pärisinimesed

Mõtlen palju inimestest ja pärisinimestest. Viimaseid on justkui vähemaks jäänud või pole nad nii esil.

Eile oli mul paha tuju, kui Virtsust Tallinnasse sõitsin, kõik tundus Eestis elavate inimeste juures vale ja vastik, maailm raisus, mu enda elu võrdne surmaoruga jne. Premeerisin end peatusega Ristil, kaalusin süüa ühe jäätise (My soul screamed for ice cream), aga sõin hoopis kaks võiroosi.

Risti Coop on suuremaks ehitatud, ehkki on samas vanas nurgapealses majas. Kaks müüjat rääkisid omavahel õiglusest kolleegidevahelistes suhetes, üks neist pesi poe eeskoda. Pood oli väga puhas, kaubad kuidagi eriliselt sätitult ja korralikult välja pandud, natuke nagu mängupoes. Oleksin tahtnud vaid vaadata, mitte midagi puudutada. Ilus puhas pood tund enne sulgemist, kõik juba valmis järgmise päeva (Risti taluturupäeva!) ostjate jaoks.

Poe teeristilt sõitsin maanteele välja mööda teed, mis viib ringile, möödusin aiast, mis oli täis lilli, viljapuid, köögiviljapeenraid ja kartulivagusid. Vana mees seisis õhtupäikeses vagude vahel ja silmitses kartulipealseid. Ta oli oma aias, isegi autosõidult oli näha, et ta oli selle üle uhke ja rahul. Mulle meenus Jaapani tarkusetera, mida tutvustas mulle aastaid tagasi Christian, rõõmu pikkusest, mida pakub meile armastus versus pikk õnn, mis saabub aia rajamisest, ka see, et minust ei ole aiarajajat.

Vanasti, st 80ndatel, oli Tartus veel palju pärisinimesi – pea kõik mu vanavanemate sõbrad ja kolleegid olid pärisinimesed, me käisime läbi ka mõnede pärisvanaaja inimestega. Näiteks mamma sugulase Lalla Grossiga, meie muti sõjaeelsete sõbrannadega (nt proua Kull, keda kutsuti alati, ka seljataga, proua Kulliks – ma ei teagi tema eesnime!), kes olid ratsaväe ohvitseride lesed – punaste venelaste võim oli nende mehed mõrvanud. Kõik nad olid väga päris, nende tuum oli nende isiku või keha (?) keskel, nad ei kaldunud sellest kaugele kõrvale. Nad teadsid, mis on, mida peab ja kuidas olla (mh väärikas).

Pärisinimesed ei sebinud ega tõmmelnud, nad ei oleks võtnud kisendava häälega sõna automaksu vastu samas suure neljavedulisega igal nädalavahetusel mööda Eesti teid ühelt olengult teisele kihutades, neil ei olnudki paljudel autot ja kui oli, siis oli selge, et see luksus tuleb kuidagi kinni maksta.

Tean täpselt, kes mu sõpradest on päris ja mis mahus, millised mu kallimatest on olnud päris, või vähemalt, kas nad on päriskodudest (P. kodu oli väga päris, I. kodu oli päris, A. kodu oli päris, M.-i kodu oli päris! – neis kodudes võeti ka mind hästi vastu ja võeti omaks). Vahel ma mõtlen, et ehk ma hetketi olen isegi pärisinimene, tean aga, et periooditi, ka pikki perioode, olen see teine inimene. Tuleb end tuuma ümber kokku korjata!

see ei ole sümptom

Tean täpselt, millised mõtted viivad depressiooniepisoodini, õigemini, millised mõttealged ehk uskumused. Võibolla ma ei olegi aastaid “valesid mõtteid” mõelnud, kahjulikke arutluskonstruktsioone (mis jääb viimasest 20 aastast pihku?) pähe lubanud, aga ühel päeval on ometi näha nende tugevad puitunud juured, mis nagu mändide juured kevadel lume ja mulla alt välja kaarduvad. Asun tuntud vastumürkidega neid välja kiskuma, ise uskumata, et need on hävitatavad.

