talv

Kl 9 peab linnumaja olema seemnetega täidetud, tihased on juba kogunenud ja ootavad närviliselt. 250 ml päevalilleseemneid süüakse poole tunniga. Tihti panen teise ja kolmandagi raksu veel. Kui lähen aeda, lendab 5-10 tihasega parv mu järel. Ka varasematel aastatel on tundunud, et tihased mäletavad mind, aga mitte kunagi pole nende uudishimu tulnud nii lähedale.

Kui ma seda kirjutan, lendab mõni tihane akna taha, hoiab raamist kinni ja vaatab läbi klaasi sisse. Oktoobrist alates teevad tihased sellist nalja, söötma hakkasin neid aga alles külma ja lume tulekuga, sest siis ei ole aprilli alguseni sellest kohustusest pääsu.

Üks rästaste paar elab aia sügavuses komposti visatud jäätmetest. Täna lendas üks neist linnumajja ja jäi sinna lebama. Tihased ootasid kümmekond minutit eemal okstel. Rästas ei liigutanud end, lihtsalt lebas ja tema suur kere täitis toidumaja, ta kogus end ja hakkas sööma siis, kui julgust saanud tihased tema ümber seemneid nokkisid.

Mõnel päeva tulevad leevikesed, terve parv. Nad on tihastega võrreldes nii aeglased ja ülbed. Mõni emaslind lendab majja ja jääb siis sinna passima, tihaseid tõrjuma, ise ta midagi ei söö. Tihased suudavad majast kambas ja kiiruga ka iseka leevikese valvekorral seemned ära tuua.

Teisi loomi on vähe näha, vaid jäljed. Suure külmaga käis terve armee kitsi õunapuude alt mädanenud vilju üles kaevamas, mõni magas puude all, aga pimedas neid aknast näha ei olnud. Sügisel vedasime paar kärutäit õunu ka metsa, need leiti kiirelt üles ja kaevati välja.

Talv tuli sel aastal kähku ja kohe karm. Paar päeva enne mere jäätumist käisin Soelas kõndimas ja nägin sealset luigepaari. Kolm päeva hiljem olid jääs nende verised laibad, mida teised linnud tükkideks kiskusid. Pärast seda ei ole tahtnud enam Soela randa sõita ja vaade jäätunud lahest rusub ka mind. Varasemalt on jää tähendanud jääteed, vabadust sõita autoga saarelt ära või teisele saarele, aga nüüd tekitab jäätunud meri mulle õhupuudust, klaustrofoobiat.

Samal päeval käisin siiski kontrollimas Mujaste randa, et mida teevad “minu” luiged, Darja Aleksandrovna kuue pojaga. Jõudsin Mujastesse viieteistkümne miinuskraadiga päeval päikseloojanguks, valmis järjekordseks õuduseks, aga terve laht tundus liikumatu ja rahulik. Ei ühtegi tumedat kogu, ei ühtegi raibete kallal pidusööki pidavat linnuparve. Ehk nad pääsesid ära, nägid jääd tulemas, tahtsid lahtisele veele järele lennata, teadsid õiget suunda.

Ja ongi kõik, päike tuleb välja, rähn lendab söögimaja kõrval seisvale õunapuule – esimest korda sel talvel, Sinibel on ees veel vähemalt kuu aega talve.

Jacqueline Marval

meeldetuletus

Igor Tõnurist (1947-2021)

https://kultuur.err.ee/1233802/suri-etnograaf-ja-folklorist-igor-tonurist

midagi tujutõstvat

nihked

Jalutasin kiisudega Tartus Riia tänaval. Nad käisid mu ees ja järel nagu sõnakuulelikud koerad, mul ei olnud mingisugust hirmu, et nad plehku panevad, kaovad vmt. Bussipeatuses istus brünett naine, kes vestles kahe noore mehega. Kui ta selja tagant möödusin, vaatas ta minu poole, tundis minu ja kiisud ära ja hüüdis teatraalselt: “Oh, heldeke!” Ta oli täpselt selline nagu ta alati unenägudes on. Võimalik, et täpselt selline nagu ta ka reaalselt on.

