x³ ehk <3 esperanto

II osa

Vahel olen üritanud mõnele armukesele selgitada oma armukontseptsiooni (siin tähistatud tähega X). Lihtsalt, et oleks mille poole püüelda. Või et näidata, et see, mis on, ei ole veel see. Selle järgi ei tähista arm (X³) ühtlast joont ega kahanevat või üha katkendlikumaks muutuvat lineaarset kujutist, mille kestus on ajas (S) piiratud, vaid suurt musta auku (A, ka SMA), mille servale jõudes tuleb tundmatut (T) eirates langusesse (L) ja pidetusse hüpata. B ja C, armastajad, peavad hüppe (H) sooritama korraga, ainult siis võib langemist kontrollida, nii et langemine lakkab ja uut liikumist uues ruumis (R) saab kogeda naudinguna (N), mis ajas üha intensiivistub, kuni sellest saab kestev ekstaas (E).

Reaalsuses tavaliselt X³≠SMA
SMA jääb tehtest kohe välja, see on mulda ja muda täis aetud, sest S ja hirmufaktor (F). Selle asemel, B, ilma C-ta, sooritab H, saabub L, ja seetõttu ka T, vahel mõningane N, aga mitte E.

Olla tüüne

Lugesin üle pika aja oma lemmikblogi (tegelikult loen vaid ühte blogi, sest enda oma enam mõni aeg ei loe), seal oli ühe sissekande kõrval ka kommentaare. Need olid muidugi õudsed. Ja samas tahaksin vahel ise ka neid lemmiku (mõnikord väga) häid asju lugedes kohe oma ülespoole pöidla või lõkerdava näokese kuhugi teksti alla torgata. Hea, et seda võimalust seal pole!

Sinu potentsiaalist

Uus raamat

Ilm oli väga soe ja me mõlemad olime pintsakuväel, pidi tõesti väga soe olema, et juba hommikul vara lasi ema mind pintsakuväel tulema (või tulin palitus ja peitsin palitu kuhugi ära). Esimene tõeliselt soe päev sel aastal, ka seda mäletan raudkindlalt, ja just see otsustas.

lk 157

Te vihased feministid, soobloogi lugejad, minge vaadake raamatupoodi – Madis Kõivu uut raamatut “Poisid ja Ttüdrukud ja poisid”. Esimest lehekülge (pühendusega teile). Seisin rahvaraamatus lugedes ja sain oma südame ärevalt põksuma.

Ja siis mõtlesin: Kas tõesti ka sina, Pääbuke? Kes mulle siis nii jääb.

Paadid vete pääl ja vees ehk alasti ujuda ja alasti ka randuda

Kui väljenduda koolikirjandi kujunditega, siis Liinnar Priimägi on ühes paadis Marie Underiga; kui ma hulbiksin hädalisena vees, siis haaraksin kinni nende paadi perast. Paljastades ennast (ning ma ei mõtle seda siin, uskuge mind, literaalselt!) on võimalus end vähendada, tasandada, lahutada, lagundada jne jne (või need paljukäiatud de-sõnad) ning selle tulemusena võib sündida midagi seni(_endale_)tundmatut, võib muidugi ka (end) tappa ja surra.

Aga võib ka Alverit tsiteerida: Üht lootust ma vajan, /…/ et iial ei alga julm lobisev sajand, /…/ et me suuri surnuid ei kamanda keegi. Tsiteeritav ja tsiteerija on siis teine paatkond (seal on muidugi veel inimesi), ja ma näen veest ka neid, nad võiksid mind aidata, kuid ma eelistan esialgu esimese poole ujuda. Trikoo – see uus adidase tulipunane, mida märjalt ihult raskustega ära saan, ja tänu millele Islandil… mjähh, olen ikkagi teoreetik – olen juba enne enese paati vinnamist paadi taha haakimist ära vette libistanud.

Tags: autori kustutamine kiusamine vähendamine piinamine tapmine 

Kurvikad naised pildile!!!!!

Oktoobri alguses kirjutas Bust volüümikate naiste võidukäigust vaiksest  trügimisest kõhnade modellide kõrvale. Nüüd on meil ka oma (kohalik) avaliku elu tegelane, kes oma kurve ei häbene. Smollis!

