u rusciu te lu mare

Christmas at Sea

Teile on selgitatud

APLODEERIN VALJULT SIRBI VASTULAUSE PEALE.

L’Éducation sentimentale

Eile jõudsin koju pimedas, väravat kinni pannes arvasin end kuulvat kurgi. Seisatasin kõrvu “kikitades” ja tõepoolest, kured hüüdsid. Naeratasin omaette õnnelikult.

Täna hommikul oli tihaste söögipuule ilmunud umbes tosin metsvinti. Filmisin üksi neid, siis neid koos tihaste ja ühe heleda fuksiakarva kõhuga leevikesega, nende omavahelist ärplemist jne jne.

Rehala uksel videvikusuitsu tehes, nägin siin sel aastal esimest korda kuldnokki – kaks paari vanu pesakaste inspekteerimas. Ma ei tea, kas mu lõunanaabrid on lambad korraks välja lasknud, aga jälle on kuulda kõva määgimist, nagu suveõhtutel, kui aeda metsataguselt heinamaalt nende häälitsemist kandub, või määgivad nad oma laudas valjemini teatud kindlal põhjusel. Taevas oli suvetaeva värvides, nagu eile praami kohal kohe pärast päikeseloojangut. Ja siis äkki kostus jälle kurgede karjeid – need ei tulnud väga lähedalt, aga lõikasid otse mu sisemusse. [Ok, it does sound a bit corny!]

***

Tundsin end ta kõrval nagu oleksin Humbert Humbert “Nõiutud küttide” hotellis – talumatult veniv ootamine kahtlustavate kaaskodanike seltsis enne tuppa naasmist, öise ülerahvastatud hotelli hääled (Pole midagi kärarikkamat kui Ameerika hotellid…) – seina taga kloseti korin, kohin ja vulksumine, liftiukse paugutused, lobist naasvate külastajate valju kõnekõmin jne jne –, siis füüsiliselt proovilepanev, kehalist valu tekitav tollihaaval nihkumine tema poole, peatudes või tõmbudes tagasi iga kord, kui ta liigatas või mulle tundus, et kohe ta liigatab. Vahel näis mulle, nagu tuleks nõitud ohver nõiutud kütile poolele teele vastu, /…/ – kuid kohe tõmbus ta eemale, ja ma nägin, et ta oli minust kaugemal kui kunagi varem.

Veelahe on nüüd lai ja jää on muutnud värvi. Jää on nüüd selline, et on väga ilmne, et tegemist on jäätunud veekoguga. Kui tahaksin laskuda praamilt jääle ja suunduda põhja, tume karvane lapik kook silmapiiril orientiiriks, ei unustaks mu silmad hetkekski, et olen jääl üle vee. Kuivastus olid jää ääres vees hahad, pardid, kajakatest rääkimata. Võib olla, et ütlemine “elu tuleb tagasi” on trafaretne, aga ma ei oska kirjeldada teisiti muutust võrreldes ajaga, mil suurim sündmus ülesõidul oli keset väina jääle visatud mandariinikoored.

Kui su musta palitu peal oleks musttuhat valget ebemekest, kas sa sirutaksid siis oma näpud selle ühe jämeda jõhvi järele Ingu kasukast?

Teisal nägin aga seda

Kõigepealt vaatasin Tartus filmi, kus mängisid Al Pacino ja Roger Moore. Seejärel filmi analüüs. Ei oldud rahul režissööri tööga, sest nende kahe olulisim dialoog oli filmitud eraldi varasemal ajal, kui nad nooremad olid, “kleebitud” seejärel filmi taustale. Režissöör asus tõestama, kuidas ta tegelikult töötanud oli. Mina väitsin, et olin seda kohe näinud, selles polevat kahtlustki.

Al Pacino saabumine stseeni, majja, kus pesitses maffia, selleks et maffiamehi tappa. Samal ajal keerleb Roger Moore tagurpidi vihmavarjul mööda vihmaveelompe äravoolutoruni, kustkaudu siseneb samasse majja.

