Patti laulab ja mängib

Päikesepliidid

Time’is on üleval audioseletustega slaidiseeria Darfuri põgenikelaagri naistest, kes kaitsevad end päikesepliite kasutades seksuaalvägivalla eest. Laagri lähedal metsades on vägistamiste ohvriks langenud paljud põgenikest naised ja tüdrukud, kelle tavapäraseks tööks on korjata söögitegemiseks vajalikke pliitapuid.

Ameerika väikesest õest Päevalehes

Tänases EPLs on Marcia Pally artikkel Sarah Palinist. Sellest leiab ühe võimaliku vastuse küsimusele, kes Hillary toetajatest võib asuda toetama Palinit ja miks. Küsimus polegi sugupooles! Samuti valgustab Pally, millistel põhjustel osutub populaarseks (!) asepresidendi kandidaadiks tulirelvade keelustamise ja abordivastane tundmatu naine (kahtlemata euroopalik küsimuse püstitus).

Ma olin külakooli kirjandusõpetaja

Nägin “Underit” Kuressaares möödund aasta kevadel. Kui teksti autorilt ja peaosatäitjalt Katrin Saukaselt ilmus näidendiraamat “Under” (2007, SE&JS), ostsin ka selle, laval kõlanud sõna oli olnud vägev, Underile kummardust tegev ja tema kirjutatule truu olla püüdev, ja samas ühekordsel vaatamisel-kuulamisel lõpuni tabamatute tekstinüanssidega ja detailides mälusse talletamatu (piiratud kuulmismäluga vaatajal ikka juhtub!). Lavastus oli lihtne ja minimalistlik, seda hoidis koos punktiirjoon inimelu olulistest “punktikestest” – tõotused, unistused, kohtumised, armumised, esmatrükid, luuletused, kirjad, sõja- ja surmateated, mis toovad kaasa erinevaid (tunde)sähvatusi -, mida alguses on tihedalt ja tihti, kuid ajapikku jääb üha harvemaks, nii et lõpuks jäävad kümnendi kohta ehk üksikud teated: järjekordne siurulane, surnud. Keegi võib vastu vaielda, ja kindlasti vaidlebki, nagu võis lugeda Heitist & Bettist kirjutatud “Võla” kriitika puhul, et on vanamoodne ja mõttetu otsida inimese/looja/suurvaimu elust läbivat punast joont või tähtsündmust/-ideed, mis aitaks (teistel) tagantjärele mõtestada seda elu ja selles (avalikkusele teadaolevalt) leidunut. Need vastuvaidlejad rõhutaksid arvatavasti pigem seda, et elu(s) on kaos, juhuslikkus ning õnnestunud ja läbikukkunud püüded korrastada kaost jms. Samas, kes julgeb väita, et lavastuses Underi elu võtmesõnadeks seatu – (vana-)Meistrite mitteplatooniline tähelepanu, mis noort Underit eelkõige intellektuaalselt innustas ja tema poolt vastamata armastuseks kujunes (vähemalt Vilde puhul oli see nii!?), Siuru kui selts- ja sõpruskond (nt Underi elu viimane veerandsada poleks justkui sisaldanud midagi muud olulist peale siurulaste surmateadete, millele aga ei vaidlegi vastu!), Tuglas kui Underi eluarmastus ja pidevalt eemalviibiv siurulane, st traditsioonilised poetesside saatuseid iseloomustavad sõnad: Ilu, Valu, Armastus ja Kirg – on “materjalile” ebapiisav, -kohane või lausvale lähenemine? (Mina mitte! Aga mida teabki sellest üks kolka kirjandusõpetaja?! Autor tänab samas eessõnas Rutt Hinrikust, Sirje Kiini, Sirje Oleskit, Janika Kronbergi, Karl Muru jt! St Saukase sulge hoidvat kätt on juhtinud autoriteetseimad Underi tundjad!)

