2008.a intervuu Imre Kertésziga

http://www.franceculture.fr/litterature/apres-auschwitz-le-bien-et-le-mal-selon-imre-kertesz

Ma lugesin vanu kirju, mida ei suutnud varem lugeda, mida esmakordsel avamisel lugesin hoopis teistmoodi. Nüüd näen selgelt mõtteid, mida varem seal minu jaoks polnud.

Kui teistmoodi on elu võrreldes sellega, mida meile on jutustatud elust.

Ma rääkisin oma Vabaduse-tuumsõnast lähtuvast harguurimisplaanist. Ja tema mainis piire. Masingul on mu lemmikraamatus “Vaatlusi maailmale…” arutlus “Piiride juurde” (ma ei mõista päris, miks sel selline pealkiri on), selle lõpus on mulle vajalik (!) kujund või sümbol (Masing kaitseb teoloogiat ja viitab kõigele, mis on kõigest sümbol) et kirjeldada tänast joovastust, mis tuleb iseenesest või enesest. M i n u maania on “apokalüptiliste ratsanikkude hoog lõpmatusse.” Kui seda siin kasutan, siis on see nüüd ka minu oma, võin seda muuks kasutada kui teoloogia apoloogiana. Kuigi ka see hoog võib olla Jumala järele.

Muidugi ta teadis seda, aga see oli vaid teadmine. See teadmine ei andnud talle midagi. Nagu ta teadis ka, et see teadmine ei ole tõde, tema oma rumal süda oli selle loonud, mida ta ise hävitada ei suutnud.

Tagasi Tejo kaile

http://joseluispeixoto.blogs.sapo.pt/tag/english

Jah, alati on paralleelid! Mina sain ka avalikult peksa, üle päeva, aga see ei seganud mind, mind segas rohkem see, kui mu kallim  minuga rääkides nina nokkis. Vaevalt see aga kedagi naerma ajab, ei praegu ega tulevikus. Nagu mind ei aja sugugi naerma paralleelid!

Mida eesti naisele naistepäevaks soovida

Nagu tavaliselt, hakkavad juba veebr lõpust tooma siia blogisse internaute otsingud à la “odavad kingid naisele”, “mida naistepäevaks kinkida” jne jne. Ühest nimekirjast esialgu piisab. Siinsed soovitused, kui neid ka veel annaksin, on niiehknii sisuliselt sellised, mis ütlevad: Osta vähemalt naistepäevaks kallile naisele (eesti) naise kirjutatud raamat!*

Olen juba kirjutanud, et loen Eesti ajakirjandust väga valikuliselt (peamiselt EPLi ja Sirpi). (EPLi kirjanduse rubriik (sest lisaleht see enam ei ole?) “Arkaadia” ei ole mu teravdatud tähelepanu all, sest üldjuhul suudavad selle toimetajad/autorid minule huvitavast teemast üsna ebahuvitavalt kirjutada.) Aegajalt tuleb aga peale usina koolitüdruku stiilis kihk oma infolünki likvideerida. Lugesin lõpuks (pärast kära vaibumist) paari ajaleheartiklit, mis käsitlesid Kiini Underit (EEs Erelt, Urmet EPLs ja Palli Maalehes). – Minu reaktsioon taandub sisuliselt ühele küsimusele: Miks ei või naine olla seksinäljas? Miks ei või poetess olla seksinäljas? Miks peaks naine oma seksinälga ikka veel nii väga varjama, olgu poetess või mittepoetess?

Naistepäevasoov on sellega seoses järgmine: soovin, et eesti naised võiksid olla häbenemata “seksinäljas” ja seda ka väljendada ning et “seksinälja ilmutamine” viiks hea kepseksini**, mitte artikliteni à la Erelt EE-s vmt.

*…eestlaste moraalseid sättumusi ja soodumusi silmas pidades peaks ehk ka kordama esimeses kingisoovide nimekirjas domineerinut – st naistarbijatele suunatud sekstooteid (jah, ka Tõeline Eesti Naine/Ema/Vanaema kasutab vibraatorit, dildot, kuule jne jne), need kuluvad ikka ära.

** Minu keelevaist ja seksialased teadmised ütlevad, et “keppimine”, “nussimine” ja “nikkumine” viitavad eelkõige heteroseksuaalsele seksile, sestap parandasin!