Intermetso Kvissentalis

Al’iga Pärna tänaval. Vihma sajab väga kõvasti. Oleme ühe loppi vajunud vihmavarju all. Ta väidab, et tal on seljas ta ainuke ülikond või kõige parem ülikond – õlgadest juba märg. Püüan teda seepeale vihma eest paremini kaitsta, lähenedes talle ning üritades meid mõlemaid vihmavarju alla ära mahutada. Mul on järsku vihmakeep, millega katan meid mõlemat. Naljatleme enne keebi ümber panekut, ütlen, et pean sel juhul (temal ju ta ainuke hea ülikond!) oma riided ohvriks tooma. Ta käed on soojad. Poen talle ligi, mõtlen, et olen nagu laps ja tema minu isa. Siis hakkan mõtlema ta südamele, nagu paludes kaitset surma eest, püüdes lükata edasi kalli vana mehe surma, sest näen, et tema silmades on juba “surm”. Tean, et mina olen see, kes temaga lõpuni jääb. Heidame koos magama, olemegi abielus/paar/koos.

Ma mõistatasin, kes on Saaremaa Notsu

– tähetarga rüüs, võlukepi ja punase kõhupaelaga, millel suurelt kiri “SAAREMAA”. Siis taipasin, see on Saaremaa lihatööstuse siga, kes enne tapamaja lastehommikult* läbi käib.

* Lasteprae ostjale tasuta jäätis!

Please don’t!

Vt videot siit.

Mees otsib naist

56/182/70. Kas siia Eestimaale on veel jäänud ka mõni selline naisterahvas, kes ei aja mehi taga ainult nende rikkuse või ilu pärast? Kui on, siis tule siia või vii mind siit lihtsalt minema ja elu läheb jälle edasi. Ise olen inetu, vaene ja kodune.

[Vt EPL, 15.03.2010] Vt ka “Naine otsib meest”.

pikisilmi ja helkivi hambu ootame kevadet

Sel aastal esimene hommikusöök väljas. Päikesega kõvaks sulanud hangedest on kasu – on kuhu väljasirutatud jalgu toetada ning lauda pole ka vaja. Terrassile “augu” kaevamine võttis küll pisut rohkem energiat, kuid oli vaeva väärt.

Ma pidin valmistama ette mootorrataste rongi sissesõitu kuhugi üritusele. Selleks pidin jooskma nende eel pikas-pikas koridoris ja tegema neile uksi lahti. Kord läks koridori-tee mäest üles, kord langes. Pidanuksin olema mingi rattur-tšikk, napis nahktopis ja nahkpükstes – seega ka peibutis. Nii mõtlesin endamisi, et kas jõuan veel nende saabumise eel oma tavalised riided ära vahetada, et kas jõuan teha kaugemale paistval künkal võrgutavaid-kutsuvaid liigutusi, et nad tõesti tuleksid, aga kartsin, et ei jõua – nende minu kannule jõudmisega seostus mul väike kõhedus, isegi hirm. Kas nad sõidavad minust üle, kui järsku minuni jõuavad? Seepärast lihtsalt jooksin, ähmi täis, vastupidiselt ettenähtule üldse mitte võluvalt, ja lükkasin muudkui uksi lahti. Mõtlesin unenägu “vaadates”, et kuhu me/ma peaksime/-n välja jõudma – kuhu ma tahan, et nad välja jõuaksid – mäele? väljale? kontserdisaali? poliitilisele miitingule? Seega, und nähes kujundasin seda ise jooksvalt (ja joostes:). Otsustasin, et jõuame välja rokkkontserdile. Kui seni olin jooksnud otse, siis nüüd avasin uksed vasakule (ka enne oli ühe- ja kahepoolseid uksi olnud nii paremal kui ka vasakul, mitte ainult otse ees) – saali, kus ei olnud kedagi, aga kõik oli valmis (tehnika!) kontserdiks. Polnud mitte kedagi! Ja ka mootorrattaid polnud kuulda ega näha.

