Eksid

Ta luges puhkuse ajal maal raamatut, mis oli mu nutma pannud. Kuskil raamatu keskel, raamat neelas ta. Nüüd luges ta päevade kaupa voodist välja tulemata. Ma pidin kurbade kohtade juures ta lähedal olema. Väljas oli päikseline ja kuum suvi, akendest tuli väline koguaeg sisse, aga tema oli tihedalt raamatus.

Raamatu viimaseid lehekülgi luges ta saunas, kuhu olin talle aseme teinud, et ta oleks lähemal aiale, suvele, päevale. Uks oli lahti, tema ja välise vahel oli vaid sääsevõrk. Pidin lebama ta kõrval ja vaatama, kuidas ta jutustuse lõpule kaasa elab, kaasa kannatab. Aga ta ei nutnud. Lugenud viimase lause, tõstis ta pilgu ja ütles: “Kallis, see on väga hea raamat!” Ma ei saanud sellest aru. Ei saa siiani.

tarbija ja ülikoolid

mulle meeldib idee sellest, et loengusaali tuleb Ulrika Dahl, Antu Sorainen, Susan Faludi või Jack Halberstam. lugedes aga nädalase programmi loengututvustusi suren juba igavusest. ennekõike olen tarbija ja mulle meeldib tarbida nimede kirjutatut valides, läbisegi ja noppides sellest uut, kirjutatut nende nägude ja kehade kohta veebis hõljuva pildimaterjaliga miksides.

– ja, tõele kulpi lüües, iga aastaga muutub järjest raskemaks sisenemine võõraid täis ruumi.

Clairet, Claret ja klarett

https://insidertasting.com/claret-or-clairet/

https://epl.delfi.ee/eesti/muugile-tuleb-raeapteegi-klarett?id=51064708

Me lebasime kõrvuti, pead Muumitrolli raamatu peal. Olin haigeks jäämas ja natuke rõõmus väljavaate üle mõned päevad voodis veeta. G unistas Sinibest, ta nina oli niiske ja jahe, st terve nagu purikas, mis mind rahulikuks ja rahulolevaks tegi. Mina meenutasin tema sündi ja aega, kui me olime veel kõik koos. Ehk siis sama asi.

Miks ei lugenud me temaga toona Muumitrolli? Küsin endalt, sest arvan, et see oleks midagi päästnud… kui me ainult seda ühte kurja raamatut poleks lugenud, mis kõik mürgitas… Ikka veel sekkuvad mu peas asjade käiku välised tegurid, isegi raamatud, mitte aga ma ise.

Avatud kriitika ülistus

**

BIOGRAPHY: Toyen – Artist

http://www.underground-england.co.uk/news/sexts-from-kathy-acker/

…

https://www.theguardian.com/books/booksblog/2015/apr/21/kathy-acker-internet-erogenous-zone-emails-book

Artikkel: Lovers in Auschwitz

Hea kunstnik on tavaliselt ka lollakas. Paistab, et sama kehtib kirjanike puhul. Aga nüüd on rumalusest küllalt saanud. Olen mitu Kirjaniku uuemat teksti pooleli jätnud, mitte seetõttu, et need kordaks varasemat, kordust on olnud juba kümme aastat ja andunud lugejad on nagu lapsed, kes tahaks igal õhtul sama unejuttu kuulda, vana meetod ei tööta lihtsalt enam. Keerutamine ja väänutamine ei vii enam tõese juurde, jutt sumbub segasteks uidudeks, mõtted on poolikud ja argised.

Olen vahel olnud häiritud, kui kriitik mõnele mu vanale lemmikule selja keerab, heites ette, et kirjanik avaldab liiga palju, kordab end ning hakkab ära vajuma, sest sama meetodiga võib sõuda kaua, aga see peab töötama. Kui see enam ei tööta, tuleb otsida uus või hääbuda. Imelik, et ükski kriitik ei ole sellele sel aastal veel osutanud. Avastasin, et minus on ka õel ja kibe lugeja, kes nagu masohhistlik armastaja piinab ja õrritab end väljamõeldistega armuloo õudsest lõpust (ma tulen koju ja armastatu on võõra embuses; saabun armastatu juurde, aga ta on surnud jne jne) – mu armastatu on end viimaks täis teinud, jumalus, kes on jutlustanud alla lugeja peale, variseb vääritu inimesena mu ette. On minu suuremeelsus, kas astun talle peale või mitte.