Vägi- ja väärteod

* * *

Inimese eetilised tõekspidamised sõltuvad sellest, kellega ta end identifitseerib. Ohvri või sadistiga; sõbraga, kelle abikaasa maha jättis või tolle abikaasaga, kes teise  juurde läks, sest tal oli küllalt või leidis “uue armastuse” vms.

Nüüd, kui ma seda teist korda üles kirjutan, ei ole ma selles väites kindel.

* * *

Inglise keeles on selline väljend: I love him/her more than life. Armastan teda rohkem kui oma elu. Relevantne oleks ka: I hate him more than life. Vihkan teda rohkem kui elu. Minu viha elu vastu [suhtes?] on põhjalik.

* * *

Täna tuli mulle maanteel järsku meelde lugu, mille rääkis mulle tunnustaval toonil oma emast üks mu esimesi peigmehi. Tema ema olevat Kloogalt Tallinna sõites pimedas ühe vanainimese alla sõitnud. Minu mälu järgi rääkis poiss mulle usalduslikult, et ema sõitis, kas ehmatusest, ükskõiksusest või veel mõnel teisel põhjusel peatumata edasi. Vanainimene olevat  ellu jäänud – see olevat vist selgunud uudistest (st teel surmasaanu kohta polnud uudist). Ma ei olnud tookord eriti šokeeritud ega ka positiivselt üllatunud, nagu see poiss ise paistis olevat – tema suhe emaga oli 14-15-aastaseks saades muutunud ja ta leidis erilist naudingut selles, kui ta suutis seda peagi täiskasvanuks saava noormehe ja tema ema (pedagoogilistes küsimustes) järjest ambivalentsemaks muutuvat suhet veelgi nüansseerida (eelkõige tegi ta seda ema pahelisuse avastamise ja paljastamise abil; meile mõlemale oli tema huvi relevantne ja kasulik eelkõige suitsetamise ja alkoholi tarvitamise küsimuses, sest ratastega me kiirust ei suutnud ületada ja autodega tollel ajal sellises vanuses veel ei sõidetud) -, küll läbis mind korraks teatud väike õudusvärin, mis möödus  kohe. (Samuti ei kasvatanud see momentaanne õudustunne tema ja/või tema räägitu suhtes minu vastupanu tema seksuaalsarmile. Me kohtusime edasi kuni mu käitumine muutus talle vastuvõetamatuks.)

Täna oleksin sellist lugu kuuldes sügavalt nördinud, šokeeritud jne ning loobuksin arvatavasti ka loo jutustajaga suhtlemisest. Olin selle loo kuni tänaseni täiesti unustanud. Seda poissi pidanud aga meeles peamiselt heas. Erinevad viimase aja sündmused, kohtumised ja meenumised seaksidki nagu mineviku suhtes õiglust jalule, öeldes justkui: “Vaat, kõike peaksid nägema veel mustemates värvides!”

See tekst jäigi nüüd poolikuks, aga ma ei taha teda lõpetada. Ma ei taha tuua valmimeistrina  lõpus eraldi välja loo moraali. Pealegi ei tea ma täpselt, mis on tema moraal. Minu moraal.

Algas Rahvusvaheline Rinnapiimanädal

Sotsiaalministeeriumi pressiteade:

1.-7. augustini tähistatakse üle maailma Rahvusvahelist Rinnapiimanädalat. 2009. aasta teema on “Imetamine – elutähtis kriisiolukordades”.  Rinnapiimanädala eesmärk on juhtida tähelepanu sellele, kuivõrd oluline roll on kriisiolukordade puhul imikute rinnaga toitmisel ja rõhutada imetamise toetamise vajadust igal ajal.

Sotsiaalministeeriumi perepoliitika juhi Mari Kalkuni sõnul on rinnapiimaga toitmine imikule ja väikelapsele ülimalt oluline. Selle tähtsust ei tohi unustada ka Eesti majanduskriisi ajal, mil perede sissetulekud on vähenenud ja laste toidulaud võib seetõttu kannatada. „Rinnapiim on ainuke kindel ja turvaline toit ja jook kõige väiksematele – see on kättesaadav, täiuslikult omastatav, annab kaitse haiguste eest ning tagab lapsele läheduse ja soojuse,” lisas ta.