Kontserdisaali lava tagune oli lahti – ilma seinteta ja avanes mereranda. Meri oli jääs, rannas oli aga lahtist vett ja selles ujusid jääpangad. Toimetasin koos paari teise naisega rannaäärsetes tööruumides – töötasime mingi keskkonnaorganisatsiooni juures. Asutasime endid ujuma minema. Ilmus välja meie meeskolleeg, kes oli, kohe näha, meie kõigi lemmik. Ta oli ujuma minemise plaanist väga elevil. Kandsime baklažaanikarva kalipsosid, need olid aga nii liibuvad ja omad, et olid nagu meie teine nahk. Vestlesime ja naljatlesime ning meie lemmikut võrreldi tema külma vee kartmatuse pärast vaalaga. Läksime sisse – aeglaselt, sest oli külm ja meie pead olid katmata, ning see meie lemmik, mees, kellesse natuke armunud olin, sukeldus esimesena pea ees vette, korraks kerkis vee pinnale laiguke tema kumerdunud seljast – läbi naha olid näha paendunud selgroolülid, aga need olid nüüd vaala omad – ta oli muutunud tumedaks vaalaks. Nägin tema suunas kahte jäämäge kokku triivimas ja arutlesin endamisi, et kuidas ta tagasi randa saab, kui nende vahelt juba mere poole välja on ujunud.

Meie organisatsioon saatis randa purpursetes kalipsodes lisatöötajaid, et meest merelt tagasi tuua – ta oli olnud merel jää all mitte tunde, vaid päevi. Imestasin vaid kerge umbusuga, et kas see on üldse võimalik. Organisatsioon valis päästeoperatsiooniks välja kaks naist, kuigi, ma sain aru, nad ei olnud parimad sukeldujad ning oht oli suur. Naised kartsid silmnähtavalt. Kui mõtlesin sellele mehele, siis tundus jää tume – pime, sest mees-vaal pidi olema jää all, väljas oli samuti pime, polnud ka jäält või lumelt tulevat helendust. Nüüd polnud rannal ka enam lahtist vett, vaid jääs oli rauast luuk, mis tõsteti üles, et sinna alla sukelduda. Nüüd olin üks kahest naisest mina. Kõik oli valmis ja pidimegi sukelduma, luuk oli üles tõstetud; kõik mõtlesid, et pole väga tõenäoline, et me ta tagasi tuua suudame või et me ise üldse tagasi tuleme, aga mina mõtlesin, et meid päästab hoopis tema – vaal-mees – ta ujub tagasi neist kaugustest, kus iganes ta õnnelikuna, vaalana, ujunud oli ja päästab meid. Siiski küsisin paanikaga, et kuidas me naastes jää all luugi taas üles leiame, sest mingit veealust kompassi meile ei olnud antud. Selle peale öeldi, et peame lihtsalt üritama leida tee tagasi. Sellega pandi kogu üritusele veelgi lootusetum pitser.

…

Ma ei ole kindel unenäo lõpus, see justkui sumbus minu optimistlikusse lootusse ja usku – lähen suure ohu poole, aga mul on kindel tundmus, et Tema tuleb ja päästab minu ja teised.

No što, što, što?

Nii ärevad, nii erutunud

nagu teie emagi

Ninast purskub veri

Teist korda täna hommikul

Tallinnas vajavad luiged lahtise vee puudumise tõttu toiduabi‏

Eesti Loomakaitse Selts kutsub inimesi üles annetama luikede abistamiseks teravilja – nisu, rukis, tatar, kaerahelbed (soola sisaldavat jm sobimatut toitu nagu seda on leib ja sai, lindudele anda ei tohi).

Luikede ränne on juba alanud ning luiged on koondunud lahtiste veekogude puuduse tõttu üksikutesse jäävabadesse kohtadesse. Kahjuks aga kõikidele luikedele karmide tingimuste tõttu toitu ei jätku. Üks selline jäävaba koht asub Tallinnas Pirita ja Merivälja kandis ning sealsed luiged vajavad kiiresti toiduabi.  Lindude rände tulemusel koguneb sinna luiki tõenäoliselt veel juurde.

Eesti Loomakaitse Selts rõhutab, et luikede toitmine peaks toimuma kuni veekogude lahtisulamiseni. Pärast seda ning ka sügisel ei tohiks linde enam toita. Siis ei teki neil harjumust ning lendavad talvituma kohta, kus leiavad toidu loodusest.

