Monthly Archives: oktoober 2016

Uus-nihilism

Hommikul vasardas läbi une mõte: “Mis tõendid sul on, et oled olemas? Et oled elus ega midagi muud? Kui ei tunne surma, siis ei tunne ka selle antonüümi – elu.” Lahendasin mõistatust, olin rõõmus, et olin leidnud uue tõe – mind võibolla ei olegi. Olemist ei olegi.

Kui ei tunne surma ega ole kindel mitteolemises, siis ei tea ka olevast ega olemasolemisest. Kui ma kahtlen olevas, siis saan, seega, sellest välja astuda, seda kõrvalt vaadata, st ma ise ei ole olemises. (Samas surma ma vaadelda ei saa, sellest välja astuda. Kuis siis elugi?) Võibolla surma ei ole. Aga elu on, ilma elu-surma binaarsuseta. Võibolla ma ei osalegi olemises?

*

Vaid esmapilgul võib nõustuda Heideggeriga (“Sissejuhatus…”, 1999, Ilmamaa, 2.tr, lk 41), kes kirjutab: “Kes kõneleb eimiskist, ei tea, mida ta teeb. Kes kõneleb eimiskist, teeb selle säärase tegemise läbi millekski. Kõneldes kõneleb ta nõnda selle vastu, mida silmas peab. […] Kõnelemine eimillestki on ebaloogiline.” jne jne. Saab nõustuda tema pinnapealse kõneloogika ning kenitleva mõttega. Kas me siis teame, mis on eimiski, et võime öelda, kuidas sellest kohane kõnelda on? Et saame öelda, et eimiski hakkab olema*, kui sellest kõnelda. Ka Heidegger läheneb oma põhiküsimusele läbi binaarsuse – “ülepea olev ega pigem eimiski”. Miks me peaks olevast midagi rohkem teadma, seda loogikareeglite järgi paremini käsitleda oskama kui eimiskit? Kui alusküsimus on üks suur hüpe, siis hüppan parem kohe vastusesse ning ületan kõhklused ja selgitused oma küsimuse kohta.


* Heidegger teeb muidugi vahet oleval ja olemisel. Samuti küsib ta “Sissejuhatuses…” oleva kohta kõnelemise kohta. Ta kirjutab, jõudes ise ka vastuseni, mida ei taha ise tunnistada, ehkki räägib me kõigi nimel (Heidegger, räägi ainult enda nimel!): “Kõik see, mida me nimetasime [kõrgema reaalkooli hoone, kriit, van Goghi maal, riik, vararomaani kiriku portaal jne.], on ometi, aga sellegipärast on alati, kui me tahame olemist hõlvata, nagu haaraksime tühjusse. Olemine, mille järele me siin küsime, on peaaegu nõnda nagu eimiski, sellal kui me tahaksime ometi igal ajal vastu panna ja hakkaksime protestima oletuse väljendamise vastu, et seda kõike olevat ei ole. Aga olemine jääb üles leidmata, peaaegu nõnda nagu eimiski või lõpuks täiesti nõnda.” (lk 55).



Mina ei protesti, kujutan end klassiruumis, kus kaasõpilased protestivad, et laud ju on, teeside kirjutamise kohustus ju on, see vaidlus ju on jne jne. Minu janu apelsinimahla järele on, sest ma tunnen seda. Minu kahjatsev ja kurblik tunne, et armastus luhtus, on, aga reaalkooli küll ei ole, mind arvatavasti ei ole.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Elu

Päevad on nagu kolikambrid, kus keegi liigutab kaste, puistab riidekarpe; üks ja teine asi sõuab sust mööda. Kohta, kus peab olema pime, paistab valgus.

Öösel loksub kõik paika, asjad on oma kohal, ja on vaikne, vaid kassi köhimist on kuulda. Seisan ukseavas ning otsustan, et ei läida pirni.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Vampiirindus

Anarhistlik raamatulaat 13.11

handbill-est

Meist

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Inimõigusjuristidele

screen-shot-2016-10-26-at-22-33-59

http://astraeafoundation.org/wearereal/#executive-summary

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Andy ja

maailma ilusaim naine ;)

warhol

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

See peab muutuma päevikuks.

Testin oma saatust; kuna ma ei tea, kuhu saatus mind viib, saadan erinevatesse kohtadesse kandideerimispabereid. Eile hommikul lõpetasin 14lk pika kandideerimisvormi, olin seda teinud järjest 24 tundi (valetan, käisin tunnisel kohvil ja hommikul magasin 2 rahutut tundi, jalad pigistatud teksade ja lambateki vahele). Kardan aga, et ma ei olnud huvitav, lihtsalt kuiv, nagu inimõiguste jurist ikka. Midagi uut ja huvitavat ma välja ei mõtelnud, püüdsin kõigest väest mitte rumal välja paista, targad inimesed näevad selle aga läbi ning ei pea sust lugu. Bon, que peut-on faire!

Täna magasin järjest 9 kosutavat tundi ja ärkasin kl 6. Et uuesti magama jääda, pean kohvi jooma, miski ei rahusta ja rammesta mind rohkem kui kohv; jään kohe uimaseks ja võin uinuda. Mu kolm valget kassi on mu paremal käel ning valvavad, et ma liiga vara kuhugi asjatama ei läheks.(Varsti kavatsen aga hiilida välja, et oma vanad rehvid jäätmejaama viia.)

Juba üheteistkümnendat kuud kavatsen elamist likvideerida – st müüa mööbli ja paigutada ebavajaliku ära. See on mu igapäevane mõttemäng – kui palju saaksin riidekapi eest, milline mu töötuba ilma suure lauata välja näeks, kui mul oleks vaid kohvritäis riideid jne jne. Kahjuks pean siiski reisima suhteliselt suure raamatukoguga. Mu järgmised tööandjad peavad sellega arvestama, raamatutest ei ole ma veel valmis loobuma.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Oh mu mõttekangas…

kes selle kõiki hõljumisi mäletaks – ühe teksti ja mõtte juurest teisele, paralleelselt juba kirjutatuga alles planeeritav, mis esitab küsimusi, kahtlusi, mis vajavad kontrollimist – Shakespeare’i menukaima järel Liivi kogutud teokste VIII manu. Et lemmikut kuulata, leidsin 2009. aasta peo kõrvale selle veetleva esituse:

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Emakeel