Täna hommikul võtsin kasutusele kangema kraami – onu Pentti päevikud Varraku 2007. aasta köites, mida olen küllap oma 15 korda lugenud, et end oma kõrgelt pasahunnikult maha aidata, lugenud seda kui lohutust, justkui oleks see sõbraliku onu või kirikuisa elamisenippe sisaldav katekismus.

Juured on aga end juba mu rinnus ja kõhus laiali ajanud, juba on raskem hingata ja mõni organ töötab juurte käsul teisiti või peab üldse puhkust. Kui on tunda millegi või kellegi jõudu, siis on see juurte oma, nende tahtel jaksaksin lakata hingamast.

Kas pole roiete vahel väänduvate juurte kujund ilusam ja võimsam kui mu vanaema mäekristalli sõrmusega valge käsi, mis Pentti raamatust rebitud lehtede abil juuri läbi katsub saagida, enese sõrmi seejuures paberiga veristades!

*

Masendus pakub ka teatud avardumise vaheldust – näiteks kaob võimas vastandus elu-surm, kaob surmahirm, mediteeri ristide kohal surmast palju tahad, ta on oma võlujõu kaotanud, samahästi võiksin mõtiskleda porgandiperast. Omamoodi vabastus.

argieesmärk

jalutada kodust välja teades, et sul on õigus olla julgeda inimestele silma vaadata mitte mõelda mu väärtus sel nädalal on 25 vaevalist töötundi kraabitud kokku hingetõmbepauside vahelt

ei põle ei põle ja kui põleb siis mitte lõpuni ega läbi ega maani

Praktiline Kiduke: eneseabi

Mõned aastad tagasi sain sõbraks naisega, kes oli kasvanud üles nartsissistist emaga. Ta suhted intiimpartneritega olid keerulised. Ta analüüsis ja aitas end Nu Mindframe´i loengute abil (vt nt: https://www.youtube.com/watch?v=cDZEsw81twg) ning tutvustas kanalit ka mulle. Need loengud võivad olla huvitavad inimestele, kes on ebaterve dünaamikaga suhetes, kes tahavad õppida enda kiindumusstiili kohta või kelle pereliikmed terroriseerivad neid ka täiskasvanueas.

Lohvis on kompleksse post-traumaatilise stressihäire (CPTSD) teemalised videod omavahel seotud ja ühel hetkel hakkab viskama ette ka Crappy Childhood Fairy asju (vt nt https://www.youtube.com/watch?v=tkarfZD3Teo). Haldja formaat on erinev, ta analüüsib talle saadetud inimeste lugusid ja annab ka nõu, mille andmist üldjuhul hea terapeut endale lubada ei või. Lugude ja nende analüüsimise kuulamine mõjub eelkõige harivalt – teiste silmas näed selgelt pindu, mida enda puhul ei näeks. Lugude kõrval on haldjal praktilisi võtteid, mida kasutada, et maandada end nn kontrollimatute emotsioonide, ülereageerimise jms, korral (nt aeglustumine või emotsiooni kui lennuki õhku tõusmise tagasikeeramine kujustamise abil, emotsioonide “väljakirjutamine”, käte pesemine, jalgade trampimine, vana klassika 10 sügavat hingetõmmet jne jne.). Kel emotsionaalse reguleerimatusega probleeme, peab nipi-nimekiri olema paberil ja pidevalt käepärast, sest võtete meenutamine ja kasutamine keerulisel momendil vajab ise pingutust.

