on veel naisi, kes üksteist nii tervitavad. pole just minu viimase nädala kogemus.

Mõtlen, kui tihti hakkab katkemist olema. Kui vähe seda oli enne. Kas üldse oli. Kas on olnud tugiposti, majaalust, või on kõik alati hõljunud.

*

Kas ei peaks olema kergendust sellest, et Tema on olemas? Aga ei ole. Olen ma üldse kindel, et Ta on? Olen ma üldse tunnistanud Tema olemasolu?

*

Gordy tuleb otse mu poole, kraabib tekiäärt, et seda kergitaksin, et ta saaks teki alla tulla, ta läheb iga päevaga ilusamaks, armsamaks, ta silmad räägivad kõik – imestus, uudishimu, paita mind, sööda mind, mida sa siin teed, tahan su kõrvale, ma tahan ise seda teha… Aga inimesed?

*

Ma arvan, et Teda ei ole väljaspool mind. Ei ole võimalik, et Ta on minust eraldi olemas. See eraldiolek on väga raske. Nagu oleksin mina tema ema ja tema on saanud täiskasvanuks, kolinud välja, mu armas väike tütar, kusagil kaugel, seiklemas, kõik võimalik juhtumas, ja mul on raske teda eemalt, distantsilt armastada. Ja mitte vastupidi – mina tema armas väikseke, maha jäetud, võimetu hakkama saama.

Ma üritan, ehkki ei ole suutnud.

Kõigil on ärevus päev või varem enne algust. Ma käitun väga halvasti, tahan minna varakult kasarmusse, olla valmis oma vangipõlveks, vormiks, mentaliteedimuutuseks jne. Astuda ühe sammu lisaks nõutule. Ma annan vabatahtlikult kõik endast ära, muutun juba õhtu varem struktuurielemendiks. Loobun oma mõtetest, südamest. Näen peeglist, et olen teine inimene, kui vorm on seljas.

Õpime planeerimata rünnakut, st kui kõnnid rühmaga mööda metsa ja satud varitsusele, ühele eksinud tulistavale võitlejale vms, mida siis teha. Mulle meeldib, et me õpime sõjapidamist nagu oleksime 19. saj hussaarid – joonised, skeemid, liikumissuunad. Üritame järele teha, lagedal tuleb välja, sest teeme aeglaselt, nagu harjutaksime ratsa mõnda keerulisemat galopitrajektori, aga niipea kui läheme “võssi”, läheb “porno lahti”.

Tulevad ajateenijad ja näen, kuidas kõik käib. Söökla on kõige masendavam, inetud paljaks pöetud peadega noored mehed, pead maas. Ma mõtlen väga musti mõtteid. Et olen vanglas, vangilaagris. Kaaslased, kel on vanglas töötamise kogemus, ütlevad, et vanglas ongi selline õhkkond ning võbistavad õlgu.

Oleme jälle kõige kaunimates Võrumaa metsades, järvede ääres, aga pean kandma oma rasket raudaeru, millest veel koju tulles und näen – Kus mu automaat on? See kukkus, ehkki haaran ta järele käega, ning ärkan üles.

Teen teisel päeval eksami tankitõrjerelvast Carl Gustaf ja paar päeva hiljem lasen sellega kuus lasku. Viimaste laskude ajal pingutan kõiki oma keha lihaseid, et jõuda Kusti õlal põlvitada.

*

Veel päevi hiljem näen unes, et varitsen metsas, tuleb rood tanke, ei, need ei ole tankid!, lihtsalt mingid soomukid. Loen neid, sihin neid jne jne.

Nagu ennegi, kaovad mälestused kiirelt, tahan unustada? Me teeme selle kõik läbi, aga loeme päevi, vahel tunde. Nii, kaks ööd veel, see eksam veel, siis saame koju, saame ära jne jne. Ma ei tea kedagi, kes seda lõpuni naudiks.

*

See ei ole raske, pigem üha kergem, pigem üha raskem. Kui see on läbi, siis ei jää sellest mitte midagi.

 

 

 

Ma tulin täna metsalaagrist, raske lõpurännakuga, heitsin täna hommikul granaati jne jne. Esimene sõnum, mille sain, oli kooseluseaduse vastuvõtmine. See on väga suur asi. Väga suur.

Olen võtnud subjektsuse teema juba ammu mõelda ja kirjutada ning nüüd ka veel teisel tasandil, et ka teised sellest mõtleksid, eeldades, et ma muretsen, et ma/sa/ta/nemad ei ole piisavalt Subjektid, aga nüüd tundub, et ma eeldan, et sa/ta ei ole subjekt.

Mina-ise osa allutamiskorrast.

Tänase NYTimes’i kaanel on väga kole foto ja lugu, panen siia ühe lootustandvama http://www.nytimes.com/2014/09/27/health/Ebola-Doctor-Shortage-Eases-as-Volunteers-Begin-to-Step-Forward.html?action=click&contentCollection=Africa&region=Footer&module=MoreInSection&pgtype=article

*

Mitu päeva järjest ei tea ma enam, miks ma siin olen ja miks seda õpet läbin. Mida see mulle annab? (Ja kas ma küsin seda küsimust enda laiskuse ja mugavuse pärast.) Kui see annaks võimaluse minna kaasa Eesti kaitseväe üksusega, kes läheb appi humanitaarkriisi likvideerima, ma seda ei küsiks. No ja siis on Ukraina. Ja Eesti tulevik. Ma ei tea siiski pärast pea viienädalast intensiivset väljaõpet, mis kasu minust sõja olukorras oleks. Hoiaksin moraali?