Ostsin spontaanselt – à la Prismast – Toomas Liivi “Tekst teeb oma töö”. Briljantse kaanelause, suvaliselt lahtilöödud lehekülje teksti (arvustus Vaarandi “Tuule valgele”) ja autoriga seonduva varasema lugemisnaudingu ajel. Poest väljudes tundsin elevust, et ei jõua koduni oodata, saaks vaid lugema.
Lugesin ja hakkasin lugema mitmeid artikleid – laused on tülgastavalt banaalsed, sisu, järeldused, mõttekurvid on kistud ja rumalad. Pettumus – nagu oleksin toonud pruudi asemel prostituudi voodisse. Hakkasin otsima, mida olin varemalt temalt nautinud ja tuli välja, et olin Toomas Liivi ajanud segi Toomas Haugiga – tema “Klassikute lahkumist” olen mitmel korral raamatupoes ahnelt neelanud, kroone välja käia tihkamata. Ma tean väga hästi, kes oli Toomas Liiv, mida ta on kirjutanud jne, tean, et kirjandusinimesed ahastavad seda lugedes, aga, AGA…