valgus

Köögi lääneaknast paistab värskelt valgeks läinud maa, valgesse kilesse pakitud silopallid ja kaks kaske. Pilved vahelduvad päikesega. Naine mu vastas kannab villast kampsunit, tal on pikad valged juuksed. Ta on sale ja õbluke – iga kord, kui teda aastate tagant näen, üllatun, et ta on nii väike, mu ettekujutuses on ta palju suurem. Me oleme kohtunud, et üksteist julgustada, et öelda teineteisele midagi, mida vaid meie mõistame, sest võib-olla sellist aega ei tule enam, sest see tuleb lihtsalt ära öelda.

Väljas on külm, naine on kütnud vaid ühte ahju, tunnen, et iga iil, mis üle majataguse künka lendab, puhub ka läbi maja, lähedalt must mööda.

Ta ei kahtle ega karda. Mida rohkem teda kuulan, seda enam saan aru, et see saab olema väga raske, kujuteldamatult raske ja tema lahingkõnest hoolimata kardan ma üha enam, ometi järgneksin talle suurde ohtu. Kogu päeva on ta selge ja järjekindel, ma vajun üha enam ära, hakkan rääkima vanadest valusatest asjadest, haletsen ja petan end valjult ta ees. Ta pakub, et läheksime lauta lambaid vaatama. Laudas on kaks noort lammast ära surnud. Ta on kohkunud, aga hakkab loomakeste laipadega toimetama, veab neid ühest kohast teise, räägib valjult, mis nendega peale hakkab. Olen nagu kivistunud, ma ei tunne õudu ega kurbust, tunnen vaid, et siin on liiga palju algelu. Mulle tuleb meelde külaskäik ühte teise tallu kakskümmend aastat tagasi. Ka siis oli külm ja elu oli looritamata, päris, lahjendamata, ma ei kannatanud seda välja ja lahkusin varem kui kavatsetud. Nüüd pean paremini vastu, ma ei nuta ega põgene, võib-olla saab minust veel asja.

rahutus ja rahustus

Linnatänavatel kõndides rahustan end samaga, millega ennegi – kõik pudeneb tolmuks, kõik ehitatakse üles. Üritan senisest veel rohkem märgata ja meelde jätta maju ja tänavaid – kui neid ühel hetkel enam ei peaks olema: vahetänav, tegelikult nurk Lossi tänava õppehoone ja vana keemiahoone kokkupuutepunktis, Lossi tänavalt vaadates ei näe tegelikult peahoonet, aga ta on seal, kes teab, näeb teda oma vaimusilmas – Kas minna mööda ülikooli tänavat ja näha teda kogu ilus või lõigata läbi pimeda nurga? -, Emajõe tänav mõne ilusa säilinud vana majaga, mida vaatan Ujula puiesteelt, Staadioni tänav ja majad, mille aknad avanevad üle linna õhtupäikese poole, Raekoja plats 10, mis on praegu välja rentida, Kroonuaia läheb üle K. E. von Baeri tänavaks – siin elasid onu Valdo ja tädi Virve ja nende Siiami kassid, jne jne. Õhtuks kasvab aga paanika, kui tõesti mõelda ja üritada ette kujutada. Nii et nüüd tuli ka küüditamine ära.

Phi helistab vähemalt korra päevas ja räägib mulle veel uudised üle, et kontrollida, kas tean iga nüanssi, ta ei tee päevad läbi muud kui tarbib uudiseid, võrdleb brittide, belglaste ja prantslaste saatejuhtide ja telekülaliste teadlikkust – prantslased olevat Vene küsimuses täielikud turakad, see ei üllata mind. Vist eile rääkis ta, et venelastel on veok, milles on krematoorium langenud sõduritele – hea, et Eesti uudised kõike õudust üles ei korja.

Võib-olla jääbki üle vaid palvetada. Vanad tuttavad näod, nagu Eerik-Niiles Kross, Rainer Saks, Merle Maigre, Lauri Mälksoo jt, on eetris kuidagi eriti kohkunud või murelikud, mis räägib rohkem kui see, mida nad räägivad. Ja siis on teised, kellele sõda on mõjunud toniseerivalt – Jonatan Vseviov, Kusti Salm, kindralleitnant Herem. Nende realism (võimalik, et sõda tuleb ka siia, selleks peab valmis olema, me oleme valmis jne jne) ja kuraas rahustavad mind. Mind rahustab ka see, kui näen, et meil on praegu neis võtmeametites tõsiseltvõetavad inimesed. (Mul on raske ette kujutada, et Riho Terras kaitseväe juhatajana minusse praegu usaldust süstiks.)

Üldse olen sõja ajal kõige parema meelega kuulanud just sõjaväelaste kommentaare – nende juttudes taandub sõda taktikaks, tehnikaks ja võitlusvaimuks, millekski kontrollitavaks, millekski, milles võid osaleda ja siiski ellu jääda.

usk

Paljud on pöördunud faktidest ära, nüüd on lihtsam uskuda. (Postimehe konservvaheleht on sel nädalavahetusel pühendatud palvele!) Näiteks seda, et sõda ei laiene, sõda ei jõua minuni, elu ei muutu jne jne. Huvitav on jälgida, kuidas nüüd ise kogeme ja näeme, kuidas hukk läheneb, aga usume, et see ei juhtu meiega, veel sisendavad osad endale, et ehk jääb kõige hullem saabumata. Kus on nüüd need targad, kes on ajaloole tegevusetuse eest karme hinnanguid andnud! Miks nad ei kisenda!