Inimesed, kes soovivad luikede abistamiseks teravilja annetada, võivad võtta ühendust Eesti Loomakaitse Seltsiga telefonil 5267117 või e-posti aadressil info@loomakaitse.ee või viia teravilljaTallinnase Piritale ja Meriväljal luikede koondumiskoha juurde võimalikult vee lähedale.

Foto on tehtud möödakäija poolt, kes olukorrast Eesti Loomakaitse Seltsi teavitas.
Eesti Loomakaitse Selts
www.loomakaitse.ee

Aita aidata loomi, anneta ELSi kontodele SEBpangas 10002019856000 ja Swedbankis 221041248998, helista telefonidele 900 7225 (25 krooni) ja 900 7200 (100 krooni).

Lihtsalt

Olin kaks nädalat ühtegi inimhingelist nägemata. Tagasi inimeste sekka tulles, tuleb kõik kohe meelde. Nagu ei oleks midagi juhtunud. Nagu ei oleks mingisugust ilma- või eemalolekut olnud. Linnas ütlevad inimesed, et olen õnneseen, ja ohkavad, et kui oleks ükski päev üksindust ja rahu.

Üleeile hakkas lumi kandma (viimases, st eilses EPLis kirjutatakse sellest samuti). Olin tunde õues, naersin nagu laps poolemeetristel ja kõrgematel hangedel kõndides. Lume-Jeesus. Oleksin tahtnud kiljuda, kui teatud kohtades läbi vajusin, aga hoidsin end tagasi. Mul on peaaegu kahju, et see lumi peab siiski minema. Nagu lapsena oli kahju, ja nutsin, kui näidati olümpiamängude lõputseremooniat – maskott lehvitas televaatajate poole viimast korda, tuli oli juba kustunud. Mu väike süda tahtis lõhkeda.

Mida eesti naisele naistepäevaks soovida

Nagu tavaliselt, hakkavad juba veebr lõpust tooma siia blogisse internaute otsingud à la “odavad kingid naisele”, “mida naistepäevaks kinkida” jne jne. Ühest nimekirjast esialgu piisab. Siinsed soovitused, kui neid ka veel annaksin, on niiehknii sisuliselt sellised, mis ütlevad: Osta vähemalt naistepäevaks kallile naisele (eesti) naise kirjutatud raamat!*

Olen juba kirjutanud, et loen Eesti ajakirjandust väga valikuliselt (peamiselt EPLi ja Sirpi). (EPLi kirjanduse rubriik (sest lisaleht see enam ei ole?) “Arkaadia” ei ole mu teravdatud tähelepanu all, sest üldjuhul suudavad selle toimetajad/autorid minule huvitavast teemast üsna ebahuvitavalt kirjutada.) Aegajalt tuleb aga peale usina koolitüdruku stiilis kihk oma infolünki likvideerida. Lugesin lõpuks (pärast kära vaibumist) paari ajaleheartiklit, mis käsitlesid Kiini Underit (EEs Erelt, Urmet EPLs ja Palli Maalehes). – Minu reaktsioon taandub sisuliselt ühele küsimusele: Miks ei või naine olla seksinäljas? Miks ei või poetess olla seksinäljas? Miks peaks naine oma seksinälga ikka veel nii väga varjama, olgu poetess või mittepoetess?

Naistepäevasoov on sellega seoses järgmine: soovin, et eesti naised võiksid olla häbenemata “seksinäljas” ja seda ka väljendada ning et “seksinälja ilmutamine” viiks hea kepseksini**, mitte artikliteni à la Erelt EE-s vmt.

*…eestlaste moraalseid sättumusi ja soodumusi silmas pidades peaks ehk ka kordama esimeses kingisoovide nimekirjas domineerinut – st naistarbijatele suunatud sekstooteid (jah, ka Tõeline Eesti Naine/Ema/Vanaema kasutab vibraatorit, dildot, kuule jne jne), need kuluvad ikka ära.