Ja miks mitte korrata kümneid, kui mitte sadu, kordi üle kaunimaid Underi enda ja teiste poolt talle mõeldes kirja pandud kirja- ja luuleridu, nagu nt need, kus Tuglas mõtiskleb plaani üle vastata Underi kutsele tulla teda külastama Virgo “lossi”: “Mul on pää täis töökavatsusi, kuid lepiksin ka sellega, kui midagi ei võiks teha. Küllalt sellestki, kui hommikuti varakult jalutada, mõni lehekülg lugeda ja õhtuti aegajalt Teilt mõnda kaunist sonetti kuulda.” Näidendis järgnevad Underi sugereerivad luuleread: “Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda! -/ Kuu poetand põrandalle hõbelehti,/ kui pisaraid on puhkend taevas tähti -/ kuis võiksin unusta nüüd Sind ja iseenda!“, millele vastab hiljem Tuglas: “Võib olla kõneleb minus egoistlik joovastus, kuid mulle meeldivad ometi kõige enam need harvad read Su raamatus, mis oled kirjutanud, mind mõeldes. Ei iial ole neis kõnet andumise õnnest, ainult lahkumisest ja resignatsiooni nad hõõguvad.“. Ja lõpetada haige ja poolpimeda Tuglase kirjadega, mis annavad Underile ja Adsonile ülevaate nende raamatute ja muu varanduse saatusest, kirjadega, millele Under ei vasta kirjadega, vaid ridadega “Uneretkest“, kuni päris lõpus tuleb Tuglase surmateade ja uneretke lõpp “Siis tundsin ma äkki, et nüüd tuleb minna,/ kuid paat oli läind./ Ei kuulu ma siia, ei kuulu ma sinna -/ ja üht, seda Üht ma pole veel näind. /…/ Ja kohtlaselt unelma õndumist utmas:/ mis saatanlik saatus, mis kuratlik käsk!/ End leidsin pea tolmusel teekivil nutmas./ Ma nutsin kui orb. Ma nutsin kui lesk.”

Eesti Naisest

Kas esikaane pealkiri “Aristokraatlik Käbi Laretei” kutsub lugema? Pigem mõtled rampsis riiuli ees: küllap kubiseb ka seekordne number Eesti Naise tüüplugudest à la kauni-maniküüri-ja-väljapeetud-(pea)hoiakuga-eestiaegne-daam-on-meile-kõigile-suureks-eeskujuks ning selle kõrval manifestartiklid elule-saab-positiivselt-silma-vaadata-ka-siis-kui-su-joodikmees-sind-peksab-ja-kasvatad-õpiraskustega-last. Samas on tegu kõigi poolt armastatud ja kadestatud Käbiga, kes kirjutas raamatu “Peotäis mulda, lapike maad”, mille välja jätmine eestiteemalisest romaanisarjast tekitab isamaalises feministis pahameelt, ning kes on olnud väga lähedane jumaldatud filmilooja Ingmar Bergmaniga. Murdusin seega…

Intervjuus ongi liigutavad mõned killud Bergmaniga suhte kohta – vastuseks küsimusele, kuidas õnnestus purunenud abielu järel sõpradeks saada, jääda, ütleb Käbi: “See oli üks väga-väga suur kunst, pean küll ütlema! (Käbi ei peaks nii väga muretsema oma väliseestlase keele pärast, seda vanaemalikku väljendusviisi on väga meeldiv kuulata, lugeda.) “Pärast Ingmari viimase naise, Ingridi, surma (millest on Ingmar kirjutanud ka eesti keeles avaldatud päevikutes – väga eri(skumma)line lugemine vähki surevast naisest ja tema suureks kasvamata hellik-mammapojast Ingmarist, kes ei suuda abikaasa haigusega igapäevaselt väga hästi toime tulla, samas on selle kõrval lugematu hulk detailseid kirjeldusi selle kohta, mida nad lõunaks sõid, mida telekast vaatasid jne jne, mille põhitoonina jääb aga kõlama suur valu, väiklus, peaaegu piinlik inimlik nõrkus enesekesksuse näol, mis oleks nagu paratamatu ja mida samas ei varjata) helistas Ingmar ühel pühapäevaõhtul ja küsis, kas ta tohib läbi astuda. Mina vastasin, et alati võib – mulle meeldivad üllatused. Ingmar seevastu elas väga printsipiaalset, reeglipärast elu. Ta tuli ja tollest pühapäevast alates ta jäi käima, sellest sai meie traditsioon. Mina mängisin talle klaverit ja me arutlesime oma ühise elu üle. Ajapikku jõudsime meie abieluni, selle purunemise põhjusteni. Ingmari ja minu pühapäevad kestsid kuni möödunud suveni. Veel kolm nädalat enne tema surma mängisin ma talle Brahmsi valsse. (Kes tegelikult suuremeelne oli!? Vt vrd all!).