Küpsemine

mu lemmikploom kuidas oled sa küpsend

See ongi õudne – kogu aeg tõusujoones, rohkem ja uhkem ja arenenum, ning teadmine, et suuremad naudingud on alles ees, naudingud lähevad järjest suuremaks – see on peaaegu nagu lubadus, kui oled …ndates aastates -, aga ei lähe. Vastupidi!, kahvatuvad. Pettumused. Ja lohutavad häälekesed soovitavad leida väikesi rõõme, tagasihoidlikke naudinguid. Igas päevas, igas asjas, näos, ja vaos…

C’est triste de moûrir

Tags: vabad radikaalid – neid on na palju, Kinnismõtlemine?, vaba ühiskonna vang. Miks peab kedagi kuulama?, kui kuuleb peamiselt rumalust. Kes tätoveeriks oma kõhule võidusamba?, mida tõesti nahale nõeluda tasuks. Huvitavam, ja valusam taluda on samba(_)trall. Võidupäev., Püha Jüri, kiduv mari

Ka kõige tundlikumad ja lähemad tunnevad kiusatust teist nõrkuse hetkel veel sügavamale tampida.

Jäädvusta oma päev Eesti Rahva Muuseumile

EESTI RAHVA MUUSEUMI PRESSITEADE:

Täna 100. sünnipäeva tähistav Eesti Rahva Muuseum kutsub kõiki üles oma tänast päeva jäädvustama, et seda muuseumi arhiivides tulevastele põlvedele uurimiseks hoida. Jäädvustamise viis on osaleja enda otsustada, oodatud on nii tekstid, videomaterjalid, esemed kui ka näiteks ajaveebi sissekanded, MSNi vestlused jne. Oluline on detailirohkus. Päeva kirjeldus/salvestus peaks andma aimu sellest, milline on meie üks argipäev. Mida põhjalikum ja emotsionaalsem on kirjeldus, seda väärtuslikum on materjal muuseumi jaoks.

Saadud lood leiavad koha järgmisteks sajanditeks ERMi arhiivis ning valitud lood uues majas püsinäitusel. Oma päeva jäädvustamiseks saab alates 15. aprillist kuni 1. juunini 2009 oma materjalid tuua või saata Eesti Rahva Muuseumi (Veski 32, Tartu). Kõik on oodatud oma päeva jäädvustusi tooma juba 15. aprillil ERMi lahtiste uste päevale näitusemajja (J. Kuperjanovi 9, Tartu), kus on avatud mälupank.

Osalustingimused ja -ankeedi ning auhinnafondi leiate veebist: www.erm.ee/kingipaev Koostööpartnerid: portaal Eesti hetked (vt: www.eestihetked.ee), Nagi (vt: http://nagi.ee/contest/25/) ja Toru (vt: http://toru.ee/contest/25)

“Mida Sa teinud oled?!”

Tahad ka paelu peale, vää?

Kord kirjutas mulle üks kolleeg e-kirjas heatahtlikult, et ta väga loodab, et ka minust saab tegija.  (Ma ei ole  kindel, kas ta tõesti pani sellesse lausesse selle “ka”, viidates enda või kellegi anonüümse teise “tegijaks” olemise faktile. Kui mõtlema hakata, siis võib-olla kasutas ta ikkagi, nagu mina praegu, massidesse läinud noortepärase väljendi suhtes iroonia märgina jutumärke.) Ma olin siis veel entusiastlik, ja vaimustatud tehnilistest juuraprobleemidest (mäletan piinlikkusega, kuidas kiitsin ühe ettekande käigus eksalteeritult oma kaasüliõpilastele ja õppejõule  ühe Haagi kohtu otsuse tehnilise kõrvalküsimuse paeluvust, kõik muigasid – seda panin ikka tähele). Korraldasin konverentse, huvitusin filosoofia “kuumemate” nimede töödest ning käisin kord aastas, küll ebaõnnestunult – st mäest alla lastes vähemalt paar korda perseli käies -, Otepääl suusatamas. (Samas ,ei ole ma tihti enam kindel, kas sellist aega on üldse olnud.)