** Minu keelevaist ja seksialased teadmised ütlevad, et “keppimine”, “nussimine” ja “nikkumine” viitavad eelkõige heteroseksuaalsele seksile, sestap parandasin!

Leebumine

Kirjutasin, et ei salli jne… Ma olen ka teistmoodi tundnud. Mõnel õhtul on maja varjud nii lahked ja pehmed, ei ole musti nurki või salapäraseid õõnsusi, mida ei saa kuidagi kinni topitud, ning mis neelavad öösel kõik, sülitavad mind hommikul jälle välja, on kirjude pleedidega kaetud tugitoolid tumedaks tõmbunud laudseinte taustal, kollakas lambivalgus, vaikus. Ma keerdun ümber suure fallilise raudahju, mis on veel nii kuum, et ma ei saa oma põske või otsaesist selle vastu panna, ja palun majalt andeks mõeldes selge päeva peale, kui pärast väljas töötamist rehealuse lävepakul seisan ja õue vaatan – kui erinev on õu majaesisest aiast! –, ja kui mõtlen Sinibe perenaiste peale, keda ma küll kunagi näinud pole, kellest aga, ma tunnen, siia õue midagi jäänud on. Just õue, mitte tuppa. Toad on üksiku vana mehe omad, ei ole neid kaua omaks saanud, justkui ei tahaks Endel ikka veel lahti lasta. Ja mina ei ole ka takka sundinud. Aga nüüd hakkaks nagu vaikselt järele andma…

Paljugi mis ma räägin, ma ei ole sedasorti inimene, kes lahti laseb. Kuis saaksin lahti lasta oma kallitest kannatustest, mis siis siia maha peaksid jääma?

130 aastat Helen Kelleri sünnist

Helen Keller sündis 27. juunil 1880. aastal Ameerika Ühendriikides. 19-kuu vanusena kaotas Helen haiguse tagajärjel oma nägemis- ja kuulmisvõime. Kui Helen sai kuueaastaseks, hakkas teda õpetama Anne Sullivan, kes oli ise palju aastaid elanud pimedana, kuid kelle nägemine oli tänu ravile osaliselt taastunud. Anne oli see, kellel õnnestus Helenile selgeks teha sõnade ja keele idee. Helen õppis seejärel lugema ja kirjutama braille’ kirja, kuid ei õppinud kahjuks kunagi päriselt rääkima. Ta suutis aga mõista kõnet puudutuste abil  rääkija huultelt ja näolt lugedes.

1904. aastal oli ta esimene pimekurt inimene, kes lõpetas USAs kolledži. Aastaid reisis ta ringi ja pidas oma assistentide abil avalikke loenguid. Ta on avaldanud 14 raamatut oma elust ning poliitilistest ja usulistest veendumustest. Keller tegutses palju aastaid nägemispuudega inimeste õiguste ja eluolu parendamise nimel, ta oli aktiivne sotsialist, sõjavastane ja naisliikumise tegelane.

Eestis tähistatakse Helen Kelleri sünniaastapäeva mh Tallinna Heleni koolis, kus õpetatakse meelepuudega, sh pimekurte lapsi.

Eesti keelde on Helen Kelleri raamatutest tõlgitud “Minu elu lugu” (1995 ) ja “Minu usk” (2002).

Fotol (1955. a. paiku) suhtleb Helen president Eisenhower’iga. Oma elu jooksul kohtus H. Keller umbes 40 erineva riigipeaga ja pea kõigi tema elu jooksul valitsenud USA presidentidega.

Pikemalt loe Helen Kelleri elu kohta siit.

Vt ka:

Helen Keller International;

Helen Keller Foundation

2 teadet tegelikkusest

Olen jälle oma jumalateenistusi ära jätnud, pidanud neid purjus peaga, saatnud kooripoisi enda eest kantslisse, lugenud kogudusele jumalasõna asemel koomikseid jne jne, ühesõnaga pole armastanud oma Jumalat ega kogudust.

***
tuleb endas suruda maha soov hakata guruks sõbrale, kes on tulnud sulle oma häda kurtma.

***

PS Vikipeediä