Uus-nihilism

Hommikul vasardas läbi une mõte: “Mis tõendid sul on, et oled olemas? Et oled elus ega midagi muud? Kui ei tunne surma, siis ei tunne ka selle antonüümi – elu.” Lahendasin mõistatust, olin rõõmus, et olin leidnud uue tõe – mind võibolla ei olegi. Olemist ei olegi.

Kui ei tunne surma ega ole kindel mitteolemises, siis ei tea ka olevast ega olemasolemisest. Kui ma kahtlen olevas, siis saan, seega, sellest välja astuda, seda kõrvalt vaadata, st ma ise ei ole olemises. (Samas surma ma vaadelda ei saa, sellest välja astuda. Kuis siis elugi?) Võibolla surma ei ole. Aga elu on, ilma elu-surma binaarsuseta. Võibolla ma ei osalegi olemises?

*

Vaid esmapilgul võib nõustuda Heideggeriga (“Sissejuhatus…”, 1999, Ilmamaa, 2.tr, lk 41), kes kirjutab: “Kes kõneleb eimiskist, ei tea, mida ta teeb. Kes kõneleb eimiskist, teeb selle säärase tegemise läbi millekski. Kõneldes kõneleb ta nõnda selle vastu, mida silmas peab. […] Kõnelemine eimillestki on ebaloogiline.” jne jne. Saab nõustuda tema pinnapealse kõneloogika ning kenitleva mõttega. Kas me siis teame, mis on eimiski, et võime öelda, kuidas sellest kohane kõnelda on? Et saame öelda, et eimiski hakkab olema*, kui sellest kõnelda. Ka Heidegger läheneb oma põhiküsimusele läbi binaarsuse – “ülepea olev ega pigem eimiski”. Miks me peaks olevast midagi rohkem teadma, seda loogikareeglite järgi paremini käsitleda oskama kui eimiskit? Kui alusküsimus on üks suur hüpe, siis hüppan parem kohe vastusesse ning ületan kõhklused ja selgitused oma küsimuse kohta.

---

* Heidegger teeb muidugi vahet oleval ja olemisel. Samuti küsib ta “Sissejuhatuses…” oleva kohta kõnelemise kohta. Ta kirjutab, jõudes ise ka vastuseni, mida ei taha ise tunnistada, ehkki räägib me kõigi nimel (Heidegger, räägi ainult enda nimel!): “Kõik see, mida me nimetasime [kõrgema reaalkooli hoone, kriit, van Goghi maal, riik, vararomaani kiriku portaal jne.], on ometi, aga sellegipärast on alati, kui me tahame olemist hõlvata, nagu haaraksime tühjusse. Olemine, mille järele me siin küsime, on peaaegu nõnda nagu eimiski, sellal kui me tahaksime ometi igal ajal vastu panna ja hakkaksime protestima oletuse väljendamise vastu, et seda kõike olevat ei ole. Aga olemine jääb üles leidmata, peaaegu nõnda nagu eimiski või lõpuks täiesti nõnda.” (lk 55).

---

---

Mina ei protesti, kujutan end klassiruumis, kus kaasõpilased protestivad, et laud ju on, teeside kirjutamise kohustus ju on, see vaidlus ju on jne jne. Minu janu apelsinimahla järele on, sest ma tunnen seda. Minu kahjatsev ja kurblik tunne, et armastus luhtus, on, aga reaalkooli küll ei ole, mind arvatavasti ei ole.

Päevad on nagu kolikambrid, kus keegi liigutab kaste, puistab riidekarpe; üks ja teine asi sõuab sust mööda. Kohta, kus peab olema pime, paistab valgus.

Öösel loksub kõik paika, asjad on oma kohal, ja on vaikne, vaid kassi köhimist on kuulda. Seisan ukseavas ning otsustan, et ei läida pirni.

Anarhistlik raamatulaat 13.11

http://www.a-bookfair.org/meist/

Inimõigusjuristidele

http://astraeafoundation.org/wearereal/#executive-summary

Andy ja

maailma ilusaim naine ;)

 

See peab muutuma päevikuks.