Nüüd, kui olen aastaid (ei taha peas arvutada, kui mitu täpselt) vegeteerinud siin ja seal, ei ole töötanud “rangelt erialasel tööl” ning vajun silmnähtavalt üha sügavamale allakäigusohu või selle ühte laukasse, sattusin nimetatud kirja peale, ja tundsin, et olen, nagu ülemaailmne majanduski, surutises* – aktsiad ja vahetusväärtus langevad, eksport on pea olematu ja kaalun devalveerimist…

…st, et olen mõnda aega mõlgutanud mõtet hakata lüpsjaks (peamiselt tänu väljavaatele viibida loomade seltsis – võtaksin näiteks uuesti kasutusele loomade harjamise tava, sest tunnen kaasa roojastele lehmadele, kellest teel linna mööda sõidan – ja kirjutada selle ameti igapäevast sisukat blogi), kuid tunnen selleks liialt suurt puudust inimestest. Tahaksin näha enda ümber võõraid, ja palju. Mitte “uusi inimesi” – inimesed pole kunagi uued! (Aga võibolla ikkagi kusagil on Uued Inimesed, nt Indias või Aafrikas, ja ma peaksin neid otsima minema?!) Siis mõtlesin, et lähen õige ühte mõisahotelli administraatoriks ja kujundan endast teadlikult Theo-suguse “tegelase”. (Juba praegu tahaksin magada püstol padja all, ning vermutit läheb ka rohkem kui jõuan osta.) Aga administraatoritel ei ole praegusel ajal õiget võimu ega prestiiži, ja portjeesid ei vajata enam üldse.

________________________

*Sõna “depressioon” kasutatakse muuhulgas ka geograafilise, meteoroloogilise ja majandusliku kõrgseisu vastandi/puudumise tähistamiseks. Seega, see tähistab ka auku, madalrõhkkonda ja surutist. Psühhiaatrilises kasutuses tõlgitav ka “elurõõmu” puuduseks.

Facebook’i poliitika: imetav naine on sündsusetu

Küberruumis on mobiliseerumas sajad tuhanded, et protestida Facebook’i poliitika vastu kustutada kasutajakontod, kus ripuvad üleval fotod, millel on kujutatud imetavat naist. Pikemalt loe 9. jaanuari San Francisco Chronicle’is ilmunud Jevgeni Morozovi artiklist.

Mis ajast alates?

Ei ole üh-tegi valgete kahhelkividega plaaditud odava toidu kohta, kus omanik on leti taga, teeb süüa, kus on alati keegi söömas, õlut joomas või suitsetamas. Tuled, see on sinu kodukant, sööd sama odavalt kui kodus, ja lähed. On pimedad vaipkatetega lloonžid ja ööklubid, kus pärast viite minutit tahaks veeni heroiini süstida või mõne arteri läbi närida.

Pole elu tänavatel, pole naabreid, kes tere ütleksid, pole vanakraamiturge, pole tingimusteta austust mutikeste vastu, pole (iga)õhtust lõbutsemist/lõdvestumist lõbutsemise/lõdvestumise, mitte nukrameelsuse uputamise pärast jne jne. On tühjad tänavad ja kallid kurjade inimestega ülerahvastatud baarid. Küsige teiste rahvuste esindajate käest, kas ja mis neile Eestis meeldib. Surnud maa vürtsikilu ja musta leivaga. Ja kõik loputub alla Viru Valgega. Sähh, häid üllatusi!

Järsku näed, et see koht on veel palju katkisem kui eales võinuks aimata. Maa on küll pärast (tuuma)õnnetust alles, ja suurel maa-alal ronivad ringi mõned üksikud ellujäänud, elu ennast aga ei ole. Peab ennast ellujäänuna pidevalt vastupidises veenma.

Üks hääl

Elan koos ema ja isaga. Ema on õpetaja ja isa kaugsõidu autojuht. Olen üksiklaps ja nii ongi parem. Muidu ei ostaks vanemad mulle kõiki asju. Õpin praegu põhikoolis. Kui lõpetan, lähen edasi gümnaasiumisse. Naise jaoks on haridust vaja, et head meest saada. Need litsid, kes Poolas tee ääres seisavad, neil ei ole haridust. Nemad ei saa netist korralikke mehi otsida. Abielluda tuleb mehega, kes suudab naist ja lapsi üleval pidada. Mees peab olema rikas ja naisele kogu aeg kingitusi tegema.