Juttu on ka suvedest Fåröl, kus naised ja eksnaised ja nende lapsed ja laste lapsed kõik “suuremeelse Ingmari” ümber kogunenult kuulasid muusikat, vaatasid iga päev kell 3 filme, ehkki “[m]õnikord ilusa ilmaga tahtsid paljud supelda ja filmi vaatasid lämbel pärastlõunal ainult need, kellele kinokunst tõesti tähtis oli.”.

Laretei loomingu austajatele on võibolla tähenduslik ka see, mille või kelle tõukel ta kirjutama hakkas, selle kohta ütleb ta ise nii: “Siis juhtus nii, et suri mu papa ja samal aastal ka mamma ning minus toimus täielik kivistumine. Ma ei suutnud enam klaverit mängida, üldse. Väga pikka aega. Ingmar oli see, kes soovitas: “Kirjuta! Kirjuta ükskõik mida, kirjuta endast välja!” Ma proovisin ja see mõjus nagu teraapia. Minu endast-välja-kirjutamisest sündis raamat “Peotäis mulda, lapike maad”.”

EN teeb eestinaist vaid mõnede küsimuste puhul, mida Käbi muidugi ei tee märkamagi ja lihtsalt räägib sellest, mis temale oluline on.

Kui aga juba ajakiri kätte võetud, siis … leiab sealt väga sümpaatse portreeloo Kadri Tukist – linnast Ruhnule kooliõpetajaks läinud noorest naisest. Liigutav on ju tema suhe loodusesse, aga eelkõige mälupilt 2007. aasta 1. septembrist: “Külarahvas kogunes kokku, kõik istusid koolis puupinkidel. Mina ja pisike Caspar jalutasime nende vahelt läbi ja teadustati: “Siit tulevad esimese klassi õpilane Caspar ja tema õpetaja Kadri”. Kõik. Kogu saar oli kogunenud sellepärast, et üks laps alustas kooliteed. Tänavu sügisel ei tulnud esimesse klassi kedagi.” Kadri räägib, et annab tunde “teisele ja kolmandale klassile: mõlemas käib üksainus laps. Kui emb-kumb koolist puuduma peaks, siis istume tunnis kahekesi.” Loe ka ruhnlane.blogspot.com

Artiklis “Metsarahva monoloogid” on portreed “ääremaa inimestest”: Lehte Vainamäe (73), kes on elanud ilma elektrita viimased 25 aastat, ja Endel Vainamäe (70), 16 aastat, mõlemad linnast ära maale kolinud. Artikkel muuhulgas sellest, kuidas saab ilma elektrita palju lugeda (Lehte ütleb: Kõige jubedam aeg on ilma lumeta november. Siis tunned, et kohe haige oled kõige järele! Vahel, kui raamatukogust on mõni põnev raamat koju toodud, panen petrooleumilambi grillsöe süütevedelikku täis, võtan mõne küünla lisaks ja võin öösel kaheni lugeda.” Ja veel: “Kui me elektri majja saaksime, siis ma loeksin kohe ei tea kui kaua, hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni!”) Endel räägib aga erilistest hetkedest: “Mõni aasta tagasi hankisime elektrigeneraatori, […] Jõulude ja aastavahetuse ajal panime mitmeks tunniks suure ja valge laelambi põlema.”; “Mulle meeldib lugeda filosoofilisi ja usuraamatuid […] Mul on selline komme, et joonin raamatutes olulised kohad alla, siis leian hiljem kergesti üles, kui tahan midagi üle lugeda. Päris lollina ei taha ju hauda ka minna. Kui naine õhtul loeb, panen kõrvaklapid pähe ja kuulan raadiost keskööprogrammi. […] Kahekesi on siin hea. Kui Lehte kauemaks linna jääb, helistan ja ütlen: “Kas sa juba tuled sealt koju?” Tallinast tulles on tema keskendusvõime hulga väiksem, siis peab mitu korda kordama, enne kui küsimusest aru saab. Alles tüki aja pärast läheb normi tagasi. Kui mina siia kolisin, oli linnaelu mu närvid nii krussi ajanud, et ma ei kuulnud aasta otsa linnulaulu ka. […] Ma ei tahagi siit enam ära minna. Vahel olen mõelnud, et liigne mugavus rikubki inimese ära.”