Testin oma saatust; kuna ma ei tea, kuhu saatus mind viib, saadan erinevatesse kohtadesse kandideerimispabereid. Eile hommikul lõpetasin 14lk pika kandideerimisvormi, olin seda teinud järjest 24 tundi (valetan, käisin tunnisel kohvil ja hommikul magasin 2 rahutut tundi, jalad pigistatud teksade ja lambateki vahele). Kardan aga, et ma ei olnud huvitav, lihtsalt kuiv, nagu inimõiguste jurist ikka. Midagi uut ja huvitavat ma välja ei mõtelnud, püüdsin kõigest väest mitte rumal välja paista, targad inimesed näevad selle aga läbi ning ei pea sust lugu. Bon, que peut-on faire!

Täna magasin järjest 9 kosutavat tundi ja ärkasin kl 6. Et uuesti magama jääda, pean kohvi jooma, miski ei rahusta ja rammesta mind rohkem kui kohv; jään kohe uimaseks ja võin uinuda. Mu kolm valget kassi on mu paremal käel ning valvavad, et ma liiga vara kuhugi asjatama ei läheks.(Varsti kavatsen aga hiilida välja, et oma vanad rehvid jäätmejaama viia.)

Juba üheteistkümnendat kuud kavatsen elamist likvideerida – st müüa mööbli ja paigutada ebavajaliku ära. See on mu igapäevane mõttemäng – kui palju saaksin riidekapi eest, milline mu töötuba ilma suure lauata välja näeks, kui mul oleks vaid kohvritäis riideid jne jne. Kahjuks pean siiski reisima suhteliselt suure raamatukoguga. Mu järgmised tööandjad peavad sellega arvestama, raamatutest ei ole ma veel valmis loobuma.

Oh mu mõttekangas…

kes selle kõiki hõljumisi mäletaks – ühe teksti ja mõtte juurest teisele, paralleelselt juba kirjutatuga alles planeeritav, mis esitab küsimusi, kahtlusi, mis vajavad kontrollimist – Shakespeare’i menukaima järel Liivi kogutud teokste VIII manu. Et lemmikut kuulata, leidsin 2009. aasta peo kõrvale selle veetleva esituse:

And then Zadie says something I don’t expect, something much more surprising than her previous admission: “It did seem to me, when I was a kid and also now that I’m a grown-up writer, that a lot of male writers have a certainty that I have never been able to have. I kept on thinking I would grow into it, but I’m never sure I’m doing the right thing.”

Recently, a number of novels by women have investigated the nature of female subjectivity. Sheila Heti’s “How Should A Person Be?” and, in a more astringent mode, Rachel Cusk’s “Outline,” present female subjectivity as fragmentary or contingent. In order to dramatize such internal disarray, Heti paints a Cubist portrait of herself from shards of memory, taped conversations, lists and dialogue, while Cusk removes her narrator from direct scrutiny altogether, allowing her to take shape as a curiously empty space formed by the currents of talk that swirl around her.

See (vt all) juhtub ikka, kui liiga pikalt lugeda ühe teatud riigi meediat. Nädalavahetus oli aga mulle väga tore, lõbus ja südamlik ning tahan selle siin ära märkida. Ülases toimus queer-pidu, ehk üks esimesi, mis end nii selgelt ka välja reklaamib, samas paika pannes peo reeglid – igasugune homo- ja transfoobia ja seksism pole teretulnud. (Peolt paluti nt lahkuda mehel, kes haaras ühel naisel kannikast. Korraldajate silmis ei olnud küsimust, kuidas sellise vägivallatsejaga ümber käia. Nii peakski see alati olema.) Kui suudame luua koha, kus queeril on turvaline, on see väga suur samm. Kui selles kontekstis tahab ja oskab osaleda ka hetero ja/või cis, ei ole see  välistatud, kuid primaarne on luua kodune tunne inimestele, kel turvatunnet paljudes kohtades ei ole.

Tekkimas on üks uus tugev kooslus, mis tekitab seal osalejates sooje tundeid ning mille nimel ollakse valmis ühiselt töötama. Väga hea tunne on olla selles osaline.

