh! ja lendav vurr lõikas 45 kraadi alt läbi õhu. selline asi tõmbab tähelepanu endale. niisuguse lennumasina nimel võin kordusetenduse ootuses kaua ühe koha peal liikumatult passida. aga siis trikki ei korrata. ja lõpuks siiski väsid pruuni säbrulist puukoort vaatlemast. silme ees hakkab kõik liikuma ja ma tõesti näen, et puu seest tõuseb õhku liblikaid ja linde, kui aga käpa välja sirutan, ei ole seal midagi. siis vantsin tagasi kööki ja teen kaeblikku häält, keegi alati kuuleb ja tuleb, et mulle mu lohutuskrõbud kätte anda. hea, et on asju, millele saab kindel olla.

mitte sisse ahmida, vaid põgeneda seda haistes

talvel ei olevat lõhnu. päikseloojangu ajal aeda astudes on tunda vaid surma lõhna. musträstad võitlevad elu eest, söödan neile gnocchisid, kohupiima ja tihastele tehtud segusid (teen neid ise, sest Ukraina päevalilleseemned kahandavat Norra vintide sigivust! – veel midagi, mille pärast süüd tunda), sest kust ma musträstaste toitu peaks võtma. üks oli täna puukuuris, ei näinud mind, kui käruga kolistades puude järele läksin. need kaks rästast on omavahel toidu pärast tülis, võibolla nad siiski ei ole paar, ja külma ning nälja pärast aeglasemad kui tavaliselt.

kitsed kaevavad öiti puude all, kust juba nädalaid tagasi kõik õunad välja on kraabitud. mõtlen, kas lõigata lahti sel aastal esimest korda väiksele heinamaale tehtud silopallid. kuskil olevat kitsed viie päevaga pool tonni silo nahka pistnud.

mu aju töötab aeglasemalt ja iga tööalane kirjutus tuleb suure surmaga. olen neid tekste treinud musttuhat ja iga uue teksti eel on nüüd tunne, et sel korral ma hakkama ei saa. Sõbrad teistes maades ütlevad kõik vaid, et sel ei tulegi lõppu.

*

nii inimeste kui lindudega päästaksin “mõtlematult” ühe ja seaksin ohtu Loodusliku Tasakaalu, mis seisneb tugevate ettemääratuses panustada taasloomise ringi. Bioloogide teoloogia, millest vaimuvaestes nädalalõpulisades lugeda saab, on mulle alati tülgastav olnud.

s nagu süü, s nagu sünd

I could no longer dream. I knew that the only way left to dream was through writing, and encrypted writing at that, so that fault-finding friends and critics wouldn’t protest: “Sir! You are drifting towards sentimentalism!”

Antanas Škėma

Ärkan keset ööd ärevana, nagu lapsena ööl enne sünnipäeva. Siis erutas mind mõte kingitustest, tähelepanust, nüüd mõtlen tegemata tööülesannetele, kahtlustele. Enese rahustamiseks söön või masturbeerin. Kumbki ei tööta enam väga hästi.

Esimene puhkusepäev, võin lugeda, vedeleda, rohida, võimaluste avarus tekitab ängi nagu alati. Rahustab mõte, et ma ei pea mitte midagi, ei pea isegi sööma, olen mitu päeva kõik söögikorrad väljas söönud. Kirjutamismõtted keerlevad peamiselt süü ümber – ma ei kujuta üksnes ette, vaid olen kindel, et olen astunud Tema asemele, kui saan hakkama sellega, mida tegi Tema, on mu süü lunastatud, kui ei, on mu süü kahekordne. Tean, et see kinnismõte on väike ja ohtlik, võib viia kuhugi, kuhu ma ei taha sattuda.

*

Keegi pole suhetes nii julm kui ebakindel, kui keegi, keda on kunagi solvatud, alandatud, nagu Tsõpkini kujutatud vananev Dostojevski.

*

Armastuse õppetunnid on alistumise harjutamine.

ööots

Öine äike, mis tantsib ümber Sinibe. Kord kõmistab ja valgustab lähemal, siis eemaldub jälle. Kassid on tasa oma asemetel, aga ma tean, et nad ei maga. Nii kui jääb vaiksemaks, hakkab laulma üksik ööbik, nagu tahaks rahustada ennast ja teisi. Lohutab unetuses mindki. Kui ööbik väsib, võtab uinutuslaulu üle tihane. Juba on valgem, öö saab otsa, mina saan kätte oma uneotsa.

käolt ööbikule

kaks päeva on aias valitsenud ööbikud – laul ja laks käib päeval ja ööl. Sinibe uuestisünd Valguseriigiks. ärkan kl 4:30, tunnen, et peaks kuhugi minema, ratsutama koos päikesega üle taeva. selle asemel loen veel Masha Gessenit ja kuulan seda:

 

nüüd kukub mu aias

ja teine vastab Sinibe metsast nii et ei jõua oma õnne üles lugeda.

kolmas saal

Ärgates oli vaja haarata mõne asja järele – raamatu, kaisukaru või vibraatori -, et tõrjuda peast kehast lähtuvaid impulsse, mis materialiseerusid küsimustena: kus ma olen?, miks ma siin olen?, milleks ärgata? 

