Vaatasin Õunpuu viimast filmi – iga vaataja saab “osaleda” filmis nagu unenäos, nagu oma elus, kõrvuti teistega.
Õunpuu oli viinud meid mahajäetud limonaaditsehhi ja kõdulõhnalisse taluhoonesse, ühest pääsest teise ning teisest esimesse. Ta lasi meil seal ringelda. Kõik kohad olid täis vanu riideid – haisvaid inimeste elutarbeid. Seisime selle keskel ega teadnud, mida peaksime tegema – meid oli jäetud stsenaariumita. Pidime ise leidma stseenide mõtte ja sisu. Osad meist tõesti mõtlesid. Hakkasid juhtideks – “Teeme nüüd nii, et tülitseme oma abikaasadega, teeme nagu see olekski meie elu!” Või hakkame neid riideid voltima, seame kõik korda, ehk viiakse meid siis edasi, pääseme sest niiskest laohoonest. Mõni ütles: “Kui me ka kõik siin korda teeksime, ei juhtuks midagi. Mõte ei selguks, pääsu poleks.”
**
Kõik tuleb kokku pakkida! Kõik. Iga käevõru, alustass, raamatuke & linik. Mu emale on see liig, närvid ütlevad mitu korda üles. Lähen talle appi – kas võin pakkida neid elutarbeid: nõusid, ehteid vms. Jah!
Esimest korda nende sadade pakkimiskošmaaride jooksul usun, et ma suudan kõik ära mahutada, me suudame kõik kaasa võtta. Olen tugevam ja teised võivad minu abile loota.
näitus 