Kirja-armastus(ed)

Kergem on armastada kirjateel. Kiri on (taas) püha. Ja kirjutamises peitub lunastus. (Sellest ka kõik need autobiograafiad ja biograafiad. See on meie tervisele vajalik. Ruminatsioon on oluline nii lehmale kui ka inimesele (vt uusi teadussaavutusi selle kohta siit).) Kirjutus on mh endas tühimikku täitva üksildase autori armastusavaldus või vastamata armastuse või armastuse võimatusest sündiva kurbuse manifestatsioon. Mõelge ühe hiljuti ilmunud raamatu peale, mis on eesti kirjanduses haru- ja erakordne näide proosatekstist, mis kirjutatud sõnaselge ja otsese armastusavaldusena. Ja mida võib käsitada omamoodi järjena luulevormis monoloogile, milles sugereeriti usukaotust: Jäta ometi ootamine, sest lootust ei ole enam. Nüüd on aga jutustajast saanud mitte üksnes uskuja, vaid Looja ise, kes püüab Sulle– armastatule-lunastajale sisendada usku mitte küll olemasolevasse Eedenisse, vaid (aja-)loosse sellest, et kunagi on paradiis tõepoolest OLNUD…

See siin on hägune mõttevisand (ma võiksin ju tuua välja fakte ja asjaolusid, mis seda mõttekäiku toetaksid, aga küllap mõistate ilma selletagi; ka aeg on hiline, tegelikult juba varane) ja näide intuitiivsest, vähem intellektuaalsest või loogilisest kirjutamisest – eks ma kirjutangi siin põhiliselt nii. Minu argumenti ilustab (miks näen siin sõna “ilastab”?, võib-olla siis ka seda) ja selgitab see, mida olen nende kahe raamatu suhtes tundnud  (nope märkmetest):

Tahan need pakkida siidpaberisse ja asetada oma öökapiriiuli ühte vahesse (kus nad ongi praegu – kõigepealt lebas seal üks ja nüüd lebab teine vanema peal) ning võtta neid sealt ikka ja jälle välja lehitsemiseks, silmitsemiseks ja lugemiseks, ehk ka lihtsalt kaane silitamiseks. Paljudele tundub selline lugemine ja harras austus narr.  – Mõniaeg tagasi kirjutas J. Adamson oma blogis Püha Tõnu vastuvõtu üle mõtiskledes põlastavalt (või naeruvääristades, või kaastundlikult?), et paljud kunstitarbijad (ta ei kasutanud küll sellist sõna) otsivad teostest optimismi või lootuse palukesi.  Tundsin end selles kirjelduses ära. Mina olen selline kunstikerjus.

Paadid vete pääl ja vees ehk alasti ujuda ja alasti ka randuda

Kui väljenduda koolikirjandi kujunditega, siis Liinnar Priimägi on ühes paadis Marie Underiga; kui ma hulbiksin hädalisena vees, siis haaraksin kinni nende paadi perast. Paljastades ennast (ning ma ei mõtle seda siin, uskuge mind, literaalselt!) on võimalus end vähendada, tasandada, lahutada, lagundada jne jne (või need paljukäiatud de-sõnad) ning selle tulemusena võib sündida midagi seni(_endale_)tundmatut, võib muidugi ka (end) tappa ja surra.

Aga võib ka Alverit tsiteerida: Üht lootust ma vajan, /…/ et iial ei alga julm lobisev sajand, /…/ et me suuri surnuid ei kamanda keegi. Tsiteeritav ja tsiteerija on siis teine paatkond (seal on muidugi veel inimesi), ja ma näen veest ka neid, nad võiksid mind aidata, kuid ma eelistan esialgu esimese poole ujuda. Trikoo – see uus adidase tulipunane, mida märjalt ihult raskustega ära saan, ja tänu millele Islandil… mjähh, olen ikkagi teoreetik – olen juba enne enese paati vinnamist paadi taha haakimist ära vette libistanud.

Tags: autori kustutamine kiusamine vähendamine piinamine tapmine 

Andekas preili Highsmith

Concealment was her game, and her way of life. Dating three women at a time was not difficult for her. She collected snails, liking their portable hiding place and the impossibility of telling which was male and which was female. She traveled with snails in her luggage and kept hundreds at home. If she was bored at dinner parties, she might get a few snails out of her purse and let them loose on the tablecloth. As she didn’t eat much, she was often bored at dinner parties. /Jeanette Winterson Patricia Highsmith, Hiding in Plain Sight/