Neid loenguid kuulates olen alati mõelnud sellele, et need, kel neid kõige enam vaja, ei satu nendele eales.

armastuse madalikud 2

see valik, mis näitab valijale teda ennast, tema tungi meeleheitlikkust, resoneerimist madalatel toonidel – teine võib ju olla tuule käes paendunud, esimene on aga ise iilide koolutatud, kaldu luidete poole eemale merest – , teeb afääri lõpu piinarikkaks ja jälgiks. vannitoapeeglisse vaadates on ta linnamarssimise kilbiks valinud inetuima, nõrgima ja ilgeima endas.

paanikalabor

“Vana sitt, ma ütlen!”

see ärevus, mis ujub pinnale nagu leheke äravoolutoru veekeerises, sunnib ühtviisi paigale ja lükkab edasi liikumisele. mõtted kerivad ellujäämise, hirmude, tuleviku valu ümber, lülitavad välja täiskasvanuliku läbinägelikkuse, kõigutamatu tegutsemisvoo. ei tea, kuhu peitu joosta või kui liikumatuks kangestuda. kolmandana ilmub sõdalane, kes esiti paneb kõige lähemale vastu tahti, siis lööb lahti raamatu, kukub kirjutama või tuleviku manöövreid planeerima, endal kõht kõrvetistest käärimas.

*

and what’s with dreams about shit! viimati küürisin Tartu korteris figureerinud plekkkausist kätega sitta, korjasin kokku ussikesi. minu tegevust jälgisid Pere Pühakud.

*

kas päevi kestva peavalu puhul aitaks mind teadmine, mis on valu põhjus – millal hormoonid, millal baromeeter, millal lihtsalt vana sitt?

kirje

09.09.22

Homme Tallinnasse! Juba täna käib mu süda kiiremini.

*

Lapselik elevus on selle kõige juures parim osa.

We’re having trouble finding that site

Toas on siin-seal kilekaaned või kotikesed, milles on raamatud, kontserdikavad ja maskid. Helsingist ostsin Badiou ja Ocean Vuongi luulekogu. Ma ei ole jaksanud Badioud isegi kotist välja võtta, ta istub kiles koos sinise maskiga, mida pole kantud. See-eest lugesin umbes viiendat korda Tartti – väike turvaline maailm, mis sest et mõne mõrvaga, kuhu põgeneda.

Sellisel päeval nagu täna on aed täiuslik, varastan momente, et natuke töötada, peamiselt leban aga puude all. See kevad on jõudnud minuni viivitusega, kui üldse. Oleksin justkui mähkunud suurde tekki, lõhnad ja hääled jõuavad minuni summutatult. Tegelikult jõuab kõik minuni summutatult.

Mitu õhtut juba käib mind külastamas väike punarind. Olen mõelnud, et ta on saadik teisest ilmast. Samas, kui kurb peab olema võimetus teha end inimestele mõistetavaks, kui sul on ülesanne keegi üles otsida ja talle sõnum edastada. Ma ei loe tema laulust ja lennuviguritest välja ühtegi märki ega sõnumit.

Mõtted kerivad selle ümber, mida kõike ma endast ära kavatsen lõigata, tõugata, kuidas pagasit kergendada. Sellise puhastustöö ettevalmistus väsitab väga. Magan öiti 9 tundi, teen päeval 1-2 uinakut ja vahel olen kl 20-ks nii väsinud, et jaksan vaid magamisest mõelda.

Lugemist

https://www.newyorker.com/culture/the-new-yorker-interview/judith-butler-wants-us-to-reshape-our-rage

Imetlusväärne pole üksnes tema intellektuaalne elaan või kestvus, vaid ka jätkuv aktuaalsus. Peab inimesi armastama, et jaksata kannatlikult nagu lastega nendega rääkida, neid üritada mõista. Eestis on sarnane Lauristin – alati elu ja inimeste poolt ning optimistlik. See on mulle olemuslikult võõras, ehkki ma tunnen selle ära ja imetlen seda.

ma tean, mida sa tegid möödunud suvel

Hakkasin lindistust kuulama. Nüüd kuulan ta juttu teisiti, ainult kuulan. Kohe salvestuse alguses räägib ta enda kinnivõtmisest. Tal on kõik hästi meeles ja ta jutustab detailselt. Mul tekivad selged kujutluspildid. Kuulates tärkab minus ärevus nagu oleks ma ise laps, olen midagi valesti teinud ja mulle tullakse järele, et mind karistada. Lapse hirm, et ta kuritegu tuleb välja, et ta on süüdi ning teda ootab enneolematult karm karistus.

