Monthly Archives: märts 2010

u rusciu te lu mare

Advertisements

1 kommentaar

Filed under Seks&Sugu

Christmas at Sea

Lisa kommentaar

Filed under Etno, Luule

Teile on selgitatud

APLODEERIN VALJULT SIRBI VASTULAUSE PEALE.

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Meedia, Püha

L’Éducation sentimentale

Eile jõudsin koju pimedas, väravat kinni pannes arvasin end kuulvat kurgi. Seisatasin kõrvu “kikitades” ja tõepoolest, kured hüüdsid. Naeratasin omaette õnnelikult.

Täna hommikul oli tihaste söögipuule ilmunud umbes tosin metsvinti. Filmisin üksi neid, siis neid koos tihaste ja ühe heleda fuksiakarva kõhuga leevikesega, nende omavahelist ärplemist jne jne.

Rehala uksel videvikusuitsu tehes, nägin siin sel aastal esimest korda kuldnokki – kaks paari vanu pesakaste inspekteerimas. Ma ei tea, kas mu lõunanaabrid on lambad korraks välja lasknud, aga jälle on kuulda kõva määgimist, nagu suveõhtutel, kui aeda metsataguselt heinamaalt nende häälitsemist kandub, või määgivad nad oma laudas valjemini teatud kindlal põhjusel. Taevas oli suvetaeva värvides, nagu eile praami kohal kohe pärast päikeseloojangut. Ja siis äkki kostus jälle kurgede karjeid – need ei tulnud väga lähedalt, aga lõikasid otse mu sisemusse. [Ok, it does sound a bit corny!]

***

Tundsin end ta kõrval nagu oleksin Humbert Humbert “Nõiutud küttide” hotellis – talumatult veniv ootamine kahtlustavate kaaskodanike seltsis enne tuppa naasmist, öise ülerahvastatud hotelli hääled (Pole midagi kärarikkamat kui Ameerika hotellid…) – seina taga kloseti korin, kohin ja vulksumine, liftiukse paugutused, lobist naasvate külastajate valju kõnekõmin jne jne –, siis füüsiliselt proovilepanev, kehalist valu tekitav tollihaaval nihkumine tema poole, peatudes või tõmbudes tagasi iga kord, kui ta liigatas või mulle tundus, et kohe ta liigatab. Vahel näis mulle, nagu tuleks nõitud ohver nõiutud kütile poolele teele vastu, /…/ – kuid kohe tõmbus ta eemale, ja ma nägin, et ta oli minust kaugemal kui kunagi varem.

Lisa kommentaar

Filed under Öko, Seks&Sugu

Veelahe on nüüd lai ja jää on muutnud värvi. Jää on nüüd selline, et on väga ilmne, et tegemist on jäätunud veekoguga. Kui tahaksin laskuda praamilt jääle ja suunduda põhja, tume karvane lapik kook silmapiiril orientiiriks, ei unustaks mu silmad hetkekski, et olen jääl üle vee. Kuivastus olid jää ääres vees hahad, pardid, kajakatest rääkimata. Võib olla, et ütlemine “elu tuleb tagasi” on trafaretne, aga ma ei oska kirjeldada teisiti muutust võrreldes ajaga, mil suurim sündmus ülesõidul oli keset väina jääle visatud mandariinikoored.

Lisa kommentaar

Filed under Öko

Kui su musta palitu peal oleks musttuhat valget ebemekest, kas sa sirutaksid siis oma näpud selle ühe jämeda jõhvi järele Ingu kasukast?

Lisa kommentaar

Filed under Öko, Kuulutus

Teisal nägin aga seda

Kõigepealt vaatasin Tartus filmi, kus mängisid Al Pacino ja Roger Moore. Seejärel filmi analüüs. Ei oldud rahul režissööri tööga, sest nende kahe olulisim dialoog oli filmitud eraldi varasemal ajal, kui nad nooremad olid, “kleebitud” seejärel filmi taustale. Režissöör asus tõestama, kuidas ta tegelikult töötanud oli. Mina väitsin, et olin seda kohe näinud, selles polevat kahtlustki.

Al Pacino saabumine stseeni, majja, kus pesitses maffia, selleks et maffiamehi tappa. Samal ajal keerleb Roger Moore tagurpidi vihmavarjul mööda vihmaveelompe äravoolutoruni, kustkaudu siseneb samasse majja.

Intermetso Kvissentalis

Al’iga Pärna tänaval. Vihma sajab väga kõvasti. Oleme ühe loppi vajunud vihmavarju all. Ta väidab, et tal on seljas ta ainuke ülikond või kõige parem ülikond – õlgadest juba märg. Püüan teda seepeale vihma eest paremini kaitsta, lähenedes talle ning üritades meid mõlemaid vihmavarju alla ära mahutada. Mul on järsku vihmakeep, millega katan meid mõlemat. Naljatleme enne keebi ümber panekut, ütlen, et pean sel juhul (temal ju ta ainuke hea ülikond!) oma riided ohvriks tooma. Ta käed on soojad. Poen talle ligi, mõtlen, et olen nagu laps ja tema minu isa. Siis hakkan mõtlema ta südamele, nagu paludes kaitset surma eest, püüdes lükata edasi kalli vana mehe surma, sest näen, et tema silmades on juba “surm”. Tean, et mina olen see, kes temaga lõpuni jääb. Heidame koos magama, olemegi abielus/paar/koos.

Lisa kommentaar

Filed under Kino, Unenägu