Miks aga ei ole juba varem olnud midagi kuulda Lembit Soosalust (68), vabast Baltimaade härrast, kelle huvitav väljanägemine meenutab Jan Uuspõllu meeldivamaid näojooni (ma ei ironiseeri – midagi vabahärra välimuses on mulle väga sümpaatset, võibolla mõjutab aga arvamust tema särav isiksus?)? Tema teksti ei jõua siia kõike ümber tippida, seda mahlakust tuleb ise lugeda, siin paar pirni: “Ma pole juba kolm aastat toidupoes käinud. No misjaoks ma sinna lähen? Ma küsin, misjaoks? Mis ma lähen raha raiskama? […] Isegi tuletikke pole enam tarvis, sest tulekivi ajab sama hästi asja ära. Naks, ja kohe on tuli olemas. […] Mul ongi tervislik elu. Vilja külvan kevadel käsitsi põllule. Kui on suurem plats, siis kahe käega. Sügisel kutsun 6-7 inimest appi ja peksame 1938. aasta rehepeksumasinaga ära. Pärast jahvatan oma veskis ja küpsetan ise leiba-saia. […] Poest saaks küll jahu, aga misjaoks ma kodust välja pean sõitma? Olen vaba Baltimaade härra, ei pea ma kuhugi minema. […] Mesilased, need on minu tervis. Kui iga nädal nõeluda ei saa, jään haigeks. Süda läheb pahaks ja… […] Kolm aastat tagasi sain rästikult hammustada. Kiirabist öeldi, et tule esimese piimapuki juurde vastu. Ma vastasin:”Kas sa tead ka, kus esimene piimapukk on? 20 kilomeetri kaugusel!” Helistasin siis perearstile, ütlesin, et rästik hammustas, ma tõmbasin juba pool toopi viina sisse. Mitte midagi minuga ei juhtunud. Pärast seda olen mitu korda rästikult hammustada saanud, olen nii immuunseks muutunud, et isegi viina pole enam tarvis võtta. […] Mina olen praegu eluga väga rahul. Maaelu on elu ja tervis, arvesta sellega. Linnas oleksin ma ammu kärvanud. […] Varem käisin tihti linnas ühe hotelli restoranis. Istusin seal ja lõin tantsu ka. Pead liigutama ennast, muidu lähed hallitama. Autoga sõidan välja siis, kui vihma sajab. Muidu lähen mootorrattaga. Panen kaitseliidu vormi selga ja mitte keegi ei pea kinni. Ainult viina ei tohi võtta, kui roolis oled. […] Ükskord võtsin lehekuulutuse peale naise, nüüd aitab. See tegi mu puhtaks, isegi vanaaegsed sööginõud viis ära. Ega tal see otsaette kirjutatud olnud, et niisugune on. Sul ei ole tutvusringkonnas kedagi, kes tahaks tulla?” Selline mees on (vaba)! Saatke sõna ringi!

See pole kõik! Kohe järgmisel lk-l (38) vaatab vastu sooloogide ammune lemmik Tambet Tuisk. Selle artikli puhul on tekst täiesti sekundaarne!