Ma olen nõnda terve,

et rahvas kõik minu ees,

kes nõnda vigane, haige,

enda vigu näeb minu sees.

Juhan Liiv

Kui ma oleksin Ilves, siis ma sülitaksin Eesti peale ning üritaksin unustada, et olen olnud selle riigi president. Lugesin järjest läbi kõik värskemad artiklid nii EPLis kui ka Postimehes – tähelepanelik lugeja, kes teab midagi juriidikast ning finantsteemast,  peab praegu avaldatud andmete põhjal aru saama, et ei ole mingit põhjust lüüa lamenti, et president on Eesti riigi tagant varastanud (ning justkui varastaks veel, kui laseb endise presidendi positsiooniga seonduvaid  seadusjärgseid hüvesid endale välja maksta) või eurotoetusi kurjalt ära kasutanud. Kusjuures, kui ka EAS leiab, et toonane otsus, et tagastada tuleb toetusest 10%, on õigusvastane, ei saa seda Ilvese süüks panna (kui ei tule just välja, et ta suutis kuidagi seda otsust mõjutada).

Seda on ennegi kui palju olnud, et kõigepealt puhub Eesti meedia suure mulli ning siis peab paarinädalase lamisemise ning kohtu- või muu juriidilise hinnangu peale tõdema, et on “JOKK”. Ajakirjanikud võiksid aga ära õppida, et paljudel juhtudel, kui on juriidiliselt õige, siis ongi korrektne, st ajakirjanik, kelle subjektiivne õiglustunne ei ühti juriidilise hinnanguga, ei oma enam legitiimsust sildistada kedagi petturiks, ahneks vms. Kus siis me ühiselu reeglid paremini kirjas on kui mitte seadustes, mille meie endi valitud parlament on vastu võtnud! Kas tõesti osutuvad “ateistlikus” Eestis kellegi tümitamisel relevantseks reformatsiooniaegsed kristliku kiriku eetilised normid!

Päevi on EPL fabritseerinud artikleid, mille toon ei lase lugejal eksida – toimetus teab midagi, mis näitab Ilvesel süüd. Pean tunnistama, et lasin ka end ära petta. Tänaseks, kui on tehtud kronoloogiad ning pandud kõrvu teada olevad faktid, ei ole see “süü” ilmne, kui kõik see mõttega läbi lugeda.

Kõigele lisaks on vastik lugeda nupukesi (iga mõtteke eraldi, et kataks kenasti muidu tühjana seisva nädavahetuse veebilehe), kus eetiline etteheide on nt laenu võtmine (a la iga aasta olla laenu võetud vms jama), OÜ loomine (loodi veel üks OÜ, oi-oi-oi, mida see peaks küll tähendama! jne jne) või see, et maine on “nüüd küll rikutud” (ma eeldan ja loodan, et kõik, kes Ilvesega sisulistes asjades kokku puutusid, ei lase end karvagi kõigutada sellest, mida praegu Eesti meedia teeb). Eesti kontekstis on need etteheited eriti idiootsed, sest kõik laenavad ning osaüütavad. Ning isegi kui põhjalikum ja objektiivsusele püüdlev uurimine peaks näitama skeemitamist, ei saa see tõmmata kriipsu peale ühe inimese kümne aasta tööle. (A la mõned päevad tagasi ilmunud üks eriti lapsik, siiani lahmimisega silma jäänud ebaintelligentse PM-tüübi hala, et ta on meie moraalse käilakuju tõelises palges pettunud. Come on, see ajakirjanik on elanud kotis või on tema väärtussüsteem midagi utoopiast! Kusjuures enda toimetamisi ta selle väärtussüsteemi normide valguses ei hinda.)

Eriti 90ndatel, kuid kindlasti ka hiljem, oli palju inimesi, kes töötasid avalikus sektoris missioonitundega siirast patriotismist – oo jaa, see nüüdseks ebapopulaarne mõiste -, see aeg hakkab mööda saama, sest motivatsioon peab nüüd tulema mujalt kui isamaalisusele apelleerimine. Läbipaistev ning professionaalne ei pea olema mitte ainult avaliku sektori töö, vaid ka ajakirjandus. Ma ühinen Siim Raie mõttega – iga asjaliku ja kodutöö teinud ajakirjaniku kohta on vähemalt üheksa, kes on ebaprofessionaalsed lahmijad. Peab olema Gandhi-kannatus, et säilitada sellises olukorras häid suhteid.