Me lõhkusime vennaga mänguhoos vanaema korteris seisnud vaasi. Minu hirm tagajärgede ees oli ebaproportsionaalne. Kogu mu sisemus oli paralüseerunud. Ma ei mäleta karistust, mäletan, et reaktsioon oli leebem sellest, mida olin kartnud. Võimalik, et vanavanemad nägid, kui hirmunud ma olin, ja vaasist ei tehtud numbrit. Arvan mäletavat oma üllatust, et ka nii saab pahandusele reageerida. Ma arvasin teadvat, mida võib ja mis on “pahandus”. Kõige raskem karistus ära kannatada oli hukkamõist, manitsemine ja sellele eelnenud hirm ise.

Suuremana lisandus hävingut kuulutav teadmine, et oled ise midagi kapitaalselt persse keeranud. Hirm, et möödapanekut ei saa kunagi heaks pöörata, nii suure sita seest iial välja ronida. Hirm möödus, õnneks, mõne tunni või päeva järel. Apokalüpsis jäi saabumata.

suvesurmad

Teadsin, et pean minema kontrollima, mis tast saanud on. Lükkasin seda edasi. Kui lõpuks pesa alla läksin, nägin, et pääsuke on tiivad laiali klammerdunud pesa välisküljele. Ta oli liikumatu. Mõtlesin, et ta võttis kogu jõu kokku ja ronis kangelaslikult korvist pesa poole, aga suri enne. Pean ta sealt ära võtma, sest ta häirib elavaid.

Tõstsin jälle suure raske redeli aampalgi vastu. Pesas oli kõige nähtavam üks poeg, kes pea õieli ja nokk lahti umbusuga minu poole vaatas. Pesast levis tuttavat linnulõhna, mis ei häirinud mind, kui mul lapsena viirpapagoid olid, nüüd aga vastumeelne tundub.

See on morbiidne, kui üks poeg jääb surnuna pesa külge! Hakkasin pääsukest lahti kangutama. Ta oli küünistega kõvasti kinni. Isegi kui keha lahti sain, jäi üks ta jalgadest pika juukselaadse niidiga pesa külge. Pea alaspidi rippus ta ühte jalga pidi niidi otsas, mis kadus pesa sügavusse, oli ehk ühenduses ka teise – elava pääsupojaga. Mõtlesin tülgastustega, et kui ta jalga ei õnnestu vabastada, pean tooma käärid ja ta jala otsast lõikama. Umbes samal hetkel sain aru, et pääsuke on elus. Võtsin ta pihku, käes on tunda linnu südamelöögid, ta keha soojus. Ah, et sa oled veel elus! Mis sinuga siis teha. Kui sa seni oled vastu pidanud, siis söödan sind ise. Kedagi, kes hoiab elust nii tugevalt kinni, tuleb aidata.

Olin eile linnupoja päästmise kohta lugenud. Sulgesin ta karbikesega kasside eest sauna. Kaalusin kärbseid püüda, aga kuumaga neid siin ei ole. Tegin nagu internet soovitab, lahjendasin kassitoitu ja üritasin pipetiga lindu toita. Toidu peale sulges ta silmad ja noka. Ta saputas oma tiibu, oli nõus istuma mu käel, aga süüa ta minult ei võtnud.

Siis tuleb ta tagasi pesasse viia. Ronisin juba eiteamitmendat korda rehealuse lae alla. Lükkasin pääsupoja nokk ees pesasse. Ei tea, kas teda enam söödetakse. Ei tea, kas ta jaksab end ümber pöörata. Mulle turgatas pähe, et pean korralikumalt kontrollima, kas leivakorv on ikka tühi, et tegemist ei ole kolmanda pojaga. Käega heintel kobades, leidsin eile korvi pandud poja. Ta oli surnud. Linnupoeg tundus mulle täna väiksemana kui eile ja ta suletud silmadega surmarahulik nägu oli ilusam kui elusana.

