naasen

Porthania lift viis mind neljandale korrusele. Sel kellaajal oli koridor tühi. 70ndatest pärit tolmuseks muutunud sisekujundus tuletas mulle igal seal viibimisel meelde, et nõukogudelik vaese aja arhitektuur jõudis vabadusest hoolimata ka siia. Siin olin rohkem nõukalikus ruumis kui kodus eales olin kogenud. Õppejõudude kabinettide ustel oli taksoplafoonide sarnane roheliste ja punaste tulede süsteem – see pidi oleme ehitise avamisel tehnika viimane sõna. Osad õppejõud kasutasid seda, uksed olid kinni, tuluke oli punane. Osad ei kasutanud, jätsid uue aja kombe kohaselt ukse üliõpilastele lahti. Tema foore ei kasutanud, kui tahtis, pani lihtsalt ukse kinni, keegi ei oleks teda segama julgenud minna. Võimalik, et ta oli oma ruumis üldse väga harva. Täna oli ta uks lahti. Ta ootas üliõpilast – mind.

Kabinetis mängis muusika – Chopin. Ribikardinad olid poolkinni, ta istus hallikas tolmuses valguses, mis varjas rohkem kui valgustas. Ma tutvustasin end. Ta kontrollis midagi enda ees oleval paberil – meie eksamitööd? Lasi siis mul rääkida oma plaanidest. Mu hääl ei kandnud, nii et ta palus hetke oodata ja pani muusika vaiksemaks. Kui olin lõpetanud, vaatas ta mind nagu oleksin ilus laps, kes on eksiteel. “Ma arvan, et inimõigused on midagi sama õrna kui armastus. Neist rääkides tuleb olla ettevaatlik.” Ma kohmetusin ega mõistnud, et see oli tema hinnang teemavalikule – see pidi olema tema silmis sobimatu.

“Kas te prantsuse keeles loete?”, küsis ta. Vastasin jaatavalt, segaduses, et kuidas saab meie distsipliinis prantsuse keel mind aidata – kõik vähegi märkimisväärsed autorid olid ingliskeelsed. Ta võttis suurest bloknoodist ühe lehe ja hakkas sinna kirjutama nimesid. Iga autori kohta ütles ta ühe või paar lauset. Nussbaum – ta on intelligentne! Walzer – ta on nostalgiline selle suhtes, mis on meile kadunud. Laclau… Igas lauses peitus tema selge subjektiivne hinnang ja positsioon autori suhtes. Lehele ilmusid nimed kahes veerus. Nimede hulgas oli neid, kelle kohta ta ei ütelnud midagi, nt Habermas ja Foucault. Butleri, keda ta samuti ei kommenteerinud, pani ta sinna ehk minu tähenduse peale, et feministide positsioon selles küsimuses on samuti veenev. Ta naeratas vaevumärgatavalt ja nõustus.

Meie vestlus ei kestnud kaua, tänasin teda võibolla liiga aupaklikult ega võtnud temaga enam iial ühendust. Leht nimedega on mul alles kuskil vanade armastuskirjade hunnikus.

Veel üks

Mul ei ole endal väga temast mälestusi – ta oli ema sõbranna, keda nägin vahel teismelisena, kui jõlkusin mingites baarides. Me vahetasime mõne sõna, ma kuulasin teda esinemas. Ma ei tea, mis aasta see oli (96 või 97?), kui ta esines mingites Viru tn väikestes urgastes, kuhu tuli vähe inimesi, ja needki peamiselt jooma. Inimesed jõid ja M. tegi oma muusikat. See oli aeg, kui ta ei olnud Eestis väga populaarne, pigem kurioosne.

https://kultuur.err.ee/1608568654/marju-kuut-oma-sonades-alles-hiljem-avastad-et-mida-tahtsid-ei-olegi-hea

ruumi

Ärkan, kui väljas on veel hämar, paar minutit enne aovalgust. G on käinud juba end minu juures soojendamas, meil on mõlemal hakanud teki all palav ja ta on täiesti ärkvel. Iga kevad mõjub see meile sarnaselt.