Samal hetkel muutusid kiisud 7-aastaseks kitsa ja tõsise näoga pojaks ja väikseks kõhnaks koeraks. Poeg ja mina olime riietatud gooti stiilis musta, kandsin nahktagi ja siin seal välkus mõni terasneet ja pannal. Võimalik, et poeg kandis nagu minagi musta silmapliiatsiga tehtud meiki või oli ta lihtsalt haiglaselt kõhn ja tumedate silmaalustega. Vihma sadas ja ma talutasin neid kodu poole – elasime Riia tänaval, samas majas, kus vanasti elas Riina R. Kui maja ette olime jõudnud, oli koer muutunud 2-3-aastaseks ümara ja suhteliselt inetu näoga tütreks, kel oli seljas erksavärviline vihmamantel. Tütar ja poeg olid natuke hädised, sest olime jalutanud ja nad olid läbi vettinud. Hakkasin vankrit kokku panema, et seda trepist üles kanda. Käsitsesin seda esmakordselt ja pusisin natuke enne kui sellega hakkama sain. Samal ajal rääkisin lastele rahustavalt, et nüüd lähme koju, ma teen midagi süüa. Siis tuli meelde, et kodus ei ole võibolla midagi, millest süüa valmistada. Küsisin poja käest, kes vaatas mind kurbade täiskasvanu silmadega, kas ta mäletab, kas meil on külmikus midagi süüa. Tahtsin ta poodi saata, mulle jäi mulje, et ta oli sellega harjunud, et ta poodi saadeti, aga mõtlesin siis ümber. Vaatasin tütart märjas mantlis, tema suur pisut viril nägu oli mu ees, mõtlesin, et pean ta kodus kohe vanni panema, et ta haigeks ei jääks. Kogu unenäo jooksul tundsin end rahulikuna, isegi R-i nähes, isegi perspektiivis talutada üksi trepist üles kaks väsinud last ja vanker, ilma igasuguse ärevuseta nagu päriselus pea iialgi ei juhtu.

kirjanduslik lora

Luige 1982. aasta kogu; teda ja temast lugedes on alati silme ees väike andekas tüdruk, kes ilmus justkui metsast, kes oli ise valminud, ilma haridussüsteemi sekkumiseta, nagu ta ei oleks kunagi koolis käinud, varjanud end vanaemaga kogu okupatsiooni aja kuni Tartu targad mehed ta avastasid. Ta kirjutab hästi, nagu suured meistrid, aga ometi kirjutab ta ka nagu väga noor (nõukogude) inimene. Mulle tundub, et praegu ei kirjuta keegi nagu noor inimene, ega kirjuta ka väga hästi.

*

Kitsal raamaturiiulil on kõige tähtsam silmade kõrgusel olev eesti luule “korrus”. See on läbi aastate ja kõigis üürikorterites olnud sama nagu ei tohiks palvenurgas ikoone mingisse teise asetusse sättida. Hirv on keskel Alliksaare kõrval, tema külje all on Õnnepalu, Baudelaire (viimase tõlgitud, sestap eesti luule), Soomets alati kõrvu Viidinguga (nooremaga). Kangur, Kruusa, Masing. Varem oli Masingu nelja köite kõrval Alver, Talvik, Liiv, kes on nüüd asetatud veel kõrgemale, aga ka kaugemale. (Alver pidi varemalt käima ka Õnnepalu kõrvale, Kaplinski aga mitte kunagi Masingu juurde.)

Viimastel aastatel olen paigutuse pühalikust ainuvõimalikkusest loobunud. Isegi mingi mõnu on toppida nende selgade vahele mõni võõramaalane – Plath, Wilde, Duffy. Või tekitada mõne õnnestunud debüüdi tõttu mingi uus lähinaabrus (Melville, Eelmaa). Tõsta (ruumipuuduse tõttu) vertikaalidel lebanud “uustulnukad”, nagu Luik, Lepik ja Kangro, teiste sekka.