Samas numbris on veel lugu Ilvi Jõe-Cannonist, kes on feministidele ja soouurijatele tuntud nägu Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskusest, kes kõneleb avameelselt oma perekonna põgenemisest läände, elust võõrsil, oma abielu lahutusest ning naasmisest tagasi Eestisse. Ilvi on palju aastaid teinud väga tänuväärset tööd ENUT-i juhatuses, osalenud konverentside korraldamisel ja erinevate väljaannete publitseerimisel, ühesõnaga aidanud igakülgselt elule Eesti naisliikumist ja aktiviseerinud vabaühenduste tegevust üldiselt. Sooloogil on hea meel, et EN on teinud artikli näol kummarduse sellele tõeliselt patriootlikule feministile.

Kui keegi tahab teada, mis on saanud aastate eest Tartu pidudel väsimatutele tantsuvihtujatele väsimatult lõõtsa tõmmanud mehest, siis tuleb avada lk 104 – Toomas on koos Meeliga kolinud ära Setomaale Värska kanti, nemadki räägivad oma elust ja unistustest ääremaal.

Muidugi ei puudu klantsajakirjast traditsioonilised diivalood, paar eriti head kildu leidub loos “Aeg antud armastada” Marlene Dietrichi ja Erich Maria Remarque’i kirglisest armuloost. Sealt saab ka vastuse küsimusele, kas mehe kire sügavust näitab see, et ta kutsub kallikest sama hüüdnimega kui oma armastatud autot.

Nii et, kuidas ütlesidki Isamaalised Tütred õnnestunud cantuse puhul, seda minagi: Smollis, Eesti Naine!

Sujata Bhatt

Võrguavarustest tuli selline informatsioon:

17. septembril 2008 kell 18.00 esinevad Tallinnas Kirjanike majas
indoanglia luuletaja Sujata Bhatt ja saksa luuletaja Michael Augustin.
Eestikeelseid tõlkeid loevad Hasso Krull ja Carolina Pihelgas.

Sujata Bhatt (1956) on pärit Lääne-Indiast. Tema emakeel on gudžarati
keel, mis on suguluses hindi ja sanskriti keelega. Kui Sujata oli
viieaastane, kolis perekond esmakordselt USA-sse. Hiljem õppis
luuletaja Iowa ülikoolis kirjandust. Luuletusi on ta kirjutanud ainult
inglise keeles. Sujata Bhattilt on ilmunud kuus luuleraamatut, tema
luuletusi on tõlgitud paljudesse keeltesse. Eesti keeles on 2002
ilmunud Sujata Bhatti valikkogu “Rebane ja ingel” Hasso Krulli tõlkes.

Ameerikas tutvus Sujata Bhatt saksa luuletaja Michael Augustiniga,
kellest sai tema elukaaslane. Nad asusid elama Saksamaale. Michael
Augustin (1953) on avaldanud kümmekond luulekogu ja humoristlikku
lühiproosat. Alates 2000. aastast korraldab ta Breemenis iga-aastast
rahvusvahelist luulefestivali Poetry on the Road. Eesti keelde on
Michael Augustini tekste nüüd esmakordselt tõlkinud Hasso Krull ja
Carolina Pihelgas.

Lisatud oli üks tema luulekatke (Krulli sõnastus), mille kirjutamiseks sai autor Varrakult ilmunud tõlkekogumiku järelsõna kohaselt tõuke kirjavahetusest oma luule eestindajaga.

WHAT IS EXOTIC?

Sweden is exotic –
and so is all of Finland.

Whortleberries certainly are.

Estonia is exotic –
and so is the Estonian word
for lizard:  sisalik.

But the lizard herself
is my sister – those hot afternoons
when she comes indoors
to hide –

Bhatti eestikeelsest luuleraamatust:

Naiselikkus

Nii palju olen mõtelnud tüdrukust,

kes korjas lehmasitta suurde ümmargusse korvi

peatee ääres, mis käis mööda meie majast

ja Radhavallabhi templist Maninagaris.