Täna peab tulema suur koristus – selles toas on liiga palju asju, tolmu ja ta ilu on ladestuste varjus. Kui eelmisel õhtul puhastust ette kujutan, kasvab see mõõtmatult suureks – ma tean, et tegelikult tuleks puhastada terve Sinibe. Kui õudne, et me kaevasime ta võõra kola alt välja ja oleme ta täitnud uue vana rämpsuga. Kui P. peaks tõesti ära kolima, mis siis tema asjadest saab? Ta ei suudaks iialgi oma kollektsioone sissepakkida. Kus oleks piisavalt ruumi, et neid mahutada? Tõesõna on tal väga vähe hoidmist väärivat. Tema, kes ta ei ole vahel mul lubanud oma kõige väärtuslikemaid vanu raamatuid isegi kinnastega sirvida, ütleb nüüd, et peaks raamatutele tule otsa panema. Ja ma olen nõus. Olen nii palju ette kujutanud, et ma pean lahkuma ilma asjadeta, või asjad hävitatakse, et ma peaaegu olengi neist juba lahti ütelnud. Veel mitte aga kõigest.

Olin öö Pelgulinnas ja uurisin ta kodu, nagu alati seal olles teen – seal ei ole võimalik olla, igale poole, kuhu vaatad, stimuleerib miski su pilku. Ta raamatukogu ei ole võimalik meelde jätta, isegi kui olen seda kümneid kordi läbi kamminud. See on ühtviisi hoolikalt komponeeritud ja eklektiline. Avastan tal Pessoa Livro do desassossegot kahes väljaandes. Ta unustab, et tal on see juba olemas? Tal on tekkinud venekeelne riiul, peamiselt luulega. Väga ilus Tsvetajeva kogu, Puškin, aga ka Bulgakov jt. See kahetoaline korter on ta elutöö või vähemalt elu teise poole töö. Iga ta penn on läinud sellesse. Parkett, vana mööbel, nõude mäed, mida ta asetab nüüd, kui puhvet on ääreni täis, ka kõikvõimalikele pindadele, kuhu muidu nõusid vaatamiseks ei paneks, nagu kirjutuslaud, abilauake köögis, telerialune riiul jne jne, ja seinad, mis on vooderdatud raamatutega. Seda ma veel ei suuda ette kujutada, et see hävib või selle peaks maha jätma.

sõjaline uneõudus

tegemata tööd toovad rahutu une. nägin unes, et tiblad pommitasid juba Tartut. ütlesin mammale, et peame kiiresti keldrisse varjuma. mamma aga oli hirmust halvatud, ei saanud rääkida ega liigutada. ma ei kalkuleerinud miskipärast, kas jõuan ta süles kolmandalt korruselt alla tassida, olin lihtsalt paanika serval.

ta tunneb süüd, kui baaris, kus ta oma nussisõbraga pitsat sööb, märkab kahte tursket butchi – vanema generatsiooni lesbipaar, kes ei koondu ühingutesse, aga ei varja ka oma kooselu. kõigist oma peenetest poliitilistest tähistajatest hoolimata on ta kõigest üks väike bi-libu, kes keskpärase türa nimel oma õed reedab.

öösel hotelli odaval padjal väherdes näeb ta unes, et on vabaõhufestivalil, kus iga teine külaline on apetiitne kväärik: kahvatud gooti daigid, teksabutchid. unenäos on surnuist tõusnud ka A-S, kes näeb välja sõbralikum ja veetlevam kui päriselus. A-S ujub ta ümber, heidab ta ette pikali ja võrgutab. ta peas vasardab küsimus: kas ma ikka tahan A-S-iga suhet?

tõmbejõud

kõik tõmbab praegu madalasse, asisesse, primaarsesse ellujäämisse.

Sinibe aed on lume all, kaks tõusnud krookust ei saanudki lahti minna. kiisudel on külm ja nad magavad jälle minu lähedal või panevad päeval tukastades seljad kokku. vaatan ekraanilt raamaturiiuli poole, seal on suur kuldse seljaga Blake – mul on siin Blake! olin unustanud. nüüd võibki raamatud unustada.