Kehale oli vaja tähelepanu, kasvatust ja korda. Keha tuli kohe hommikul allutada jõu- ja painutusharjutustele. Sellesse tuli viia toitaineid, korrapäraselt ja piisavalt, et taltsutada tema potentsi ja potentsiaali. Tööd tehes hõlmas kehahoid õiget hoiakut. Kehalt tuli võtta tema võim.

Kolmanda saali põrandal on muru. See on aiasaal, kuhu on paigutatud lamamistoolid. Külastajalt oodatakse heitmist toolile. Läbi tooli hõreda katteriide paistavad rohulibled, mõni üksik punane ese rohus – õun! Siin on soojem kui mujal ja siin võib suitsetada.

Kõlaritest kostub erinevaid hääli. Alguses on tuult, mõni lind, tihane, mets-lehelind, siis paisuvad hääled valjemaks. Kuulda on puude liikumist tuules, võib-olla õige kaugel olevat merd. Siis ilmuvad aeda inimese hääled. Esialgu on kõmin arusaamatu, varsti on aga hääled eristatavad, see, kes räägib, mida ütleb ning kuidas sellele reageeritakse. Peagi tahab külastaja siit edasi liikuda.

aed, armuke

Rohtu ei ole, on üksikud resistentsemad libled ja kõrred, nende all sammal, mis on ka kuivanud, aga üldmulje on aias siiski lopsakas roheline. Kõik pojengipõõsad õitsevad – õisi on palju, suured rasked tuutud on vajutanud oksad kaarjalt maha. Olen neid kastnud kogu kuiva aja. Tunnen roosade pojengide uimast roosilõhna veel ka oma voodil, ehkki eesukse juba ööseks sulgenud olen. Mõtlen köögiaknast eesõuele vaadates, et selles on mingi ebakõla, et ta on kuskil seal, mina üksi siin. Samas pole ootamist ega tuntavat igatsust, aiaarmuke hoiab mind oma rüpes. Väsitab mind välivoodil päikese käes, kütab ja jahutab, paitab ja piitsutab. Loen päevas mõned veerandtunnid veel vaid moe pärast, pelk keha ja selle ihad.

Päikeseloojangu järel on aias kollakasroheline valgus, mis tavaliselt on siin augustiõhtutel. Kõik on vara, varem kui teistel aastatel. Kas kõik saab ka enneaegselt läbi?

 

Aia eeskuju

Nagu Vertumnus esinenud voorusliku ja targa vana naisena.
Seeliku alt paistmas tugevad jalad, suured kämblad haaramas puuvilja hoidva käe küünart. Valge tanu peitmas soovi olla tüvi, mille ümber viinapuuväät sõlmub, et see rõõmustaks südameid enama kui lehevarjuga.
Miks ei võta sa eeskuju oma aias kasvavast?

Esinenud sõbrana, kes muretseb viljade valmimise eest hoolitseja heakäigu eest, tunneb aga lähedalt paanide ihkamisi.
Miks ei võta sa eeskuju oma aias kasvavast?

Pununud hoolega tüve tugevdamise asemel uimastavat ihavääti.
Nõnda järginud aia eeskuju.

 

 

Esimene ku-kuu

Tavaliselt lähen kohe ka metsa, raja lõpuni, et saaksin üle heinamaa vaadata, aga sel korral mitte, arvasin, et õige hetk alles tuleb. Täna, enne vihma läksin läbi metsa ja tegin oma tavapärase tiiru mööda heinamaa piiri, kui kägu kukkus esimest korda sel aastal. Kukkus kolm korda, tähendab õnn on üürike.

*

Teisipäeval hakkasid esimesed väikesed kirsid õitsema ja samal päeval sibulõuna ladvaoksad. Täna nägin, et minu aastaid tagasi istutatud väike pirnipuu õitseb. Võib-olla kannab ta sel aastal esimest korda vilju.

Vana armastus

Ma ei tea, kas ma olen ühegi inimese keha tundnud nii hästi kui ma tunnen seda talu, seda maja, selle õue ja õunaaeda. Ega ole ma ka ühessegi inimesse olnud rohkem kiindunud kui siinsesse maasse, puudesse ja lilledesse; iga mätas ja taim, mis elab aastaringi järgi, on tuttav. Ometi olen selle jätnud ja naasnud, jälle jätnud ja tagasi tulles leidnud eest kõik oma kunagised tuttavad. Ei ole midagi ilusamat kui vaade mu õunapuuaiale, vaade üle lõunavärava Karja põldudele, kus on veel õhtulgi päikest, mida aias enam ei ole, sest metsa varjud on üle tema pikad. Sinibe kuningriik, nagu laste jutt või muinaslugu, mida ma alles hakkan jutustama.

Mul oli meeles, et vana vürst Volkonski pügas oma aias kohusetundlikult hekki vahetult enne 1917. aasta revolutsiooni, st eelolev (ennustatav) hävitustöö ei takistanud tal jätkamast oma elu ja tööd, ning mõtlesin kirjutada, et ka mina tean peatsest hävingust ette, kuid seda innukamalt lõikan, kujundan ja istutan uusigi puukesi, aga see oli pärast. Ma ei tea ka täpselt, mida ma 2013. aastal ette nägin, igatahes mitte seda, mis on nüüd pea õuele astumas.

*

Sarjast loobumise ja alandlikkuse suured õppetunnid.

*