Kristiina kiirköök: hernepasta

Toit pidi valmima kiirelt, ettevalmistus võis võtta maksimaalselt 7 minutit, eelnev konkreetsele retseptile mõeldes ostunimekirjaga poeskäik oli välistatud – ostukeskused tõid talle suitsiidimõtted.

Hernepasta

Keeda väikeses potis suurel tulel teokarpmakaronid (mida suuremad seda parem). Kui pasta on pehme, kurna ja viska potti konservherned. Sulge pott kaanega ja raputa potti kuni enamus herneid on teokarpide sees. Serveeri riivitud veganjuustu ning mädarõikaga.

kogu spekter ühes päevas

mida vanemad me oleme seda tuimemad ilmse suhtes

keegi teine peab meid juhtima

me ei kasva tugevamaks, üksnes tuimemaks

kõigepealt muutusid käed randmeist tuimaks, siis hakkasid värisema, süda võbeles teist päeva ja seljas oli valu nagu hakkaks selgroog järele andma. täna hommikul ei jõudnud enam käsi klaviatuurile tõsta. ma ei rääkinud sümptomitest, need hirmutasid mind, mul ei ole perearstigi. kes mind üldse praegu ette võtaks! aga ta aimas. tahtis öösel mind haiglasse sõidutada. see ei ole midagi tõsist. ma olen seda kõike enne näinud. täna päeval, kui ma jalgu alla ei võtnud, tuli ta nelja keedetud muna ja suitsulõhega. olin ise järanud kiisudele keedetud kanakintsu, söönud idusid, kanepipulbrit maapähklivõiga, ainult toitainerikast kraami. võibolla ma tõesti olin unustanud mõnel päeval süüa, võibolla ma olen mõned päevad vähem maganud. õhtuks suutsin temaga seksida ja juua isegi klaasi veini. jõudsin istuda laua taga, olla võõrustaja, kelle laual on külalise toit.

 

K

Naistepäeva puhul on Rahva Raamatu kohviku lattel kliitor.

Lugemissoovitus

Suurepärane vegantoitude blogi eesti keeles

Avastus

Miks on see kann veega siin laual?

Sest lilled vajavad kastmist.

Siin ei ole ühtegi elusat lille!

Kuidas, ei ole?

See lill siin? See on kunstlill!

See e i o l e kunstlill! Ma võin sulle murda ühe lehe, et sa näeksid, kuidas tema rootsust voolab välja mahl.

Näed! Kui kaua sa juba kastad seda? Ma vaatasin sind seda kastmas ja ma ei mõistnud, miks sa seda teed.

Ma tõesti arvasin, et see on päris. Vahel imestasin, kuidas ta suudab ellu jääda nii vähese veega ja nii väikeses potis, sest unustasin ta ikka ja jälle.

Viska ta ära!

Ei! Ta paistis mulle elusam kui ükski teine lill, mis pole plastist. Tema vahased lehed olid justkui nahk ja liha selle all. Ma hoolitsesin ta eest, sest tahtsin, et ta elaks. Kavatsesin ta istutada värskesse mulda, suuremasse potti, ja nüüd peaksin ta ära viskama?

 

 

http://blog.indewulf.be/post/58634735842/in-flanders-fields-the-poppies-blow

Ta oli väike ja armetu ning mina kahandasin ta veel väiksemaks. Minust ei ole võlupeeglit ega supiköögipidajat.

Parem astuda julgelt sellesse teise maailma, mingi kire täies säras, kui aegamisi nukralt hääbuda ja närtsida.

Lugesin Surnuid alles nüüd; kui esimest korda Dublinlasi lugesin, siis ma seda ei lugenud, Jumal teab, miks mitte.

S. vaatas mind kaastundlikult ja arvas, et just nüüd oled eriti elus, lisas kohe, et ka siis, kui oled õnnetipul… Ma nagu mõistsin, aga ei mõistnud ka.

Kas me armastame erinevalt? Kas armastajad armastavad üksteist tegelikult erinevalt, lihtsalt teatud ajal ei tea nad seda, või muutub armastus ajaga? Ja kas mõni, kes ütleb, et armastas, tegelikult ei armastanud? Mõni ei armastagi?

Üks naine jutustas:

See on umbes nii, et üks M&M komm kukub köögipõrandale maha, sa puhud selle peale ja sööd ära. Kukub aga maha praetud kalatükk, siis tead, et seda kala sa enam ei söö.