Nii palju olen mõtelnud sellest,

kuidas tal liikusid käed ja piht

ja lehmasita ja teetolmu ja roogliiliate lõhnast,

ahvide hingeõhu ja värskelt pestud pesu lõhnast

ja vareste tiibadetolmu teistsugusest lõhnast –

ja siis jälle lehmasita lõhnast, kui tüdruk

seda kühvliga tõstab, kõigist neist lõhnadest mu ümber

koos ja eraldi – nii palju olen mõtelnud,

aga ei ole tahtnud võtta teda metafooriks,

ilusaks kujundiks – ja kõige vähem

unustada ta ära, või seletada kellelegi

tema põsesarnadest säravat jõudu ja väge

iga kord, kui ta leidis eriti paljutõotava

sitahunniku –

Ja ühele kaasrändurile nostalgiliseks lugemiseks tipin sellest raamatust sisse veel sellised read:

Hinge India

Pole tingimata vaja luuletusi kerjustest

ja minarettidest, gurudest ja ghattidest –

sellest on küll, kui süüvida hinge Indiasse.

Alastair Niven

Aga hing on valgele kivile puistatud

kurkumi karva.

Ja see olend, kes elab hinges,

loeb pöidlaga üle

oma sõrmeliigesed.

Aeg muutub aeglaseks

ja Aeg muutub konkreetseks

ja Aeg muutub paikapanduks

nagu märg vares, kes piidleb

puu otsast olla, muritud ja must –

Kumb on sakilisem, puu või vares?

Piidlev vares, pea kangesti kookus

kangesti kronksus –

Siis on hing sääskedest piiratud

sõnajalgade karva.

Ja see olend, kes elab hinges,

peseb oma jalad

enne voodisseminekut.

või luuletusest “Mine Ahmedabadi”:

Mine ja kõnni Baroda tänavatel,

mine Ahmedabadi,

mine ja hinga sisse tolmu,

kuni sa lämbud ja jääd haigeks,

jääd palavikku, millest ükski arst pole kuulnud.

Ära küsi minult,

sest mina ei räägi sulle midagi

näljast ega kannatustest.

“Mõlemad on esirinnas…”

Laulvad feministid on üldlaulupeo repertuaaris märganud laulu, mille sõnad väljendavad utreeritult arhailisi ettekujutusi naiste ja meeste rollidest ühiskonnas. Tänases EPL-i artiklis “Koorilaul paneb naised pliidi ette” on eriti huvitavad sõnade autori Heiki Vilepi ja laulupeol segakooride eest vastutava koorijuhi Heli Jürgensoni reaktsioonid. Kui autor tunnistab, et pidas silmas 20. sajandi alguse agraarühiskonda (naised ja mehed kiigel vastastikku laulmas) ja kuna tellimistähtaeg pressis peale, tulid sõnad “nigelad”, siis Jürgenson on kategooriliselt sõnade muutmise vastu, samuti peab ta seda laulu huumorikaks, mille “tellimise eesmärk oli lisada repertuaari lõbusam ja kepsakam lugu”.

Feministid, kes on jälle “pahatahtlikult” rahulikku elu-olu “surkinud”, võivad esile kutsuda ajaloolise pretsedendi laulupidude ajaloos:
Suvi 2009, lauluväljak, segakoorid, esitamisele tuleb laul “Mehed ja naised”, ETV lindkaamera libiseb üle laulva massi ja fokusseerib vaikivaid kriipshuuli, mis on protestimärgid patriarhaati ülistava (laste-)laulu muutmata kujul laulupeokavva jätmise vastu.

Olgu siin ära toodud ka kõnealused laulusõnad, mis, ei saa midagi parata, on väga lihtsalt ja selgelt ära tabanud traditsiooniliste soorollide kvintessentsi, ja sellisena ka naljakad, lollakad, lasteluuletusena mõjuvad:

Mehed ja naised

•• Meie, mehed, teeme ilma, tähtsaid asju ajame,

vahel harva teeme silma,

veidi õrnust vajame.

•• Vale jutt ja tühi loba,

naisteta te küll ei saa,

siis on mehed täitsa kobad,

käteta ja jaluta.

•• Refr. Eal ei lõppe aasimine,

kes on tähtsam,

kes on ees, on ees.

Kas on naine olulisem või on tähtsam hoopis mees,

hoopis mees.

•• Mõlemad on esirinnas,

ilma nendeta ei saa, ei saa,

kuni üldse veel on hinnas

emakeel ja isamaa,

emakeel ja isamaa.

•• Kes küll hoiab kindlat tüüri,

kui on ajad kasinad?