*

Sõja alguses lasin end haarata kaasa romantilisest eufooriast – tuleb tegutseda, minna vabatahtlikuna võitlema, agiteerida kolleege Kaitseliitu, jääda isamaad päästma, kuulutada maailmale Eesti välispoliitilist tõde jne jne. Nüüd kalkuleerin küüniliselt – kas osad pereliikmed peaksid müüma linnakinnisvara, kas ma tahan üldse jääda, mida on mõtet veel siin teha või ehitada, kas ma ikka olen valmis elama pommirahe all, sööma kuude kaupa Sinibe keldrisse varutud ube ja kiirnuudleid? Ainuke põhjus jääda, on kogeda ülimat osadust teistega – osadus, mis tekib neil, kes on koos suures pasas. Ka selles on üleliia naiivset romantikat – sõda kui ülim vältimatus, ühendus surma suus ja surmas. (Kas pole ma igatsenud välist jõudu, mis määrab ära, mida tuleb teha, kuhu peab minema!) Tõeline vältimatus on vaid ellujäämisinstinkt. Vaimule ei ole see muidugi kunagi meeldinud, kuidagi liiga lihtne ja labane, kui kehad ummisjalu väljapääsu suunas tormavad.

vaikus

Igal hommikul on esimene mõte – sõda. Päeviti annad tööle pihta (kui paljud ei mõista, et aasta pärast võib olla kõik muutunud – juhatuses vaidleme endiselt mingite lollakate juhtimisküsimuste üle), sööd pirukaid, vaatad vaiksele jõele – mitte ühtegi virvendust!, eredast kevadpäiksest valgustatud Veski tänava majadele – veel on vaikne, pole sireene ega muud hirmutavat lärmi, päris rahu aga enam pole.

Päevik. Asja Bazdõrjeva

tukk jäta, võta kannoolid!

Vaatasime oma väikses Pelgulinna korteris kolmekesi Ristiisa. Olin 7 või 8 aastat vana – ema ei keelanud meile kunagi filme, kuitahes vägivaldsed või pornograafilised need ka polnud. Mäletan, et järgmisel päeval rääkis ta telefonis kellegagi hobusepea stseenist, see jäi mulle meelde ja kui seda teist korda vaatasin, imestasin, et see ei tekitanud minus mingisugust õudu, ehkki eeldus oli.

Olin juba siis väike ninatark ja feminist, kommenteerisin valjult seda, et film on väga vägivaldne, heroiseerib maffiat ja on meestekeskne. Mulle ei avaldanud Brando ega Pacino muljet, stseenide pärastlõunane mahe valgus ei lummanud mind, aga tõmbas siiski endasse nagu enamik filme, mida ma lapsena valimatult vaatasin.

Ülikoolis oli kindlaim viis mehi verbaalselt kastreerida, naeruvääristada ja dekonstrueerida nende Ristiisa imetlust. Alles siis, kui ise oma illusioonid purustasin, saare eraldusse kannatama ja nukrutsema kolisin, hakkas film mind kunstiliselt võluma. Nüüd vaatan aastaid aegajalt uuesti üle mõne osa või lasen endasse värskelt mõne stseeni, kontrollin, kuidas seda mäletan – kes on stseeni keskmes, kes veab, kes kandub kaasa, kes lihtsalt on (vahel mõned Brando stseenid). Ma ei mõtle enam sellele, et meid paelub illusioon tõelisest inimestevahelisest sidemest, kohustusest ja vandest, must-valgest maailmast ja isavõimust. Mõtlen, et see on Pacino kõige introvertsem roll, et ta on selles deemonlikult veetlev, et see on nii ootamatu, et lugu kandubki ka ekraanil Lõuna-Itaaliasse, kus on nii teistmoodi ja ometi on valgus ikka sama kui ühendriikide stseenides jne jne

õiglasest sadismist

Ta hakkab rääkima oma emast. Ema rääkinud talle, et nägi und, seal olid erinevad inimesed, pereliikmed, sugulased. Ta kuulas ja ta ärevus kasvas. “Ema, kõik need inimesed olid su unenäos, aga mina?” Ema kehitas õlgu. “Sind ei olnud seal, pojake.”

Sa olid armukade, sest sind ei olnud su ema unenäos?

Jah, mul on hülgamishirm.

Kõik võib olla, aga jäta ometi 40aastaselt oma 80aastane ema rahule. Hetkega näed, et ta on väärakas, tahaks teda tõugata, võtta isa rolli, kes vastiku poisikese naise tissi küljest jõuga ära rebib.

Mul oli vaid selles õigus, et mina olen siin konstellatsioon rohkem isa kui ema, mul ei ole kannatust ega halastust väikeste memmepoegade suhtes, tahaks neid karmilt karastada, külma vette tõugata, jooksma sundida, sõjakooli saata…

valik

Euroopa kas ohverdab Ukraina või läheb sõtta. Teisel juhul säilitame vähemalt oma au.