Vabal ajal pidutsen ma sõpradega. Noortel peabki tšillimise võimalus olema. Fun peab käima. Mina olen fun ja vahva. Elu on ikka tõeliselt fun. Ma ei tea, mis on vägivald. Mõni mees on vahel kuri küll ja võib naisele haigetki teha, aga selle pärast ei saa pahandada. Mees peabki tugev olema. Mulle tugevad mehed meeldivad. Kusagil kirjutati, et naised võivad seksi abil meest valitseda. Mulle meeldib seks. Minetti meeldib teha. Ma arvan, et meil peaksid olema sellised kohad, kus saaks uusi seksinippe õppida. Prostituut on hästi kole sõna. Prostituudid töötavad bordellides. Mina ei tööta bordellis. Käisin küll Tallinnas ühte bordelli vaatamas. Seal olid kõik kurjad vene tädid ja haises kondoomide järele. Nad tahtsid palju vähem maksta kui ma tavaliselt saan. Rate’is on ka olnud mehi, kes tahavad minust litsi teha. Neist ma välja ei tee. Mina prostituudiks ei hakka! Ma ei ole venelane. Ükskord tahtis taksojuht mind jõuga bordelli viia. Ma ei tea, miks. Ma ju seksisin temaga taksosõidu eest! Tulin sealt ära, ta oli solvunud. Üritas rääkida, et ma ikka prooviksin, hakkab meeldima.

Kas tead, kes veel litsid on? Need, kes Poolas tee ääres seisavad. Mina olen täiesti tavaline tüdruk, kes otsib sponsoreid. Paljudel naistel on rikkad mehed, minul on neid mitu. Miks ma peaksin seksima tasuta, kui võin seda teha raha eest ja ilusaid kingitusi saada. Meestele meeldib kingitusi teha. Mees peab naise eest hoolitsema. Kingitusi on tore saada. Meestele meeldib kingitusi teha.Vahel panen kuulutuse Telejazzi. Need öised saated on väga head. Sealt leiab alati mehi, kellega koos olla. Nad tahavad vahel kummalisi asju. Vangid otsivad naisi, aga nad on vaesed ja koledad. Neil on katkised hambad. Endil neil raha ei ole, aga ikka tahavad naisega olla. Nii ei saa, mees peab naise eest hoolitsema.

Paljud tahavad seksida lihtsalt autos, liftis või pargis. Miks mitte? Seal käivad sellised asjad kiiresti. Tartus saab Raadi lennuväljal seksida. Kui autoga oled. Mehed on tavaliselt autoga. Ma tean kahte vene litsi, kes seal pidevalt töötavad. Eesti tüdrukud on korralikud. Nad käivad lennuväljal harva. Mehed, kellega ma kohtun, ütlevad, et vanad inimesed ei oska huvitavaid asju hinnata. Sellised kolmekümneaastased igavad tädid, kellega nad abielus on. Need ei oska head seksi nautida. Mehed, kellega koos olen, õpetavad, et kuidas ja mida teha. Tõelised mehed, kolmekümne- ja neljakümneaastased ikka oskavad öelda, mida naine tahab ja tohib teha. Kui noorele tüdrukule meeldib seksida ja ta saab selle eest kingitusi, siis mina ei näe selles küll midagi halba. Meestelt kingituste saamine on täiesti normaalne. Naised peavadki meestelt kingitusi saama. Meestele meeldib kingitusi teha.

E., eesti tüdruk, 15-aastane

* * *

Vabalt laenatud raamatu “Vaikijate hääled” ühest intervjuust.

Ilmus raamat “Ajahõngulised heegeldised”

“Ajalugu on põhiolemuselt seaduspärane.”

“[…]mõistus väljendab ennast maailmaajaloos.”

“[…]teadvust ei saagi käsitleda teisiti kui suhtes ajalooga[…]”

E.Saarinen Hegelist

“Maailma lõppeesmärk on vaimu vabaduse tunnetamine.”