Pääsuvanemad võivad näida murelikena, lennelda ringi, kaitsta pesa isegi kasse rünnates, aga kolme poja toitmisega ei ole nad hakkama saanud. Võibolla on üks vanem depressioonis, ei jaksa ning jätab pojad hooletusse? Tundub kergem süüdistada vanemaid, unustada enese juhmus ja kohmakus pääsupäästel.

skript

Filmivõtted nõukogudeaegse haigla basseinis. Bassein on neerukujuline, asub ruumi sügavuses; seintelt koorub värv ja vesi on sogane. Näitlejad istuvad madalas vees, tunnen neile kaasa. Hakkan laskuma basseini poole, põrand on libe ja kaotan kontrolli. Liuglen suurte metallballoonide suunas, milles on vee kütteks gaas(?). Kas minu raskuse “sõit” nendesse toob kaasa plahvatuse? Kokkupõrge jääb ära, olen klammerdunud küüntega linoleumi, pidurdanud oma languse kiirust. Olen sügavikus ja sirutan käe Näitleja poole, kes seisab ülal. Ta ulatab käe vastu ja ma üritan, et ei haaraks tema käest tugevalt, et ma ei “ripuks” robustselt päästjast, et selle asemel oleks õrn moment, elegantne tõusmine tagasi üles. Vaid meie sõrmede õrnast puutest suudan kõndida üles libedast liumäest. Ma tean, et see on tähendusrikas, isegi romantiline, kui see õigesti välja mängida, kui mu näoilme ja liigutused järgivad filmikäsikirja, šablooni. Näitleja on häbelik ning tundub mulle pisut naeruväärne. Ta on lakanud näitlemast, ei kontrolli oma nägu, millel on nüüd tobe naeratus, ja ma mõtlen unes, et kõige teatraalsem ja ülepakutum on siirus ja maskide langemine.

aut aut

Kõik või mitte midagi. Võita on kõik ja kõik võib kaduda. Ja mis siis? Nad arvavad, et kõik on juba kaotatud, võita pole enam midagi. Muidugi on see hullus, pimedus, rumalus. Aut…aut!

aastapäev

positiivsete tähistamiste kõrval peaks ära märkima ka oma pikemaid sitavedusid, kui need mingisse uude punkti jõuavad. enesehermeneutika suhete ja kiindumuste peatükk, mida sel kevadel olen uue hooga läbi töötanud, on jõudnud kahekordse doktoriõppe nominaalajaga esimese artiklikeseni. eks ka see ole tulemus, kui vaatad selja taha ja näed, et just sinu käru on jätnud teiste põldudele sügavad sitased rööpad, väetust aga õige vähe. seejuures tuleb end patsutada, kui see ei jäta sind teetolmu püherdama, vaid olukorraga leppides rakendad end ise taas oma käru ette.

tarbija ja ülikoolid

mulle meeldib idee sellest, et loengusaali tuleb Ulrika Dahl, Antu Sorainen, Susan Faludi või Jack Halberstam. lugedes aga nädalase programmi loengututvustusi suren juba igavusest. ennekõike olen tarbija ja mulle meeldib tarbida nimede kirjutatut valides, läbisegi ja noppides sellest uut, kirjutatut nende nägude ja kehade kohta veebis hõljuva pildimaterjaliga miksides.

– ja, tõele kulpi lüües, iga aastaga muutub järjest raskemaks sisenemine võõraid täis ruumi.

Intervjuu Leena Kurvet-Käosaarega

https://kultuur.err.ee/1005963/intervjuu-leena-kurvet-kaosaarega-kaanuline-teekond-kirjanduses

See on üks neist artiklitest, mis kirjutatud, et ise aru saada. (Ja et raha saada, olgem ausad!) Kui olen selle ära saatnud, saan aru, et ma ei ole selles öelnud kõige põhilisemat. Aga võibolla on see hea, sest see jätab selle võimaluse kellelegi teisele.

*

Ma puudutan tihti vaid õhukest pealiskihti, väga ettevaatlik, et ise terveks jääda. Küllap nii mõnigi tajub, et see on kirjutatud kellegi poolt vandlitornis.