aastapäev

positiivsete tähistamiste kõrval peaks ära märkima ka oma pikemaid sitavedusid, kui need mingisse uude punkti jõuavad. enesehermeneutika suhete ja kiindumuste peatükk, mida sel kevadel olen uue hooga läbi töötanud, on jõudnud kahekordse doktoriõppe nominaalajaga esimese artiklikeseni. eks ka see ole tulemus, kui vaatad selja taha ja näed, et just sinu käru on jätnud teiste põldudele sügavad sitased rööpad, väetust aga õige vähe. seejuures tuleb end patsutada, kui see ei jäta sind teetolmu püherdama, vaid olukorraga leppides rakendad end ise taas oma käru ette.

Hääbuv vanameestekultuur ei ole maailma lõpp

Tunnen, et see on peaaegu maitsevääratus või julmus kirjutada sellest, millest hakkan kirjutama, nagu filmiksin üles oma jõuetu isa inetut surmaagooniat.

Kahtlemata on tegu Valge väljaandega. Ka õpikulaadse sisuga esseed üllitades, kus defineeritakse neokolonialismi või kultuurilist konstruktivismi, on paigas, kes on Valged ning kes on “tšurkad”. (Ma ei imestaks, kui autorid oleks kasutanud muid sõnu, aga kõrge keele-eetikaga toimetajad asendasid need vana hea n-sõnaga.)

Esiküljel võinuks olla pilt, mis on üheksandal küljel. Vana kurb tühja pilguga mees, keda hoiavad püsti aumärgid ja teiste meeste austus; ta arvab, et tema ning tema usu ja uskmatuse kadumisega kaob ka maailm. Ta väga loodab seda, st see oleks tema pärand. Aga kahjuks seda ei juhtu. Maailm jääb püsima, teistsugusena, aga jääb püsima.

*

Mõtlen, kas ta on nt Houellebecqi lugenud. Kas ta tunneks ta raamatuis ära iseenda? Vähemalt mõtleb Houellebecq oma mõtted lõpuni, mida ei saa nende ohkajate kohta öelda. “Oeh, ma ei teagi, mida seekordne tulv kaasa toob või mille ta meilt ära viib!”

Kui tõesti on tulemas suur mudapais, siis ei ole vaja oma surnuid mattagi. Pealegi, kas pole see Jeesuse õpetuse üks alustalasid – lase surnuil oma surnud matta.

Ta ütles: “M i n a armastan kõige rohkem oma maad ja rahvast!”

Tahtsin öelda, et aga sa ei ole terve elu ühtegi inimest armastanud.

Mõnikord ma ei saa õieti aru, mida ta vihkab, sest põlgusenool on otse mu näkku suunatud, on väga lähedal. Täna mõtlesin, et ma olen võinud arvata, et ma suudan selle kõik ära seedida, analüüsides, mõista püüdes, leplik ja andestav olles, aga ma ei suuda.

Tsahkna kui tõeline lunastaja

Aga võibolla on ta ühe teatud moraalikoodeksi järgi tõeline lunastaja, ta ise näib seda ka uskuvat. Selle järgi armastab tema inimesi rohkem kui kristlane/sallija/inimõiguslane, sest ta ilmub kõigile, ka tõelistele põrgulistele (mootorrattal põrguinglile), valimata, ta ei pane oma auditooriumile koormat ja vastutust “saada inimeseks ja oma ühiskonda kollektiivselt inimlikumaks muuta – ülesannetega, mis käivad inimestele üle jõu ja põhjustavad neile palju ängi” (Vt M. Jaanus “Kirg ja kirjandus”, lk 61).

Jagage seda, head sõbrad!