Kes laob rahvuslikku müüri,

juhib riigimasinat?

•• Mingit masinat ei juhi mees, kel augud soki sees,

see, kel taldrik ees on tühi, võidund lips on viltu ees.

•• Aga laulud, need on loodud

ikka aina isadest,

isamaast ja isamajast

linnupesa sarnasest.

Teil ei oleks eesti meelt,

kui teil poleks emasid,

siis ei oleks teil ka emakeelt, ema sõnu hellasid.

Kuis töötab naise aju, kuis mehe?

Värviliste skeemidega varustatud pedagoogiline videolõik (Allahil on õigus!). Ei või pead anda, mida tegelikult kõneldakse.

Väljakirjutus nr 4

“Ma tean väga hästi, et ma ei taha midagi teha. Midagi teha, see tähendab luua eksistentsi. Ja seda eksistentsi on isegi liiga palju.”

“Ka mina olen tahtnud olla. Ainult seda ma olengi tahtnud.”

Iiveldus, lk-l 218 ja 220

Naiste (päris-)seksuaalsus on põranda all?

Naiste seksuaalsust kummitab pinge kahe vastandliku normi vahel: ühelt poolt soov/nõue sobituda meeste nõudmiste poolt dikteeritud “turuga” (Eestis on silmale kõige nähtavam kohandumisemärk kunstküünte populaarsus. Põhjus võib olla rahas – et endale külge pookida pornostaaridele iseloomulikke suuregabariidilisi rindu, on vaja suuri summasid, kunstküünte pealekleepimist ja hooldamist saab lubada aga ka keskmise palga eest.), ja teisalt “moraalne” kohustus hoida endas alal tagasihoidlik “tõeline” naiselikkus, mille kõrval ei ole kohta seksuaalsusel ega iharusel. Küll aga emalikkusel ja kättesaamatusel à la tikkimistööga naine kõrge donjoni aknal. (Rapuntsli muinasjutt Printsi poolt ronimisköiena kasutatavatest naisejuustest, et pääseda donjoni torni, kuulub aga juba turunõudlusele vastutulemise rubriiki; 5-6-aasta vanusena kuulasin ja lugesin Grimmi muinasjutte kirjeldamatu erutusega, nende 1981. aasta eestikeelse väljaande kohati goyalikke pilte (illustr. Jaan Tammsaar) uurisin hirmuvärinal ja samas väsimatu hardusega.) Naise tegelik tahe ja iha jäävad selgusetuks. (Tihti väidetakse, et see ongi naise olemus – ta ei peagi/tohigi teada, mida ta tegelikult tahab.) Mitte et peaks seksuaalfantaasia-kategooriana lükkama kõrvale kõik selle, mis erutab mehi ja mida on meeste huve silmas pidades pornofilmides kujutatud. Kui kedagi erutavad submission fantaasiad [ma ei oska ega taha seda tõlkida, sest ei käi antud ringkondadega Eestis läbi, st ei tea emakeelset terminoloogiat. – Vaat kus õigustab ja keerutab, et see “kedagi” tema kohta ei käiks! Allutamise? Domineerimise? Alistumise/Alistamise?], siis ei saa seda nii lihtsalt maha suruda, vaid üksnes maha vaikida, kui See ei sobi kokku selle kellegi isikuga, nt avalikult feministliku näoga, või romantilise ettekujutusega armastavast/armastusväärsest naisest. St erutuda nt intsestimaigulisest fantaasiast on rõlge, vastik, ei saa olla võimalik naise/feministi puhul. Või on? Tulemuseks võib olla, et seks ja fantaasia pole justkui seotud reaalse või päris Minaga. Või lahutatakse need viimasest tahtlikult?

Kogu see valdkond on naiste puhul niivõrd pildilt ära või pildi all, et eksisteeribki justkui vaid virtuaalses ruumis (st näiliselt, ka kunstiliselt ja kunstlikult, aga tegudeks saamata). Meeste puhul on aga kogu oma pluralistlikus alastuses(!) avalikult küberruumi laiali laotatud. Ja on selliselt üldsusele aktsepteeritav.