“Õigus, moraal ja riik, ja ainult need, on positiivne reaalsus ja vabaduse garantii.”

Hegel

Kuivõrd Soobloog on ka käsitööst (vt selle nädala esmaspäeva sissekandeid), kirjutan pealkirjas nimetatud väljaandest. Raamatus on mitu huvitavat näputööideed. Nt, lambivarju kaunistus – heegeldatud roosid. Ka leiab sealt õpetuse, kuidas teha heegeldatud kuulikestest kaelakeed – olen seda ammu otsinud! Vanaemastiilis pitsilised päevatekid on imeilusad, kui vaid jätkuks püsivust neid valmis niglitseda.

Minu mitmekülgsusest: olen maal elades pisut käsitööd tegema hakanud – esimesed tööd on pika veni(ta)mise peale valmimas. Nagu ikka, ideedest ja materjalidest puudu ei tule, küll aga distsipliinist. Vihkasin oma kooli käsitööõpetajat proua (- tookord me teda muidugi prouaks ei kutsunud, ega ka seltsimeheks või kamraadiks mitte!) Saksa – kunagi Grace Kelly mõõtu olnud iludus, kellel eestiaegne käitumis- ja töökoodeks ning soeng. Ei osanud teda tookord austada ega hinnata. Küllap olin siis ja olen praegugi, kogu oma tänasest näpuosavusest hoolimata, tema vastand. Ja me mõlemad temaga teadsime seda. Antipaatia oli sügavalt vastastikune. Minu antipaatia käsitöö suhtes sügav.

Nõustun (st mõistan) aga ka sellega, mida ütleb “Inglise patsiendis”  Kristin Scott Thomase mängitud tegelane Ralph Fiennes’i (hääldatakse reif fains!!! Ka fännama peab respekti ja elegantsiga – õpetaja Saksa jutt avaldab mulle juba mõju) kehastatule: “Naine ei tohiks kunagi õmblema õppida, ja kui ta seda oskabki, ei tohiks ta seda tunnistada.”

PS Peaksin rohkem kirjutama oma vanaema jutustatud lugudest õmblejannadest, rätsepatest jt, siis oleks midagi ka lugeda.

Vabandus Õiendus Seletus Lubadus

Märksõnad: tänulikkus valestimõistmine sõbrad haiget tegema solvumine mind ei kiidetud lapsena piisavalt mu pea vajub nagu iseenesest sopa sisse aga end puhtaks pesta on nii raske ma olen ülitundlik – võiks öelda isegi närviline naine – neurootik – “mehed ei või selliseid kannatada” – kes sinuga sõbrustaks üle ühe õhtu kuus? ma vabandan ette ma vabandan selle pärast, et te mind… kui sa ei võta vastutust enda eest peab seda keegi teine tegema pean mina seda tegema ise arvad veel, et manitsed mind vastutustundelisusele vastutustundlikkusele

Aga need üksikud kiitused need on nagu hinnalised looduslikud pärlid, mida lükin hoolikalt oma ainukese hapra kuldketi otsa, et siis neid ümber oma (mehe) pead pöörava kaela kanda. nii et kui tuppa astun hiilgavad need teile esimesena mu dekolteelt vastu ma ise ei paista väljagi. I’m hungry for love – Home is where I want to be

dotsent mehilane lastepsühhiaatria 30selt tuleb kõik tagasi kõik neetud lapsepõlvemälestused aga nad on su enda genereeritud mida me kõige rohkem ihkame maailmakuulus pianist vanaema vana tark naine Käbi – sa oled tubli! me (täiskasvanud) oleme naeruväärsed, sa tahad et ma oleksin aus, tahad et mu üle naerdaks, et sa saaksid mind haletseda ja mu üle võimu. noored mehed on julmad – ma ei jõua seda piisavalt üle korrata. aga kui nad on julmad veel keskealiselt?

ma ei saa Soobloogi kirjutada nii, et nii naised kui ka mehed oleksid õnnelikud selle lugemise järel. tahaks, aga ei saa. ma tean ju, et tegelikult saab õnnelikuks vaid üks lugeja, ja talle ma kirjutangi. mu ainuke lugeja, mõnel pole ühtegi. mõni ei leiagi.