Kui ma koolilaps olin, oli meie kodus ütlemine: “Lapsed, kui te pahandust teete, viib ema teid “Barbara von Tisenhusenit” kuulama!” Olime vennaga kuulnud kordi seltskonnas lugusid Tubina ooperi ettekandest Estonias, ema ja ta sõbranna silmis ei kannatanud see kriitikat.

Ta filmid on ka nagu karistus. Karistus, mille kandmise vabatahtlikult reede õhtul veini kõrvale võtad. Sümbolism filmis on okei, kui see tuleb kogemata või kui see on väga läbimõeldud ning seejärel on kõik liigne selle ümbert maha kooritud. Tal on aga see vahetult stseeni filmimise eel võttele külge poogitud – à la “Kutid, istuks nii nagu Jeesus ja jüngrid muiste ümber õhtulaua.”. Kuulsate filmide kuulsate kaadrite taasloomine on fain, kui seda tehakse originaalselt või huumoriga; tema teeb seda aga kobavalt nagu keskpärane esmakursuslane; ühtlasi tekib kahtlus, et tal puudub fantaasia JA enda unenäod. Ma peaaegu ei usu, et ta ise tuli Evald Aaviku kasutamise peale, see on nii teise ooperi maneer – vähemalt jääb vaatajale see ühe stseeni rõõm. Ühesõnaga – tüütus. Ja nagu ikka, oma mannetu esinemisega ajab kaasmaalane sul sita keema. Ptüi.

*

By the way, mulle väga meeldivad NYT’i filmiarvustused – pealkirjas öeldakse ära, kas tasub üldse vaadata. Kodutanuma intsestikultuuril on millest šnitti võtta.

Jalutuskäik

Ma olen ise seda videot mitu korda vaadanud, isegi kui see on siin juba ilmunud, olgu siis teist korda veel.

 

Oikeusprofessori Koskenniemi TTIP-sopimuksesta: Tässä luodaan suursijoittajien hallitsemaa maailmaa

Ja komisjoni dokumendid https://ec.europa.eu/priorities/balanced-eu-us-free-trade-agreement_en

Eesti ja  transatlantiline kaubandus- ja investeerimispartnerlus – TTIP http://www.roheline.ee/projektid/usa-ja-el-vabakaubanduse-lepe/keskkonnaoiguse-keskuse-analuus/

http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/uus-lepe-voimsam-kui-acta?id=71713313

Milline lugemisrõõm! –

Linn on väga vaikne, nagu oleks inimesed ära pühitud ja ma kõnniks üksi mööda tänavaid. Lähenen Kopli ja Kungla nurgale linna poolt. Paremal on suured pärnad, mille tüvede vanad täielikult koorega sulgunud lõikekohad on nagu kokkupigistatud suud. Suud, sõnan oma mõttes, ehkki alati näen neis ka vitte. Võib-olla kõigepealt vittu ja siis sisemise tsensuuri mõjul torujaid huuli. Vaatan tänavanurgal alla Kungla tänavale – see avaneb mu ees valitud vaates -, majad teineteise kõrval kaugemale ja kaugemale perspektiivi kitsaima punktini. Kas seal on ka s e e maja? On see siit praegu näha? On. Ma näen end selle teise korruse aknast välja kummardamas, juuksed tuules, elevil, sest ma olen väga õnnelik – kõik on võimalik, midagi uut on avanemas mu ees. Mind valgustab üks tänavalamp, pilt on hägune ning rohelistes ja tumesinistes toonides.

Kas ma mäletaks seda õhtut ilma fotota? Ilma pildita, mida võin iga hetk silmitseda, sest olen seda näinud, seda silmitsenud. Ometi ei saa ma silmitseda seda õhtut väljaspool pilti. Mu mälu ruum piirneb fotoga. Mina küünitamas välja aknast tänava poole, et tunda õhtuõhku ja esimesi lumeräitsakaid, vaatamas, kas keegi on tänaval, et ta näeks mu õnne. Vaade Vabriku tänava risti ja lambisõõri poole – kas keegi on veel selles ruumis, mida täidab mu elevus?

Küllap ei mäletaks. Nagu ei ole minus midagi alles toonasest tundest, nagu näeksin vana klassikaaslast, kellega olin kunagi lähedane, aga täiskasvanuaastad on meid täielikult üksteisest võõrutanud.

Mäletan oma esimesi kohtumisi läänest tulnud inimestega 90ndate alguses. Olime nagu põhjuseta vangistatud, kes tahtsid ukse avanedes ebaõiglusest kogu maailmale teada anda. Pettumusega sain peatselt aru, et minu või meie lugu ei olnud midagi, mida nii hõlpsalt saaks seltskondliku olengu käigus arusaadavalt edasi anda. Ka kõige traagilisem noot jutustaja hääles ning suure veenmisjõuga seletatu ei jõudnud kuulajale kohale. Nagu ei mõistetud minu silmis minu järjest täpsemateks ning kuivemateks ajalookirjeldusteks kujunevaid jutustusi, millega üritasin pakkuda kuulajale mugavamat ärakuulaja rolli. Toona panin selle “lääne inimeste” moraalse ja intellektuaalse loiduse ning ka üldise lotakil olemise viisi süüks (tihti tundsin siis, et pean hoidma tagasi enda sees mäslevat kirglikku soovi paisata endast teise peale/ette kõik kõige tähtsam, tugevam oma teadmises ja kogemuses, et sobituda sordiini all kulgevate seltskonnakaaslaste sekka). Hiljem, pärast sadu palgest palgesse kohtumisi kultuuripiiride eripoolte esindajate vahel, kui veendusin, et lääneliku seltskondliku suhtluse etiketti ei kuulu kirglikult räägitud ning inimliku suhtluse baastundele – empaatiale – apelleeriv vägivaldne lugu, kui jutustaja ei suuda end kogejast distantseerida, mis lubaks suhtuda räägitusse kui lihtsalt loosse, mis on kurioosne, meelelahutuslik või isegi naljakas, ning pärast mõnevõrra küpsema ja talitsetuma suhtlusmaneeri omandamist, tunnen endiselt vahel, et on kohatu võimatu vastata ausalt küsimustele: Mida tähendas elada Eestis II ms ajal või pärast sõda? Mis siis ikkagi juhtus? Mida oli teie-kogemuses teistsugust meie-kogemusest? Mis oli/on see suur narratiiv, mis sinu või sinu pere elu määras ja määrab? (Nii täpset küsimust ei osanud tavaliselt keegi küsida, ise eeldasin vahel, et küsitakse just selle järele).

Viimased kümme aastat olen olnud tihti ka ise küsija oma hiina, valgevene, vene jt rahvustest tuttavate vastas. Olen tundnud endas õrna õlaväristust, kui vestluskaaslane enda või oma lähedaste äärmuslikest kogemustest rääkides jõuab sõnadega väljendamatu piirialale, transitaolisesse jutustaja positsiooni, kus kogetut peab rohkem kui sõnad andma edasi häälevibra, emotsiooni sumbuv sõnatus. Sõnatus on tsivilisatsiooni piir. Kogetu sõna mõistmise alus. Vene transaktivist ütleb 80ndate keskel Lääne-Euroopas või Eestis sündinud inimestele, et vabadust ei ole, sõna kasutamise eest võib vangi minna ning ma näen kuulajate nägudelt, et nad ei mõista, mida kuulevad, nende kogemuses ei ole midagi, millega neid sõnu mõistetavaks muuta. Märgin selle momendi enese jaoks ning üritan viia jutu seltskondlikult kütkestavamatele teemadele, milles egoistlikult kalambuuritseda.

Spiegel: How Syria Became the New Global War

Väga hea ülevaade:

http://www.spiegel.de/international/world/syria-war-became-conflict-between-usa-and-russia-and-iran-a-1115681.html